Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

Advertisements

Seiklus reaalajas: Alvin sukeldub Mehhiko lahe põhja

Järgmisest esmaspäevast, 6.detsembrist 2010 avaneb võimalus jälgida reaalajas teadlaste uurimisretke Mehhiko lahe põhja. Ekspeditsioon peaks vastavalt plaanidele kestma 14. detsembrini.

Oleme jõudnud aega, kus looduskatastroofid ja uuringud jõuavad otsepildis igaühe arvutisse. See on geniaalne võimalus nii iseseisvalt enda harimiseks kui seostamiseks kooliprogrammidega. Ainuüksi sel aastal on olnud võimalik jälgida reaalajas vulkaanipurskeid Islandil ja Indoneesias, nafta tungimist merevette 1500 m sügavusel Mehhiko lahe põhjas ning Tšiili kaevurite päästmist 800 m sügavusest vangistusest. Ka Eestis saavutavad üha suuremat populaarsust näiteks looma- ja linnukaamerad.

Allveesõiduk Alvin, 46-aastane. Foto: Wikipedia.

Allveesõiduk Alvin asus uurijate teenistusse juba 1964. aastal. Kolmeliikmeline meeskond saab sukelduda 4500 m sügavusele üheksaks tunniks. Senise töö tulemuseks on 4600 sukeldumist ning üle 2000 teadusartikli.

Alvini senised teened

17. märtsil 1966 leiti Alvini abil USA õhujõudude poolt kaks kuud varem Hispaania rannikumerre kaotatud tuumapomm, mis lebas 910 m sügavusel merepõhjas. Nelja tuumapommi kandev pommituslennuk B-52 põrkas 17. jaanuaril 1966 õhus tankimise ajal kokku tankurlennukiga. Kahe pommi tavalõhkeaine portsjonid lõhkesid Palomarese linna lähedal kokkupõrkel maaga, paisates plutooniumi põllule laiali. Kolmas pomm maandus vigastusteta, neljas kukus merre 19 km kaugusel kaldast. USA merevägi vedas saastunud pinnase Palomaresest minema ja maksis farmeritele ja linnale suure kompensatsiooni. Uppunud pomm saadi tervelt kätte.

1967. aastal ründas Alvinit mõõkkala. Peale erakorralist pinnaletõusmist eemaldati kala sõiduki kere küljest ning söödi ära. 1968. aastal aga katkesid vettelaskmisel trossid ning Alvin uppus 1500 m sügavusele. Sõiduki  veepinnale tõstmiseks kulus ligi aasta, ometi tehti ka selle operatsiooni käigus teadusavastus: pardale jäänud lõunasöök oli söögikõlblik, mille põhjuseks leiti olevat lagunemist soodustavate bakterite puudumine nii suures sügavuses ning jäätumiselähedane temperatuur.

Alvini edasise karjääri hulka mahuvad ’mustade tossajate’ (black smokers)  avastamine ja esmakordne dokumenteerimine Galapagose saarte lähistel 1977. aastal ning uppunud Titanicu uuringud.

Algav ekspeditsioon

Deepwater Horizoni naftakatastroofi mõjud merepõhjale saavad peagi täiendavat selgust. Uuringud jätkuvad tõenäoliselt kohast, kus novembri alguses leiti hukkunud koralle. Liigutakse naftakatastroofi põhjustaja Macondo 252 puuraugu lähistelt suunas, mis vastavalt mudelitele peaks olema nafta pinnaletõusu peatamiseks lisatud toksiliste kemikaalide mõjuala.

Novembri alguses 2010 avastatud kahjustunud korallid. Lophelia II 2010; NOAA OER ja BOEMR.

Huvitatutel on võimalik tellida teavitamine ekspeditsioonist e-posti teel allveeuuringute kodulehel.  Samal veebilehel saab tutvuda varasemate ekspeditsioonide materjalidega. On ka praktilisi ülesandeid loodusteaduste õpetamiseks – iga ekspeditsiooni ajal mõeldakse välja uusi ülesandeid, mida klassitunnis saab lahendada. Esmaspäeval, 6. detsembril 2010 aga peaks olema juba võimalik jälgida ka otseülekannet.

Uus-Meremaa kaevandusõnnetus: mis võis minna valesti?

