2011 esimene lugu – Saksamaa dioksiinide juhtum

Aasta 2011 algas jällegi ettearvamatu keskkonnaprobleemiga. Ligi 3000 tonni Saksamaal müüdud toidulisandit sisaldas lubatust palju kõrgemas kontsentratsioonis dioksiine, selle baasil valmistati umbes 150000 tonni sööta linnu- ja seafarmide tarbeks.

Dioksiinid kui teadaolevatest ühed mürgiseimad keemilised ühendid tekivad kloori sisaldava plastprügi, eriti meditsiiniliste jäätmete põlemisel, mingil määral ka kivisöe-, nafta- ja paberitööstuses. Saksamaa probleemi allikaks oli riigi põhjaosas paiknev tehas, mis toodab erinevaid aineid, muuhulgas nii toidulisandeid loomatoitudele kui lähteaineid paberitööstusele. Kuidas dioksiinid toidulisandi hulka sattusid, seda hetkel uuritakse – tõenäoliselt oli tegemist õnnetusega või tootmisprotsessi muutmisega näiteks raha kokkuhoiu eesmärgil. Biodiislitootja poolt tarnitud rasvhapped, mis pidid minema tööstuslikku kasutusse, sattusid loomatoidu hulka.

Probleemi ilmnedes suleti Saksamaal 1000 farmi, ent kui selgus, et levik oli arvatust suurem, kujunes suletud ettevõtete ja farmide arvuks koguni 4709. Samuti ei piirnenud levi vaid Saksamaaga – kõrgendatud dioksiinisisaldusega mune oli eksporditud Hollandisse ning majoneesi lähteaineid Suurbritanniasse. Lõuna-Korea keelustas Saksamaa päritoluga linnu- ja sealihatoodete impordi.

Tähtis on aru saada, kui väike dioksiinide kogus võib olla juba ohtlik ning põhjustada paljunemis- ja arenguprobleeme, kahjustada immuunsüsteemi ning põhjustada vähki. Eriti ohtlikud on dioksiinid rasedatele naistele ning võivad kanduda edasi lastele. Dioksiinid bioakumuleeruvad toiduahelas, seega kasvavad ka ohud. Organismi sattudes on dioksiinid keemiliselt stabiilsed ja ladestuvad rasvkudedesse. Toidurasvades on dioksiinide lubatud kontsentratsiooniks 0.75 nanogrammi kilogrammi kohta ehk protsentides 0.000000000075%. See piirmäär oli ületatud 77-kordselt, dioksiinide sisalduseks määrati Scheswig-Holsteini põllumajandusministeeriumi andmeil 58 nanogrammi kilogrammi kohta.

Tegelikult määrati kõrgendatud sisaldus juba 2010. aasta märtsis – vastav info aga ei jõudnud ametkondadeni enne detsembri lõppu. Intsident ilmnes esmalt 27. detsembril 2010, kuid algselt arvati, et saastunud oli vaid 26 tonni linnu- ja loomasööta.

Leitud on, et kõnealune ettevõte polnud isegi ametlikult registreeritud. Instidendi tulemusena võib loomatoitude kontroll muutuda rangemaks. See pole ka esimene kord, kui dioksiiniprobleem toiduainetes Euroopa Liidus ilmneb. 2008. aasta algul ütlesid Jaapan ja Lõuna-Korea ära mozzarella juustu tellimused, kuna tekkis kahtlus kõrgendatud dioksiinisisalduse kohta Itaalia pühvlipiimas. Samal aastal leiti kõrgeid dioksiinikontsentratsioone Iirimaal sealihas, Põhja-Iirimaal tapeti 7000 lehma. Põhjuseks oli jällegi saastunud loomatoit.

Kuna Euroopas on toiduainete tootmise ja töötlemise süsteemid rahvusvaheliselt tugevalt omavahel seotud, siis üks viga tootmisprotsessis võib kaasa tuua väga suure rahvusvahelise probleemi.

