Avalik kiri Vormsi rahvale plaanitud tuulepargi kohta

Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.

Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?

Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.

Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.

Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.

Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.

Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.

On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.

Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.

Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.

Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.

Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.

Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?

Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.

Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.

Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.

Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.

– – –

Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…

1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt

2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega

Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!

Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.

Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.

Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Nord Streami kajastamine Eesti meedias ei lahka suuremat pilti

Nord Streami aruteludest Eesti meedias puudub kõige tähtsam komponent – miks Saksamaale ja tema naaberriikidele on Nord Streami vaja ja kuidas see mõjutab meie naaberriikide otsuseid. Hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest ning enamus uuringuid näitab, et see kasvab 70%-ni. Praegusel perioodil toimub Euroopas jätkuvalt fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning energiavajaduse kasv.

Eesti meedia aga käsitleb teemat valdavalt ainult Eesti vaatevinklist. Kõlavad küsimused, kas on võimalik, et me jääme ilma töökohtadest ja tellimustest Venemaalt ning kui palju saasteaineid jõuab täpselt Eesti randa Nord Streami rajamisel. Tundub, nagu Eesti ei olekski osa mingist suuremast süsteemist ning meid huvitab ainult meie endi olukord.

Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs on oma blogis kirjeldanud 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga, süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega ning energiasäästuga. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – tegelikult toimub inimeste vajaduste jätkuv kasv ning varude vähenemine sellise kiirusega, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest.

Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab kui vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Eesti on energiavarude seisukohalt õnnelik riik. Kui me vähegi suudame oma peaga mõelda, on meil piisavalt energiaallikaid, et tagada energeetiline julgeolek. Meie tõmbleme selle pärast, et ei oska teha valikuid – mida ongi väga raske teha, sest iga meie valik sõltub rahvusvahelistest kokkulepetest ja tehnoloogia arengust. Väga paljudes Euroopa riikides aga on olukord hetkel sootuks teine – pole eriti millegi vahel valida. Britid aplodeerisid, kui Langeledi gaasitoru Norrast käiku läks, sest gaasinälg sai mõneks ajaks rahuldatud.

Siit jõuame keskkonnaküsimusteni. Kõlanud on lapsikud süüdistused Eesti teadlaste suunas, et Nord Streami võimalike ohtude väljatoomine on poliitteadus. Tegelikult saavad ju kõik üheselt aru, et gaasitoru rajatakse läbi madala ja reostunud mere, mille põhjasetetesse on aastakümnete jooksul kuhjunud ohtlikud ained, mis mingil määral vältimatult vabanevad.  Mere põhjas on rohkelt sõja-aegadest pärit keemiarelvi ja meremiine ning veel ka 1960-ndatel toimus kontrollimatu tööstusjääkidest vabanemine, visates need lihtsalt merre.

Nord Streami väidetel on ohtlike ainete mobiliseerumine põhjasetetest lühiajaline ja ebaoluline, miinide lõhkamise mõju samuti ebaoluline ning kogu trass on kaardistatud sellise põhjalikkusega, et ohtlike ainete matmispaikadest minnakse mööda.

Kõik saavad ka üheselt aru, et gaasitoru ei muuda Läänemere seisundit paremaks ning on riskid, et see muutub veelgi halvemaks. Eesti teadlased võtsid vaevaks analüüsida tuhandeid lehekülgi Nord Streami keskkonnamõjude hinnangut ja leidsid, et mitmetest olulistest võimalikest riskidest on üle libisetud.

Näiteks esialgses aruandes toodi põhjasetete kaardistamise andmed, aga ainult pealmise 5 cm paksuse kihi kohta. Teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. On täiesti selge, et toru paigaldamine mõjutab 10-30 cm sügavust kihti. Sellest üle libisemine oli ebakorrektne.

Esialgse  aruande leheküljel 1633 tõi Nord Stream ise välja mõjudest arusaamise lüngad:

– vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva hõljumi kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas;

– merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg;

– tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks;

– mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel.

Olen täielikult nõus Nord Streamiga – need lüngad on olemas. Nord Stream väidab, et vaatamata nendele lünkadele on mõjud ebaolulised või väheolulised.

Paratamatult jääb nn ’hall tsoon’ – mis on ühelt poolt tingitud lünklikest teadmistest, teiselt poolt aga võimalikest suurematest riskidest, mis võivad realiseeruda.

Nüüd jõuame kõige olulisemani. Igal arendusprojektil on kolme tüüpi võimalikud keskkonnakahjud:

–          mida me oskame kindlalt ette ennustada;

–          mis võivad tekkida seoses meie lünklike teadmistega;

–          vähetõenäolised, aga siiski võimalikud kahjud, mis tekivad riskistsenaariumide realiseerumisel – näiteks veealuse gaasitoru lõhkemisel.