Kaevurite imeline pääsemine Tšiilis on äratanud kogu maailma tähelepanu: mis ikkagi kaevandustes toimub? Miks me kuuleme ikka ja jälle kohutavatest õnnetustest? Tekkinud on ka lootuskiired, et Tšiili muinaslugu kordub ka mujal.

Paraku ei ole see alati nii. Uus-Meremaal Pike Riveri söekaevanduses toimunu on tõeline šokk. Kõik 29 kaevandusse lõksu jäänud kaevurit on ilmselt hukkunud, kuigi on ka neid, kes ikka veel usuvad imesse. Samas ekspertide arvates ei jätnud teine plahvatus võimalust, et keegi võiks veel elus olla.

Uurimine alles algab ja kõik spekulatsioonid on enneaegsed. Arvatakse, et kaevandusse õnnestub ohutult siseneda alles mõne kuu pärast. Siiski on BBC juba avaldanud kommentaari kaevanduste päästeteenistuse eksperdilt Andrew Watsonilt Suurbritanniast, mida siinkohal ka vahendan.

Tegelikkuses ei saa Tšiili ja Uus-Meremaa õnnetusjuhtumeid omavahel võrrelda. Tšiilis kaevandati vasemaaki ning sealse tugevatesse kivimitesse rajatud sügava kaevanduse ohud olid kõik inimesest otseselt sõltuvad. Selliseid ohte saab vältida kõrgete tööohutusstandardite ja hea planeerimisega.

Söe kaevandamisel aga on lisaks looduslikud ohud: metaani eraldumine, isesüttimine, metaani ja tolmu segu plahvatused, süsinikmonooksiidi ja divesiniksulfiidi teke ning settekivimite lasundi poolt tingitud varinguohud. Kõiki neid ohte püütakse ära hoida kõrgete standardite, regulatsioonide ja hea korraldusega. Mis siis ikkagi võis minna valesti?

Esimene plahvatus oli ilmselt metaaniplahvatus. Selle oleks pidanud ära hoidma ventilatsioonisüsteem. Metaan on plahvatusohtlik, kui seda on õhus 5% ja 15% vahel. Suurbritannias on seatud eesmärgiks metaani sisaldus alla 1%. Kui see tõuseb 1.25 %-ni,  peatatakse automaatselt elektrivarustus ning 2% juures kõik kaevurid evakueeritakse.

Pike Riveri puhul pidi metaanisisaldus olema arvatavalt tõusnud üle 5%. Seega, on võimalik, et hoiatussüsteem oli puudulik või oli seire ebapiisav.

Kui plahvatus toimus, kadusid tõenäoliselt ära kommunikatsioonivõimalused, kaevandusõhu seire ning ventilatsioon. Sellisel juhul ei ole päästjatel piisavalt informatsiooni, kuidas päästetöid läbi viia. Ventilatsiooniavade kaudu kaevandusõhust proove võttes on võimalik teada saada, missugune on gaaside sisaldus peale plahvatust. Samas ei saa niiviisi teada, missugused kaevanduse piirkonnad on ohutud ja millised mitte.

Plahvatus võis tugevasti kahjustada ventilatsioonisüsteemi ning põhjustada varinguid. Kaevureid on sellisteks juhtudeks treenitud otsima ohutumaid kohti.

Kuna päästjad kaevandusse ei sisenenud, siis tõenäoliselt näitasid proovide tulemused, et sisenemine oli liiga ohtlik. Päästjate kasutuses on tänapäeval 17 kg raskune varustus, millest jätkub hingamiseks kuni 4 tunniks. Arvestades aga, kui kaugele päästjad oleksid pidanud Pike Riveris liikuma, on ka selline tänapäevane varustus ilmselt ebapiisav. Kokku oleks edasi-tagasi tee pikkuseks olnud umbes seitse kilomeetrit, läbitavus oleks tõenäoliselt olnud varingute tõttu raske ning lisaks ventilatsiooni puudumise tõttu oleks olnud ülipalav.

Selle asemel, et kaevandusse siseneda, puuriti maapinnalt puurauk. See võttis aega. Puurimise tulemusena selgus, et gaaside koostis kaevanduses oli sisenemiseks ohtlik.