 

 

 

 

 

Advertisements

Tants kilekottide ümber

1970-ndate teine pool. Tuttav soomlane tõi Tallinnasse välismaa kilekoti. Uhkelt marssis tubli eestlane oma kilekotiga tööle, kooli, kauplusse. Kilekoti sangade katkiminek oli tõsine katastroof. Sageli pandi välismaise kilekoti sisse kodumaine kilekott – siis ei saanud sangad nii kergesti katki minna. Vahetevahel küll jäi pilk soomekeelsele kirjale ’Älä heittää kassia luontoon, käyttää jätepussina.’ Lahe, väljamaakeelne kiri ka peal. Kuigi kummaline. Ära viska kotti loodusesse, kasuta prügi väljaviimiseks…

2010. Võitlus kilekottide vastu on viimas kilekoti maksu kehtestamiseni. Nii saab kilekotist võrreldes omahinnaga sisuliselt kõige kõrgemini maksustatud toode. Samas on maailmas ühe kauplusest kaasa saadud või ostetud kilekoti keskmiseks kasutusajaks 12 minutit ja on arvutatud, et taaskasutust leiab 0.5-3% kilekottidest. Taaskasutus on lihtsalt kordades kallim võrreldes uute toodete valmistamisega.

Kokku tarbitakse maailmas hinnanguliselt 500 miljardit kuni 1 triljon kilekotti aastas – igas minutis üle miljoni kilekoti. Keegi ei oska seda arvu isegi 100 miljardi täpsusega öelda. Ühe polüetüleenist kilekoti lagunemine keskkonnas võib võtta heade lagunemistingimuste korral aega umbes 20 aastat, halvemal juhul aga üle 1000 aasta. Looduspilt, mille osaks on kilekotid, on piisavalt jube. Üheks kilekoti põhiprobleemiks ongi edasi kandumine tuulega. Loomad kannatavad otsest kahju – kilekott laguneb looduses väiksemateks tükkideks, mis võivad loomi söömise korral mürgitada. Välja on arvutatud, et ookeanide igal ruutkilomeetril hõljub umbes 18000 plastikutükki ning et 10% toodetud plastikust jõuab ookeanidesse. Tekkinud on ka terved prügisaared.

Mida teha? Parimaks lahenduseks ei ole kilekottide keelustamine, sel juhul on asendustoodeteks näiteks ühekordsed paberkotid. Paberkoti puuduseks on kasutuskõlbmatuks muutumine niiskumise või vigastumise tõttu ning nende kasutusaeg ei pruugi olla kilekotist suurem. Tänapäevases ühiskonnas on ka ülimalt raske end tagasi mõelda olukorda 30 aastat tagasi, kui iga kilekott oli väärtus omaette. Samas ainsaks loogiliseks lahenduseks on mistahes materjalist kandekottide paljukordne kasutus.

Keskkonnahoidlikkuse seisukohalt ongi kõige tähtsam parameeter aeg, mille jooksul me üht või teist toodet kasutame. Näiteks kui meil on vastupidav kilekott, mida me kasutame pikema perioodi jooksul poes ostusid tehes ning lõpuks kasutame seda ka prügikotina, tagades, et kilekott kindlasti kohe mujale keskkonda ei satu, siis sellest rohelisemat käitumist on raske soovitada. Kahjuks rebenevad paljud meie kauplustes pakutavad kilekotid sageli juba enne kauplusest väljumist.

Üleminek biolagunevatele kilekottidele on igati tervitatav. Kuid termin ’biolagunev’ tähendab sageli vaid seda, et kilekott laguneb kiiremini kompostimisel ja prügilas. Tean kaubandusketti, mille väitel tema plastikust kotid lagunevad looduses kuumuse, päikese UV-kiirte ning tuule mõjul vähem kui kahe aastaga. Olen ühe sellise kotiga toimuvaid muutuseid jälginud juba üle aasta ning peale trükivärvi tuhmistumist ei näita kott küll mingeid olulisi lagunemise märke. Ning kui kunagi lagunema hakkabki, on probleem ikka sama – see ei haihtu ju korraga, vaid laguneb kõigepealt väiksemateks osadeks, mis kanduvad tuulega laiali. Kui aga kilekott on juba ükskord maetud koos kogu muude jäätmetega prügilasse, kas see, kui kiiresti ta seal laguneb, on kõige olulisem – arvestades, et prügilad on planeeritud prügi muust maailmast isoleerima tuhandeteks aastateks? Kui inimene kasutab biolagunevaid kilekotte ja ikkagi laseb need loodusesse tuultega vabalt lendlema, siis realiseerub biolagunevus alles aastate möödudes.