Samuti on igal projektil kellegi jaoks nii positiivsed kui negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja ka keskkonnamõjud. Võrreldes näiteks kivisöega on maagaasi põletamisel CO2 emissioonid saadava energiaühiku kohta kolmandiku võrra väiksemad – seega keskkonnamõju, kui põletame kivisöe asemel maagaasi, on positiivne. Kui aga infrastruktuur on üles ehitatud maagaasi tarbivaks ning Saksamaa ja tema naaberriigid peaksid talveperioodil jääma gaasita, oleks tegu majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga.

Kaaludes eri mõjusid Euroopa Liidu tasandil tervikuna on Soome ja Rootsi leppinud võimalike keskkonnakahjude riskidega Läänemeres. Keegi pole öelnud, et neid riske pole. Tänapäeva maailmas – eriti arvestades inimeste arvu, kasvavaid vajadusi ning loodusvarade vähenemist – tuleb sisuliselt iga areng millegi arvelt.

Elavhõbedast Läänemeres

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus. Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.

Läänemerest kui toksiliste tööstusjääkide prügilast kirjutas Charles Hawley Spiegelis 2006. aasta augustis.

1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.

Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. Et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem. Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.

Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud. Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda. Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.

Kuidas arendajad on teadlaste hoiatusi ignoreerinud ja mis see kaasa on toonud, võib lugeda ka Hallandi oosi tunneli juhtumi kirjeldusest.

Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes (vastavalt Niemistö, L. and Tervo, V. 1981. Notes on the sediment studies in the Finnish pollution research in the Baltic Sea. Rapp. P.-v. Reun. Cons.int. Explor.Mer, 181:87-92 / Leivuori, M. 1998. Heavy metal contamination in surface sediments in the Gulf of Finland and comparison with the Gulf of Bothnia. Chemosphere 36: 43-59). Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes paljukordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi – Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.

hgprof

hgkaart

Nord Streami keskkonnamõjude aruande kvaliteet on ebapiisav – miks?

1633 lehekülge teksti ning paks atlas kaartidega. Peaks ju piisama? Paraku kehtivad lihtsad vanasõnad ’suurus pole oluline’ ja ’tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet’. Edasises kirjutises näitan, et arvestamata on jäetud nii teadaolevate teaduslike andmetega kui kaasaegsete teadustulemustega ning olulistest riskidest on lihtsalt üle libisetud.

Enne, kui tellimust täitev konsultatsioonifirma on asunud tuhandeid lehekülgi teksti kokku kirjutama, peaks ta vastama põhimõttelistele küsimustele:

1. Kas valitud uurimismetoodika on esinduslik?

2. Kas on kasutatud kõiki kaasaegseid teadustulemusi?

3. Kas ei libiseta üle võimalikest riskidest, nimetades neid vähese põhjendusega ebaolulisteks või väheolulisteks, ignoreerides teaduslikke analüüse?

Tänases Kuku raadio saates ’Kukkuv õun’ rääkisid aruandega seonduvatest probleemidest akadeemikud Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere. Kasutades nii enda teadmisi kui refereerides ’Kukkuvale õunale’ on võimalik näidata, et eelpool toodud põhimõttelised küsimused on vastamata.

Esiteks, uuriti ja kaardistati põhjasetteid. Aga ainult pealmist 5 cm pakust kihti, kusjuures teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. Dioksiinide allikaid on mitmeid, kuid üheks peamiseks on Soome Kymijoki aastakümneid kestnud reostus.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning jõevette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus ohtralt dioksiine, furaane ja elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ja kalade dioksiiinide sisaldus on kõrgem kui Soome teistes siseveekogudes ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Viimasel ajal on Läänemere vee kvaliteet paranenud ja ka praegu settivad põhjasetted, mida esindab ka pealmine 5 cm paksune kiht, on muutunud puhtamaks – kuid väga ettevaatlik peab olema sügavamal paiknevate ohtlike ainete remobiliseerumise suhtes, mida gaasitoru rajamine paratamatult põhjustab. See andmestik peaks keskkonnamõjude hinnangus kindlasti sisalduma, sest on ilmselge, et gaasitoru rajamine ei häiri ainult pealmist 5 cm paksust kihti. Seega ei olnud valitud uurimismetoodika esinduslik.

Teiseks, Tarmo Soomere tõi selgelt välja, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati koguni aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Ka Eestis näiteks on liikvel veel legend, et hoovuste süsteem viib ohtlikud ained Eesti rannikult Venemaa poole ja Venemaa reostuse Soome rannikumerre, paraku on uuringud näidanud, et ka Eesti rannikumeri on ohus. Samuti on kasutamata tänapäevased modelleerimise võimalused. Läänemere konteksti on lihtsalt üle kantud süvamerede kontekst. Samas on Läänemeri sellises seisus, et ökoloogilise taastumise tagamiseks peaks nii emissioonidele kui merepõhja setete remobiliseerumist põhjustavatele projektidele olema kehtestatud väga ranged reeglid, mis on äärmiselt rangemad süvameredele rakendatavast reeglistikust.