Päästjate seisukohalt oli olukord kindlasti frustreeriv. Kui oleks olnud lootus, et päästemeeskond võib inimesi päästa (arvestades päästevarustuse tehnilisi piiranguid), siis ilmselt oleks kaevandusse sisenetud.

Uus-Meremaal on kaevandusstandardid samal tasemel kui Suurbritannias ning küsimus, mis täpselt läks valesti, jääb uurijate lahendada.

– – –

Lisan omalt poolt veel, et Pike River Mine (otseses tõlkes Haugijõe kaevandus) paikneb Uus-Meremaa Lõunasaarel 46 km Greymouthist idas. Tegemist on hiljuti käiku lastud söekaevandusega, mille vastu protestisid nii kohalikud elanikud kui Greenpeace. Esialgsete plaanide kohaselt pidi tootmine algama 2008. aasta esimesel poolel ning kaevandamise maht ulatuma  miljoni tonnini aastas, tegelikkuses jõuti tootmiseni alles 2010. aasta alguses ning kaevandamise plaani aastaks 2011 vähendati 0.32-0.36 miljoni tonnini.

Seitsme meetri paksune Brunneri söekiht paikneb 150-200 m sügavusel ning kihi kallakus on 5 kraadi, kaevandamiseks on rajatud 2.3 km pikkune tunnel.

Brunneri söekiht läbilõikes. News.com.au

2010 – müstiliste aukude aasta?

Guatemala ja Saksamaa linnadesse tekkinud augud jäävad käesolevat aastat ilmestama. Tegelikult midagi müstilist muidugi geoloogilisele ajaskaalale viidates sellistes protsessides ei ole. Pinnasekihi all on väga paljudes piirkondades lahustuvad kivimid – lubjakivid, kips, evaporiidid (näiteks haliit NaCl, sülviin KCl). Suure kokkusattumusena võib tunduda see, et suured augud tekkisid just sel aastal ja linnades ning ei olnud seotud vanade kaevandusaladega. Samas tekkis samasugune auk Guatemalas ka 2007. aastal.

Et vee imbumisel maapinda on lehtri tekkimisega seos, seda näitas augu teke Guatemalas troopilise tormi Agatha ajal, kui 12 tunni jooksul sadas 108 mm vihma ning põhjustas lisaks riigis üle 140 maalihke. Maalihete puhul aga midagi müstilist me ei tunneta.

Guatemala City, 27.02.2007. Reuters/Stringer

Guatemala City, 31.05.2010.  Foto: Flickr

Väiksemad varingulehtrid suurde meediasse ei jõua, näiteks selle aasta juulis kadus maa sisse auto Tampas Floridas.

Tampa, Florida (USA), 11.07.2010.

Meie jaoks aukude aasta tipphetk saabus novembri alguses. Kui Guatemala City on aukude linnaks juba muutunud, siis Saksamaa väikelinnas Schmalkaldenis siinsamas Euroopas tekkinud auku ei oska sealsed geoloogid esialgu täpselt seletadagi. Praeguseni on pakutud Guatemalaga sarnast põhjust. Samas selle augu teket selles kohas poleks osanud mitte keegi ette ennustada – nagu ka Mehhiko lahe naftakatasastroofi ning Ungari punase muda juhtumit. Kuigi olen suhteliselt kindel, et Saksamaa geofüüsikud asuvad nüüd asja kallale ning püütakse geofüüsikaliste meetodite abil ka teisi maa-alused tühimikke leida.

Schmalkalden, Saksamaa, 1.11.2010. Jens Meyer / AP photo

Samas ei maksa unustada, et karstilehtreid on ka meil Eestis. Sisse varisevad nii kaevandustühimikud kui looduslikud karstikoopad. Kõige tuntum looduslike protsesside tulemusena tekkinud auk on Uhaku karstilehter, kuhu kaob Erra jõgi.

Uhaku karstilehter Ida-Virumaal. Fotod: T. Saadre, A. Miidel

Kes aga mäletab Virumaa Teataja hiljutist uudist? 28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus auku kukkus mullikas.

Auk Ubjas mais 2010. Fotod: Arvet Mägi

Võib siiski arvata, et linnastumisel on aukude tekkega seos olemas. Rahuliku infiltreerumise asemel pinnasesse suunatakse sademevesi linnades kiiresti voolukanalitesse, sademeteperioodil kannab suure kiirusega liikuv vooluvesi purdmaterjali endaga kaasa. Väikeste aukude teke linnades on väga sagedane.

