Punane muda, vaatus 2: kes on süüdi?

Tegevdirektor Dr Zoltan Bakonyi on arreteeritud. Plaan on ettevõte ajutiselt natsionaliseerida. Põhjuseks miljon kuupmeetrit aastakümnete jooksul kuhjunud punast muda, mis murdis endale augu läbi betoontammi. Kindel on 8 inimese hukkumine mudavoolus ja 150 inimese vigastused mudas sisalduva ülialuselise NaOH söövitava mõju tõttu. Kardetakse tammi edasist lagunemist.

Veel nädal aega tagasi oli tegemist väga eduka ettevõttega. Peale õnnetust aga eemaldas ettevõte kodulehe menüüst ’keskkonnakaitse’, kus väideti, et punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid ning ettevõte keskkonnajuhtimise süsteem vastab ISO 14001 standardile.

Kodulehe menüü enne katastroofi

Kodulehe menüü nüüd

MAL Magyar Alumínium Termelő és Kereskedelmi Zrt asutati 1995. aastal Ungari eraisikute poolt alumiiniumitööstuse erastamisprotsessi käigus, samas Ajka alumiiniumitehas alustas tegevust juba 1943. aastal. Ettevõttele kuuluvad turupotentsiaali suurendamiseks ka tootmisharud Rumeenias, Sloveenias ja Bosnias ning kaubandusettevõte Saksamaal. Toodangust 70-75% eksporditakse EL riikidesse. Ettevõtte kolme ungarlasest põhiomaniku varanduseks on Eesti rahas igaühel ca 1 miljard EEK-i.

Kas tegu oli inimliku eksituse või looduskatastroofiga? Ettevõtte esindajad väidavad, et pigem on tegu loodusõnnetusega, vastavalt EL turvalisusstandarditele ei kuulu punane muda toksiliste jäätmete hulka ning nad ei oleks osanud teha mitte midagi teisiti. Samas Ungari peaminister Viktor Orban väidab, et selline tamm ei saa laguneda minutitega ning lagunemisest oleks pidanud seire teel olema olnud võimalik aru saada.

Jäätmehoidla tammi pilte vaadates võib tõesti küsida, kas katastroofi oleks olnud võimalik ette näha. Tegu paistab olevat laia betoontammiga, mille vanus võib ulatuda paljudesse aastakümnetesse ning millel kulges ka autotee. Nurgaosa purunemine võis toimuda järsku ilma eelnevate indikaatoriteta. Peale purunemiskoha teket võivad tekkida loomulikult uued praod, sest jäätmemass surub tammi nii väljapoole kui purunemiskoha suunas.

Foto: Balint Porneczi /AFP – Getty Images

Kummaline on õnnetuse juures, miks ja mille alusel ei olnud punane muda liigitatud ohtlike jäätmete hulka – eriti kuna see sisaldas Al-oksiidide ja –hürdoksiidide lahustamiseks kasutatud NaOH jääke. Seesama NaOH võis ka olla süüdi betoontammi keemilises murenemises.

Kas keegi ja kui, siis kes jääb süüdi – selgitab juurdlus. Aga selge on, et võimalikud keskkonnaprobleemid võivad hävitada iga keskkonnariskidega ettevõtte. Samuti tuleb meeles pidada, et betoon ei pruugi keskkonnatingimustes olla väga pikalt vastu pidav materjal.

Esimene osa: Mis on punane muda?

Advertisements

Liitiumakud ja liitiumelemendid: süttimine lennukite pardal

3. septembril 2010 puhkes firmale UPS kuuluva transpordilennuki Boeing 747-400 kokpitis teel Dubaist Kölni tulekahju. Piloodid püüdsid Dubaisse tagasi pöörduda, kuid paraku maanduda ei jõutud ning mõlemad meeskonnaliikmed hukkusid. Kuigi põhjuseid veel uuritakse, on teada, et lennuki lasti hulgas oli suur kogus liitium-metall elemente.

Üha rohkem arvatakse, et just liitiumkatoodiga toiteelemendid põhjustavad lennukatastroofe – sest on teada arvukalt juhtumeid nende süttimise kohta lennukite pardal.

Novembris 1987 India ookeani kohal kadunuks jäänud Lõuna-Aafrika Vabariigi Boeing 747 pardal oli 159 reisijat. Tegu oli kombineeritud reisi- ja transpordilennukiga. Last sisaldas liitiumelemente kelladele.

Ameerika Ühendriikide tsiviillennunduse föderaalameti (FAA) andmetel on perioodil 1991-2010 teada lennukite pardal 113 juhtumist, kus toiteelemendid (enamjaolt liitium-ioon akud) süttisid, suitsesid, plahvatasid või kuumenesid tugevasti.