Kilekoti maks hakkab kindlasti piirama müüdavate kilekottide arvu ja sellega võiks otsekui rahul olla. Tundub, et teist teed ei ole – me ei suuda tarbijamentaliteediga ühiskonnas mõtteviise muuta. Lisaks peaks teatud lisa laekuma ka riigieelarvesse. Kuid selline majanduskäitumise pealesurumine kannab endas sõnumit, et muudatused mõtteviisis ei pruugigi olla vajalikud. Samuti ei kehti maks ju väikestele pakendikottidele, prügikottidele jne. Kui saadav tulu rakenduks loodushariduse arendamiseks ja tarbijakäitumise muutmiseks ka laiemas mõttes kui ainult kilekotid – kasvõi leidmaks kõige efektiivsemad meetodid, kuidas vähendada prügi jätkuvat tassimist metsa alla, siis oleks kasu meie keskkonnale mitmekordne.

Miks siis ikkagi peaks kilekotte vähem kasutama ja jälgima iga ostetud kilekoti edasist saatust? Ehk aitab seda mõista järgmine pildiseeria.

Kokkuvõtteks: kõige olulisem on kasutada ükskõik missugust kandekotti palju kordi, kasutada kilekotte näiteks prügikottidena ja tagada, et ükski teie valduses olev kilekott loodusesse ei pääse.

Charles Moore/The Algalita Marine Research Foundation

http://ext.morainevalley.edu/green/?p=46

http://www.green-england.co.uk/articles/Negative_Impact_of_Plastic_Bags

http://www.vaporsmagazine.com/2008/07/skip-the-plastic-get-the-paper-use-the-latex/

http://www.morsbags.com/html/

http://maaelu.postimees.ee/060408/esileht/arvamus/322125_foto.php Foto: Toomas Huik


Rästikuhammustus: mida teha? 19 põhipunkti.

Metsavahelisel teel kaugel asulatest peesitas RÄSTIK. Kohe kerkis küsimus: AGA KUI OLEKSIN PEALE ASTUNUD? Otsustasin kirja panna veebist kättesaadava info rästikuhammustuse kohta ning põhipunktid, kuidas rästikuhammustuse korral käituda ning kuidas mitte. Kuna ma pole vastava eriala spetsialist, siis on tegu ekspertide soovitustega.

Põhjalik jutt professor Naomi Loogna sulest ilmus 2001. aasta Terviselehes, samuti on teemat lahanud Harri Jänes. Põhipunktid meeldejätmiseks:

Üldinfo

1. Rästik hammustab ainult siis, kui talle peale astuda, teda vigastada, puudutada või muul viisil ärritada.

2. Enim leidub rästikuid Saare-, Hiiu-, Viru-, Tartu- ja Läänemaal.

3. Rästikumürk on selge kollakas vedelik, mis koosneb valkudest, aminohapetest, mineraalainetest jm. Mürgina toimivad polüpeptiidid ja ensüümid, mis lagundavad vere punaliblesid ja põhjustavad verevalumeid. Erituva mürgi kogus sõltub eelmisest jahist möödunud ajast. Mürk ei ole väga toksiline, seetõttu vaid üksikud rästikuhammustused lõppevad kannatanu surmaga. Umbes kolmandikul juhtudest mürki inimesse ei satugi.

4. Mürgi mõju inimesele saavutab maksimumi hammustushetkest 30 minuti – 4 tunni pärast, hiljem vähenedes. Mürgi toime sõltub selle kogusest, kannatanu tervislikust seisundist ja hammustuskohast. Hammustus on ohtlikum kuuma ilmaga ja juhul, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Kõige ohtlikum on mürgihamba ja seega ka mürgi sattumine veresoonde.

