Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

Seiklus reaalajas: Alvin sukeldub Mehhiko lahe põhja

Järgmisest esmaspäevast, 6.detsembrist 2010 avaneb võimalus jälgida reaalajas teadlaste uurimisretke Mehhiko lahe põhja. Ekspeditsioon peaks vastavalt plaanidele kestma 14. detsembrini.

Oleme jõudnud aega, kus looduskatastroofid ja uuringud jõuavad otsepildis igaühe arvutisse. See on geniaalne võimalus nii iseseisvalt enda harimiseks kui seostamiseks kooliprogrammidega. Ainuüksi sel aastal on olnud võimalik jälgida reaalajas vulkaanipurskeid Islandil ja Indoneesias, nafta tungimist merevette 1500 m sügavusel Mehhiko lahe põhjas ning Tšiili kaevurite päästmist 800 m sügavusest vangistusest. Ka Eestis saavutavad üha suuremat populaarsust näiteks looma- ja linnukaamerad.

Allveesõiduk Alvin, 46-aastane. Foto: Wikipedia.

Allveesõiduk Alvin asus uurijate teenistusse juba 1964. aastal. Kolmeliikmeline meeskond saab sukelduda 4500 m sügavusele üheksaks tunniks. Senise töö tulemuseks on 4600 sukeldumist ning üle 2000 teadusartikli.

Alvini senised teened

17. märtsil 1966 leiti Alvini abil USA õhujõudude poolt kaks kuud varem Hispaania rannikumerre kaotatud tuumapomm, mis lebas 910 m sügavusel merepõhjas. Nelja tuumapommi kandev pommituslennuk B-52 põrkas 17. jaanuaril 1966 õhus tankimise ajal kokku tankurlennukiga. Kahe pommi tavalõhkeaine portsjonid lõhkesid Palomarese linna lähedal kokkupõrkel maaga, paisates plutooniumi põllule laiali. Kolmas pomm maandus vigastusteta, neljas kukus merre 19 km kaugusel kaldast. USA merevägi vedas saastunud pinnase Palomaresest minema ja maksis farmeritele ja linnale suure kompensatsiooni. Uppunud pomm saadi tervelt kätte.

1967. aastal ründas Alvinit mõõkkala. Peale erakorralist pinnaletõusmist eemaldati kala sõiduki kere küljest ning söödi ära. 1968. aastal aga katkesid vettelaskmisel trossid ning Alvin uppus 1500 m sügavusele. Sõiduki  veepinnale tõstmiseks kulus ligi aasta, ometi tehti ka selle operatsiooni käigus teadusavastus: pardale jäänud lõunasöök oli söögikõlblik, mille põhjuseks leiti olevat lagunemist soodustavate bakterite puudumine nii suures sügavuses ning jäätumiselähedane temperatuur.

Alvini edasise karjääri hulka mahuvad ’mustade tossajate’ (black smokers)  avastamine ja esmakordne dokumenteerimine Galapagose saarte lähistel 1977. aastal ning uppunud Titanicu uuringud.

Algav ekspeditsioon

Deepwater Horizoni naftakatastroofi mõjud merepõhjale saavad peagi täiendavat selgust. Uuringud jätkuvad tõenäoliselt kohast, kus novembri alguses leiti hukkunud koralle. Liigutakse naftakatastroofi põhjustaja Macondo 252 puuraugu lähistelt suunas, mis vastavalt mudelitele peaks olema nafta pinnaletõusu peatamiseks lisatud toksiliste kemikaalide mõjuala.

Novembri alguses 2010 avastatud kahjustunud korallid. Lophelia II 2010; NOAA OER ja BOEMR.

Huvitatutel on võimalik tellida teavitamine ekspeditsioonist e-posti teel allveeuuringute kodulehel.  Samal veebilehel saab tutvuda varasemate ekspeditsioonide materjalidega. On ka praktilisi ülesandeid loodusteaduste õpetamiseks – iga ekspeditsiooni ajal mõeldakse välja uusi ülesandeid, mida klassitunnis saab lahendada. Esmaspäeval, 6. detsembril 2010 aga peaks olema juba võimalik jälgida ka otseülekannet.

Uus-Meremaa kaevandusõnnetus: mis võis minna valesti?

Kaevurite imeline pääsemine Tšiilis on äratanud kogu maailma tähelepanu: mis ikkagi kaevandustes toimub? Miks me kuuleme ikka ja jälle kohutavatest õnnetustest? Tekkinud on ka lootuskiired, et Tšiili muinaslugu kordub ka mujal.

Paraku ei ole see alati nii. Uus-Meremaal Pike Riveri söekaevanduses toimunu on tõeline šokk. Kõik 29 kaevandusse lõksu jäänud kaevurit on ilmselt hukkunud, kuigi on ka neid, kes ikka veel usuvad imesse. Samas ekspertide arvates ei jätnud teine plahvatus võimalust, et keegi võiks veel elus olla.

Uurimine alles algab ja kõik spekulatsioonid on enneaegsed. Arvatakse, et kaevandusse õnnestub ohutult siseneda alles mõne kuu pärast. Siiski on BBC juba avaldanud kommentaari kaevanduste päästeteenistuse eksperdilt Andrew Watsonilt Suurbritanniast, mida siinkohal ka vahendan.

Tegelikkuses ei saa Tšiili ja Uus-Meremaa õnnetusjuhtumeid omavahel võrrelda. Tšiilis kaevandati vasemaaki ning sealse tugevatesse kivimitesse rajatud sügava kaevanduse ohud olid kõik inimesest otseselt sõltuvad. Selliseid ohte saab vältida kõrgete tööohutusstandardite ja hea planeerimisega.

Söe kaevandamisel aga on lisaks looduslikud ohud: metaani eraldumine, isesüttimine, metaani ja tolmu segu plahvatused, süsinikmonooksiidi ja divesiniksulfiidi teke ning settekivimite lasundi poolt tingitud varinguohud. Kõiki neid ohte püütakse ära hoida kõrgete standardite, regulatsioonide ja hea korraldusega. Mis siis ikkagi võis minna valesti?

Esimene plahvatus oli ilmselt metaaniplahvatus. Selle oleks pidanud ära hoidma ventilatsioonisüsteem. Metaan on plahvatusohtlik, kui seda on õhus 5% ja 15% vahel. Suurbritannias on seatud eesmärgiks metaani sisaldus alla 1%. Kui see tõuseb 1.25 %-ni,  peatatakse automaatselt elektrivarustus ning 2% juures kõik kaevurid evakueeritakse.

Pike Riveri puhul pidi metaanisisaldus olema arvatavalt tõusnud üle 5%. Seega, on võimalik, et hoiatussüsteem oli puudulik või oli seire ebapiisav.

Kui plahvatus toimus, kadusid tõenäoliselt ära kommunikatsioonivõimalused, kaevandusõhu seire ning ventilatsioon. Sellisel juhul ei ole päästjatel piisavalt informatsiooni, kuidas päästetöid läbi viia. Ventilatsiooniavade kaudu kaevandusõhust proove võttes on võimalik teada saada, missugune on gaaside sisaldus peale plahvatust. Samas ei saa niiviisi teada, missugused kaevanduse piirkonnad on ohutud ja millised mitte.

Plahvatus võis tugevasti kahjustada ventilatsioonisüsteemi ning põhjustada varinguid. Kaevureid on sellisteks juhtudeks treenitud otsima ohutumaid kohti.

Kuna päästjad kaevandusse ei sisenenud, siis tõenäoliselt näitasid proovide tulemused, et sisenemine oli liiga ohtlik. Päästjate kasutuses on tänapäeval 17 kg raskune varustus, millest jätkub hingamiseks kuni 4 tunniks. Arvestades aga, kui kaugele päästjad oleksid pidanud Pike Riveris liikuma, on ka selline tänapäevane varustus ilmselt ebapiisav. Kokku oleks edasi-tagasi tee pikkuseks olnud umbes seitse kilomeetrit, läbitavus oleks tõenäoliselt olnud varingute tõttu raske ning lisaks ventilatsiooni puudumise tõttu oleks olnud ülipalav.

Selle asemel, et kaevandusse siseneda, puuriti maapinnalt puurauk. See võttis aega. Puurimise tulemusena selgus, et gaaside koostis kaevanduses oli sisenemiseks ohtlik.