Kolmandaks, enamiku riskide kohta on kirjutatud ’ebaoluline’ või ’väheoluline’. Aruannet lugedes tundub, et kogu tekst on genereeritud selleks, et kirja panna need kaks sõna. Ekspertide väitel aga on alahinnatud meremiinide lõhkamise vajadusega kaasnevaid riske põhjasetete remobiliseeumise ja edasikande kohta, Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere hinnangutel isegi suurusjärkude võrra. Suur hulk ebamäärasusi on seotud keemiarelvade matmiskohtadega.


Avades aruande leheküljelt 1633 loeme:

Mõjudest arusaamise lüngad

Mõjude ulatusest, kestusest ja intensiivsusest arusaamise seisukohalt on kõige olulisemad järgmised asjakohased lüngad:

– Vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva heljuvaine kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas

– Merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg

– Tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks

– Mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel

Ja kõik. On ’paratamatud lüngad’ ning pole lisatud ühtegi teadlase kommentaari nende lünkade olulisuse kohta. Selline ülelibisemine ei ole aktsepteeritav.

Eeltoodust lähtuvalt on vastus kõigile kolmele põhimõttelisele küsimusele eitav. Ja seetõttu ei saa aruande kvaliteeti pidada piisavaks.

Lisaks infot gaasitoru võimaliku lõhkemise kohta. Norras Stavangeris asuv Norra naftaturvalisuse ametkond (Petroleumstilsynet), mis alustas tööd 2004. aastal, käsitles projektis ‘Veealuste gaasiemissioonidega seonduvad riskid’ veealuse gaasitoru lõhkemist. Situatsiooni modelleerisid neli Norra firmat – DNV, Scandpower, Safetec ja Lilleaker. Mudel käsitles järgmist protsesside ahelat: 1. toru lõhkemine; 2. gaasi vabanemine ja tõus veepinnale; 3. gaasi kandumine veest atmosfääri; 4. gaasipilve levik õhus; 5. laevade ja gaasiplatvormide kokkupuude gaasipilvega.

Vastavalt etteantud parameetritele määrasid neli firmat gaasipilve leviku eri tingimustes: toru sügavus 50 – 300 meetrit ning tuule tugevus 2, 7 ja 15 m/s. Modelleerimise tulemused mõnede parameetrite osas erinesid kuni 10000 korda!

See näitab, et kuna senini pole suuri õnnetusi juhtunud, mida aluseks võtta, ei oska ka norralased, kes koostöös Suurbritanniaga andsid käiku 1200 km pikkuse gaasitrassi Langeled, võimaliku suurõnnetuse mõjusid veel täpselt hinnata. Alustatud on erinevate mudelite võrdlemist.

Modelleerimise ühe tulemuse kohaselt 2 minuti ja 20 sekundi möödudes peale gaasi pinnale jõudmist 70 meetri sügavusel paiknevast lõhkenud gaasitorust 2 m/s tuule tingimustes haarab gaas merepinnal umbes 200 m diameetriga ala, on tõusnud 1000 meetri kõrgusele ning levinud 500 m kaugusele.

Teadmatused on suured ja kuna suuri õnnetusi pole juhtunud, ei oska keegi täpselt mõjude ulatust prognoosida.

Venemaa maagaasi kasutus Euroopas vajab täismahus hindamist

Euroopa vajab maagaasi nagu õhku ja vett. Juba ollakse sõltuvuses Venemaa maagaasist ja sõltuvus järjest suureneb. Saksamaa ja tema naaberriigid ootavad Nord Streami kui õnnistust, küll ajutist, aga ikkagi.

Samal ajal räägitakse kogu maailmas ‘elutsükli analüüsist’, mis sisaldab keskkonnamõjude hinnanguid alates tooraine kasutuselevõtust toote valmimiseni ja kõige lõpuks selle prügilasse jõudmiseni või keskkonnaemissioonideni. Selle kontseptsiooniga seoses võtavad Euroopa Liidu riigid vastutuse ka Venemaal maagaasi tootmisel ja transpordil tehtavate keskkonnakahjude eest.

See on teema, millest keegi ei räägi. Üks väheseid, kes seda teemat puudutab, on ajakirjanik Grigory Pasko. Mõjud nii keskkonnale kui inimestele on Venemaal sellised, millega ei nõustuks ükski Euroopa Liidu riik. Aga see pole ju probleem, kui gaas hakkab torust tulema? Jah, kui keegi vajab seda gaasi kui eluks ühte tähtsamat toorainet, siis hiilitakse probleemi püstitusest kõrvale. Keskkonnaprobleemid Venemaal ja maagaasi kasutuse tulemusena suurenevad süsinikdioksiidi emissioonid vajavad hinnangut. Kas meie ja naaberriikide eurosaadikud tunnevad vajadust ja suudavad sellele tähelepanu juhtida?

