Eesti paiknemine CO2 emissioonide alusel maailmas

Kus paikneb Eesti CO2 emissioonidelt ühe inimese kohta maailmas? 2004. aasta ÜRO andmetel kuulus Eestile 16. koht (tonnides inimese kohta):

1. Katar 69.2; 2. Kuveit 39.0; 3. Araabia Ühendemiraadid 37.8; 4. Luksemburg 24.9; 5. Trinidad ja Tobago 24.7; 6. Brunei 24.2; 7. Bahrein 23.9; 8. Hollandi Antillid 22.2; 9. Aruba 21.3; 10. USA 20.4; 11. Kanada 20.0; 12. Norra 19.01; 13. Austraalia 16.3; 14. Falklandi saared 14.8; 15. Nauru 14.2; 16. Eesti 14.1; 17. Fääri saared 13.8; 18. Saudi Araabia 13.4; 19. Kasahstan 13.3; 20. Gibraltar 13.0; 21. Soome 12.6; 22. Omaan 12.5; 23. Singapur 12.2; 24. Palau 11.7; 25. Montserrat 11.7; 26. Tshehhi 11.5; 27. Ekvatoriaal-Ginea 11.5; 28. Uus-Kaledoonia 11.2; 29. Iisrael 10.8; 30. Venemaa 10.5. … 90. Leedu … 100. Läti

Üks asju, millest on vähe juttu olnud – on see, kuivõrd palju emissioone põhjustab fossiilsete kütuse (nafta ja gaasi) tootmine ekspordiks. Võiks ju intuitiivselt arvata, et näiteks Norra ligi 100% hüdroenergiariigina on CO2 emissioonidelt inimese kohta viimaste hulgas… Tegelikkus on hoopis teistsugune.

Üks paremaid graafilisi koondülevaateid on www.gapminder.org poolt koostatud maailma keskkonnajoonis, mis põhineb 1999. aasta andmetel, mis omakorda on aluseks Maailmapanga 2003. aasta maailma arengu indikaatoritele. Andmed on pisut vananenud, aga kuna joonise teljed on logaritmilised (horisontaalteljel on SKP inimese kohta ning vertikaalteljel CO2 tonnides inimese kohta), siis ega viimase 9 aastaga väga palju muutunud ei ole, muutusi saab võrrelda eelpool toodud arvandmetega. Siiski näiteks Norra emissioonid on tugevalt kasvanud. Punkti suurus näitab riigi rahvaarvu.

Üldpildi saamiseks soovitan avada Gapminderi joonise kogu maailma kohta, blogiveergu mahub väljavõte joonise ülemisest paremast otsast. 1999. aastal paiknes Eesti maailmas esikümne piirimaal, Leedus ja Lätis näiteks tekib CO2 inimese kohta 3-4 korda vähem.

co2pilt2.jpg

Gröönimaa sulamine muudab kättesaadavaks uued naftavarud

Paradoksaalne, kas pole – liustike sulamine avab ligipääsu uutele naftavarudele! Naftakompaniid on asunud Gröönimaa läänerannikul naftavarude jahile ning seal võib olla rohkem naftat kui kogu senine toodang Põhjamerest – umbes 50 miljardit barrelit, kirjutab NextEnergyNews. Viis triljonit naftadollarit oleks 56000 elanikuga Gröönimaale suureks abiks. Gröönimaa välis- ja rahandusministri Aleqa Hammondi arvates muutuks Gröönimaa globaaltasandil suureks tegijaks. Ning mida rohkem jää sulab, seda odavamaks tootmine muutub.

gr.jpg

Kliimamuutusi käsitlev Manhattani deklaratsioon Euroopas tähelepanuta

Vähesed Euroopa meediaväljaanded pöörasid üldse mingit tähelepanu 4. märtsil 2008 New Yorgis globaalse soojenemise konverentsil Heartlandi Instituudi poolt kirja pandud ja osalejate poolt allkirjastatud Manhattani deklaratsioonile. Kuna tegemist on dokumendiga, mis ühesena vähestest vaidlustab kliimamuutuste vastu suunatud ning järjest suuremaid mastaape võtvaid tegevusi, siis ajalugu näitab, kas nendel mõtetel oli sisu või mitte.

Deklaratsiooni taga olevaid globaalse soojenemise skeptikuid on süüdistatud selles, et Heartlandi Instituudi projekte on finantseerinud tubakatööstus. See, et deklaratsioon maailmas nii vähe vastukaja leidis, näitab, et skeptikute ‘vasturinne’ on sisuliselt murtud. Lisan deklaratsioonist kiiresti tehtud tõlke.

Manhattani deklaratsioon kliimamuutustest

Globaalne soojenemine ei ole globaalne kriis

Meie, kliima ning sellega seotud valdkondade teadlased ja uurijad, majandusteadlased, seadusteloojad ja ärijuhid, kogunenuna New York Citysse Times Square’ile 2008. aasta Rahvusvahelisele Kliimamuutuste Konverentsile,

olles kindlad, et teaduslikke küsimusi tuleb hinnata ainult teaduslike meetoditega;

kinnitades, et globaalne kliima on alati muutunud ning jääb muutuma sõltumata inimese tegevusest ning et süsihappegaas pole niivõrd reostav kuivõrd elutegevuseks vajalik aine;

tunnistades, et viimasel ajal jälgitud kliimamuutuste põhjused ja ulatus on kliimateadlaste hulgas intensiivsete debattide teemaks ning et paljukordsed kinnitused nn ‘konsensuse’ kohta kliimaekspertide hulgas on valed;

kinnitades, et valitsuste katsed juurutada suuri lisakulutusi põhjustav seadusandlus tööstuse ja eraisikute poolseks CO2 emissioonide vähendamiseks toob kaasa arengu pidurdumise omamata tegelikult olulist mõju kliima muutumisele tulevikus. Sellised seadused vähendavad tunduvalt võimalikku heaolu tulevikus ning vähendavad ühiskondade võimet kliimamuutustega harjuda, seeläbi suurendades, mitte vähendades, inimeste kannatusi;

märkides, et soojem ilm on üldiselt elule Maal vähem kahjulik kui külmem:

Deklareerivad käesolevaga:

Et praegused plaanid piirata inimtekkelisi CO2 emissioone on intellektuaalse kapitali ja ressursside ohtlikult vale paigutamine – selle asemel tuleks neid kasutada inimkonna tõeliste ja tõsiste probleemide lahendamiseks.

Et puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kaasaegse tööstuse poolsed CO2 emissioonid on olnud minevikus, on praegu või saavad olema tulevikus katastroofiliste kliimamuutuste põhjuseks.

Et valitsuste püüded luua makse ning suuri lisakulutusi põhjustavaid seadusi tööstusele ja eraisikutele vähendamaks CO2 emissioone vähendavad mõttetult Lääne ühiskonna heaolu ning takistavad arengumaade arengut ilma mõjuta kliimale.

Et vajalik muutustega kohanemine on majanduslikus mõttes paljukordselt efektiivsem kui mistahes katsed muutusi ära hoida ning muutuste ära hoidmise katsed juhivad valitsuste tähelepanu ja ressursid kõrvale oma inimeste tõeliste probleemide adresseerimisest.

Et inimtekkelised kliimamuutused ei ole globaalne kriis.

Seetõttu ja nüüd me soovitame –

Et maailma juhid hülgaksid vaated, mida väljendab ÜRO Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel (UN IPCC) ning samuti populaarsed, kuid eksiteele viivad teosed nagu näiteks ‘Ebamugav Tõde’ [Al Gore’i film “An Inconvenient Truth” – E.P.].

Et kõik maksud, seadused ning muud plaanitud sekkumised vähendamaks CO2 emissioone oleks praegusest alates hüljatud.

Kokku lepitud New Yorgis 04.03.2008.