Tartu Linnamuuseumi õuel sillutisekivide alla tekkinud auk oktoobris 2010. Foto: Margus Ansu

Nii et kuigi meile tundub, et varingulehtrite teke on midagi müstilist, tekib neid ikka ja jälle ning ka meil siin Eestis.

Kuidas võib tekkida varingulehter linnades? Selle selgitamiseks on tehtud lihtne poster. Ise lisaksin sellele pildile vooluvee uuristava ja purdmaterjali ära kandva tegevuse eriti tänavate all.

Klikates pilt suureneb

Ja lõpetuseks üks meeleolukas pilt Lissabonist.

Soovitan lugeda lisaks:

13 of the Biggest, Strangest, and Most Devastating Sinkholes on Earth

One of the World Largest Sinkholes (sisaldab ka jooniseid sellest, kuidas looduslikud varingulehtrid tekivad)

Tšiili kaevandusõnnetuse järellainetused

14. oktoobril avaldas The Wall Street Journal Daniel Henningeri loo ’Kaevurite päästjaks oli kapitalism’, mille kohaselt veel 25 aastat tagasi poleks kaevuritel olnud mingit pääsemislootust. Tänu aga USA innovaatilisele väikefirmale Center Rock Inc. oli olemas puur, mis võimaldas piisavalt kiiresti kaevuriteni jõuda.

Apple’i boss Steve Jobs saatis kaevuritele iPod-id, USA firma Zephyr Technology tarnis tervisekontrolli süsteemid, erilise tugevusega tross toodi Saksamaalt ning vastupidavad fiiberoptilised kaablid otseühenduse loomiseks Jaapanist. Samsung tõi kohale videoprojektoriga mobiiltelefoni, USA ettevõte Cupron Inc. aga vaskniitidega sokid, mis hävitavad baktereid ja haisevad vähem…

Kreeka kaevandusfirma pakkus kaevuritele tasuta saartetuuri, reis Euroopasse sisaldab ka Real Madridi ja Manchester Unitedi mängude vaatamist. Omaette paketid on ära teeninud kaevuritegrupi laulujuht Edison Peña, kes muuhulgas jooksis iga päev maa all 5-10 kilomeetrit. Talle on pakutud reisi Elvis Presley kodumajja Gracelandi ning osavõttu New Yorgi maratonist.

Mitch Devine kirjutab oma blogis 22. oktoobril Oakley päikeseprillidest – meediakanalite poolt tehtud arvutuste kohaselt sai Oakley oma 35 paari Radar-päikeseprillide eest (180 USD/paar) 41 miljoni dollari eest reklaamiaega. Avaliku arutluse all on küsimus, kuivõrd eetiline sedalaadi käitumine on. Samas, kui toode on kvaliteetne ja oli tõepoolest kaevuritele parim, tekib reklaam sisuliselt kõrvalsaadusena.

Vastulause Henningerile kirjutas William K. Black The Huffington Postis: ’Kapitalism oleks tapnud Tšiili kaevurid.’  Jutt on sellest, kuidas kasumi tagaajamisel ei suuda väikesed ja sageli ka illegaalsed kaevandusfirmad tagada kaevurite ohutust. Nii oli ka San Jose kaevanduses eelnevalt toimunud õnnetusi, kaevandus oli vahepeal suletud ning avati uuesti, kuid ohutusnõuded polnud endiselt täidetud. Peale õnnetust polnud firma isegi võimeline kaevuritele palka maksma, rääkimata mingitest kompensatsioonidest – ning on valmis kuulutama välja pankroti. Kogu tele-show oleks võinud jääda olemata, kui üks 25-dollariline redel oleks olnud omal kohal ning kaevurid oleksid saanud peale esimest varingut ventilatsioonišahti kaudu välja ronida. Samal ajal on vase ja kulla hinnad maailmaturgudel laes.

Juba kirjutatakse ka kaevurite loost juhtimiskultuuri tasandilt. Kas Sina koos oma töökaaslastega peaksite kaevanduses vangis olles 69 päeva vastu?

Päästekapsel Fenix (Phoenix) 2 aga saab oma koha Tšiili presidendipalee esisel väljakul.