5. Hammustuse puhul on näha kaht teineteisest 0.5 – 1 cm kaugusel paiknevat täpikujulist haavakest, hammustus ise ei ole eriti valus ja meenutab nõelatorget. Mõne minuti jooksul pärast hammustust võib valu tugevneda, paarikümne minutiga areneda turse, nahk omandab lillakaspunase varjundi ja muutub tundetuks. Umbes tunni möödumisel võib tekkida peavalu, peapööritust ja iiveldustunne, vahel ka oksendamine. Võivad tekkida kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne, nahk kattub külma higiga, kannatanu võib muutuda rahutuks ja teadvuse kaotada. Võib tekkida punetus ja paistetus hammustuse piirkonnas. See koht valutab tugevalt. Turse hammustuskohal saavutab maksimumi 48-72 t jooksul pärast hammustust. Võivad ilmneda vesivillid. Hammustuskohale lähedal olevad lümfisõlmed suurenevad. Mürgi imendudes võivad tekkida muutused mitmete elundite talitlustes, näit kopsudes. Võib kujuneda neerukahjustus. Verevalandid ning kahjustatud kudedest vabanevad ained mõjutavad vere hüübimist ja tekitavad hemolüüsi. Osal patsientidest kannatanutel tekib kohe pärast hammustust näo, huulte või keele turse.

6. Mürk kui võõrvalk võib tekitada ka anafülaktilist reaktsiooni (shokk, kõriturse, bronhispasm, mis väljendub õhupuudustundes). Shoki tunnused: kahvatu nahk, kahvatu-lillakad huuled, külm higi, keha värisemine, nõrkustunne, janu, kiire ja nõrk pulss, rahutus, võib tekkida isegi teadvusetus.

7. Lastel ja vanuritel, kelle organismi vastupanu on väiksem, esinevad selgemalt väljendunud üldised mürgistusnähud.

Ravi

8. Kannatanut tuleb rahustada ja toimetada haiglasse nii kiiresti kui vähegi võimalik. Rahustuseks: Eestis ei ole keegi teadmata aegadest saadik rästiku hammustusest surnud, kogu Euroopas on teada väga üksikuid surmajuhtumeid viimase 10-20 aasta jooksul, enamik neist Vahemeremaades (nokisrästik), või on tegemist olnud rästikumürgi suhtes ülitundlike inimestega. Ülitundlikel, sh mesilasemürgi suhtes allergilistel inimestel tasub kindlasti olla väga ettevaatlik.

9. Mida väiksem on kannatanu, seda suurem on mürgi tõenäoline kogus kehakaalu kohta ning raske üldseisundi oht.

10. Et ära hoida vererõhu langust ja kollapsit (ajuveresoonte varustuse äkilisest vähenemisest tingitud mööduv teadvusetus), peab kannatanu lamama, keelates liigutused ja hammustatud jäseme tõstmise kõrgemale, sest see kiirendaks mürgi levikut kehas. Haige katta soojalt. Hammustuskohale võib panna külma kompressi.

11. Hammustatud jalg või käsi lahastatakse käepärast olevate vahenditega, et aeglustada koevedeliku voolu ja sellega ka mürgi liikumist kudedes. Enne eemaldatakse sõrmused ja käevõrud. Paljude allikate soovituste kohaselt tuleb kannatanule anda rohkesti juua, ükskõik mida peale alkohoolsete jookide, et kiirendada maomürgi eritumist neerude ja seedekulgla kaudu. Soovitatakse juua rohkesti kuuma kohvi või teed. Samas on ka soovitusi, mille kohaselt ohtrasti juua andmine ei ole näidustatud. Ilmselt võib esineda juhtumeid ja asjaolude kokkulangemisi näiteks seoses kannatanu üldise tervisliku seisundiga, mille puhul joomine ei pruugi positiivset mõju avaldada.

12. Kas kannatanule tehakse vastumürgisüst või mitte, selle otsustavad meedikud. 2005. aasta Postimehes ilmus lugu, kuidas vastumürgisüst hilines ning mis olid tagajärjed. Samas tegi tervishoiuamet 2004. aastal pressiteate, mille kohaselt pole vastumürk rästiku hammutuse korral enamasti näidustatud, sest kolmandikul rästikuhammustuse juhtudest ei satugi mürk inimesse, Eestis saada olev F(ab`)2-tüüpi vastumürk tekitab aga umbes kümnendikul patsientidest allergilisi kõrvalnähte. Absoluutseid näidustusi vastumürgi kasutamiseks pole. Suhtelisteks näidustusteks on ravile raskesti alluv või pikaajaline shokk või näo või kaela piirkonnas kiiresti leviv turse koos hingamisraskustega. Täiskasvanud patsiente peaks haiglas jälgima vähemalt 6, lapsi 24 tundi. Kui selle aja jooksul ei teki olulist turset ega üldreaktsiooni, lubatakse patsient koju. Taastumine on seda kiirem, mida noorem on patsient. Alla 14-aastased toibuvad ühe kuni kolme nädalaga. Kahel kolmandikul vanematest patsientidest säilivad valud ja tursed üle kolme nädala, neljandikul isegi kuni üheksa kuud.