Õhust CO2 eemaldamise aparaadid 5 aasta pärast turul

Tucsonis (Arizona) paiknev Global Research Technologies küsib: milleks on tuulegeneraatorid vajalikud, kui sama suur aparaat võib atmosfäärist päevas eemaldada tonni CO2 – mitusada korda rohkem, kui üks tuulik emissioone kokku hoiab? Lisaks töötab masin kogu aeg, ka siis, kui tuult pole. Sellest kirjutab NextEnergyNews.

next331c.jpg

Telefoniputka moodi prototüüp eemaldab hetkel ligi 100 kg CO2 päevas. Süsteem nimega ACCESS (The Atmospheric Carbon CapturE SystemS) on ise keeruline, vertikaalsed plaadid on võimelised otse õhust CO2 molekule eemaldama, misjärel kasutatakse keemilist lahust CO2 eemaldamiseks plaatidelt ning elektrodialüüsi käigus CO2 isoleeritakse puhta gaasina ning paigutatakse näiteks maa-alusesse hoidlasse, kõige õigem on selliste masinate kompleksid paigutadagi piirkondadesse, kus lähedal on võimalik CO2 isoleerida – näiteks geoloogilistesse struktuuridesse maa alla.

Veel kord tuumaenergiast ja energeetikast

Elasin ja töötasin Stockholmis aastail 1993-1999 ning ei tulnud kordagi selle peale, et tunda elektrilülitit vajutades stressi – osa sellest on ju tuumaelekter! Kui vaatasin teledebatte aastail 1998-1999, kus rootslased rääkisid avameeli oma plaanist sulgeda kõik tuumajaamad, sest siis Venemaa näeb, võtab eeskuju ning sulgeb ka enda tuumajaamad, mis on ohtlike grafiitaeglustitega (RBMK tüüpi) – no mida?

Barsebäcki tuumajaamas üks reaktor pandigi kinni ja oli plaan sulgeda kõik reaktorid, aga siis kõik muutus. Globaalse soojenemise ning fossiilsete kütuste põletamisel tekkiva süsinikdioksiidi probleem muutus ilmselt aktuaalsemaks. Siiamaani on mul Rootsist mälestused kui kindlast, tugevast ning turvalisest riigist. Ainult vahel ei saanud nende naiivsest mõtteviisist aru – kas siis Venemaale saab näidata head eeskuju! Kui külastan ikka ja jälle Stockholmi, ei liigu ükski lihas mõeldes, et selles riigis on ju tuumajaamad…

Eesti aga on olnud põlevkiviriik. Olgem ausad – kui Eestil poleks põlevkivi, siis oleks siin juba ammu tuumajaam või oleksime hetkel täielikus energeetilises sõltuvuses naaberriikidest – uued tehnoloogiad ja uus mõtteviis alternatiivenergeetika ja hajustootmise suhtes alles hakkavad tekkima. Meil pole isegi lätlaste Daugavat, mis ida poolt voolava suure veehulga elektritootmisse rakendab ning ligi poole elektrist annab. Peipsi on vahel. Nüüd seisame teelahkme ees:

1) kas jätkata põlevkivienergeetikaga, maksta kõrgeid saastemakse ning olla maailma silmis üks suurimaid reostajaid ühe inimese kohta (sest külmas põhjamaises kliimas on vaja palju rohkem energiat kui Beninis ja Nigeerias);

2) kas asendada põlevkivienergeetika või enamus sellest mingi teise juba välja töötatud energialiigiga, näiteks tuumaenergiaga, millel on loomulikult oma vead ja probleemid;

3) kas riskida ja panustada uutele energialiikidele ja taastuvenergiale.

Miks ütlen riskida? Lihtsalt sellepärast, et vähemalt mina ei ole näinud ühtegi vettpidavat suuremahulist taastuvenergia plaani. Mina ei usu, et kui me investeeriksime kasvõi 35 miljardit tuuleparkidesse, siis oleks Eesti elanikel kindel ja konkurentsivõimelise hinnaga elektrienergia. Kui tuumajaamade kohta on umbes teada, mis need maksavad ja mis tuumaelekter maksab, siis tuuleelektri kohta olen aru saanud järgmist:

1) kui tuuleenergia kasutamises tekib tuulevaikuse tõttu seisak, peaksime käiku laskma gaasijaamad samas mahus, või

2) meid peaksid välja aitama naabrid, või

3) meil on energia kuskile (kuhu?) salvestatud ja loodame, et salvestatud varudest piisab (tuulevaikuse perioodi prognoosi pikkusest sõltub salvestatud energia kogus).

Olen kuulnud, et rootslased võiksid meid aidata ja kaabel võiks olla Rootsi veetud. Pole kuulnud, kas keegi on rootslastega sel teemal üldse rääkinud. Mina rääkisin oma endisele professorile Stockholmi Tehnikaülikoolis ning ta muigas. Huvitav miks? Arvan, et rootslastel on oma plaanid, kuidas hüdroenergiaga tuuleenergiat puhverdada, ning samas on kogu aeg risk, et sademetevaese perioodi järgselt pole endalgi hüdroenergiat piisavalt. Taani ekspordib tuuleenergiat Norrasse, aga alla omahinna! Vettpidava äriplaani all pean silmas põhjendatud prognoosi tarbija hinnakujundusse.

Mis puutub gaasijaamadesse, siis keegi peab need ehitama ja töökorras hoidma. Need on vähemalt topeltkulud lisaks tuulegeneraatorite püstipanekule.

Energiasalvestusega kohapeal on asi lihtne. Pakkuge välja, mis süsteem, ja arvutame salvestamisest tingitud kõrgema hinna. Kahjuks kehtib maailmas suuremahulises elektrienergiavarustuses endiselt kuldreegel: tootmine = tarbimine igal ajahetkel.

Aga oma nägemus on mul tuuleenergia arengu kohta küll olemas, energiavõrkudega saaks kohandada ca 20-30% vajadusest ning lisaks saaks näiteks laadida energiasalvesteid, mida niikuinii hakatakse kasutama (elektriautode akud), soojendada vett ja kasutada mitmetel muudel praktilistel eesmärkdel. Lihtsalt mõtlema peaks pisut teistmoodi, peaks oskama kasutamist ajastada. Hinnakujundus võiks siin asjad paika panna.

Kui oleksime tuuleenergia arengu suhtes kokku leppinud (proportsioon elektrienergeetika üldvarustuses maksimaalselt 20-30%, lisaks akumuleerimise võimalused teistes sektorites), jääb järgmine küsimus: kuidas ikkagi üles ehitada tuleviku-Eesti elektrienergia süsteem 70-80%, selline, mis peab tagama turvalisuse?

Räägitud on biomassist. See toob mulle meelde AS Repo mure, nemad toodavad Püssis mööbliplaate, varem nimetati neid puitlaastplaatideks, aga kvaliteet on vahepeal oluliselt paranenud. Selle asemel, et puitu ahju ajada või välja vedada, toodavad nemad puidust ja ka puidujääkidest uut toodangut ning lisandväärtus võrreldes puidu ahjuajamise või väljaveoga on 100-kordne. Ühe puiduühiku kohta 100 korda rohkem Eesti inimesi saab tööd. Ning väitke nüüd, et peaksime puidu ahju ajama ja energeetika biomassi põhiseks viima… Juba praegu on Repo toorainega varustuse raskustes ning kui ta peab konkureerima doteeritud puidupõletamisega, muutub situatsioon absurdseks. Ma ei usu, et biomassi puhul saab tõsiselt rääkida 70-80% elektrienergiavarustusest. Kui 10% seeläbi saaks, oleks tõeline edasiminek. Biogaas, prügipõletus – kõik on võimalik, aga nende mahud pole ligilähedasedki vajamineva 70-80%-ga.
Ning olemegi tagasi küsimuse juures, kas tuumajaama on vaja või ei ole. On veel üks komponent, mis tuli ilmekalt välja Prantsusmaa energeetika debatist. Hetkel 85% energiast tuleb naftast ja gaasist, ning nende varud on lõppemas või siis perioodil enne seda energiavarude omandus ruulib maailma. Euroopa juba istub Venemaa gaasivarude lõa otsas. Kummaline, aga ka Greenpeace ei ole Vene-Saksa gaasitoru vastu! Kuna neil on põhimõtteline seisukoht tuumaenergia vastu, siis kipuvad nad gaasitoru aktsepteerima, vähemalt Saksamaa Greenpeace’i esindajad. Isegi SEB promob alternatiivenergeetika hulgas maagaasi – jah, tõesti, kivsöega ja põlevkiviga võrreldes tekib energiaühiku kohta süsihappegaasi umbes kolmandiku võrra vähem, sest pole vaja mineraalainet tuhaks muuta ja poorides olevat vett gaasistada. Aga kas see on jätkusuutlik visoon, eriti arvestades, et gaas tuleb Venemaalt, kus keskkonnaga on väga julmalt ümber käidud? Räägitakse ju kütuste kogu elutsüklist ning hinnang peaks sisaldama keskkonnakahjustusi tootjariigis – sellest aga ilmselt ei taha Euroopas keegi kuulda. Prantsusmaalt alguse saanud liikumine Environmentalists for Nuclear Energy seevastu arvab, et tuumaenergia põhjal peaks välja arendatama ka fossiilsete kütuste vaba elamute kütte ja transpordi sektor.