Päästjate seisukohalt oli olukord kindlasti frustreeriv. Kui oleks olnud lootus, et päästemeeskond võib inimesi päästa (arvestades päästevarustuse tehnilisi piiranguid), siis ilmselt oleks kaevandusse sisenetud.

Uus-Meremaal on kaevandusstandardid samal tasemel kui Suurbritannias ning küsimus, mis täpselt läks valesti, jääb uurijate lahendada.

– – –

Lisan omalt poolt veel, et Pike River Mine (otseses tõlkes Haugijõe kaevandus) paikneb Uus-Meremaa Lõunasaarel 46 km Greymouthist idas. Tegemist on hiljuti käiku lastud söekaevandusega, mille vastu protestisid nii kohalikud elanikud kui Greenpeace. Esialgsete plaanide kohaselt pidi tootmine algama 2008. aasta esimesel poolel ning kaevandamise maht ulatuma  miljoni tonnini aastas, tegelikkuses jõuti tootmiseni alles 2010. aasta alguses ning kaevandamise plaani aastaks 2011 vähendati 0.32-0.36 miljoni tonnini.

Seitsme meetri paksune Brunneri söekiht paikneb 150-200 m sügavusel ning kihi kallakus on 5 kraadi, kaevandamiseks on rajatud 2.3 km pikkune tunnel.

Brunneri söekiht läbilõikes. News.com.au

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Tšiili kaevandusõnnetuse järellainetused

14. oktoobril avaldas The Wall Street Journal Daniel Henningeri loo ’Kaevurite päästjaks oli kapitalism’, mille kohaselt veel 25 aastat tagasi poleks kaevuritel olnud mingit pääsemislootust. Tänu aga USA innovaatilisele väikefirmale Center Rock Inc. oli olemas puur, mis võimaldas piisavalt kiiresti kaevuriteni jõuda.

Apple’i boss Steve Jobs saatis kaevuritele iPod-id, USA firma Zephyr Technology tarnis tervisekontrolli süsteemid, erilise tugevusega tross toodi Saksamaalt ning vastupidavad fiiberoptilised kaablid otseühenduse loomiseks Jaapanist. Samsung tõi kohale videoprojektoriga mobiiltelefoni, USA ettevõte Cupron Inc. aga vaskniitidega sokid, mis hävitavad baktereid ja haisevad vähem…

Kreeka kaevandusfirma pakkus kaevuritele tasuta saartetuuri, reis Euroopasse sisaldab ka Real Madridi ja Manchester Unitedi mängude vaatamist. Omaette paketid on ära teeninud kaevuritegrupi laulujuht Edison Peña, kes muuhulgas jooksis iga päev maa all 5-10 kilomeetrit. Talle on pakutud reisi Elvis Presley kodumajja Gracelandi ning osavõttu New Yorgi maratonist.

Mitch Devine kirjutab oma blogis 22. oktoobril Oakley päikeseprillidest – meediakanalite poolt tehtud arvutuste kohaselt sai Oakley oma 35 paari Radar-päikeseprillide eest (180 USD/paar) 41 miljoni dollari eest reklaamiaega. Avaliku arutluse all on küsimus, kuivõrd eetiline sedalaadi käitumine on. Samas, kui toode on kvaliteetne ja oli tõepoolest kaevuritele parim, tekib reklaam sisuliselt kõrvalsaadusena.

Vastulause Henningerile kirjutas William K. Black The Huffington Postis: ’Kapitalism oleks tapnud Tšiili kaevurid.’  Jutt on sellest, kuidas kasumi tagaajamisel ei suuda väikesed ja sageli ka illegaalsed kaevandusfirmad tagada kaevurite ohutust. Nii oli ka San Jose kaevanduses eelnevalt toimunud õnnetusi, kaevandus oli vahepeal suletud ning avati uuesti, kuid ohutusnõuded polnud endiselt täidetud. Peale õnnetust polnud firma isegi võimeline kaevuritele palka maksma, rääkimata mingitest kompensatsioonidest – ning on valmis kuulutama välja pankroti. Kogu tele-show oleks võinud jääda olemata, kui üks 25-dollariline redel oleks olnud omal kohal ning kaevurid oleksid saanud peale esimest varingut ventilatsioonišahti kaudu välja ronida. Samal ajal on vase ja kulla hinnad maailmaturgudel laes.

Juba kirjutatakse ka kaevurite loost juhtimiskultuuri tasandilt. Kas Sina koos oma töökaaslastega peaksite kaevanduses vangis olles 69 päeva vastu?

Päästekapsel Fenix (Phoenix) 2 aga saab oma koha Tšiili presidendipalee esisel väljakul.

Maailma kõige hirmsamad kaevandusõnnetused

Tšiili kaevurite õnnelikust pääsemisest tehtud meediasündmus on kergitanud meedia huviorbiiti kogu maailma  kaevandusõnnetused. Juba on ilmunud ka uued uudised, et nii Ecuadoris kui Hiinas on kaevurid lõksu jäänud. Samas plahvatuste ja varingute korral paljudel juhtudel ei pruugi kaevuritel isegi olla mitte mingisugust pääsemislootust, eriti söekaevanduses.

San Jose vase- ja kullakaevandus Tšiilis ning ka kaevurite pääsemine oli väga erandlik ja eriline.

Esiteks, suurt rolli pääsemises mängis geoloogia. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool oli üle 2 km. Kõrge temperatuur (+30 – +33 kraadi) oli küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudus. Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võis olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei olnud tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam.

Teiseks, kui kaevandusplaanid oleksid olnud täpsemad, siis oleks puurimistega ühendus meestega saadud kiiremini kui 18 päevaga. Seega – puudulikud plaanid tingisid selle, et kaevureid võib tõesti pidada kangelasteks, sest väga väheste vaid paariks päevaks mõeldud toiduvarudega suudeti hakkama saada väga pikka aega, olles samas teadmatuses, kas nende elus olemisest saadakse teada või mitte. Alles kaheksandal puurimiskatsel saavutati ühendus ning tagantjärele võib vaid spekuleerida, kuivõrd loteriiks pääsemine kujunes. Oma osa pääsemises oli ka sellel, et tegu oli väikse kaevandusega ja mehed omavahel lähituttavad, paljud isegi omavahel sugulased. Meeskond oli ühtne ja see ei murdunud kogu 69 päeva jooksul.

Kolmandaks, meedia tähelepanu oli nii suur ka seetõttu, et õnnetus toimus Tšiilis, mitte näiteks Hiinas – ning kuna ajalises mõttes oli tegu ’maailmarekordiga’, kuna me kõik jahime ju rekordeid… Kui paljud teavad ja mäletavad, et käesoleva aasta aprillis päästeti 115 kaevurit Wangjialingi kaevandusest peale 8-päevast lõksusolekut, 38 kaevurit aga jäid seejuures kadunuks?

Samas on maailmas toimunud katastroofe, mille kohta me ei pruugi olla isegi midagi kuulnud.

1. HIINA

Kõige suurem teadaolev inimohvritega kaevandusõnnetus toimus 26. aprillil 1942 Benxihu söekaevanduses (Benxi, Liaoning). Söetolmu plahvatus tappis 1549 kaevurit. Seejuures oli linn okupeeritud jaapanlaste poolt (1931-1945).

Üldist statistikat on tehtud vähe, ametlilkel andmetel näiteks hukkus 2008. aastal Hiina kaevandustes 3215 inimest ja seda tutvustati kui positiivset trendi – 15% langust aastast 2005. Kuid teadaolevalt töötavad 80% Hiina umbes 16000-st kaevandusest illegaalselt ning suurim hulk õnnetusi leiab asset just seal.

Otsesed inimohvrid aga on vaid söetööstuse üks külg. Kel pole kahju kolmest minutist, soovitan kindlasti vaadata järgmist videot.

Kui aga Hiinat võib pidada ekstremaalseks näiteks ja paljud muud asjad on sel maal samuti ekstreemsed, siis kaevandusõnnetusi juhtub kõigis kaevandusriikides.

2. PRANTSUSMAA

Inimohvritelt 2. kohal on 10. märtsil 1906 toimunud õnnetus Courrières’i söekaevanduses. Jällegi oli tegemist söetolmu plahvatusega, hukkus 1099 kaevurit, nende hulgas palju lapsi. Umbes 600 inimest pääsesid, kannatades põletushaavade ja mürkgaaside mõju all. Üks 13-liikmeline grupp pidas maa all vastu 20 päeva, toitudes ohvrite toiduvarudest ning tappes ühe kaevanduse hobustest.