Mõned viimased näited aastast 2009. 18. juunil leiti Honolulu lennujaamas pagasi mahalaadimisel põlenud pakk, milles oli liitium-ioon elektrijalgratta aku. 15. juulil avastati Dominikaani vabariiki maandunud lennukist põlevad pakid, mille sisuks olid liitium-ioon telefoniakud, kontaktklemmide kaitsed puudusid. 14. augustil peale lennuki maandumist Minneapolises selgus, et lastiruumidest tuleb suitsu. On teada, et tulekahju võis suure tõenäosusega alata tuhandest liitium-ioon akudega e-sigaretist.

Nüüdseks on tsiviillennunduses käimas juba tõeline liitiumipaanika. Aprillis 2010 tormasid Jaapanis politseinikud ja tuletõrjujad Narita lennuvälja pagasialale, kui reisija kotis süttisid liitium-ioon akuga lokitangid. 23. juunil 2010 konfiskeerisid American Airlinesi lennusaatjad New Yorgist Buenos Airesesse suunduvalt reisijalt terrorismikartuses 58 liitium-ioon akudega mobiiltelefoni ja laadijat.

FAA teatel võivad ka ühekordselt kasutatavad liitium-metall elemendid süttida lühise, kuumenemise või defektsuse korral. Ühe elemendi süttimine võib kaasa tuua ahelreaktsiooni, just seetõttu on ohtlik, kui elemente on koos väga palju. Liitium-metall elementide süttimisel võib toimuda ka plahvatus, kuna sulanud metalli ja elektrolüüdi segu on plahvatusohtlik.

Samuti võivad liitium-ioon akud küll anda tugevat voolu, kuid lühise korral toimub ka ülikiire mahalaadimine ning vastavalt ülekuumenemine, purunemine ja isegi plahvatus. Eriti ohtlikuks peetakse liitium- tionüülkloriid akusid. Akudele on tavaliselt lisatud kaitsesüsteem kiire mahalaadimise, kuumenemise ja plahvatuse ärahoidmiseks.

Pärast tõsiseid süttimisega seotud intsidente lennutranspordil on liitiumit sisaldavate energiaallikate transpordi reegleid muudetud ka rangemaks, kuid tulekahjud lennukite pardal jätkuvad. Inimesed üle kogu maailma on kommentaariruumides väljendanud kartust, et peatselt võidakse keelustada ka akudega elektroonikaseadmete lennukisse viimine. Hetkel kehtivad keelud siiski eelkõige suuremate koguste transpordiks. Üheks arvatavaks põhjuseks peetakse võimalikku liiga kõrget temperatuuri lennuki pagasiruumides.

Samas on teada ka mitmeid juhtumeid, kus sülearvutid ja videopleierid on lennuki pardal reisija käes põlema läinud. Cambridge’i teadlaste töö tulemusi kajastava mais 2010 ilmunud uudise kohaselt leidsid nad sülearvutite ja mobiilide süttimise põhjuse. Nimelt hakkavad liitium-ioon akude kiirel laadimisel grafiitanoodil moodustuma liitiumi fiibrid, mis võivad aku lühistada.

Tehnikafoorumidest võib leida analüüse ja juhendeid, mille kohaselt mistahes teiste laadijate kasutamine Li-polümeer akude laadimisel võib olla üliohtlik. Ühes foorumis on lisatud 177 viidet foorumis arutlusel olnud süttimisjuhtumitest.

Kommentaar terminoloogia osas. Inglise keeles ’battery’ võib sõltuvalt kontekstist olla primaarelement (ühekordselt kasutatav toiteelement) või sekundaarelement, st aku (taaslaetav, ’rechargable battery’). Eesti keeles kasutusel olev sõna patarei (süsteemiks ühendatud üheliigilised seadmed) on inglise keeles tegelikult ’battery pack’, seega vaid ühe elemendiga toiteaallikat ei ole korrektne patareiks nimetada. Samas aku võib olla nii taaslaetav element kui elementide jada ehk patarei. Seetõttu on antud kirjutises eristatud ühekordselt kasutatav liitium-metall element ning taaslaetav liitium-ioon aku ning et mitte keerukaks minna ja samas terminoloogiliselt eksida, on sõna ’patarei’ jäetud kasutamata, kuigi teatud juhtudel võib olla tegemist ’battery’ puhul ka akupatareiga. Samas meie kõnekeeles ja kaubanduses kasutatakse sõna ’patarei’ väga sageli ka ühe elemendiga toiteallika kohta.