Kokkuvõttes, kas jätkame põlevkivienergeetikaga, maksame kõik maksud, saame maailma ühe suurima reostaja kuulsuse ning püüame leida alternatiivseid allikaid (aga selleks peaksid olema selged ja arusaadavad plaanid) või teeme otsuse saada tuumariigiks või mingi muu variant…

Loomulikult küsimus tuumaenergia hinnast on seejuures üks kõige olulisemaid. Aga kui Eestimaa Rohelised tuumajaama küsimuse püstitavad, siis peavad nad selgelt ütlema, kas nad püstitavad keskkonnakaitselise küsimuse (ning missugustes detailides) või hinnaküsimuse, sest need on ise asjad. On olemas tehnoloogiad nii õnnetusriskide minimiseerimiseks, tuumajäätmete matmiseks kui jaamade sulgemiseks ning kõik need arvestatakse arenenud riikides elektrienergia hinna sisse. Kui aga püstitatakse jaama rajamise majanduslik küsimus, siis ilmselt see aktsepteerib, et tänapäevaste tehnoloogiatega on keskkonnariskid minimiseeritud nind aktsepteeritavad, ning küsimuseks on ainult hind (mis loomulikult sisaldab jäätmete matmise, dekomisjoneerimise jne maksumust). Või on soovitus riskida ning olla valmis panustama tehnoloogiatesse, mida hetkel veel olemas ei ole? Arvamus, et näiteks 35 miljardit tuuleparkide raha lahendab ka energiasalvestamise probleemi, on naiivne. Maailmas töötavad selle kallal sajad uurimisgrupid eelarvega, mis ületab meie võimalusi paljukordselt. Tehnoloogia arengus on teada, et rahaliselt võidavad mitte esimesed innovaatorid, vaid kiired järeletegijad, sest neil arenduskulud sisuliselt puuduvad ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtu algperioodil tulevad sageli ilmsiks ka probleemid. Samas kui rongist maha jääd, siis oled samuti konkurentsieelise kaotanud. Oleme pöördepunktil, kus riskimine ilmselt ei tagaks täit kindlust. Samas öelge, kes oleks nõus tänapäeval ilma elektrita elama.

On veel üks tee ja idee – puhas põlevkivienergeetika, analoogselt puhta söeenergeetika ideele. Tuleb tootmiskompleksid põhjalikult ümber ehitada, muuta osa põlevkivist õliks ja gaasiks ning tagada süsinikdioksiidi emissioonide eemaldamine. Praeguste tehnoloogiate juures tähendaks süsinikdioksiidi eemaldamine näiteks sarnaselt ameeriklaste tehnoloogiaga selle eraldamist, kokkukogumist ning transporti maa-alusesse hoidlasse, mille rajamiseks Eestil endal geoloogilised eeldused puuduvad. Aga ka siin tuleb mängu kogu selle tootmiskompleksi hinna küsimus, tonni CO2 eemaldamine praegu veel arendusjärgus tehnoloogiate ja hindade juures läheb maksma vähemalt 300-500 krooni.

Või veel lihtsam variant, sõltuvus Venemaa gaasist ja elektrienergiast? Leedut ootab see juba 2010. aastal, Leedu ja Läti sooviksid ilmselt hoopis suurendada Eesti põlevkivielektri tarbimist…
Kokkuvõttes on vaja lahendada puzzle ning seejuures omandada lisateadmisi ja hoida silmad lahti selle suhtes, mis mujal maailmas toimub. Dilemma võib seisneda veel selles, et kuna kõikjal maailmas panustatakse energiatehnoloogiatesse, siis on variantide mitmekesisus suur ning valitud lahendused võivad kiiresti ebaefektiivseks muutuda, kuna uued tehnoloogiad tulevad peale – samas ei pruugi areng olla piisavalt kiire… On lahendusi, millega mööda panna on võimatu, näiteks energiasääst – neid võimalusi ei tohi mingil juhul jätta kasutamata.

Eesti teadlased on loomulikult valmis aitama ning on üksikuid tugevaid teadusgruppe ka uute energiatehnoloogiate alal, näiteks Enn Lust oma kütuseelementide täiustamisega ning Enn Mellikov päikesepatareide täiustamisega. Aga eelkõige oleks vaja, et Eesti teadlased hoiaksid silmad ja kõrvad lahti mujal maailmas toimuva suhtes, analüüsiksid arenguid ning nõustaksid meie arendajaid ja otsustajaid.

Globaalse soojenemise hullus ja äri

Globaalse soojenemise teemat on arendatud juba hulluseni. Shotimaa laps palus, et ema end peale surma tuhastada ei laseks – tekivad kasvuhoonegaasid! Välja on arvutatud ühe tuhastamise jooksul tekkivad emissioonid – otseses protsessis umbes 50 kg, aga kui arvutada kogu protsessi emissioonid – tuhastamiseks kulutatud kütus, kadunukese ja matuseliste transport, ärasaatmisruumi küte jne, siis veel palju rohkem.

Innovaatiline Shotimaa firma mõtles välja uue tehnoloogia – selle asemel, et surnukeha tuhastada, peaks seda keetma või õigemini aurutama 170 kraadi juures, siis ei teki emissioone.

Tavalised pulmatraditsioonid põhjustavad samuti liiga palju emissioone – uus äri ökopulmade organiseerimise näol on avanenud.

Al Gore’i filmi näitamine Inglismaa koolides põhjustas lastel hirmuunenägusid. See arvatakse olevat parim viis täiskasvanuid harida – laste hirmude kaudu, sest lapsed võtavad oma mured koju kaasa ning ka täiskasvanud pööravad sellele tähelepanu. Koolides on globaalne soojenemine väga sagedaste arutelude teemaks, millest lapsed saavad sageli aru viisil ‘me kõik saame surma’.

Tegelikud lahendused aga on hoopis mujal, peamiselt poliitikute, energeetikute ja ärimeeste käes. Seda juhul, kui väide, et globaalne soojenemine ikkagi on vähemalt osaliselt inimtegevuse tagajärg, paika peab. Ning juhul, kui globaalne soojenemine tõepoolest jätkub. Kuid ka uute lahenduste väljamõtlemisel lähevad asjad sageli vildakalt, näiteks biokütuste tootmise doteerimine viib toiduainete hinna tõusuni ja arenguriikidele toiduabi lõpetamisele.

Läänemaailmas on au sisse tõusnud ‘enviropreneur’ – ärimees, kes hoolib keskkonnast ja oskab ühtlasi raha teha. ‘Rohelist turundust’ peetakse võimaluseks edukat äri rajada ja ajada. Teadus on kokku korjanud ja avaldanud nii palju fakte ja uuringuid, et ei ole mingisugune probleem roheliseks turunduseks kogu kuhjast välja korjata õige rodu ärikontseptsiooni toetuseks.