3. JAAPAN

9. novembril 1963 hukkus Omutas Mitsui Miike kaevanduses 458 söekaevurit, neist 438 said süsinikoksiidi mürgituse. Kannatanuid oli lisaks 555. Kaevandamine toimus 350-450 m sügavusel, söetolmu plahvatus leidis asset 500 m sügavusel.

4. WALES

Jällegi oli tegemist metaani ja söetolmu plahvatusega. 14. oktoobril 1913 toimunud katastroofis Senghenyddi söekaevanduses Lõuna-Walesis hukkus 439 kaevurit. Kes otseses plahvatuses kannatada ei saanud, surid süsinikoksiidi ja hapnikupuuduse toimel.

5. LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

21. jaanuaril 1960 mattis varing 437 kaevurit Coalbrooki söekaevanduses. Vaatamata 2 nädalat kestnud päästetöödele ei õnnestunud ühtegi kaevurit päästa.

Kurba statistikat õnnetustest, kus on olnud sadu inimohvreid, võiks jätkata… Peamiselt on olnud tegemist ikka ja jälle söekaevandustega. USA suurim õnnetus oli 6. detsembril 1907, kui Lääne Virginias Monongahi söekaevanduses hukkusid ametlikel andmetel 362 meest ja alaealist poissi, arvatav hukkunute arv aga läheneb 500-le. Ligi pooled hukkunutest olid itaallasest sisserändajad. Ainuke ellujääja oli Peter Urban, kes leidis rebaseuru ning suutis välja ronida, enne kui mürgised gaasid temani jõudsid. Ta hukkus kaevandusvaringus 19 aastat hiljem.

Võrdlev analüüs USA-s on leidnud, et töö söekaevurina tähendab keskmiselt 1100 elupäeva kaotust – seega on söekaevurite eluiga keskmiselt 3 aastat lühem. Võrdlevalt suitsetamine 1 pakk päevas vähendab keskmist eluiga 1600 päeva võrra.

Kokkuvõttes Tšiili õnnetus oli eriline ja võib öelda, et võrreldes muude kaevandusõnnetustega oli rahvusvahelise meedia tähelepanu ebaproportsionaalselt suur.

Inimelu väärtus sai selgeks Copiapos

13. oktoober 2010 kell 0.11 (eesti aeg 6.11). Florencio Avalos – esimene 33-st kaevurist, kes 69 päeva ligi kilomeetri sügavusel maa all vangis olnud, jõuab maapinnale. Vastuvõtjate hulgas on Tšiili president ja rõõmust nuttev poeg. Meeliülendav pilt otseülekandes, mida vahendavad juba pikki tunde otseülekandes kõik peamised telekanalid ning vaatavad ilmselt kümned või sajad miljonid inimesed. Võrreldav ainult inimese astumisega Kuule. Või kas siiski?

Muud mõtted ja assotsiatsioonid?

Vahetult pärast liikluskatastroofe Ukrainas ja Poolas – mis on inimelu väärtus? Terrorism, Iraak, Afganistan.

Kui varasem nii tähelepanuväärne sündmus oli seotud kosmose vallutamisega, siis nüüd – inimeste päästmine tema enda vajaduste rahuldamise tõttu tekkinud apsaka tagajärgede käest. Tarbimine, keskkond, katastroofid. Kaevandus, mis oli ohutusnõuete tõttu hiljuti suletud ning uuesti avatud endiselt neid eirates. 2010 – BP ja Mehhiko laht, Ungari punane muda.

Tehnoloogia. Juba teine puuraugudraama sel aastal, teise omapärase ja originaalse kapsli ehitus. Halb ja hea puurauk, üks vaja kinni toppida ja teine õigesse kohta puurida.

33 inimese edasine saatus. Valgus. Pääsemine. Vabadus. Juba maa all tekkinud plaanid, kuidas edukalt ja üheskoos müüa oma lugu. Abi iseendale ja peredele, jätkub ilmselt surmani.

Meedia. Tuhanded ajakirjanikud kohapeal. Emotsioonid – just sellised, mis vaja. Tugev visuaalne külg, pikk ülekanne. Meeliülendavad siirad emotsioonid. Kõik otse eetris.

Vaid ette kujutatav emotsioonide jada maa all 69 päeva jooksul. Varing. Võimalik pääsemine, aga redel oli puudu. Uus varing, elusalt maetud. Äärmine toidunappus. Hea organiseerimine, toidu jaotamine. Maapinnalt puurimine, palju luhtunud katseid. Kas saab pihta? Rõõmusõnum – puuri otsa kinnitatud silt, oleme 33-kesi elus ja asume varjendis. Ootus – kas saame välja? Millal? Äkki toimub uus varing?

Kindel bestseller – raamat, film. Ja ilmselt mitte ainult üks. Hollywood.

Ajalooline päev. Üks aasta 2010 tipphekti. Ja ehk aeg jällegi järele mõelda.

Kell sai 0.30 (Eestis 6.30). 13.10.2010. Tšiili presidendi kõne. Paus otseülekandes, jalgpalliskoorid. Aeg endal hakata peagi tööle minema.

Juba keegi loeb ka seda blogipostitust. Nikaraaguast – Chichigalpa, Chinandega. (???)

Järgmise korrani.

Punane muda, vaatus 2: kes on süüdi?

Tegevdirektor Dr Zoltan Bakonyi on arreteeritud. Plaan on ettevõte ajutiselt natsionaliseerida. Põhjuseks miljon kuupmeetrit aastakümnete jooksul kuhjunud punast muda, mis murdis endale augu läbi betoontammi. Kindel on 8 inimese hukkumine mudavoolus ja 150 inimese vigastused mudas sisalduva ülialuselise NaOH söövitava mõju tõttu. Kardetakse tammi edasist lagunemist.

Veel nädal aega tagasi oli tegemist väga eduka ettevõttega. Peale õnnetust aga eemaldas ettevõte kodulehe menüüst ’keskkonnakaitse’, kus väideti, et punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid ning ettevõte keskkonnajuhtimise süsteem vastab ISO 14001 standardile.

Kodulehe menüü enne katastroofi

Kodulehe menüü nüüd

MAL Magyar Alumínium Termelő és Kereskedelmi Zrt asutati 1995. aastal Ungari eraisikute poolt alumiiniumitööstuse erastamisprotsessi käigus, samas Ajka alumiiniumitehas alustas tegevust juba 1943. aastal. Ettevõttele kuuluvad turupotentsiaali suurendamiseks ka tootmisharud Rumeenias, Sloveenias ja Bosnias ning kaubandusettevõte Saksamaal. Toodangust 70-75% eksporditakse EL riikidesse. Ettevõtte kolme ungarlasest põhiomaniku varanduseks on Eesti rahas igaühel ca 1 miljard EEK-i.

Kas tegu oli inimliku eksituse või looduskatastroofiga? Ettevõtte esindajad väidavad, et pigem on tegu loodusõnnetusega, vastavalt EL turvalisusstandarditele ei kuulu punane muda toksiliste jäätmete hulka ning nad ei oleks osanud teha mitte midagi teisiti. Samas Ungari peaminister Viktor Orban väidab, et selline tamm ei saa laguneda minutitega ning lagunemisest oleks pidanud seire teel olema olnud võimalik aru saada.

Jäätmehoidla tammi pilte vaadates võib tõesti küsida, kas katastroofi oleks olnud võimalik ette näha. Tegu paistab olevat laia betoontammiga, mille vanus võib ulatuda paljudesse aastakümnetesse ning millel kulges ka autotee. Nurgaosa purunemine võis toimuda järsku ilma eelnevate indikaatoriteta. Peale purunemiskoha teket võivad tekkida loomulikult uued praod, sest jäätmemass surub tammi nii väljapoole kui purunemiskoha suunas.

Foto: Balint Porneczi /AFP – Getty Images

Kummaline on õnnetuse juures, miks ja mille alusel ei olnud punane muda liigitatud ohtlike jäätmete hulka – eriti kuna see sisaldas Al-oksiidide ja –hürdoksiidide lahustamiseks kasutatud NaOH jääke. Seesama NaOH võis ka olla süüdi betoontammi keemilises murenemises.