Kindlusetus keskkonna suhtes on omane ka uute maardlate kasutuselevõtule. Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse ehitada Koola poolsaarele Murmanski lähedale veel üks tuumajaam. Rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, üheks põhifunktsiooniks on valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’
Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.
Lisada võib, et Gazprom plaanib naftapuuraukude rajamist Kara meres, kuhu on Venemaa sõjalaevastiku poolt aastakümneid kuhjatud radioaktiivseid jäätmeid, näiteks ka kuulsa jäälõhkuja Lenin kolm tuumareaktorit. Bellona andmetel võib puurimistööde käigus mattunud setetest valla pääseda ulatuslik radioaktiivne reostus. Samuti viidi nõukogude-perioodil Arktikas läbi hulganisti nii maapealseid, maa-aluseid kui veealuseid tuumakatsetusi, ühtekokku Bellona andmetel 138 korral. Nendele järgnenult tekkinud setendid on kõrgendatud radioaktiivsusega.
Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.

Merealused suruõhukotid tuuleenergia salvestuseks

Nottinghami Ülikooli professor Seamus Garvey usub, et lahendus tuuleenergia salvestamiseks on paigutada avameretuulikute juurde mere alla hiigelsuured suruõhukotid, kirjutab BBC. Kui tuult on palju ja tarbimine madal, toimub energia salvestamine suruõhukottidesse, suurema tarbimise ja tuulevaikuse korral aga paneb turbiinid tööle suruõhk. Energiafirma E.ON investeeriski esimeste prototüüpide rajamisse 300000 eurot (ligi 4.7 MEEK).

Prototüübid peaksid olema valmis 18 kuu pärast. Garvey sõnul tuleb kõigepealt uskuma hakata, et ka väga lihtne idee nagu see võib osutuda väga heaks. Ning kui prototüübid on testitud, teha majanduslikud kalkulatsioonid. Samamoodi saab kasutada lainete energiat.

Kes on valmis idee autorit ennast 7 minutit kuulama ja vaatama – Youtube loob selleks võimaluse.

Mida veab Läänemerel MV Schouwenbank?

SL Õhtuleht külvas paanikat: teisipäeval seilab Eesti vetes ohtlike tuumajäätmetega laev MV Schouwenbank. Mis toimub, kes ja mida peaks kartma?

Esiteks, tuletan meelde juba siinsamas blogis ilmunud uudist 2. veebruarist 2008 selle kohta, et Peterburis peeti kinni 3 ökoloogi, kui nad proovisid mõõta Saksamaalt Venemaale veetud uraani rikastusjääkide radiatsioonitaset.

Seesama laev MV Schouwenbank tõi radioaktiivsete jäätmete lasti (2000 tonni) 23. jaanuaril Peterburi sadamasse. Protestiks korraldasid keskkonnaorganisatsioonid Bellona ja Ecodefense 24. jaanuaril 40 osavõtjaga aktsiooni. Saksa-Hollandi energiagigandil URENCO on Venemaa firmaga Texnabexport leping uraani rikastusjääkide paigutamiseks Venemaale juba 1996. aastast, lepingu kogumahuks on 100000 tonni radioaktiivsete jääkide ladustamine. Jäägid laaditakse Peterburi sadamas maha, transporditakse autodega Kapitolovosse ja sealt edasi raudteetranspordiga Novouralskisse. Radioaktiivsete jääkide sissevedu on Venemaal seadustega keelatud, aga uraanheksafloriid ei ole Venemaal lihtsalt selles nimekirjas ning Vene ametnikud väidavad, et see on süütu nagu hambapasta. Ökoloogid on teistsugusel arvamusel ning väidavad, et jääkide läheduses õnnestus neil mõõta kõrgenenud radioaktiivsuse taset. Nende väitel, kui kõik oleks ametlik ja korras, poleks ametkondadel mingit põhjust takistada ekspertide poolseid mõõtmisi ja uuringuid.Peale kinnipidamist, mis toimus jõulises stiilis, veeti ökoloogid ja nendega kaasasolnud kohaliku ajalehe Moi Raion fotograaf eraautoga Kuzmolovo politseijaoskonda, ning peale pika-ajalist küsitlemist vabastati süüdistust esitamata.Millega on siis uraan heksafluoriidi näol ikkagi tegemist? Seda ainet ei saa otseselt nimetada tuumajäätmeks, kuna tegemist on uraani rikastamise protsessi jäägiga. Selleks, et eraldada tuumaelektrijaamades kasutatav isotoop U-235 isotoobist U-238, viiakse uraan heksafluoriidi vormi ning gaasilises olekus difusiooni või tsentrifuugimise teel õnnestub U-235 kontsentreerida.Kokkupuutel veeauruga laguneb vedel uraanheksafluoriid tahkeks uranüülfluoriidiks ja fluorhappeks, mis on mõlemad kergesti lahustuvad ja toksilised. USAa on olnud õnnetusi, ühes neist puutusid 31 töölist lekke tagajärjel kokku reaktsioonisaaduste pilvega ning neil olid neerukahjustused, mis siiski krooniliseks haiguseks ei kujunenud. Fluorhape kahjustab nahka ja sissehingamisel kopse.