Näiteks http://www.terrapass.com pakub raiskava eluviisi lunastust, lubades laekumised investeerida ökoloogilistesse projektidesse. Kirjutasin sinna, et mul on 1999. aasta BMW 528i ja ma sõidan igal aastal sellega 32000 kilomeetrit. Selle poolt põhjustatud reostuse eest peaksin igal aastal maksma 99 dollarit. Ühe Tallinn-Brüssel lennureisi eest aga peaksin maksma dollarites 9.90.

terra2.jpg

Muuseas, TerraPass on müünud juba üle 360000 tonni süsinikdioksiidi emissioonide lunastust 75000 eraisikule ja ettevõttele.

Muidugi, TerraPassi kasumid pole võrreldavadki planeeritud kasumitega Al Gore’i poolt asutatud firmas Generation Investment Management, mille põhitegevuseks on kaubelda kasvuhoonegaaside emissioonidega…

Kel aega – vaadake ka seda hirmutamisreklaami…

Biokütuste debatt teravneb

Energeetikavolinik Andris Piebalgsi blogi on valla päästnud biokütuste alase debati. Nimelt kirjutas Piebalgs oma blogis, kui uhkelt ta sõidab oma etanoolil töötava Saab 9-5-ga. Talle vastas The Oil Drum Europe toimetaja Euan Mearns, näidates, et Piebalgsi Saabi energeetiline efektiivsus on 5% kandis.

Biokütuste efektiivsuse kontseptsioonis on Mearnsi arvates kõige tähtsam ERoEI – Energy Return on Energy Invested ehk energiasaagis energia investeeringutest, arvutatuna nende omavahelises jagatises. Parasvöötmes on bioetanooli ERoEI 1.2 – arvutades kokku teraviljakasvatuses kasutatava lämmastikväetise tootmiseks kulunud gaasi, diiselkütuse traktorile ning elektri bioetanooli tehasele. Ekspertide arvates oleks aga vajalik energiaallikate ERoEI 7. Vahe on troostitu. Arvestades bioetanooli tootmise efektiivsuseks 0.2/1.2=16.7% ning Piebalgsi Saabi sisepõlemismootori efektiivsuseks 30% saavutubki summaarne efektiivsus 5% ning Mearns arvab, et energeetikavolinik peaks etanoolitoitel Saab 9-5-ga sõitmist hoopis kiivalt varjama.

Võrreldes seda tuuleenergia kasutusega: tuuleenergia ERoEI on umbes 20!

Seega tuuleelektri efektiivsus 19/20=95%, ülekande efektiivsus 95%, aku efektiivus 80% ja elektrimootori efektiivsus 90% annab omavahel läbi korrutades summarseks efektiivsuseks 65%. Mearms soovitab Piebalgsil osta elektriauto, mille akusid laetakse tuuleenergiaga.

Ameeriklaste tehnoloogia CO2 eemaldamiseks söejaama heitgaasidest

Basin Electric Power Cooperative valis kuue kandidaadi hulgast välja Powerspani pakkumise demonstreerimaks CO2 eemaldamist 1 miljon tonni aastas – üks maailma mahukamaid projekte, kirjutab NextEnergyNews. Kivisöel baseeruv soojuselektrijaam Antelope Valley Station paikneb Põhja-Dakotas, süsteem on plaanitud tööle rakendada 2012. aastal. 

Protsess nimega ECO2 kasutab CO2 eemaldamiseks heitgaasidest ammooniumilahust, eemaldatud CO2 pressitakse kokku ning antakse üle Basin Electricsi tütarfirmale Dakota Gasification Company. Ammooniumikadusid ja kõrvalsaadusi süsteemis ei teki, lahus ringleb. Eri tehnoloogilisi lahendusi kaaludes leiti see olevat kõige kiirem ja väiksemate kulutustega.  Dakota Gasification Company tarnib alates 2000. aastast CO2-e Kanadasse Saskatchewani naftatootjatele, CO2 on firma toodete nimekirjas. CO2 pumpamine Kanadas naftamaardlasse võimaldab naftatootjal PanCanadian Petroleum Limited tõsta nafta saagist, Dakota Gasification Company tegeleb aktiivselt teiste äripartnerite otsimisega, kellele CO2-e tarnida. 

Merkel juhib Saksamaa energiamahuka tööstuse lobitööd

Mööndused Merkelile seavad ohtu kliimamuutuste ohjeldamise plaani – selline lugu ilmus Ian Traynori sulest 15.03.2008 The Guardianis. Saksamaa auto-, terase-, tsemendi- ja klaasitöösturid on ähvardanud tootmise Euroopast välja viia juhul, kui nende konkurentsivõimelisus USA ja Kaug-Ida tööstusega väheneb, ja konkurentsivõime langust põhjustab just nimelt süsihappegaasi emissioonide maksustamine. Tulemuseks oleks neis tööstusharudes Saksamaal ja mujal Euroopas töökohtade arvu massiline vähenemine, ning seda Saksamaa Merkeli poolt juhituna ei soovi.

Kiiresti ühinesid Saksamaa soovidega Prantsusmaa, Tshehhi ja Austria. Plaaniks on need sektorid välja arvata süsihappegaasi kvootidega kauplemissüsteemist, välja arvatud juhul, kui ka ülejäänud maailmas (sealhulgas Hiinas ja Indias) kehtestatakse sarnased trahvid.

Tuuleenergia kasutamise vastamata küsimus

Olen ikka ja jälle, nii endalt kui teistelt, küsinud küsimuse: kui Eesti panustab olulisel määral tuuleenergiale ning talvel püsib nädal või kaks hirmus külm (-25…-30 kraadi või rohkem) ja tuulevaikne ilm, kust võtab Eesti elektrienergia? Keegi ei ole senini vastanud. Kirjutan veel kord, äkki keegi vastab.

Kõigepealt: kas selline olukord on võimalik – et on hästi külm ja tuult ei ole? Keegi pole suutnud tõestada, et see on võimatu või ebatõenäoline. Või on keegi, kes väidab, et see on võimatu või vähemalt ebatõenäoline? Kui keegi tõestab ära, et see on võimatu, siis kõik edasine siin ei kehti.

Senikaua aga, kui tõestust pole, jätkame arutelu. Oletame, et selline ilm (hästi külm ja tuult pole) püsib ühe nädala. Oleme 100% tuuleenergiariik. Paljud panevad täiendavaid küttekehi elektrivõrku ning soovitakse, et ka vool oleks olemas.

Kui tuult ei ole, kust see vool siis tuleb?

Variandid:

1) Oleme selle kusagile salvestanud;

2) Rakendame tööle nn kompensatsioonijaamad;

3) Ostame sisse;

4) Mõni muu variant.

Oletame, et oleme selle kusagile salvestanud. Nüüd võib välja arvutada, kui palju peaks salvestama. Minu arvestuste kohaselt on see energiahulk (arvestades, et kadusid jaotussüsteemis pole) umbes 180 GWh ehk 180 000 000 kWh. Kas keegi oskab öelda, kuhu selline hulk energiat on see salvestatud ja mis see maksab?

Oletame, et rakendame tööle kompensatsioonijaamad. 100% tuuleenergia ja 100% tuulevaikuse korral peaks kompensatsioonijaamade koguvõimsus olema umbes 1500 MW. Kas keegi oskab öelda, kus ja millel baseeruvad sellise võimsusega kompensatsioonijaamad ning mis vahenditega neid töökorras hoitakse? Vajadusele energiapuuduse tõttu kompenseerimine kiiresti käivitada põlevkivi- ja tuumajaamad selleks ei sobi, sobivad vaid gaasijaamad ning tekib sõltuvus gaasitarnetest, ning 1500 MW koguvõimsust on vägagi suur.