Vale ja küsitav ravi

13. Hammustatud jäseme kinninöörimine vöö, paela, nööri või zhgutiga ei peata rästikumürgi levikut kehas, lisaks võib see kudesid paikselt kahjustada ja vigastada.

14. Katsed imeda suuga mürki haavast välja on tulutud, sest kudede elastsuse tõttu sulgub väike hammustushaav kohe.

15. Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine vigastab veresooni ja närve, hilisem nakkuse lisandumine põhjustab haavamädanikku. Mürk aga liigub kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada.

16. Hammustushaavakeste määrimine mürki oksüdeeriva, s.t. kahjutustava kaaliumpermanganaadi tugevalt lilla lahusega on kasutu, sest see ei jõua mürgini.

17. Viina joomine vastumürgina on mõttetu ja isegi ohtlik, sest alkohol kiirendab mürgi levikut organismis ja viib selle ruttu ajurakkudeni.

Vältimine

18. Liikudes kohtades, kus on karta rästikuga kohtumist, kantakse tugevaid jalatseid, kõige parem säärikuid. Tihedast nahast või kummist ei tungi rästiku mürgihambad läbi, vaid libisevad ära või koguni murduvad.

Abi saamine

19. Oletame aga, et olete üksi kõrvalises kohas, näiteks sügaval metsas. Kas mobiil on kaasas ning kas on levi? Kas oskate kirjeldada, kus paiknete või kiiresti jõuda kohta, kuhu oskate ka esmaabimeeskonna juhatada? Või kui olete koos kaaslasega, kuidas käitute? Eelneva info põhjal oleks hea kõik see enda jaoks valmis mõelda… Kohe ja kiiresti peaks metsas hammustuskohale peale otsima midagi külma, näiteks sammalt või vett… See, kuivõrd tõsine on hammustuse mõju, selgub tavaliselt esimese 10 minuti jooksul. Kannatanu ei tohiks käia ega joosta. Pöördumist arsti poole ka hammustuse kahtluse korral peetakse igal juhul vajalikuks.

Ma ei leidnud selliste juhtumite kirjeldusi, kus inimasulatest kaugel ja mobiilühenduseta üksik inimene oleks saanud rästiku käest hammustada, millele omakorda oleks järgnenud tugev shokk või allergiline reaktsioon ning see inimene oleks pidanud otsustama, kuidas käituda – kas oodata ja jälgida enesetunde muutusi või püüda siiski kohe hakata võimaliku abi poole liikuma?

Ilmselt pole väikeses Eestis selliseid juhuste kokkulangemisi olnud, või teab keegi? Suurbritannias on alates 1876. aastast olnud vaid 14 surmaga lõppenud rästikuhammustuse juhtumit, neist viimane aastal 1975. Rootsis on aastas keskimselt 1300 rästikuhammustuse juhtumit, millest vaid 12% juhtudel on olnud vajalik haiglaravi.

Winnipeg võitleb sääskedega: 4 helikopterit, 150 inimest

Juuni alguse tugevad vihmad lõid Winnipegis ja selle lähistel ideaalsed tingimused sääskede paljunemiseks. Linnavalitsuse eesmärk: sääsevastsed hävitada. 150 inimest ja 4 helikopterit kontrollivad ja töötlevad lompe kokku 340 ruutkilomeetril. Olemas on kaardipõhine andmebaas 7000 objektiga, kus lombid tavaliselt tekivad.

Kasutatakse bioloogiliste ja keemiliste tõrjevahendite kombinatsiooni – bioloogilistest Bacillus thuringiensis var. israelensis ehk Bti, kaubamärkidena Vectobac 200G®, Aquabac 200G®, Vectobac 1200 L®, Aquabac XT®; ning Bacillus sphaericus – kaubamärk Vectolex CG®; keemilistest metopreeni Altosid® ja kloorpürifossi Dursban 2.5G® või Dursban Turf®. Kemikaale kasutatakse aladel, kus inimesed veega otseses kontaktis üldreeglina pole.