Kokkuvõttes, kui suur kogus uraanheksafluoriidi võiks lekkida, siis on toksiline mõju lähiümbrusse olemas. On hea, et Eesti meedia sellist transporti kajastab, sest hiljutine täpselt sama laevatransport jäi täiesti märkamata. Teisest küljest ei tohiks ka paanikat külvata ning levitada ohtlikkuse kohta ebaõiget informatsiooni. Kõrgendatud radioaktiivsuse taset on võimalik mõõta näiteks ka kaaliumväetise puhul radioaktiivse isotoobi K-40 paratamatu sisalduse tõttu. Tuleb meelde juhtum, kui Vene-Eesti piiril nii oligi ning kaaliumväetist ei lubatud Eestisse transportida…

SEB alternatiivne energia: investeerige Gazpromi!

Kuidas investeerida keskkonnasõbralikult? Kuna mina pole investeerimisspetsialist, siis soovitasin avada LHV-s vastava foorumiteema, http://www.lhv.ee/forums/index.cfm?id=184761 (vt alustajate foorum, keskkonnasõbraliku investeerimise mõttekusest). Juba teise kommentaarina tuli link, mille kohaselt SEBis loetakse investeerimist Gazpromi panustamiseks alternatiivenergeetikasse.

Teades, kui röövellikult on Gazprom ringi käinud Venemaa loodusega ning missuguseid keskkonnariske hõlmavad endasse käimasolevad projektid, siis on ilmselt õigustatud küsimus: kas investeerimine Gazpromi on keskkonnasõbralik investeering? Mulle tundub, et järgnev väljavõte reklaamtekstist on tarbijat eksitav, sest väita, et maagaasi tootmine ei kahjusta keskkonda ning ei vähenda Maa looduslikke ressursse, on vale.

SEB: “Alternatiivne energia on energia, mida toodetakse allikatest, mis ei kahjusta keskkonda või ei vähenda Maa looduslikke ressursse. Sektor areneb massilise nõudmise ajendil, et leida energialahendusi nii arenenud riikides kui ka arenguriikides. 

Antud investeerimishoiuses liigitatakse selle energiatüübi alla taastuvenergiat ja maagaasi. Maagaas on võrreldes muude fossiilsete kütustega tunduvalt keskkonnasõbralikum, kuna selle põlemisel vabaneb vähem süsihappegaasi.”

Kui minu poolt õpetatava keskkonnageoloogia eksamil tudeng kõigepealt defineeriks alternatiivse energia kui keskkonda mitte kahjustava ning Maa looduslikke ressursse mitte vähendava energialiigi ning hakkaks siis rääkima maagaasist, peaks ta kokku leppima korduseksami aja.

alt1.jpg

alt211.jpg

Vajame häid uudiseid

Eelkõige kodumaisel tarbimisel põhineva majanduskasvu vilju nautides oli kuulda ka palju positiivset meie keskkonnaprobleemide vähenemise kohta. Hetkel oleme jõudnud paanika perioodi ning uudiseid kuulates jääb mulje, nagu oleks kõik halvasti ning mistahes uudis lõpeb sõnadega – kokkuvõttes tähendab see, et järgneb hinnatõus. Laastavad tormid järjest tugenevad, Läänemere tase tõuseb…

Mis oleksid aga head uudised?

Kas see, et jaanuaritorm vaibus kardetust pehmemalt, aasta 2005 Pärnus ei kordunud? Või see, et teiste liiduriikide probleemid on veel suuremad? Saksamaa ja tema naabrid vajavad Venemaa gaasi nagu õhku, Läänemere põhja paigaldatava Nord Streami gaasitoru maabumiskoht Saksamaal Lubminis on ammu välja valitud. Seejuures ollakse valmis aktsepteerima, et tarnijaks on Venemaa, kes loob endale hiigelkasumeid keskkonnakahjustuste arvel ning suurenevad julgeolekuriskid. Leedulased püüavad taotleda Ignalina tuumajaamale tööaja pikendust, kuid kuna Ignalina sulgemine aastal 2009 oli liitumise tingimuseks, siis vaevalt seda saavutatakse. Energianälg Euroopas järjest suureneb.

Põlevkivi olemasolu Eestis peaks olema tegelikult väga positiivne tõsiasi, ka paljude rahvusvaheliste analüütikute hinnanguil on Eestil võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega võimalus tagada energeetiline sõltumatus veel paljudeks aastakümneteks. Aga kuitahes veenvalt akadeemik Raukas ka püüaks eurooplasi veenda, et kliimamuutused ei ole inimesest põhjustatud, on eurooplased otsustanud, et süsinikdioksiidi heitmeid tuleb vähendada ning parim viis selleks on heitmed maksustada. See on poliitiline otsus. Kuidas edasi? Põlevkivi olemasolu ei tohi sageli käsitleda kui rahvuslikku tragöödiat. Jah, keskkonna suhtes oleks minevikus pidanud hoopis teisiti käituma ning õigeaegselt investeerima sellesse, et heitmed ja jäätmed keskkonda ei rikuks. Ka praegu on võimalus seda teha. 