Oletame, et ostame energia sisse. Meil on vaja 1500 MW. Kes, mis hinnaga ning missuguste võrkude või kaablite kaudu seda on 100%-lise kindlusega valmis meile müüma? Kuidas on lood energiajulgeolekuga?

Kui neile küsimustele on vastatud, siis mis saab siis, kui sama külm ja tuulevaikne ilm püsib teise nädala?

Kui neile küsimustele pole selgeid vastuseid, siis on ka selge, et tuuleenergia võiks moodustada juhusliku tootmise sektori elektrienergeetikas maksimaalselt teatud % ulatuses koguvõimsusest. Kuid ka see tekitab küsimusi.

Kalle Kilk, OÜ Põhivõrk, Eesti Energia taastuvenergiafoorumi 14.06.2007 ettekandest:

Vastavalt Taani kogemusele võib eeldada paari tunni jooksul võimsuse muutusi 90% installeeritud tuulikute võimsusest kuni 10% installeeritud võimsuseni – või vastupidi. Tulenevalt tuulikute suhtelisele kontsentreeritusele võrreldes teiste
riikidega ei saa Eestis välistada kuni 80% võimsuse muutusi suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks tekib vajaduse korral energiat juurde osta täiendav risk avariidest naaberriikide süsteemides. Tuulikute juhuslik toodang hakkab tulevikus piirama eksporti, importi ning transiiti, kuna liinide vaba läbilaskevõime tuleb reserveerida bilansi- ja reguleerenergia energia ostuks tuulikute tarvis. Kuna liitumistaotlusi elektrituulikute ühendamiseks süsteemiga on üle selle piiri, kus olemasolevate
impordivõimalustega on võimalik elektrituulikute toodangut balansseerida, siis liitumistaotlused rahuldada on võimalik ainult juhul kui võrguga liidetavate
elektrituulikutega samas mahus ühendatakse ka kiireltkäivitatavaid tootmisseadmeid (gaasturbiinid). Kuna neid gaasiturbiine kasutataks ainult elektrituulikute balansseerimiseks siis on otstarbekas kui need kuuluksid elektrituulikute valdajale.

Mis kokkuvõttes tähendab, et oleme sõltuvuses gaasist ning tuuleenergia hinnale lisandub gaasijaamade ehitamise, nende töökorrashoidmise ning vajaduse korral kasutatava gaasi hind…

Olen avaldanud arvamust, et tuuleenergia suurem kasutamine vajaks teisitimõtlemist, näiteks võiks käivitada elektriautode tootmise, nagu on tehtud juba tuuletoitel elektriautode kasutamise alustamisega Iirimaa saartel. Senini pole neid ettepanekuid tõsiselt võetud.

Vulkaaniohvrite arv viimase 20 aasta jooksul on olnud väike – kauaks?

Kuigi inimeste arv Maal pidevalt kasvab ning David Levine’i kalkulaator näitab täna, 8. märtsil 2008 kell 10.20 seisuga 6,792,039,676 ning US Census Bureau lugeja seis on 6,665,311,027, siis teadaolev suurima inimohvrite arvuga vulkaanipurse toimus hoopis aastal 1815, kui Indoneesias asuva vulkaani Tambora purske tulemusena hukkus 92000 inimest – siis elas maailmas üle 6 korra vähem, alla 1.1 miljardi inimese.

tambora1.jpg

Tambora vulkaan, Indoneesia

Aasta 1816 oli Tambora purske tagajärjel Maal ’ilma suveta aasta’, päikesevalgus oli blokeeritud ning globaalsed temperatuurid langesid umbes 3 kraadi. 10000 inimest hukkus koheselt kuumas vulkaanilise tuha pilves, nälg ja haigused aga paljukordistasid ohvrite arvu ning on räägitud ka ohvrite arvust ‘kuni 117000’.

Ohvrite arvult teine juhtum pärineb aastast 1883, kui samuti Indoneesias paiknev Krakatau vulkaan plahvatas ning hukkunuid oli 36000- teadaolevalt tugevaima heliga plahvatus inimkonna ajaloos, mida kuuldi ka 3500 km kaugusel Austraalias. Vulkaaniline saar ise oli inimtühi, kuum tuhavihm tappis umbes 1000 inimest Sumatra saarel, ülejäänud inimohvrid põhjustas hiigellaine. Atmosfääri paiskus umbes 25 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, plahvatuse võimsuseks on hinnatud 13000-kordne Hiroshima tuumapommi plahvatus.

krakatoa_01.jpg

Krakatau vulkaan 19. sajandi alguses

krakatau_02.jpg

Krakatau ennast uuesti üles ehitamas – väike koonus juba tekkinud, Anak Krakatau ehk Krakatau poeg

Inimohvrite arvult kas 3. või osadel hinnangutel isegi 2. kohal on Mount Pelee kuuma tuhapilve tagajärjel Martinique saarel aastal 1902 hukkunud 25000-40000 inimest, millest ka juba pikemalt kirjutasin.

Viimane juhtum, kus vulkaanipurskel hukkus üle 2000 inimese, pärineb aastast 1985, kui Kolumbias Nevado del Ruizi purskel tekkinud mudavool mattis enda alla Armero linna ning tappis 25000 inimest. Süü lasub ametnikel, kes ei võtnud vulkanoloogide hoiatusi kuulda.

See aastatuhat on alanud vägagi rahulikult. Siiski, aastal 2002 oli Kongos paikneva Nyiragongo vulkaani ohvrite arv 147, samal aastal Guatemaala Tolimani vulkaani mudavool tappis 31 inimest, aastal 2001 oli Kamerunis Mt Camerooni ohvrite arv 23. Üksikud inimohvrid on olnud ka Merapi (Indoneesia), Kilauea (Havai, USA), Stromboli ja Etna (mõlemad Itaalia) tegevuse tagajärjel. Inimohvrite arv, vulkaanide nimed ja asukohad ning pursete aastad on nimekirjana leitavad siit.

Ei ole põhjust arvata, et vulkaaniline aktiivsus on vähenenud – lihtsalt on olnud rahulikum periood ning hakkame uutest pursetest ja inimohvritest kuulma ikka ja jälle. Aktiivne vulkaaniline tegevus võib sassi ajada ka kliimamudelid. Atmosfääri paiskunud vulkaaniline tuhk ja aerosoolid takistavad päikesevalguse jõudmist maapinnale ning võib toimuda järsk globaalne jahenemine, samas vulkaanide poolt atmosfääri lisatud süsihappegaasi hulk võib olla suurem kui inimene fossiilsete kütuste põletamisel atmosfääri lisab. Maa elab oma geoloogilist elu, inimesel jääb üle vaid oodata ning õppida minevikus toimunust, sest vulkaanidel on kombeks peale plahvatusi uuesti oma koonused üles ehitada ning mingil hetkel uuesti plahvatada.

Marek Strandberg liigub õiges suunas, aga mitte päris

Viimased Mareki arvutused on juba liikumine õiges suunas, aga mitte päris. Loomulikult tuleb tuumajaama sulgemise hind ja tuumajäätmete matmise hind lugeda tuumaenergia hinna hulka. Üks asi aga on vaja enne täpsustada: tavaliselt see nii ongi, et tuumaelektri kalkulatsioonides ja hinnas on need kulud sinna lisatud. Ükski arenenud tuumariik ei ole nii rumal, et pärandab kõik need kulud ilma katteta ajas edasi. Viidates jällegi sellele samale Lappeenranta Tehnikaülikooli allikale, siis on vaja selgeks teha, kas seal on need kulud sees või ei. See muidugi on arusaadav, et nõukogude süsteemis ja Ignalina puhul see nii ei olnud, või kui ka keegi Moskvas sellega arvestas, siis Leedu iseseisvumise järgselt loomulikult see unustati.