Piltidel: liitium-metall element, mobiiltelefoni liitium-ioon aku (Nokia poolt osaliselt tagasi kutsutud BL-5C), sülearvuti liitium-ioon aku, liitium-ioon akupatarei


Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al2O3), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Teine puuraugudraama aastal 2010: Tšiili vasekaevandus

Päev pärast Mehhiko lahe naftapuuraugu sulgemist algas 2010. aasta teine puuraugudraama. Seekord aga polnud vaja mitte puurauk sulgeda, vaid puurida õigesse kohta, et teada saada, kas 33 meest on elus või mitte. Ning nüüd on vaja puuraugu diameetrit suurendada, et saaks kaevurid maa peale vinnata.

Kaevurid on endiselt maa all vangis, kuid nüüd on lootus juba väga suur, et peale ligi 700 m sügavusele rajatud puuraugu laiendamist õnnestub mehed maa peale tagasi tuua. Iga mehe väljatoomine saab kestma kolm tundi ning kindlasti hakkab seda jälgima kogu maailm – operatsioon peaks kestma umbes neli ööpäeva.

San Jose kaevanduse läbilõige. Allikas: Wikipedia

Samas pole Copiapo lähedal San Jose kaevanduses toimunud õnnetuses midagi erakordset – kurb statistika ütleb, et alates 2000. aastast on igal aastal Tšiili vasekaevandustes hukkunud keskmiselt 34 inimest, 2008. aastal koguni 43. Tšiili on maailma suurim vasetootja, andes üle 1/3 ehk üle 5 miljoni tonni aastasest vasetoodangust. Teisel kohal paiknev USA toodab Tšiilist neil korda vähem, järgnevad Peruu, Hiina, Austraalia, Indoneesia, Venemaa, Kanada, Sambia ja Poola.

San Jose (Copiapo) vasekaevanduse asukoht

San Jose kaevanduse omanikettevõttel Empresa Minera San Estebanil on töötajate turvalisuse tagamisega olnud kehvad lood, viimase 6 aasta jooksul on firmat tööohutusnõuete rikkumise eest trahvitud koguni 42 korral. San Jose kaevandus suleti peale 2007. aastal toimunud õnnetust, kui hukkunud kaevuri omaksed kaebasid firmajuhid kohtusse. Hoolimata sellest, et kõik turvalisusnõuded polnud endiselt täidetud, taasavati kaevandus 2008. aastal.

Varing toimus 5. augustil kell 14 kohaliku aja järgi ning selle tulemusena tekkinud tolmupilv pimestas kaevurid kuueks tunniks. Lootus välja pääseda ventilatsioonišahtide kaudu luhtus, kui üks redelitest oli lihtsalt puudu. Teine varing 7. augustil sulges ventilatsioonišahtid täielikult.

Teadmatuses, kas mehed on elus, hakati puurima – oletusega, et kui nad ikkagi on elus, viibivad nad ligi 700 m sügavusel varjendis.

Võrdluseks – Eesti kõige sügavam puurauk asub Hiiumaal Kärdla linna lähistel, augu sügavus on ligikaudu 870 m ning ta on puuritud Kärdla meteoriidikraatri keskossa. Teine sügav auk paikneb Ruhnu saarel ja on 787,4 m sügavune.

Õige koha leidmist raskendasid vananenud kaardid ning puuraukude kõrvalekaldumine. Alles kaheksandal katsel 22. augustil saavutati täistabamus – 688 m sügavusel tungis puur kaevanduskäiku 20 m kaugusel varjendist, kuhu kaevurid olid peitunud. Kiiresti kirjutasid kaevurid kirja ning teipisid selle puuri külge. Punase pliiatsiga kirjutatud tekst oli “Estamos bien en el refugio los 33” – oleme 33-kesi varjendis, meiega on kõik korras. See kiri jääb kindlasti 2010. aasta ja kogu maailma ajalukku.

Tšiili president Miguel Juan Sebastián Piñera Echenique kaevurite kirjaga

Varjendi pindala on 50 ruutmeetrit, kuid ventilatsiooniprobleemid sundisid kaevureid tagasi tunnelitesse. Vett prooviti saada kaevatud aukudest, samuti kasutati kaevandustehnika radiaatorite vett. Kaevuritel õnnestus jaotada 2-3 päevaks ette nähtud toiduvarusid, igaüks sai 48 tunni jooksul kaks teelusikatäit tuunikala, lonksu piima, kreekeri ning tüki virsikut. Ja nii 18 päeva. Kui lõpuks oli võimalik meestele toitu saata, oli igaüks alla võtnud ligi 10 kilo ning toitu oli veel järel.

Kui kaevuritel õnnestub pääseda, siis on ka geoloogial selles imes oma osa. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool on üle 2 km.

Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võib olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei ole tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel ikkagi kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam. Kõrge temperatuur on küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudub. Vasksulfiidide oksüdeerumine võib küll tekitada vääveldioksiidi, kuid kaevanduses oli selle teket vähendatud.