Kas keegi ja kui, siis kes jääb süüdi – selgitab juurdlus. Aga selge on, et võimalikud keskkonnaprobleemid võivad hävitada iga keskkonnariskidega ettevõtte. Samuti tuleb meeles pidada, et betoon ei pruugi keskkonnatingimustes olla väga pikalt vastu pidav materjal.

Esimene osa: Mis on punane muda?

Liitiumakud ja liitiumelemendid: süttimine lennukite pardal

3. septembril 2010 puhkes firmale UPS kuuluva transpordilennuki Boeing 747-400 kokpitis teel Dubaist Kölni tulekahju. Piloodid püüdsid Dubaisse tagasi pöörduda, kuid paraku maanduda ei jõutud ning mõlemad meeskonnaliikmed hukkusid. Kuigi põhjuseid veel uuritakse, on teada, et lennuki lasti hulgas oli suur kogus liitium-metall elemente.

Üha rohkem arvatakse, et just liitiumkatoodiga toiteelemendid põhjustavad lennukatastroofe – sest on teada arvukalt juhtumeid nende süttimise kohta lennukite pardal.

Novembris 1987 India ookeani kohal kadunuks jäänud Lõuna-Aafrika Vabariigi Boeing 747 pardal oli 159 reisijat. Tegu oli kombineeritud reisi- ja transpordilennukiga. Last sisaldas liitiumelemente kelladele.

Ameerika Ühendriikide tsiviillennunduse föderaalameti (FAA) andmetel on perioodil 1991-2010 teada lennukite pardal 113 juhtumist, kus toiteelemendid (enamjaolt liitium-ioon akud) süttisid, suitsesid, plahvatasid või kuumenesid tugevasti.

Mõned viimased näited aastast 2009. 18. juunil leiti Honolulu lennujaamas pagasi mahalaadimisel põlenud pakk, milles oli liitium-ioon elektrijalgratta aku. 15. juulil avastati Dominikaani vabariiki maandunud lennukist põlevad pakid, mille sisuks olid liitium-ioon telefoniakud, kontaktklemmide kaitsed puudusid. 14. augustil peale lennuki maandumist Minneapolises selgus, et lastiruumidest tuleb suitsu. On teada, et tulekahju võis suure tõenäosusega alata tuhandest liitium-ioon akudega e-sigaretist.

Nüüdseks on tsiviillennunduses käimas juba tõeline liitiumipaanika. Aprillis 2010 tormasid Jaapanis politseinikud ja tuletõrjujad Narita lennuvälja pagasialale, kui reisija kotis süttisid liitium-ioon akuga lokitangid. 23. juunil 2010 konfiskeerisid American Airlinesi lennusaatjad New Yorgist Buenos Airesesse suunduvalt reisijalt terrorismikartuses 58 liitium-ioon akudega mobiiltelefoni ja laadijat.

FAA teatel võivad ka ühekordselt kasutatavad liitium-metall elemendid süttida lühise, kuumenemise või defektsuse korral. Ühe elemendi süttimine võib kaasa tuua ahelreaktsiooni, just seetõttu on ohtlik, kui elemente on koos väga palju. Liitium-metall elementide süttimisel võib toimuda ka plahvatus, kuna sulanud metalli ja elektrolüüdi segu on plahvatusohtlik.

Samuti võivad liitium-ioon akud küll anda tugevat voolu, kuid lühise korral toimub ka ülikiire mahalaadimine ning vastavalt ülekuumenemine, purunemine ja isegi plahvatus. Eriti ohtlikuks peetakse liitium- tionüülkloriid akusid. Akudele on tavaliselt lisatud kaitsesüsteem kiire mahalaadimise, kuumenemise ja plahvatuse ärahoidmiseks.

Pärast tõsiseid süttimisega seotud intsidente lennutranspordil on liitiumit sisaldavate energiaallikate transpordi reegleid muudetud ka rangemaks, kuid tulekahjud lennukite pardal jätkuvad. Inimesed üle kogu maailma on kommentaariruumides väljendanud kartust, et peatselt võidakse keelustada ka akudega elektroonikaseadmete lennukisse viimine. Hetkel kehtivad keelud siiski eelkõige suuremate koguste transpordiks. Üheks arvatavaks põhjuseks peetakse võimalikku liiga kõrget temperatuuri lennuki pagasiruumides.

Samas on teada ka mitmeid juhtumeid, kus sülearvutid ja videopleierid on lennuki pardal reisija käes põlema läinud. Cambridge’i teadlaste töö tulemusi kajastava mais 2010 ilmunud uudise kohaselt leidsid nad sülearvutite ja mobiilide süttimise põhjuse. Nimelt hakkavad liitium-ioon akude kiirel laadimisel grafiitanoodil moodustuma liitiumi fiibrid, mis võivad aku lühistada.

Tehnikafoorumidest võib leida analüüse ja juhendeid, mille kohaselt mistahes teiste laadijate kasutamine Li-polümeer akude laadimisel võib olla üliohtlik. Ühes foorumis on lisatud 177 viidet foorumis arutlusel olnud süttimisjuhtumitest.

Kommentaar terminoloogia osas. Inglise keeles ’battery’ võib sõltuvalt kontekstist olla primaarelement (ühekordselt kasutatav toiteelement) või sekundaarelement, st aku (taaslaetav, ’rechargable battery’). Eesti keeles kasutusel olev sõna patarei (süsteemiks ühendatud üheliigilised seadmed) on inglise keeles tegelikult ’battery pack’, seega vaid ühe elemendiga toiteaallikat ei ole korrektne patareiks nimetada. Samas aku võib olla nii taaslaetav element kui elementide jada ehk patarei. Seetõttu on antud kirjutises eristatud ühekordselt kasutatav liitium-metall element ning taaslaetav liitium-ioon aku ning et mitte keerukaks minna ja samas terminoloogiliselt eksida, on sõna ’patarei’ jäetud kasutamata, kuigi teatud juhtudel võib olla tegemist ’battery’ puhul ka akupatareiga. Samas meie kõnekeeles ja kaubanduses kasutatakse sõna ’patarei’ väga sageli ka ühe elemendiga toiteallika kohta.

Piltidel: liitium-metall element, mobiiltelefoni liitium-ioon aku (Nokia poolt osaliselt tagasi kutsutud BL-5C), sülearvuti liitium-ioon aku, liitium-ioon akupatarei

Mis on punane muda?

Inimohvritega õnnetus Ungaris on tekitanud küsimusi, mis on see punane muda, mis tungis Devecseri ja Kolontari asulatesse Ajka alumiiniumitehase jäätmehoidlast.

Google Maps: punase muda jäätmehoidla eristub selgelt

Veel 1986. aastal toodeti Ungaris 856000 tonni alumiiniumoksiidi, praeguseks ajaks on see vähenenud mitukümmend korda. Alumiiniumimaagiks on boksiit – settekivim, mis tekib soojas ja niiskes kliimas peamiselt alumosilikaatide porsumisel (keemiline murenemine ja sellele järgnev settimine kontsentreerib alumiiniumi) ning koosneb alumiiniumoksiidist ja alumiiniumhüdroksiidist (sisaldades 30-54% Al₂O₃), lisanditest peamiselt ränidioksiidist, rauaoksiididest ja -hüdroksiididest, savimineraalidest ning titaanoksiidist. Värvuselt on boksiit hallikas, pruun, kollakas või punakaspruun.

Et alumiiniumi toota, tuleb kõigepealt alumiiniumoksiid puhastada. Selleks kasutatakse peamiselt Bayeri protsessi. Boksiiti uhutakse kuuma NaOH lahusega (175 °C), mille tulemusena alumiinium lahustub, lisandid aga mitte. Jääk filtreeritakse ning sellele ei ole head kasutust senini leitud – seda juba 120 aastat! Suure rauasisalduse tõttu on jääk punaka värvusega ning kuna tsementeeruvaid mineraale pole, paigutatakse püdel mass – punane muda – settebasseinidesse ootuses, et see aja jooksul tiheneb ja kuivab. Alumiiniumoksiid saadakse hüdroksiidist selle kuumutamisel 1050°C-ni.