Teine asi, millest ei saa ikka üle ega ümber, on see, et tuumaenergia ja tuuleenergia hinda ei saa üks ühele võrrelda. Tuumaenergia või põlevkivienergia on nn baasenergia, see on olemas kogu aeg, 24 h ööpäevas ilma mingite riskideta puhanguteks või vaikuseks, ainus risk on avarii, aga vaadates statistikat juhtub neid üliharva võrreldes tuule puhangulisusest sõltuvusega. Ilma baasjaamadeta ei saa ühegi riigi elektrivarustust korraldada. Teised on nn puhverjaamad – mida lülitatakse suurenenud ja väheneva tarbimise korral kiiresti sisse ja välja. Nendeks sobivad näiteks gaasijaamad või hüdrojaamad. Kõige paremini tunnevad ennast hüdroenergia riigid, sest hüdroenergia on nii baasenergia kui kiiresti muudetava võimsusega energia. Tuuleenergia aga on ilma salvestamata fenomen omaette. Kuigi on püütud näidata, et tuuleperioodid ja energiatarbimise perioodid enam-vähem klapivad, pole sellest enam-vähemast kasu. Pole võimalik riskida seada ennast tuulepuhangutest sõltuvusse. Kes vastutab, kui kõige külmemal ajal, -30 kraadi, kui on vaja metsikult kütta, seisab paar nädalat tuuletu kõrgrõhkkond ning tuuleenergiale baseeruvas riigis pole elekrit kuskilt võtta? Või väidab keegi, et see on võimatu? Kui on olnud eelnevalt veel sademetevaene periood, siis ei saa ka hüdrojaamad Põhjamaadest meid aidata – endalgi vähe…

Just see ongi energeetilise julgeoleku tagamaa. Tänavusest talvest ei maksa järeldusi teha. Üle 30 miinuskraadised temperatuurid saabuvad meile vähem kui 1000 päeva pärast, kui kliimarütmid on ennast muutnud.

Nii et – kahjuks ei saa võrrelda võrreldamatut, baasenergia vajadust ja selle hinda ei saa otseselt võrrelda salvestamata tuuleenergia hinnaga.

San Francisco linnavalitsuses võitlevad 25 ametnikku kliimamuutuste vastu

Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt… Oma väljakutses muuta San Francisco maailma kõige rohelisemaks linnaks lõi San Francisco linnapea Gavin Newsom linnavalitsusse veel ühe töökoha, võttes tööle direktori kliimakaitse initsiatiivide alal aastapalgaga 160000 dollarit, kirjutab San Francisco Chronicle. Direktori ametikirjelduses ei ole kirjas nõuet lahendada kliimamuutuste probleem, vaid teha lobby-tööd kliimakaitse föderaalse seadlusandluse arendamiseks, julgustada kohalikke ettevõtteid kasutama biodiislit ning soovitada linnaelanikel kasutada ühistransporti. Enamus tööülesannetest on juba kaetud teiste ametnike poolt.

Seetõttu arvab ajakirjanik, et keskkonnahoid on lihtsalt põhjendus linnavalitsuse kulude suurendamiseks. Kokku võitlevad kliimamuutuste vastu juba 25 linnavalitsuse ametnikku ning linnapead süüdistatakse oma siseringi kulutuste suurendamises, samas kui linna eelarve planeeritud puudujääk on 233 miljonit dollarit ning vähendatakse plaane haiglate operatsioonisaalide ning laste mänguväljakute ehitamiseks.

181px-gavin_newsom.jpg

Gavin Newsom 

Samas on San Francisco ühinenud Kyoto protokolliga, linnal oma kasvuhoonegaaside vähendamise plaan – 20% aastaks 2012 võrreldes aastaga 1990, ning ametnikud peavad organiseerima selle täitmist… 1967. aastal sündinud Newsom on viimase 100 aasta kõige noorem San Francisco linnapea, kes valiti teist korda ametisse 2007. aasta sügisel, tema populaarsusreiting on hetkel 67%.

Uus lahendusvariant energia ja CO2 probleemile

Geeniteadlane Craig Venter, kes kaardistas oma genoomi ja ookeanide geneetilist mitmekesisust, on välja tulnud mõttega luua uus eluvorm, mis toitub CO2-st ning toodab jääkproduktina kütust, kirjutab Next Energy News. Kalifornias Montereys toimunud konverentsil, kus publiku hulgas olid muuhulgas Al Gore ning Google’i kaasasutaja Larry Page, tegi Venter teatavaks oma nn neljanda generatsiooni kütuseprojekti, mis asendaks täielikult nafta kasutamise ja töötlemise. Kusjuures ajaperspektiiv on käeulatuses – 18 kuu pärast peaks kütus valmis olema.next229aa.jpg

Huvitav, kas GMO-de vastased ka sellisest rakendusest ärrituvad? Plaan on ju päästa maailm kütusekriisist ja globaalse soojenemise võimalikest tagajärgedest! Alternatiivsed biokütused on kolmas põlvkond, geneetiliselt loodud uued eluvormid, mis toodavad jääkproduktina näiteks metaani, aga neljas põlvkond.

Disainimise komponentideks on 20 miljonit geeni ning piirangud eksisteerivad vaid kujutlustes, ütles Venter. Juba olemasolevaid organisme modifitseeritakse sünteetiliste kromosoomidega. Põhiprobleemiks kujuneb mitte uue organismi disain, vaid atmosfäärist piisava hulga CO2 kättesaamine.

Samuti pannakse uutesse organismidesse ‘enesetapu geenid’, mis võimaldavad juhul, kui organismid laborist plehku panevad, need kiiresti elimineerida.

Samuti töötatakse uute organismide kallal, mis toodavad gripivaktsiini ja teisi ravimeid. Venter lisas veel, et plaanis pole mitte luua inimest, vaid tagada inimese ellujäämine ajaks, kui ka inimese loomine on võimalik…

Teadlased ründavad biokütuste tootmist – kas asjakohaselt?

Viimase aja suur ülemaailmne meediamull kõlab nii: peaaegu kõik biokütused, mida praegu toodetakse, põhjustavad rohkem kasvuhoonegaase kui fossiilsed kütused – seda juhul, kui arvestame kokku kõik emissioonid, mis nende tootmisel kaasnevad. Vt näiteks link. Külm vesi pähe arendajatele ja poliitikutele, kes on suutnud rahvast veenda, et biokütuste tootmine peatab globaalse soojenemise – sageli on loodud mulje, et süsinikdioksiidi vabaneb sama palju, kui taimede kasvu käigus ära seotakse.

Milles siis küsimus? Kes ja missugust kala sogases vees püüab?

Probleem on selles, et biokütuste arendajad paljudes maailma piirkondades on põllumajandusliku maa endale hankinud loodusliku maa arvel, mis niigi hapnikku toodab. Peamine näide tuuakse Lõuna-Ameerika vihmametsade hävitamisest. Loomulikult, vihmametsade mahavõtmise käigus tekivad süsinikdioksiidi emissioonid ning biokütuste saamise eesmärgil kasvatatavad kultuurid ei suuda vihmametsadega võrdväärselt süsihappegaasi siduda. Kõik on õige.

forest372.jpg

Pildil: sojaoakasvatuseks maha võetud vihmamets

Teadlased leidsid seejärel, et globaalses mõttes on kõikide biokütuste tootmine üldreeglina seotud looduslike maa-alade hävitamisega. Kasvõi kaudselt, sest kui praegusel põllumajandusmaal hakatakse toidukultuuride asemel kasvatama biokütuste toorainet, siis tuleb leida uus maa toidukultuuride tootmiseks.

Varasemates analüüsides oli maakasutuse faktor lihtsalt unustatud. Lisaks tekib süsihappegaas ka biokütuste kasvatamiseks vajaliku maa ettevalmistamisel ning hiljem transpordil ja töötlemisel. Arvutuste kohaselt tasub loodusliku rohumaa muutmine põllumaaks end ära kasvuhoonegaaside vähendamise mõttes summaarselt alles 93  aastaga ning lähima 93 aasta jooksul me tegelikkuses hoopis suurendame emissioone.