Inimestel soovitatakse nende eramaadel tühjendada kõik vett sisaldavad anumad, katta kinni veekogumisnõud, ajada kinni lombid ning kui see pole võimalik, töödelda lompe bioloogiliste tõrjevahenditega.

Lõpetuseks skaneeriva elektronmikroskoobi pilt sääsest (AP PHOTO).

Haiuimesupp ja ahviajud – traditsioon või massimõrv?

Ilmselt võiks ka Eestis ühe spetsiaalse petitsioonide veebisaidi luua, kus inimesed saavad oma ühiskondlikku aktiivsust realiseerida – pöördumisi koostada, allkirjade kogumisi algatada ning allkirju anda, viimasel ajal tundub, et vajadus selleks on olemas. Üks selliseid veebisaite on näiteks Care2 petitionsite.

Keskkonnatemaatikas ja loomakaitses saab seal anda väga palju erinevaid allkirju, näiteks Lõuna-Aafrika elevantide ja Kalifornia hiidsekvoiade kaitseks. Silma aga jäi üks petitsioon.

Hiina loomade kaitse petitsioonis on kirjas, et Hiinas müüakse veel elusaid koeri ja kasse purustatud jalgadega ülesriputatutena kohalikel turgudel söögiks, karusid tapetakse valmistamaks rahvameditsiini ravimeid ja serveerimaks käppasid delikatesstoiduna, traditsioonilise haiuimesupi keetmise tooraine hankimise ohvriks langeb igal aastal 70-100 miljonit haid, loomaaedades toidetakse lõvisid ja tiigreid külastajate lõbustamiseks elusate koduloomadega… Eriline delikatess on ka ahviaju, mis tuleb serveerida vahetult peale ahvi tapmist. Eelnevalt on ahvidele joodetud riisiviina, et nad vastu ei rabeleks. Marutaudi vastu võitlemiseks on politseile antud ülesanne koeri tappa. Ja palju muud, osa sellest oleks isegi liiga jõhker tõlkida.

Haiuimesuppi kui erilist delikatessi serveeritakse Hiinas pulmades ja bankettidel, küsitlustes 83% hiinlasi vastasid, et on suppi söönud ning 35% ka viimase aasta jooksul. Kuna haide ülejäänud kere huvi ei paku, siis illegaalsel haipüügil visatakse veel elav hai peale uimede maharaiumist vette tagasi surema.

samscott.jpg

Illegaalne haiuimesaak enne hävitamist Palaus

250px-shark_fin_home.jpg

Hiina rahvusköögi delikatessmenüüst – haiuimesupp

Kutsutakse üles boikoteerima kõiki Hiina kaupu ning mitte külastama olümpiamänge. Soovitakse kokku saada miljon allkirja, senini on saadud 21563… Petitsioon saadetakse Hiina presidendile, kõigile 165 Hiina saadikule üle kogu maailma ning Pekingi olümpiamängude komiteele. Ilmselt on aktiviseerumine ajastatud enne olümpiamänge, mis kujunevad lisaks spordile Hiina ja muu maailma suhtluses eriliseks – Hiina soovib end näidata kui võimast ja uuendusmeelset riiki, tegeliku eluga kursis olevad aktivistid püüavad välja tuua varjuküljed…

Kloonimisest

Tegin väikese valikulise ülevaate kloonimisest. Head lugemist!

Raadiosaade Geenitoimikud, seitsmeteistkümnes saade 28.05.2003.

Vastab geeniuurija Mart Viikmaa.

Saatejuht: Missugune kloonimine on praegu lubatav või mõeldav?

Mart Viikmaa: Kloonimist on väga mitmesugust ja seda on inimene rakendanud juba ammust aega ja rakendab edaspidigi. Näiteks taimede juures. Paljusid kultuurtaimi paljundatakse just kloonimise teel. Kui me paneme kartulit, siis me kloonime taime, kui me poogime viljapuid, siis me jälle kloonime. Praegu on kloonimine oma aktuaalsuse saavutanud seoses imetajate kloonimisega ja sealt edasi siis potentsiaalselt inimese kloonimisega. Loomade kloonimist on paljude liikide juures tehtud nii teaduslikul otstarbel kui ka juba praktilises tähenduses. Mõningatel juhtudel on väga väärtuslike tõuomadustega veiseid kloonitud, on siirdgeenseid loomi kloonitud – niisuguseid, kelle organismi on väga õnnestunult sisse viidud inimese geen. See loom toodab inimesele vajalikku ravivalku. Sellise looma kloonimisel saab paljundada kindlate omadustega loomi.