Aluselise uhtmise tagajärjel on punase mudaga kokku puutuval veel väga kõrge pH, ulatudes Ungaris 13-ni, mujal maailmas teatud juhtudel ka 14-ni. Seega ei avalda inimestele otsest keemilist mõju mitte plii, nagu mitmed infoallikad on väitnud, vaid väga aluseline NaOH vesilahus, mis põhjustas inimestel silma- ja nahakahjustusi. Muda sisaldab tõepoolest ka kõrgendatud kontsentratsioonides raskmetalle, näiteks pliid, kaadmiumi, arseeni ja kroomi. Samas inimohvrite põhjuseks Ungaris oli ikka mudavool – tammi purunemise tagajärjel vabanes hinnanguliselt 0.7-1.1 miljonit kuupmeetrit muda, mõjutades 40 ruutkilomeetri suurust ala. Võrdluseks: Ülemiste järve pindala on 9.6 ruutkilomeetrit. Jõgedesse tungides muda küll järk-järgult lahjendub, kuid reostab jõe, settides järk-järgult jõe põhja.

Huvitava kokkusattumusena töötasin aastail 2001-2003 Itaalias Ispras EL Ühisteaduskeskuses ühes toas ungarlasega ja nõustasime teadlastena EL uue kaevandusjäätmeid käsitleva seadusandluse kujundamist peale seda, kui aastail 1998-2001 olid toksiliste jäätmete tammide purunemised Rootsis, Hispaanias ja Rumeenias. Ungarlane ütles siis – ka meil on jäätmeid, nimelt punane muda… Samas sellist katastroofi Ungaris poleks küll oodanud, sest tammide stabiilsuse tagamisele on pööratud viimase 10 aasta jooksul suurt tähelepanu. Ka ettevõtte esindajatele tuli õnnetus täieliku väga halva üllatusena. Hetkel püütakse muda stabiliseerida kipsiga.

Ohte mitte tunnistav on avaldus ettevõtte Mal Magyar Aluminium kodulehel:

“Our company has committed itself considerably to minimise all negative effects on the environment and to comply with the European standards. Up-to-date process and equipments are used to protect the purity of air and natural water. Suitably localized, up-to-date, fail-safe ponds equipped with monitoring system are available to dispose the red mud. We devote ourselves to recultivate the red mud dumping area. The filled red mud disposal ponds are continuously covered with soil and plants. The environment management system according to ISO 14001 was introduced in 1999.”

Tõlge: “Meie ettevõte on tõsiselt pühendunud muutmaks minimaalseks kõik negatiivsed keskkonnamõjud ning vastamaks Euroopa standarditele. Õhu ja vee puhtuse tagamiseks kasutatakse kaasaegseid protsesse ja tehnikat. Punase muda ladestamiseks on olemas sobiva asukohaga kaasaegsed ja õnnetuskindlad settebasseinid, mis on varustatud seiresüsteemiga. Oleme pühendunud punase muda jäätmehoidla korrastamisele, kattes neid järk-järgult mulla ja taimedega. Keskkonnajuhtimise süsteem, mis vastab ISO 14001 standardile, käivitus aastal 1999.”

Nii et jällegi, nagu ka Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul – õnnetuse toimumise tõenäosust peeti olematuks. Ettevõte on teinud ka ametliku avalduse. Väite kohaselt jäi reservuaari 96-98% mudast, seega keskkonda tungis 2-4%.

Eestis nii suuri ohte ei ole, põlevkivituha platood ja ka poolkoksimäed on kivistunud, kuna jäägid sisaldavad tsemendimineraale. Küll on minevikus Balti soojuselektrijaama tuhaväljadelt Narva veehoidlasse pääsenud aluselist vett. Ka Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on praeguseks korrektselt kaetud, mere uhtumise eest kindlustatud ja suletud.

Teine puuraugudraama aastal 2010: Tšiili vasekaevandus

Päev pärast Mehhiko lahe naftapuuraugu sulgemist algas 2010. aasta teine puuraugudraama. Seekord aga polnud vaja mitte puurauk sulgeda, vaid puurida õigesse kohta, et teada saada, kas 33 meest on elus või mitte. Ning nüüd on vaja puuraugu diameetrit suurendada, et saaks kaevurid maa peale vinnata.

Kaevurid on endiselt maa all vangis, kuid nüüd on lootus juba väga suur, et peale ligi 700 m sügavusele rajatud puuraugu laiendamist õnnestub mehed maa peale tagasi tuua. Iga mehe väljatoomine saab kestma kolm tundi ning kindlasti hakkab seda jälgima kogu maailm – operatsioon peaks kestma umbes neli ööpäeva.

San Jose kaevanduse läbilõige. Allikas: Wikipedia

Samas pole Copiapo lähedal San Jose kaevanduses toimunud õnnetuses midagi erakordset – kurb statistika ütleb, et alates 2000. aastast on igal aastal Tšiili vasekaevandustes hukkunud keskmiselt 34 inimest, 2008. aastal koguni 43. Tšiili on maailma suurim vasetootja, andes üle 1/3 ehk üle 5 miljoni tonni aastasest vasetoodangust. Teisel kohal paiknev USA toodab Tšiilist neil korda vähem, järgnevad Peruu, Hiina, Austraalia, Indoneesia, Venemaa, Kanada, Sambia ja Poola.

San Jose (Copiapo) vasekaevanduse asukoht

San Jose kaevanduse omanikettevõttel Empresa Minera San Estebanil on töötajate turvalisuse tagamisega olnud kehvad lood, viimase 6 aasta jooksul on firmat tööohutusnõuete rikkumise eest trahvitud koguni 42 korral. San Jose kaevandus suleti peale 2007. aastal toimunud õnnetust, kui hukkunud kaevuri omaksed kaebasid firmajuhid kohtusse. Hoolimata sellest, et kõik turvalisusnõuded polnud endiselt täidetud, taasavati kaevandus 2008. aastal.

Varing toimus 5. augustil kell 14 kohaliku aja järgi ning selle tulemusena tekkinud tolmupilv pimestas kaevurid kuueks tunniks. Lootus välja pääseda ventilatsioonišahtide kaudu luhtus, kui üks redelitest oli lihtsalt puudu. Teine varing 7. augustil sulges ventilatsioonišahtid täielikult.

Teadmatuses, kas mehed on elus, hakati puurima – oletusega, et kui nad ikkagi on elus, viibivad nad ligi 700 m sügavusel varjendis.

Võrdluseks – Eesti kõige sügavam puurauk asub Hiiumaal Kärdla linna lähistel, augu sügavus on ligikaudu 870 m ning ta on puuritud Kärdla meteoriidikraatri keskossa. Teine sügav auk paikneb Ruhnu saarel ja on 787,4 m sügavune.

Õige koha leidmist raskendasid vananenud kaardid ning puuraukude kõrvalekaldumine. Alles kaheksandal katsel 22. augustil saavutati täistabamus – 688 m sügavusel tungis puur kaevanduskäiku 20 m kaugusel varjendist, kuhu kaevurid olid peitunud. Kiiresti kirjutasid kaevurid kirja ning teipisid selle puuri külge. Punase pliiatsiga kirjutatud tekst oli “Estamos bien en el refugio los 33” – oleme 33-kesi varjendis, meiega on kõik korras. See kiri jääb kindlasti 2010. aasta ja kogu maailma ajalukku.

Tšiili president Miguel Juan Sebastián Piñera Echenique kaevurite kirjaga

Varjendi pindala on 50 ruutmeetrit, kuid ventilatsiooniprobleemid sundisid kaevureid tagasi tunnelitesse. Vett prooviti saada kaevatud aukudest, samuti kasutati kaevandustehnika radiaatorite vett. Kaevuritel õnnestus jaotada 2-3 päevaks ette nähtud toiduvarusid, igaüks sai 48 tunni jooksul kaks teelusikatäit tuunikala, lonksu piima, kreekeri ning tüki virsikut. Ja nii 18 päeva. Kui lõpuks oli võimalik meestele toitu saata, oli igaüks alla võtnud ligi 10 kilo ning toitu oli veel järel.

Kui kaevuritel õnnestub pääseda, siis on ka geoloogial selles imes oma osa. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool on üle 2 km.

Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võib olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei ole tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel ikkagi kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam. Kõrge temperatuur on küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudub. Vasksulfiidide oksüdeerumine võib küll tekitada vääveldioksiidi, kuid kaevanduses oli selle teket vähendatud.