Paljude otsustajate mõtted on pöördunud tuumaenergeetika suunas. Teised jälle veavad tuuleenergia köit, mis on väga õige tegevus ühe erandiga: kui ei väidetaks, et on olemas tehnoloogiad ja Eestile on majanduslikult kasulik ehitada üles kogu elektrienergeetika tuuleenergia baasil ning kui ei halvustataks kõiki teisi energeetika arendamise ideid.

Sellises virvarris tekib tunne, et Eestil on suured probleemid. Tegelikkuses aga on need head probleemid, sest Eestil on mitmeid valikuvõimalusi, kuidas energiaga varustatus üles ehitada. Loomulikult elektrienergia hind mõnevõrra kasvab. Samas ka energiasäästu võimalusi on veel väga vähe kasutatud. Erinevate variantide vahel valikute tegemist ei tohi pöörata rahvuslikuks tragöödiaks. Eesti uudistevoog aga on sageli üles ehitatud kuulaja-vaataja köitmisele negatiivsete emotsioonide tekitamisega.

podrad.jpg

Eesti areng ei sõltu väga olulisel määral sellest, kuidas elektrienergiaga varustatus üles ehitatakse – juhul, kui on tagatud sõltumatus suurest idanaabrist. Areng sõltub hoopis sellest, kuidas meil õnnestub uusi tehnoloogilisi ideid luua ja oskuslikult mujale maailma nii oskusteabena kui toodetena tarnida. Selleks aga, et need mõtted paremini liiguksid, peaksid inimesed end suutma vabastada paanikatundest ning ka meedia võiks sellele kaasa aidata. Üks võimalus selleks on nautida Eesti loodust, ilusaid kohti ja erinevaid variante on tuhandeid. Tähtis on see, et nii edulood kui ebaõnnestumised Eesti tehnoloogiate ja toodete ekspordil jõuaksid analüüsimisele ning ettevõtjail, kes senini on nautinud vaid kodumaise müügi vilju, õnnestuks teha järele või vigadest õppida.

Ma arvan, et rubriik ‘Ainult head uudised’ muutuks kindlasti populaarseks mistahes Eesti meediakanalis.

Kust jälgida merevee taseme tõusu?

Pärnu merevee taset saab jälgida

http://on-line.msi.ttu.ee/kaart.php

[Märkus 31.10.08: http://ilm.transcom.ee/Default.aspx ei tööta]

[Märkus 4.10.09: prognoos veebiaadressilt http://on-line.msi.ttu.ee/?jaam=parnu – tubli töö TTÜ Meresüsteemide Instituudi teadlastelt]

Viimaste päevade graafik sealsete andmete põhjal täna 19.01. kella 19.28 seisuga:

veetase2.jpg

Kogu Läänemerel saab jälgida veebiaadressilt http://www.boos.org/index.php?id=29, seal hetkel selline kaart, aga saab vaadata kõikide mõõtepunktide kohta ka graafiliselt ja ajas, kui teha päring.

[Märkus 4.10.09: see veebilink enam ei tööta]

boosimage3.png

Siin ka üks graafik Pärnu merevee taseme kohta alates 2004. aasta novembist – 2005 jaanuaritormi aegne merepinna tõus üle 250 cm, 2006 algul jaanuaritorme polnud, 2007 algul oli merevee tõus üle 150 cm, kuidas läheb sel aastal – selgub peagi…

20052008a.jpg

Venemaa uute gaasivarude kasutuselevõtust

shtokman_field.gif

Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

23. novembril 2007 teatas norralaste Aftenposten, et Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse kasutada ujuvat tuumajaama. Rahvusvaheline keskkonnaorganisatsioon Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, on seda plaani tugevasti kritiseerinud. Bellona üheks põhifunktsiooniks ongi valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Bellona on oma kodulehel refereerinud ka Leedu-poolset Nord Streami kriitikat, vt http://www.bellona.org/articles/1196406502.18.
Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed http://www.bellona.org/articles/oil_seminar. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’
Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.  
Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.  

Anna allkiri Läänemere kaitseks

kokoputki_i.jpg

Juba üle 27300 inimese on seda teinud. Paljudele juba tuttav teema, aga ainuüksi Eestist võiks tulla vähemalt 100000 allkirja.

http://www.balticsea.lt/ee/all

Maailmas on palju inimesi, kes arvavad, et gaasijuhe Läänemere põhja tuleb niikuinii. See on osa väga suurest mängust. Vladimir Putini kandidaadiväitekirjas seisab: ‘Hoolimata sellest, kellele kuuluvad maavarad, on riigil õigus reguleerida nende kasutuselevõttu ja kasutamist’. Kuigi suur osa sellest väitekirjast oli majandusõpikust koos joonistega ümber tõstetud ning sai plagiaatsussüüdistuse, käsitleb see võimalust kasutada Venemaa gaasi riigi mõjuvõimu taastamiseks. 1997-2007 on seda ilmekalt kinnitanud.