Saatejuht: Kas seda nimetataksegi terapeutiliseks kloonimiseks?

Mart Viikmaa: Ei. See ei ole terapeutiline kloonimine, terapeutiline kloonimine oleks inimese puhul. Põhimõtteliselt oleks siis inimese kloonimist võimalik jaotada kahte tüüpi kloonimiseks. Esiteks reproduktiivne kloonimine, mis tähendab uute kloonindiviidide kloonimist, olemasolevate geenkoopiate tekitamine. Loomade juures seda laialt juba ka tehakse. Teiseks terapeutiline kloonimine, mis ei ole uute indiviidide tekitamine. See tähendab kloonembrüote loomist tüvirakkude saamise eesmärgil. Katseklaasis kasvab embrüo kuni neljateistkümne päeva vanuseks ja selle rakud on väga suure arengulise potentsiaaliga. Nendest võib vastavate mõjutustega saada erinevate kudede rakke ja isegi kasvatada organeid. Neid kudesid ja organeid saaks kasutada siirdamise otstarbel, kahjustunud kudede või haigete organite asemel nendel inimestel, kellelt on võetud rakutuum kloonembrüo tekitamiseks. Siirdatavad koed ehk transplantaadid on täpselt sama geneetilise informatsiooniga, sama genotüübiga nagu doonor. Mingisuguseid immunoloogilisi tõrjeprobleeme siirdamisel ei teki. Terapeutilist kloonimist nähakse perspektiivis selliste haiguste puhul, nagu suhkruhaigus, mille korral on insuliini tootvad rakud organismis hävinud. Või siis mitmete neuro-degeneratiivsete haiguste puhul, nagu Parkinsoni tõbi või Huntingtoni tõbi, mille korral normaalseid ajurakke viiakse hävivate rakkude asemele. Kui reproduktiivne kloonimine on paljudes riikides seadustega keelatud või väga tugeva eetilise kontrolli all, siis terapeutiline kloonimine on mõnel pool seadusega lubatud. Esimesena tegi seda vist Suurbritannia.

Saatejuht: Kui Te vaatate tulevikku, kas Te näete, et kunagi muutub inimese kloonimine vajalikuks ja aktsepteeritavaks?

Mart Viikmaa: Mõned väidavad juba praegu, et on vajadus. Ameerika Ühendriikides on loodud kloonimist soovivate inimeste andmebaas ja seal on juba väga palju sooviavaldusi väga mitmetel põhjustel. Näiteks kui laps hukkub, siis paljud soovivad last asendada, sest nad on juba harjunud tema välimusega. Niisugused soovid on olemas ja mõned peavad mõistlikuks sellistel juhtudel kloonimist rakendada. Praegusel ajal on küll inimese kloonimine enamikes riikides seadusega keelatud, aga mõned erafirmad ei näe keeldu. Kõige tuntum on selles mõttes ususekt Raeli poolt loodud kloonimisfirma Clonaid ja nemad on teatanud, et nad on mitu inimest klooninud, st mitu kloonindiviidi on sündinud.

Saatejuht: Kas Te peate usutavaks selliseid väiteid?

Mart Viikmaa: Keegi ei saa praegu öelda, kas need väited paika peavad, sest mingeid geneetilisi tõendeid kloonindiviidide kohta ei ole. Seda oleks kerge tõestada vastavate molekulaargeneetiliste uurimustega. Firma ei ole seni vastavaid eksperte enda juurde lasknud. Enamus teadlasi peab seda asja siiski blufiks. Loomade klooniminegi on küllal vaevaline. Seda on pikka aega üritatud, meetodeid arendatud, kuid siiski õnnestub see väga harva. Maksimaalselt hea tulemus on see, kui umbes kolm protsenti kõigist kloonimiskatsetest lõpeb elusa järglase sünniga.