Nagu Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul tuli ka Tšiilis inseneridel lahendada täiesti uusi ülesandeid. Lisaks toidu ja muu vajalikuga varustamise puuraugule puuriti lisaks õhutuspuurauk ning kommunikatsioonipuurauk. Varustuspuuraugu seinu õlitati, et sügavusse suunatavad 1.5-pikkused kapslid kinni ei jääks. Iga kapsli allalaskmine kestab tund aega.

Kohutavalt tähtis on olnud meeste psüühilise seisundi tagamine. Kaevur nimega Luis Urzúa on kindlaks juhiks ning vanim kaevur Mario Gómez on vaimne liider. Kaevurid on jagunenud 3 grupiks – üks tegeleb varustuse vastuvõtuga, teine turvalisuse ja edasiste varingute ärahoiuga ning kolmas meeste tervisega. Tehti kindlaks, et Johny Barrios on terviseküsimustes kõige kvalifitseeritum ning tema hooleks anti vaktsineerimise ja arstiabi korraldus. Paljudel meestel on kuumade ja niiskete olude tõttu tekkinud nahahaigused. Videokonverentsi kaudu antakse kaevuritele esmaabikoolitust.

800 meetri sügavusel kaevanduses on temperatuuriks 33 kraadi. Tuletage meelde selle aasta palavaimaid suvepäevi ning lisage sellele suur niiskus. Kõrge temperatuuri põhjuseks on maasoojus – sügavuse suunas temperatuur kasvab. Igaüks saab sellist maasoojust tunda näiteks Saksamaalt Itaaliasse sõites, läbides Šveitsis 16.4 pikkust Gotthardi (San Gottardo) tunnelit. Tunneli keskosas ulatub temperatuur 40 kraadini.

Alles õnnetuse järgselt on hakatud tähelepanu pöörama turvalisusmeetmetele (võrrelge jällegi Mehhiko lahe naftakatastroofiga). Õnnetusele järgnevatel päevadel suleti 18 kaevandust ning veel ligi 300 on võimaliku sulgemise nimekirjas. Kaevurite sugulased on algatanud ettevõtte vastu kohtuasja.

Päästepuuraugu diameeter on 66 cm ning päästekapsli diameetriks on 54 cm. On arvutatud, et meeste vööümbermõõt ei tohiks ületada 90 cm. Kapslisse monteeritakse hapnikuvarustus, valgustus ja videoühendus. Kapslil on tugevdatud katus ning väljapääsuvõimalus koos süsteemiga, mille abil kapsli kinnikiilumise korral saab päästetav ise kapslit tagasi allapoole lasta.

Ootame ja loodame. Kui alguses traumeeriti mehi teatega, et nad pääsevad jõuluks koju, siis nüüd on hinnatud pääsemisaega novembri algusesse ning teatatud, et ka selle plaaniga ollakse hetkel graafikust isegi ees.

Kui aga vaadata kaevurite meeleolu 31. augustil tehtud videolt, siis tundub küll, et ime-pääsemine toimub peagi.

Naftakatastroofi epiloog: vastastikused süüdistused

Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.

Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.

22. aprill 2010. Foto: The Times-Picayune

8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.

Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Pinnale toodud vigane BOP. Foto: Ted Jackson, The Times-Picayune

Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.

BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.

BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.

Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.

Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.

Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.

Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.

Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”

Ajalehtede The Economist, The Washington Post, The New York Times ja The Times-Picayune põhjal

Tromb Vehendis: murdunud kased ja kadunud elekter

Kuumalaine järelkajana möllavad trombid võivad mõjutada igaüht – nagu loterii, kus ohvreid valitakse juhuslikult. Nii Postimees kui Delfi edastasid uudise 26.07.2010 trombikahjustustest Sõmerus –  murdunud puud, lömmis BMW, majaomaniku hüljanud plekk-katus.

Täna 28.07.2010 kell 18.50 aga jõudis tõenäoliselt tromb külastada ka Vehendis üht tagahoovi – ilma müristamise ja vihmata, lihtsalt murdes kaks kaske ning purustades elektriliini. Majaomaniku sõnutsi, kes koos külalistega kõike toimuvat pealt nägi, tuli tugev tuul, kased murdusid ja leegid sähvisid. Õnneks põlengut ei tekkinud.

Üks elektripost murdus, teine aga on vibuna paindes.

Ilmselt oli laastamistöid siiski üksikuid, sest jaotusvõrgu mehed olid kohal vähem kui kahe tunniga, lubasid veel samal õhtul tõstuki saata ning hilisõhtuks või hiljemalt homme õhtupoolikuks on lootus elekter tagasi saada. Samas Trepimäe lähedal sulges murdunud männi latv ka maantee.

Naftakatastroof – aeg järele mõelda kogu maailmas

Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal  annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja  4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.

Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.

Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.

Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on  peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.

Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.

BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?

President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.

Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud  Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.

Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.

Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.

Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.

Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?

Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel  – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.

Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel  olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?

Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…

Mehhiko laht: ‘top hat’ vähendab naftaleket, aga ei peata

Nafta voolab Mehhiko lahte edasi. 3.06.2010 tehti BP poolt  uus katse leket pidurdada ning paigaldati eelnevalt katki hammustatud toru ja BOP ülemise osa peale kate, piltlikult väljendudes lükati peale müts (top hat) ning nüüd õnnestub osa nafta ja metaani segust merepinnal toru kaudu kätte saada. Tegemist ei ole kogumiskonteineriga, nagu Eestis on uudistest läbi jooksnud, vaid katkise toruotsa ja kogumistoru ühendusega.

Katte ehitus on keeruline, selle soojana hoidmiseks pumbatakse kattesse metanooli ja soojendatud merevett, lisaks pumbatakse kogumistorusse lämmastikku hoidmaks toru veevabana. Nii sügaval (1500 m) merepõhjas toimub suure rõhu ja madala temperatuuri tingimustes kristalliseerumisreaktsioon – metaan reageerib veega ning moodustuvad metaanhüdraadi kristallid, mis võivad kogumissüsteemi ära ummistada.

Just sel põhjusel ebaõnnestus esimene katse leket pidurdada. Väljavoolule paigaldati suur koonusekujulise kogumiskate, aga metaanhüdraadi kristallid blokeerisid kogumistoru.

Peale uue katte paigaldamist on mõnevõrra täpsustunud ka lekke suurus, hinnanguliselt on see 12000-19000 barrelit päevas – kindlalt üle 2 korra suurem, kui BP alguses avalikustas (5000 barrelit päevas). Hinnaguliselt suurenes leke toruotsa katkihammustamisega 20% võrra, seega võis esimese kuu jooksul olla 10000-16000 barrelit päevas.

Top hat võimaldas esimestel päevadel peale paigaldamist toru kaudu kokku koguda maksmiaalselt 6000 barrelit naftat – seega on suudetud naftaleket vähendada kolmandiku kuni poole võrra, aga 6000-13000 barrelit päevas lekib endiselt merre ning BP räägib hetkel nafta kogumise optimeerimisest, mitte lekke peatamisest. Optimeerimine tähendab, et püütakse kogumissüsteemi tulemit maksimeerida tagades samas selle töökindluse. BP esialgne optimistlik prognoos oli, et ligi 90% lekkivast naftast õnnestub kokku koguda, kuid kartus on, et tehnilisele lahendusele vastav optimum jääb palju väiksemaks. Praegu lekib top hat alumise ääre alt väga tugevalt.

Valmistatud on ka teisi top hat variante, on võimalik, et püütakse paigaldada loodetavalt parem versioon – kuid endiselt on väga kaheldav, et kogu lekkiv nafta või isegi valdav enamus suudetakse kätte saada.

Näib, et kordub 1979. aasta Ixtoc I katastroofi stsenaarium ning enne naftamaardlas survet vähendavate puuraukude valmimist leket peatada ei õnnestugi. Puuraukude valmimine on plaanitud augustiks, samas võib see olla optimistlik prognoos arvestades eriti orkaanide hooaega, mis juba algas juuni algusega ning kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks.

Üks allveerobotitest jätkab endiselt lekkiva nafta töötlemist kemikaalidega otse lekkekoha juures. Leke on jälgitav reaalajas BP kodulehelt, leket ja kemikaalide pihustamist jälgivad merepõhjas kas ROV Skandi või ROV Enterprise’i kaamerad.