Selline ‘äraunustamine’ on tegelikult vägagi tavaline. Näiteks peetakse hüdroenergiat kõige puhtamaks energiaks, mille käigus süsinikdioksiidi emissioone ei teki. Kui aga suhteliselt tasasel maa-alal rajatakse jõele hiigelsuur tamm ning tekib kunstlik veekogu, siis kogu selle maa-ala poolt varem seotud süsihappegaas tuleb tegelikkuses arvestada projekti mõjudesse. Veelgi enam, sellise veehoidla loomisel hakkab uputatud ala põhjas orgaaniline aine anaeroobselt lagunema ning tekib metaan,  mis on süsihappegaasiga võrreldes ruumalaühiku kohta 21 korda tugevam kasvuhoonegaas. Ning lõpuks, hiigelsuure tammi rajamiseks kasutatud betooni tootmisel vabanenud süsinikdioksiidi kogus on samuti väga suur. Lihtsalt neid emissioone me ei näe elektrijaama korstnast välumas!

Mida aga kogu see jutt tähendab Eesti kontekstis? Jutt oleks õige vaid siis, kui tuleks tõepoolest kasutusele võtta looduslikke alasid. Seetõttu pole selliste globaalsete teadusuudiste ülekandmine Eestisse ilma süvenemiseta ja analüüsita asjakohane. Biokütuste tootmist Eestis ei saa ja ei tohi samavääristada Lõuna-Ameerika vihmametsade mahavõtmisega. Samas, õppetunnina ei maksa uskuda ka ilusaid pilte, kus biokütuste tootmise käigus üldse süsihappegaasi ei teki – paratamatult nii kasvatuse, transpordi kui töötlemise käigus emissioonid tekivad. Näiteks on levinud ka eksiarvamus, et tuumaenergia kasutusel ei teki süsinikdioksiidi. Tekib küll, ja palju. Arvestades tuumajaama ehitust ja käigushoidu võib laias laastus aga öelda, et ühe toodetud energiaühiku kohta umbes 3 korda vähem kui fossiilsete kütuste põletamisel.

Lõppkokkuvõttes on lahendused, mis kasvuhoonegaaside piiramisele kohe kuidagi kaasa ei aita, seotud poliitikaga. Pannakse paika poliitiline sihtmärk – selleks ja selleks kuupäevaks peavad x % kütustest olema biokütused. Eesmärk pühendab abinõu, kehtestatakse dotatsioonid arendajatele, aga piiranguid, kuidas ja kus kasvatada, ei kehtestata. Ning siis ärkavad teadlased, kes teevad selgeks, et arendajate poolt plaanituna on kõik üks suur mull ning reaalset kasu pole…

Oli viimase 15 aasta külmuselt teine jaanuar

Mitte Eestis, vaid globaalselt. Sellest kirjutab Anthony Watts oma blogis.

Globaalseid temperatuure mõõdetakse kaugseire MSU (Microwave Sounder Unit) süsteemiga 70 kraadi lõunalaiuse ja 82.5 kraadi põhjalaiuse vahel – vahemik, mida on võimalik mõõta satelliidilt. Globaalne anomaalia oli -0.08 kraadi, sealjuures -0.12 kraadi põhjapoolkeral ja -0.038 kraadi lõunapoolkeral, viimast korda oli viimase 15 aasta jooksul pisut külmem kui praegu aastal 2000. USA-s oli jaanuari anomaalia -0.557 kraadi.

Viimase 30 aasta globaalne maapinna temperatuur on toodud järgmisel graafikul. Eestis aga oli vastupidi – ilmselt kuuleme pea, kui soe see jaanuar viimaste aastasadade hulgas oli. Samas, kogu seda perioodi vaadates ikkagi nagu oleks täheldatav soojenemine, või kuidas?

rss-msu-monthly-anom.png

Kliimamuutuste andmestik on endiselt vastukäiv

Kliimamuutuste andmestik on endiselt vastukäiv ning toimub mäng publiku emotsioonidega. Aegridadest saab välja noppida täpselt sellised andmed ja parameetrid, mis toetavad äärmuslikku seisukohta. Seisukoht aga kujundatakse sageli enne, kui asutakse informatsiooni analüüsima.

Toon näite Arktika jääkilbi pindala kohta. Teatud aastate jadasid kokku pannes saab näidata, et Arktika jääkilbi pindala on palju väiksem kui 50 aastat tagasi ning luua mudeli, missugune on olukord veel 50 aasta pärast. Kõige tavalisem on selline pilt.

arctic11.jpg

Anthony Watts toob aga oma blogis http://wattsupwiththat.wordpress.com/2008/02/03/arctic-sea-ice-back-to-its-previous-level-bears-safe-film-at-11/ võrdluseks pildid 2. veebruarist aastatel 1980 ning 2008.

arcticj.jpg

Lilla värv kajastab jääd. Uuema aja tehnoloogia võimaldab välja tuua ka lumikatte, mis 1980. aastal polnud võimalik. Nagu näha, on jäätunud ala sisuliselt sama suur, üheks suuremaks erinevuseks on neil kahel aastal Balti mere jääkatte puudumine käesoleval aastal! Eriti huvitav on vaadata, kus hetkel on lumikate ja kus ei ole. Meil ei ole, on haruldaselt soe talv – ning ka meid on lihtne veenda, et selle põhjuseks on näiteks Arktika jää sulamine. Seda juhul, kui me ei näeks ülaltoodud pilti. Läänemere jääolusid saab vaadata näiteks lingilt http://www.fimr.fi/en/palvelut/jaapalvelu/jaatilanne.html.

tilanne.gif 

Kellel on õigus ja kes tõlgendab andmeid valesti? Kõigil ei saa ju korraga õigus olla.

Watts kirjutab ka jääkarudest ning sellest, et toimuvad ekskursioonid Arktikasse, et veenduda oma silmaga: jää sulab. Need ekskursioonid toimuvad aga suvel! See on sama hea, kui teha loendust, kui sageli on raudtee tõkkepuud suletud ning metoodikana loomulikult on kõige lihtsam istuda rongi ja vaadata.

Emotsioonidega mängimine on ka kuulus foto jääkarudest. Jääkarudele meeldib elada ja mängida jää ja vee piiridel. Kus siis veel? Jääkarud on suutelised ujuma kuni 50 km. Amanda Byrd, kes selle foto tegi, kirjutas foto allkirjaks ‘Mother polar bear and cub on interesting ice sculpture carved by waves’, uurimisgrupi ülesandeks oli jälgida jäämägede teket ning foto tegemine polnud üldse seotud katastrofaalse olukorra tunnetamisega. http://www.whoi.edu/beaufortgyre/dispatch2004/dispatch02.html. Foto saatis Kanada keskkonnaorganisatsioonile üks Amanda töökaaslasi.

040809-slide4.jpg

Kokkuvõtvalt ma ei taha öelda, et üks või teine muutus ei toimuks. Küll aga on selgelt näha nii mingi teooria toetajate kui skeptikute poolt, et toimub mäng laiema publiku emotsioonidega. Vastusena saab välja käia ka jällegi ühe teadusuuringu tulemused jääkarude elutingimuste kohta.

fig-1.gif

On ka loomulikult täpselt vastupidiseid uuringuid – jääkarud on stressis, nende elualad vähenevad.  

Teaduse finantseerimisel kehtib sageli üks ilus reegel – projekte finantseeritakse juhul, kui need on aktuaalsed. Meedia roll on siin samuti väga oluline. Keegi ei kirjuta uudist: uus uuring leidis, et selle või tolle loomaliigi elupaigad on väljaspool ohtu. Pole aga uudiseid, siis pole teema aktuaalne… 

Mulle tuleb meelde üks lühike meediauudis. See oli selline. Varem arvati, et kui lapsed televiisorit vaatavad, siis on see halb. Uue teadusuuringu kohaselt see ei ole nii. Televiisori vaatamine on lastele hea.