Kloonimine kaotaks inimese viljatusmure. EPL 21. juuli 2006, autor: Mirko Ojakivi.

Milleks oleks inimese kloonimist vaja? Kommentaar Richard Villemsilt, Eesti Teaduste Akadeemia presidendilt.

Selleks puudub ratsionaalne põhjus. Argument, et see oleks teadusele suur väljakutse, ei ole piisav. Kui rääkida, et see lahendaks inimeste viljatusprobleemi, siis ma arvan, et inimesi on Maal niigi liiga palju. Usutakse, et oleks piisav, kui meid oleks kaks miljardit. Olukorras, kus liikide väljasuremise kiirus on väga suur, kasvab jõudsalt inimeste arv. Seepärast pole inimese kloonimine vajalik. Evolutsioon põhineb sellel, et ükski järeltulija pole oma vanema perfektne koopia. Kui kõik oleks perfektsed koopiad, siis poleks evolutsiooni. Looduslik valik ei saa toimuda, kui kõik on sarnased. Kloonimine kaotaks loodusliku valiku. Samas usun, et praegu poleks tehniliselt võimalik tervet inimest kloonida. Lahendamata on hulk küsimusi. Kuid kui kloonimistehnikaid täiustada ja kulutada selleks sama palju raha kui USA on kasutanud Iraagis, siis ma usun, et suudetakse kloonida terve inimene.

Firma Clonaid koduleht.

‘Oleme aidanud ilmale tulla viiel kloonitud imikul. Pakume oma teenuseid viljatutele ja homoseksuaalsetele paaridele, HIV-i nakatunutele, oma lähedase kaotanud inimestele ja Teile, mistahes põhjusel Te seda sooviksite.’

– – –

Clonaid ei ole suutnud tõendada, et neil kloonimine nüüd juba üle 5 aasta tagasi tõepoolest õnnestus ning kloonitud imik nimega Eve ja veel neli last tõepoolest sündisid. 2003. aasta kohtudokumentidest on teada, et firmal on kaks töötajat, kuid puudub aadress ja juhtkond. Firma juhiks on Dr Brigitte Boisselier, kes on ühtlasi Raeli ususekti piiskop. Sekt näeb kloonimises esimest sammu inimese surematuse saavutamisel.

Ka Clonaidi koduleht ei anna mingit infot nende asukoha ja seotud isikute kohta, kontaktivõtuks tuleb täita spetsiaalne vorm, mille lõpp on selline:

Your Interest: (tick one or more)
Having a cloned child
Having my cells preserved (Insuraclone™)
Having my pet cloned (Clone-a-Pet™)
Purchasing eggs (Ovulaid™)
Investing in Clonaid™
An interview (media or students)
Becoming a scientific partner of Clonaid
Other

Maailma esimene tellimus kloonitud koerale

Aasta 2008 jääb ajalukku sellega, et üks USA naisterahvas esitas tellimuse Lõuna-Korea firmale RNL Bio oma bullterjeri kloonimiseks, kirjutab BBC. Koera nimi on Booger, kelle kõrvast eemaldati kude kloonimiseks vahetult enne surma üle pooleteise aasta tagasi. Ja maksma läheb see lõbu umbes 150000 USD ehk siis 1.6 miljonit krooni tänase kursiga.

clone.jpg

Kloonitakse Söuli Rahvusülikoolis – seal klooniti ka 2005. aastal maailma esimene koer, afgaani hurt nimega Snuppy. Firma juhi jutu järgi on see hind õiglane, lääneriikides on inimesi, kes on nõus maksma isegi rohkem. Lähiaastatel oodatakse sadu uusi tellimusi, sealhulgas narko- ja pommikoertele. Kui kloonimine saavutab tööstuslikud mõõtmed, võib hind 3 korda langeda.

Koera omanik Bernann McCunney raha pärast ei põe, sest tema surnud bullterjer päästis tema elu, kui teda ründas teine koer. Kloonimist juhtiv professor Lee Byeong-chun pärineb uurimisgrupist, mida juhtis teadusvõltsingutega tegelenud ning hetkel süüdistuse all karistust ootav tüvirakuteadlane Hwang woo-suk. Samas on uurimisgrupil õnnestunud kloonida nii koera kui hallhunti.