On lubamatu, et sellise tegevuse juures seatakse ohtu Läänemeri. Ülevaade ja pöördumine on eelpool toodud veebisaidil, allkirja andmine võtab vaid sekundeid.

Õpetlik on lugeda austraallase Binoy Kampmarki arvamust Euroopa Liidu energeetikapoliitikast http://www.europeancourier.org/40.htm – teisest maailma otsast vaadatuna on ilmsem protsesside globaalne kontekst. Juba praegu saab Euroopa Liit 40% gaasist Venemaalt ning Euroopa Liidul on vajadus ning Venemaal varud. Karjuv vajadus gaasi järele on eelkõige osal Euroopa Liidust, sest Nord Streami kaudu saabuv gaas läheks peamiselt Saksamaale, Prantsusmaale, Hollandisse, Suurbritanniasse.

Venemaal käib toru ehitamine juba ammu ning Saksamaal on maabumiskoht samuti ammu määratud… Ainuke ‘probleem’ on, et Läänemere põhja toru paigutamiseks pole veel luba saadud. Arvestades projekti taga seisvate isikute ja riikide mõjuvõimsust arvatakse, et see on formaalsus, kuna igal otsusel on oma hind.

Vaadates Greenpeace’i veebilehti, tundub, et gaasijuhtme osas on see organisatsioon lõhestunud. Sakslased protestivad üksikute küsimuste vastu, näiteks ehitustööd Saksamaal Lubminis, kuid üldine arvamus on pigem pooldav. Samas soomlased on välja toonud ka Läänemere põhja probleemistikku.

Eestis on gaasijuhtme kohta juba väga palju räägitud, kes aga pole veel tuttav ajakirjanik Grigory Pasko artikiliteseeriaga, siis need on ingliskeelsetena kättesaadavad veebiaadressilt

http://www.robertamsterdam.com/2007/07/grigory_pasko_on_the_nord_stre.htm

Artikkel 1 – Venemaa kohalikud elanikud ei saa gaasirikkustest osa

Artikkel 2 – Meediasuhted Gazpromi stiilis

Artkkel 3 – Gaasitoru stardipunkt

Artikkel 4 – Poliitiliselt tähtis on mööduda toruga Ukrainast, Valgevenest, Poolast ja Balti riikidest

Arikkel 5 – Intervjuu Babayevost, kus toimusid detsembris 2005 esimesed keevitustööd

Artikkel 6 – Toruehitajad: misiganes meilt nõutakse, meie teeme

Artikkel 7 – Portovaya laht – seni veel rikkumata

Artikkel 8 – Lubmin, Saksamaa: siia peaks saabuma gaasijuhe

Artikkel 9 – Saksamaa bürgermeistrite erinevad arvamused

Artikkel 10 – Toru plaanitud maabumiskoht Saksamaal: mõjud keskkonnale

Artikkel 11 – Venemaal maksti maa eest 50 eurot/hektar, 6 korda vähem kui Boliivias…

Artikkel 12 – Kahtlused Nord Streami lubadustes

Artikkel 13 – Ehituse kalkulatsioonid

GREENPEACE: üks suurimaid võite saavutati Eestis

acci-n-de-greenpeace-activist-2.jpg

Greenpeace on oma kodulehel loetlenud oma viimase aja suurimad võidud. http://www.greenpeace.org/international/about/victories

Ajas tagasi rännates:

2. mail 2007 teatas Apple, et lõpetab oma tootmisliinides Greenpeace’i kampaania järgselt kõige toksilisemate kemikaalide kasutamise.

7. märtsil 2007 teatas Uus-Meremaa valitsus peale Greenpeace’i 4 aastat kestnud aktsioone, et tühistab otsuse rajada uus söe baasil töötav soojuselektrijaam Marsden B. Lisaks juba tavapärasematele aktsioonidele (miitingud, objekti hõivamine, protestimarsid, valitsusväliste organisatsioonide kaasamine, kleepsud autodel) pandi tööle ka piraatraadiojaam Heatwave FM, http://www.heatwavefm.net/.

15. veebruaril 2007 otsustas Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühinenud Kuningriigi ülemkohus, et valitsuse otsus toetada uut tuumajaamade programmi oli seadusevastane, kuna poldud piisavalt konsulteeritud kodanikega ning huvigruppidega, kes peavad tuumaenergia arendamist ohtlikuks alternatiiviks võitluses globaalse soojenemisega.

the-toxic-tanker-probo-koala.jpg

Ja ongi Eestis saavutatud võit, nii nagu Greenpeace seda mäletab – 27. september 2006. Eesti alustas Probo Koala uurimist pärast seda, kui Greenpeace’i laev Arctic Sunrise oli seda kolm päeva blokeerinud. See oli esimene ametlik aktsioon laeva vastu, mis mürgitas tuhandeid ja tappis kuus inimest Elevandiluurannikul, pannes maha mürgised jäätmed, mille vastuvõtust Hollandis keelduti. Peale jäätmete mahapanekut laev lihtsalt seilas takistamatult Eestisse kuni Greenpeace viis läbi oma aktsiooni.