Nagu Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul tuli ka Tšiilis inseneridel lahendada täiesti uusi ülesandeid. Lisaks toidu ja muu vajalikuga varustamise puuraugule puuriti lisaks õhutuspuurauk ning kommunikatsioonipuurauk. Varustuspuuraugu seinu õlitati, et sügavusse suunatavad 1.5-pikkused kapslid kinni ei jääks. Iga kapsli allalaskmine kestab tund aega.

Kohutavalt tähtis on olnud meeste psüühilise seisundi tagamine. Kaevur nimega Luis Urzúa on kindlaks juhiks ning vanim kaevur Mario Gómez on vaimne liider. Kaevurid on jagunenud 3 grupiks – üks tegeleb varustuse vastuvõtuga, teine turvalisuse ja edasiste varingute ärahoiuga ning kolmas meeste tervisega. Tehti kindlaks, et Johny Barrios on terviseküsimustes kõige kvalifitseeritum ning tema hooleks anti vaktsineerimise ja arstiabi korraldus. Paljudel meestel on kuumade ja niiskete olude tõttu tekkinud nahahaigused. Videokonverentsi kaudu antakse kaevuritele esmaabikoolitust.

800 meetri sügavusel kaevanduses on temperatuuriks 33 kraadi. Tuletage meelde selle aasta palavaimaid suvepäevi ning lisage sellele suur niiskus. Kõrge temperatuuri põhjuseks on maasoojus – sügavuse suunas temperatuur kasvab. Igaüks saab sellist maasoojust tunda näiteks Saksamaalt Itaaliasse sõites, läbides Šveitsis 16.4 pikkust Gotthardi (San Gottardo) tunnelit. Tunneli keskosas ulatub temperatuur 40 kraadini.

Alles õnnetuse järgselt on hakatud tähelepanu pöörama turvalisusmeetmetele (võrrelge jällegi Mehhiko lahe naftakatastroofiga). Õnnetusele järgnevatel päevadel suleti 18 kaevandust ning veel ligi 300 on võimaliku sulgemise nimekirjas. Kaevurite sugulased on algatanud ettevõtte vastu kohtuasja.

Päästepuuraugu diameeter on 66 cm ning päästekapsli diameetriks on 54 cm. On arvutatud, et meeste vööümbermõõt ei tohiks ületada 90 cm. Kapslisse monteeritakse hapnikuvarustus, valgustus ja videoühendus. Kapslil on tugevdatud katus ning väljapääsuvõimalus koos süsteemiga, mille abil kapsli kinnikiilumise korral saab päästetav ise kapslit tagasi allapoole lasta.

Ootame ja loodame. Kui alguses traumeeriti mehi teatega, et nad pääsevad jõuluks koju, siis nüüd on hinnatud pääsemisaega novembri algusesse ning teatatud, et ka selle plaaniga ollakse hetkel graafikust isegi ees.

Kui aga vaadata kaevurite meeleolu 31. augustil tehtud videolt, siis tundub küll, et ime-pääsemine toimub peagi.

Naftakatastroofi epiloog: vastastikused süüdistused

Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.

Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.

22. aprill 2010. Foto: The Times-Picayune

8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.

Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Pinnale toodud vigane BOP. Foto: Ted Jackson, The Times-Picayune

Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.

BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.

BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.

Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.

Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.

Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.

Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.

Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”

Ajalehtede The Economist, The Washington Post, The New York Times ja The Times-Picayune põhjal

Tromb Vehendis: murdunud kased ja kadunud elekter

Kuumalaine järelkajana möllavad trombid võivad mõjutada igaüht – nagu loterii, kus ohvreid valitakse juhuslikult. Nii Postimees kui Delfi edastasid uudise 26.07.2010 trombikahjustustest Sõmerus –  murdunud puud, lömmis BMW, majaomaniku hüljanud plekk-katus.

Täna 28.07.2010 kell 18.50 aga jõudis tõenäoliselt tromb külastada ka Vehendis üht tagahoovi – ilma müristamise ja vihmata, lihtsalt murdes kaks kaske ning purustades elektriliini. Majaomaniku sõnutsi, kes koos külalistega kõike toimuvat pealt nägi, tuli tugev tuul, kased murdusid ja leegid sähvisid. Õnneks põlengut ei tekkinud.

Üks elektripost murdus, teine aga on vibuna paindes.

Ilmselt oli laastamistöid siiski üksikuid, sest jaotusvõrgu mehed olid kohal vähem kui kahe tunniga, lubasid veel samal õhtul tõstuki saata ning hilisõhtuks või hiljemalt homme õhtupoolikuks on lootus elekter tagasi saada. Samas Trepimäe lähedal sulges murdunud männi latv ka maantee.

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…