Vajame häid uudiseid

Eelkõige kodumaisel tarbimisel põhineva majanduskasvu vilju nautides oli kuulda ka palju positiivset meie keskkonnaprobleemide vähenemise kohta. Hetkel oleme jõudnud paanika perioodi ning uudiseid kuulates jääb mulje, nagu oleks kõik halvasti ning mistahes uudis lõpeb sõnadega – kokkuvõttes tähendab see, et järgneb hinnatõus. Laastavad tormid järjest tugenevad, Läänemere tase tõuseb…

Mis oleksid aga head uudised?

Kas see, et jaanuaritorm vaibus kardetust pehmemalt, aasta 2005 Pärnus ei kordunud? Või see, et teiste liiduriikide probleemid on veel suuremad? Saksamaa ja tema naabrid vajavad Venemaa gaasi nagu õhku, Läänemere põhja paigaldatava Nord Streami gaasitoru maabumiskoht Saksamaal Lubminis on ammu välja valitud. Seejuures ollakse valmis aktsepteerima, et tarnijaks on Venemaa, kes loob endale hiigelkasumeid keskkonnakahjustuste arvel ning suurenevad julgeolekuriskid. Leedulased püüavad taotleda Ignalina tuumajaamale tööaja pikendust, kuid kuna Ignalina sulgemine aastal 2009 oli liitumise tingimuseks, siis vaevalt seda saavutatakse. Energianälg Euroopas järjest suureneb.

Põlevkivi olemasolu Eestis peaks olema tegelikult väga positiivne tõsiasi, ka paljude rahvusvaheliste analüütikute hinnanguil on Eestil võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega võimalus tagada energeetiline sõltumatus veel paljudeks aastakümneteks. Aga kuitahes veenvalt akadeemik Raukas ka püüaks eurooplasi veenda, et kliimamuutused ei ole inimesest põhjustatud, on eurooplased otsustanud, et süsinikdioksiidi heitmeid tuleb vähendada ning parim viis selleks on heitmed maksustada. See on poliitiline otsus. Kuidas edasi? Põlevkivi olemasolu ei tohi sageli käsitleda kui rahvuslikku tragöödiat. Jah, keskkonna suhtes oleks minevikus pidanud hoopis teisiti käituma ning õigeaegselt investeerima sellesse, et heitmed ja jäätmed keskkonda ei rikuks. Ka praegu on võimalus seda teha. 

Paljude otsustajate mõtted on pöördunud tuumaenergeetika suunas. Teised jälle veavad tuuleenergia köit, mis on väga õige tegevus ühe erandiga: kui ei väidetaks, et on olemas tehnoloogiad ja Eestile on majanduslikult kasulik ehitada üles kogu elektrienergeetika tuuleenergia baasil ning kui ei halvustataks kõiki teisi energeetika arendamise ideid.

Sellises virvarris tekib tunne, et Eestil on suured probleemid. Tegelikkuses aga on need head probleemid, sest Eestil on mitmeid valikuvõimalusi, kuidas energiaga varustatus üles ehitada. Loomulikult elektrienergia hind mõnevõrra kasvab. Samas ka energiasäästu võimalusi on veel väga vähe kasutatud. Erinevate variantide vahel valikute tegemist ei tohi pöörata rahvuslikuks tragöödiaks. Eesti uudistevoog aga on sageli üles ehitatud kuulaja-vaataja köitmisele negatiivsete emotsioonide tekitamisega.

podrad.jpg

Eesti areng ei sõltu väga olulisel määral sellest, kuidas elektrienergiaga varustatus üles ehitatakse – juhul, kui on tagatud sõltumatus suurest idanaabrist. Areng sõltub hoopis sellest, kuidas meil õnnestub uusi tehnoloogilisi ideid luua ja oskuslikult mujale maailma nii oskusteabena kui toodetena tarnida. Selleks aga, et need mõtted paremini liiguksid, peaksid inimesed end suutma vabastada paanikatundest ning ka meedia võiks sellele kaasa aidata. Üks võimalus selleks on nautida Eesti loodust, ilusaid kohti ja erinevaid variante on tuhandeid. Tähtis on see, et nii edulood kui ebaõnnestumised Eesti tehnoloogiate ja toodete ekspordil jõuaksid analüüsimisele ning ettevõtjail, kes senini on nautinud vaid kodumaise müügi vilju, õnnestuks teha järele või vigadest õppida.

Ma arvan, et rubriik ‘Ainult head uudised’ muutuks kindlasti populaarseks mistahes Eesti meediakanalis.

Uusaastatervitus hiinlastele: olümpiamängud gaasimaskides?

air-pollution-systems.jpg

ERIK PUURA

2008 Hiinas on juba saabunud, punaste lippude lehvides. Olümpiariik 2008, olümpiamängude korraldamine – kogu Hiina au ja uhkus.

Kiiresti arenev tööstusriik, eurooplaste-ameeriklaste kardetav konkurent majanduses.

Mis aga on majandusedu hind?

Õhureostus põhjustab igal aastal 750000 enneaegset sündi, 2/3 linnadest on õhk keskmiselt või tugevasti reostunud, umbes 10% riilikust koguproduktist hävib põldudel tööstuse poolt tekitatud happevihmade tõttu, mis langevad 30%-le riigi territooriumist. Süsinikdioksiidi emissioonide poolest möödus Hiina USA-st, paisates keskkonda igal aastal 6.2 miljardit tonni 5.8 miljardi tonni vastu. Poolel elanikkonnast puudub ligipääs puhtale joogiveele, 90% veekogudest asulates on tugevasti reostunud. Plaanitakse juhtida Jangtse jõe veed läbi põhjapoolsete tööstuslinnade, sealhulgas Pekingi ja Tianjini. Uue hüdroelektrijaama ehitamine Jangtsele sundis ümber asustama 1.5 miljonit inimest…

Hiinlased on tark rahvas, minu kolleegid Stockholmi Tehnikaülikooli päevilt integreerisid ja modelleerisid suurepäraselt. Iga eestlase kohta tuleb rohkem kui 1000 hiinlast ning kindlasti on pisut küüniline uusaastasoov: investeerige oma keskkonna puhtusesse! Aga ometi… Ilusat ja läbipaistvat uut aastat, hiinlased! Ja loodame, et olümpiakoondis ei pea gaasimaske gaasa võtma.

Hagudi mehe poolt nimetatud riik kaob globaalses soojenemises

kruzenstern.jpg

Oli 19. sajandi algus, kui Hagudis Rapla lähedal sündinud admiral Adam Johann Ritter von Krusenstern nimetas korallsaarestiku Vaikses Ookeanis Gilberti saarteks. Muuseas, venelased kutsuvad Adamit siiamaani hoopis Ivan Fedorovich Kruzenshterniks. Ju siis oli tsaar Aleksandr I poolt lähetatud esimese Vene ümbermaailmareisi (1803-1806) juhi puhul nii vaja.

Gilberti saared muutusid kohalikus keeles Kiribatiks – 105000 inimest, 726 ruutkilomeetrit ja 32 saart. Ainult üks saartest – Banaba on suhteliselt kõrge, kõrgeim tipp 81 meetrit üle merepinna. See 5-ruutkilomeetrine saar omab veel ühte sarnasust Eestiga: ka seal leidub fosforiiti. Õigemini leidus, sest perioodil 1900-1979 kaevandati 90%-l saare territooriumist fosforiit lihtsalt ära.

Kõik teised saared on vaid mõni meeter üle merepinna ning maailmamere tõustes globaalse soojeemise tagajärjel jäävad vee alla. Irooniana oli Kiribati esimene maailma riik, mis võttis vastu aastat 2000, ning järgmist aastasada või kindlasti kohe järgmist aastatuhandet seal enam vastu ei võeta, sest saari ilmselt lihtsalt pole…  

Illustreerimseks ka 2 videot, esimene kohalik muusikahitt ja teine merepinna tõusu probleemistikust.

Krusenstern aga ostis aastal 1816 Kiltsi mõisa ning suri seal aastal 1846.