Muuseas, Greenpeace’i laeva Arctic Sunrise blogis on ka selline suurepärane pilt Paldiski elektrijaamast, Greenpeace’i Soome pressiesindaja Satu Pitkäneni foto. Eestis on veel väga palju taolisi kohti, mis fotosilma läbi väärivad rahvusvahelist häbi.

weblog02.jpg

Greenpeace’i Euroopa üksuse kodulehel http://www.greenpeace.org/eu-unit/ on ilusti välja toodud organisatsiooni eesmärgid järgmistes põhivaldkondades:

Puhas energia ja kliimamuutused: aastaks 2050 saada Euroopa Liidus pool energiast taastuvatest allikatest, sulgeda täielikult sütt kasutavad soojuselektrijaamad ning tuumajaamad, ning vähendada süsinikdioksiidi emissioone 70% võrreldes 1990. aasta tasemega. Saavutada post-Kyoto leping, vähendades süsinikdioksiidi emissioone 15% aastaks 2015 ja 30% aastaks 2020 võrreldes 1990. aasta tasemega; samuti summaarselt kasvuhoonegaaside vähenemine 80% aastaks 2050. Arvestuste kohaselt ei tohiks siis globaalne kliima soojenemine olla suurem kui 2 kraadi.

GMO-d: Greenpeace on GMO-de kasutamise vastu looduses, kuna puudub adekvaatne teaduslik arusaam nende mõjudest inimese tervisele ja keskkonnale. Samuti vahepealsete meetmetena nõuab geneetiliselt muundatud toidu märgistamist ning geneetiliselt muundatud külvide eraldamist. On vastu taimede, loomade, inimeste ja geenide patenteerimisele, sest elu ei ole müüdav toode.

Ohtlikud ained: Greenpeace näitab jätkuvalt oma kampaaniatega, et ohtlike ainete kasutuselevõtt on väljunud kontrolli alt ning on laialdaselt jõudnud majapidamistoodetesse, elektroonikasse ja laste riietesse. Ohtlike aineid leidub kodutolmus, vihmavees, toidus ja meie endi kehades. Vajalik on asendada ohtlikud ained mitte- ja vähemohtlikega, näiteks Reebok, Samsung,  Puma, Nokia ja Playmobil on vastavad arengusuunised juba teinud.

Metsad: perioodil jaanuar – august 2004 saavutas Amazonase vihmametsade hävitamine uue rekordi: 6 jalgpalliväljaku suurust ala minutis, ühtekokku 26130  ruutkilomeetrit (ehk üle poole Eesti pindalast). 1950. aastast alates on hävitatud 20% Maa põlismetsadest, ning lähiaastakümneil satuvad löögi alla ka Kesk-Aafrika ning Indoneesia põlismetsad, kui trend jätkub. Maa kaotab tuhandeid taime- ja loomaliike, mis on võrreldav dinosauruste väljasuremise perioodiga 65 miljonit aastat tagasi. Illegaalne ning jätkusuutmatu metsaraie põhjustab 20% süsinikidioksiidi kontsentratsiooni kasvust. Sellise puidu müügil Euroopas arvestatakse, et 50% on illegaalselt raiutud. Rahvusvaheline puidukauplemine on seotud korruptsiooni, vägivalla, inimõiguste rikkumise ja rahapesuga. Greenpeace’i kampaaniad on suunatud kuulutamaks moratooriumid põlismetsade hävitamisele, loomaks rahvusvahelised metsakaitsealad ning peatamaks illegaalset ja jätkusuutmatut puidukaubandust ning vastavat müüki Euroopa Liidu turgudel.

Ookeanid: jätkub kalavarude vähenemine, elustiku liigilise koostise ja ökosüsteemide seisundi halvenemine, seda ka Euroopa rannikumeredes. Liiga sageli on põhjused inimese poolt loodud: jätkusuutmatud ja hävitavad kalapüügimeetodid ja -hulgad, nafta ja gaasi tarbimine, liiva ja kruusa kaevandamine, kliimamuutused jne. Euroopa Liidu rannajoon on üle 100000 km pikk, 16% elanikest elavad rannikul paiknevates regioonides. Euroopa Liidu sektorikeskne lähenemine vähendab ookeanide ja merede väärtuse majandusliku kapitali tasandile, selline poliitika on jätkusuutmatu.

Kes arvab, et võiks Greenpeace’iga liituda või ettevõtmisi toetada – kodulehelt leiab ka selle kohta hulgaliselt infot. http://www.greenpeace.org/international/