04.06.2010 hetkeseisu kirjeldasin põhjalikumalt ka Vikerraadio saates Uudis+ (vastav lõik algab 13:40 salvestuse algusest), kus lisaks räägib Agur Paesüld Eestimaa Looduse fondist naftaga seondvatest ohtudest Läänemerel.

Nafta on viimastel päevadel liikunud tugevasti ka ida poole, järjest enam suletakse kalastuspiirkondi Florida rannikul ning osa Alabama randadest on kahjustunud. Ahelreaktsioonina on peatatud süvamerepuurimine, mis omakorda tähendab, et kaotavad praktiliselt kõik – töö kaob nii turismisektoris, kalanduses, kreveti- ja austrifarmides kui ka naftatööstuses endas. Küll tuleb hulgaliselt tööd juurde juristidele ja ametnikele.

Naftaleket Mehhiko lahes pole senini suudetud peatada

Uudised naftalekke peatamise kohta Mehhiko lahes olid enneaegsed ning kui 26.05.2010 lubas BP võimalikke tulemusi kahe ööpäeva jooksul, siis 28.05.2010 kella 19.17 uudise kohaselt (New Orleans, kohalik aeg -8 tundi võrreldes Eesti ajaga) teatas BP, et ‘top kill‘ katse jätkub ilma ajalimiidita. Sisuliselt tähendab see, et esimene kaks ööpäeva kestnud katse kukkus läbi.

Täiendatud! 29.05.2010 õhtuks sai selgeks, et ‘top kill‘ kukkus läbi ning jätkatakse LMRP stsenaariumiga. See tähendab, et puurauku ja BOP-d ei püüta enam ummistada, vaid lõigatakse maha murdunud toru ning püütakse paigaldada uus toru Discoverer Enterprise puurimislaevalt ja saada kätte võimalikult palju nafta ja gaasi segu. Teise variandina paigaldatakse toru otsa teine BOP. See aga tähendab, et lekke maht võib lähipäevadel suureneda, sest peale toru lõikamist kaob ära takistus, mida murdunud toru mingil määral ikkagi pakub.

BOP kaudu puurauku sisse pressitud puurimismuda lekkis ookeani,  ‘junk shot‘ (kummipallide, golfipallide, kummitükkide ja köiejuppide segu) aga ei suutnud leket ära ummistada.

Sisse pressitav fluid ise on veest kaks korda suurema tihedusega ning BP inseneride lootus oli, et merepõhjast ligi 4 km sügavusele ulatuvas puuraugus suudetakse tekitada piisav vasturõhk. See ilmselt ei õnnestunud ning seejärel loodeti, et lisatud ainete ja materjalidega õnnestub purunenud toru ummistada. Riskid aga peitusid selles, et murdunud toru võib hoopis veelgi kahjustuda ja leke suureneda, samuti ei tohi ummistuda sissepressimiseks kasutatavad süsteemid. Kahjuks ei kandnud katsed vilja.

28.05.2010 BP pressiteate kohaselt ulatuvad firma senised kulud seoses lekke ohjeldamise katse ja tagajärgede likvideerimisega juba 930 miljoni dollarini. Otseseid majanduskahjusid (turismipotentsiaali langus, kahjud kalapüügile ja mereandide kasvatustele) on senini hinnatud juba paljudesse miljarditesse dollaritesse. Summaarseid keskkonnakahjusid elusloodusele võib pidada korvamatuteks.

Leket jälgivad interneti kaudu inimesed üle kogu maailma, elav kommenteerimine toimub näiteks www.theoildrum.com veebisaidil. Üks parimatest uudisvoogudest tuleb New Orleansist.

Juba juuni alguses aga algab Atlandi ookeanil orkaanihooaeg, mis kulmineerub augusti keskpaigaks ja septembriks. Nafta survet vähendavad puuraugud ei valmi enne augustit. Vajalik on Mehhiko lahe pinnalt alustada puurimist 1500 m sügavusel mere põhjas ning sealt omakorda puurida 4 km sügavused puuraugud.

Jälgides inimese võimetust sulgeda rohkem kui kuu aja jooksul ühtainust lekkivat naftapuurauku saab üha selgemaks, kuivõrd suured riskid on inimkond merede ja ookeanide põhjast nafta ja maagaasi ammutamisega võtnud. Ja mitte ainult, öeldut võib laiendada paljudele uutele tehnoloogilistele lahendustele, millega paratamatult kaasnevad olulised riskid. Deepwater Horizoni katastroofi puhul on kõige traagilisem see, kuidas kogu maailm jõetult pealt vaatab, kuidas lekkivasse puurauku püütakse toppida golfipalle, kummitükke ja köiejuppe ning sellest pole vähemalt senini mingit kasu. Kuitahes suur rahasumma on võimetu probleemi lahendama, kui puudub sobilik ja turvaline tehniline lahendus. Ja ajal, kui plaanitakse lennata Marsile, ei suuda kogu maailm sulgeda ühte lekkivat puurauku.

Huvilistele: veebiviited Deepwater Horizon naftakatastroofi kohta

Lisaks 27. mail 2010 Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloole ja 4. mai 2010 blogikirjutisele toon tõsisematele huvilistele välja ka mõned olulised ja huvitavad veebisaidid.

Järjest uuenev informatsioon on selgelt välja toodud veebisaidil http://www.nola.com/news/gulf-oil-spill/. Informatsioon nii lekke, kannatanute, kahjude, süüdlaste otsimise, poliitika, inimeste arvamuste ja kõige muu seonduva kohta. 27. mai 2010 hinnangutel on Mehhiko lahte juba sattunud 400,000 – 700,000 barrelit naftat, ületades Exxon Valdezi naftatankeri katastroofi mahu. Mitmekordselt rohkem, kui BP oli teada andnud (kõige rohkem on meediakanalitest läbi jooksnud arv 5000 barrelit/päevas, see aga on uutel hinnangutel paljukordselt ületatud).

Kuidas kõik tehniliselt juhtus? Seda kirjeldab vastav poster. Minu käest on küsitud, miks nafta niisama mere põhjas ei leki, miks leke on vaid puuraugu kaudu. Postrilt näete joonist, kus saab selgeks, et mere põhi on 1500 m sügavusel, naftamaardla aga koguni 5400 m sügavusel. Seega mere põhjast naftamaardlani on veel ligi 4 km.Kirjeldatud on, kuidas tsementtäidis vastu ei pidanud ning detailselt on toodud BOP (blowout preventer) skeem.

Kuidas nafta on Mehhiko lahe pinnal levinud? Seda kirjeldab vastav animatsioon.

Hetkel veel töötab kaamera, mis kannab üle reaalajas naftaleket. 27.05.2010 Aktuaalne Kaamera edastas info, et leke on peatatud. Uudis ise siiski oli teistsugune – et leke on pidurdunud. Tegelikkuses alustati 27.05.2010 lekke peatamise protsessi, mis kestab paar ööpäeva – kui see aga kukub läbi, siis leke jätkub.

Leket püütakse peatada ‘top kill’ meetodil. Tehnoloogia on visualiseeritud BP animatsiooni abil. Sellist meetodit pole nii sügaval kunagi proovitud ning selle õnnestumise tõenäosuseks määratleti 60-70%. Sisuliselt pumbatakse BOP külgmiste sisestusavade kaudu puurauku sisse naftast suurema tihedusega fluidi (drilling mud, mida on laevale varutud 50000 barrelit) ja loodetakse, et selle tulemusena õnnestub tekitada nafta väljatungile piisav vasturõhk ning seejärel läbi viia puuraugu tsementeerimine. Kui aga väljavool BOP kaudu merre osutub liiga suureks, võidakse kasutada ‘junk shot’ tehnoloogiat – BOP-sse sisestatakse golfipallide, autokummitükkide ja köiejuppide segu ning loodetakse, et see ummistab ülemise väljavoolu.

27.05.2010 õhtuks sai selgeks, et lisatud fluidi väljatung katkise toru kaudu jätkub. On tõenäoline, et ‘junk shot‘ tehnoloogiat tõepoolest rakendatakse või listakse sissepumbatavale fluidile spetsiaalseid aineid, mis peaksid puuraugu ummistama.

Alustatud on kõrvalpuuraukude puurimist surve alandamiseks. Kuid need augud ei saa valmis enne augustit.

Viimased fotod sündmuskohtadelt.

Oluline on ka see, et selle piirkonna orkaanide hooaeg on alles ees – juunist novembrini maksimumiga augusti teisel poolel ja septembris. Missuguseks kujuneb orkaanide mõju naftareostust arvestades?

Mehhiko lahe naftareostus 2010 – mis juhtus ja missugused on tagajärjed?

Islandi vulkaani tuhapilve tagajärjed olid praeguse Mehhiko lahe katastroofi kõrval väikesed. Nelja USA osariigi rannikuala inimesed ootavad nendeni jõudvat naftareostust ja osa neist paluvad jumalat, et ehk ei vasta prognoosid tõele. Kõigele lisaks pole suudetud reostuse allikat likvideerida.

Järgnevalt pildilt on näha, et Mehhiko lahes USA rannikul on ligi 4000 naftaplatvormi (allikas: Wikipedia). Deepwater Horizon paiknes pildi idaosas paikneva loode-kagusuunalise poolsaare pikendusel kagu suunas kõige enam avamere pool. Järelemõtlemisainet on seda pilti vaadates küllaga, eelkõige selle üle, missugune on naftavajadus, et varusid niivõrd ekstensiivselt kasutada.

Naftaplatvorm Deepwater Horizon uppus kaks päeva pärast plahvatust, 22. aprillil 2010. Vaid 9 aastat tagasi Hyundai Heavy Industries poolt ehitatud ujuv platvorm oli pisut suurem kui jalgpalliväljak – 121 meetrit pikk ja 78 meetrit lai. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 ja sai vigastada 17 inimest. Sündmuste lühikronoloogia perioodil 20. aprill – 3. mai 2010 on kätte saadav näiteks planet green veebilehelt.

Skemaatiliselt on juhtunu kujutatud alljärgneval infoagentuur AlJazeera poolt toodetud videoklipil, mis internetis laialdaselt ringleb. Erinevalt sellel videol kujutatust on olemas teave, et pole plaanis katta koonusega mitte kolme erinevat allikat korraga, vaid igaühte eraldi.

Katastroofi muudab keskkonnakahjude mõttes ülisuureks mere põhjas 1500 m sügavusel paikneva ohutussüsteemi rike. Puuraugud on varustatud lekkeid ärahoidva hiigelsuure klapiga BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Samas võib enamiku keskkonnakatastroofide kohta öelda, et need on erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemuseks. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes 7 juhul 1000-st.

Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on edasi suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP tootjate suunas. Vastutusest tähtsam aga on, et sellise õnnetuse tõenäosust hinnati 0.0%-liseks ning endiselt ei suudeta lekkeid likvideerida. Endiselt üritatakse BOP kraane allveerobotite abil sulgeda, kuid senini tulemusteta. Esmalt välja pakutud võimalikke lahendusi on kaks – katta lekkekohad hiigelsuure koonusega ning pumbata koonuse ülaosast nafta laevale, lisaks samaaegselt puurida maardlasse uus puurauk ning selle kaudu vähendada survet lekkele. Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.

Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.

Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.

Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles 9.5 kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Vastavalt kalkulatsioonidele jõudis sellest 24000 tonni Mehhiko ning 4000 tonni Texase randadele.

Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.

Käesoleval hetkel tuleb ainult loota, et leke suudetakse likvideerida nii kiiresti kui võimalik ning leke seejuures ajas ei suurene.

Ühikutest. 1 barrel on 159 liitrit, nafta tihedus võib erineda, kuid ligikaudselt 7 barreli toornafta mass on 1 tonn. Lisaks, 1 gallon on 3.8 liitrit ehk 0.024 barrelit (või 1 barrel on 42 gallonit).

Tugevate maavärinate sagedus ei ole kasvanud

Kui aastal 2008 toimus Hiinas maavärin, oli kuulda reageeringuid – kättemaks! Sellele järgnes maavärin Islandil – tulevad Eestile lähemale! Maavärinad Haiitis, Tshiilis ja Mehhikos – kindlasti USA salarelv HAARP! Maavärinaid toimub üha sagedamini! Kõik sellised reageeringud tunduvad loomulikena, aga tegelikkuses ei geoloogiateadmised ega statistika mingit sisu selliste väljamõeldiste taga ei näita.

Mis siis ikkagi toimub?

Tegelikkuses on hoopis ajakirjanduse huvi maavärinate kajastamise vastu oluliselt tõusnud. Näiteks Postimehe veebiversioonis ilmus 2001. aastal 14 uudist erinevatest maavärinatest, samas kui inimohvritega maavärinaid toimus 16, aastal 2007 aga käsitleti 37 maavärina toimumist, samas kui inimohvritega maavärinaid oli 19. Aastal 2009 oli aga juba 55 uudist erinevatest maavärinatest, samal ajal kui inimohvritega maavärinaid oli jällegi 19. Lisaks oli iga tugevama ja inimohvritega maavärina kohta lausa mitmeid uudiseid.

Miks meedia ka inimohvriteta maavärinaid üha sagedamini uudisteks vorbib, on küsimus juba ajakirjanikele. Maavärinad aga täidavad oma iga-aastast ‘plaani’, järgnevas USGS poolt koostatud tabelis on andmed 7. aprilli 2010 seisuga.

Kuidas aga teha nii, et katastroofidele ja lihtsalt maavõnkumistele lisaks jõuaks meieni rohkem maailma teiste piirkondade kultuuri ja rõõmsaid sündmusi? Või teeb meie turvatunde kõigutamine uudisest just uudise? Igal juhul koht mõtisklemiseks.

Käesolevat aastat jääb ilmestama Haiiti maavärin ja kolme õnnetu asjaolu kokkulangemine. Maavärin ise ei olnud tugev, vaid 7 magnituudi. Aga et selle fookus asus maapinna lähedal, epitsenter sisuliselt Port-au-Prince’i eeslinnas ja Haiiti ehitusstandardid olematud, oli ohvrite arv väga suur. Lisaks tabelit vaadates on näha, et aastal 2007 oli koguni 4 maavärinat magnituudiga 8.0 ja rohkem. Seega ei ole kindlasti mitte välistatud, et Maad raputab veel sel aastal üks või mitu väga tugevat maavärinat.

Olen oma blogis maavärinaid ka varem kajastanud, soovitan lugeda, kes pole veel seda teinud.

Kas maavärinate inimohvrite arv suureneb ajas?

Haiiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Eesti maavärinariskid on olematud

Islandi maavärin: võrrelge seismiliste riskide kaardiga

Maavärin Hiinas ei olnud üleloomulike jõudude kättemaks

NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta

NASA astrobioloog David Morrison on saanud sadu küsimusi erinevate looduskatastroofide kohta, mis internetimaterjalide väitel aastal 2012 ees seisavad. Sealhulgas on mitmeid pöördumisi noortelt, kes nutavad, kaaluvad enesetappu ja viimases hädas otsivad abi. Lõpuks ei pidanud Morrison vastu ja tegi avaliku pöördumise, et lihtsate sõnadega ja mitu korda üle korrates kõik ’puust ja punaseks teha’. Avaldan pöördumise tõlke eesti keelde. Kui Youtube’is otsida ’the truth about 2012’, toob otsing esile sadu klippe, mis kõik kinnitavad ees seisvaid katastroofilisi sündmusi. Kuna Morrisoni pöördumine on seal hulgas kui hüüdja hääl kõrbes, toon selle siin spetsiaalselt välja.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad ähvardama aastal 2012. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Nii et ärge muretsege. Lubage mul rääkida mõnedest konkreetsetest asjadest. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet, mis detsembris 2012 põrkub Maaga kokku või vähemalt tuleb Maale väga lähedale. Fakt on aga see, et Nibirut ei ole lihtsalt olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema on pöörduda astronoomide poole. Kui planeet X või Nibiru siseneks Päikesesüsteemi, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul. Üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda mingi objekti pärast, mis tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktika joondumise pärast. Kuna igal aastal detsembris on Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi, ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise kohta. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas see võiks toimuda, ja kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, siis need vahetuda ei saa. Pole kunagi vahetunud ega vahetu. Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset üks kord keskmiselt iga mõnesaja tuhande aasta jooksul.  Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning maksimum võib kahjustada orbiidil paiknevaid satelliite. Ja me võime näha põhjavalgust ja virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid kevadeks 2013, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Ja minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Ja kõik see suur hulk materjale, mida näete internetist ja Youtube’ist ning kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on valed. Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui ta käes on.