Maailma kõige hirmsamad kaevandusõnnetused

Tšiili kaevurite õnnelikust pääsemisest tehtud meediasündmus on kergitanud meedia huviorbiiti kogu maailma  kaevandusõnnetused. Juba on ilmunud ka uued uudised, et nii Ecuadoris kui Hiinas on kaevurid lõksu jäänud. Samas plahvatuste ja varingute korral paljudel juhtudel ei pruugi kaevuritel isegi olla mitte mingisugust pääsemislootust, eriti söekaevanduses.

San Jose vase- ja kullakaevandus Tšiilis ning ka kaevurite pääsemine oli väga erandlik ja eriline.

Esiteks, suurt rolli pääsemises mängis geoloogia. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool oli üle 2 km. Kõrge temperatuur (+30 – +33 kraadi) oli küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudus. Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võis olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei olnud tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam.

Teiseks, kui kaevandusplaanid oleksid olnud täpsemad, siis oleks puurimistega ühendus meestega saadud kiiremini kui 18 päevaga. Seega – puudulikud plaanid tingisid selle, et kaevureid võib tõesti pidada kangelasteks, sest väga väheste vaid paariks päevaks mõeldud toiduvarudega suudeti hakkama saada väga pikka aega, olles samas teadmatuses, kas nende elus olemisest saadakse teada või mitte. Alles kaheksandal puurimiskatsel saavutati ühendus ning tagantjärele võib vaid spekuleerida, kuivõrd loteriiks pääsemine kujunes. Oma osa pääsemises oli ka sellel, et tegu oli väikse kaevandusega ja mehed omavahel lähituttavad, paljud isegi omavahel sugulased. Meeskond oli ühtne ja see ei murdunud kogu 69 päeva jooksul.

Kolmandaks, meedia tähelepanu oli nii suur ka seetõttu, et õnnetus toimus Tšiilis, mitte näiteks Hiinas – ning kuna ajalises mõttes oli tegu ’maailmarekordiga’, kuna me kõik jahime ju rekordeid… Kui paljud teavad ja mäletavad, et käesoleva aasta aprillis päästeti 115 kaevurit Wangjialingi kaevandusest peale 8-päevast lõksusolekut, 38 kaevurit aga jäid seejuures kadunuks?

Samas on maailmas toimunud katastroofe, mille kohta me ei pruugi olla isegi midagi kuulnud.

1. HIINA

Kõige suurem teadaolev inimohvritega kaevandusõnnetus toimus 26. aprillil 1942 Benxihu söekaevanduses (Benxi, Liaoning). Söetolmu plahvatus tappis 1549 kaevurit. Seejuures oli linn okupeeritud jaapanlaste poolt (1931-1945).

Üldist statistikat on tehtud vähe, ametlilkel andmetel näiteks hukkus 2008. aastal Hiina kaevandustes 3215 inimest ja seda tutvustati kui positiivset trendi – 15% langust aastast 2005. Kuid teadaolevalt töötavad 80% Hiina umbes 16000-st kaevandusest illegaalselt ning suurim hulk õnnetusi leiab asset just seal.

Otsesed inimohvrid aga on vaid söetööstuse üks külg. Kel pole kahju kolmest minutist, soovitan kindlasti vaadata järgmist videot.


Kui aga Hiinat võib pidada ekstremaalseks näiteks ja paljud muud asjad on sel maal samuti ekstreemsed, siis kaevandusõnnetusi juhtub kõigis kaevandusriikides.

2. PRANTSUSMAA

Inimohvritelt 2. kohal on 10. märtsil 1906 toimunud õnnetus Courrières’i söekaevanduses. Jällegi oli tegemist söetolmu plahvatusega, hukkus 1099 kaevurit, nende hulgas palju lapsi. Umbes 600 inimest pääsesid, kannatades põletushaavade ja mürkgaaside mõju all. Üks 13-liikmeline grupp pidas maa all vastu 20 päeva, toitudes ohvrite toiduvarudest ning tappes ühe kaevanduse hobustest.

3. JAAPAN

9. novembril 1963 hukkus Omutas Mitsui Miike kaevanduses 458 söekaevurit, neist 438 said süsinikoksiidi mürgituse. Kannatanuid oli lisaks 555. Kaevandamine toimus 350-450 m sügavusel, söetolmu plahvatus leidis asset 500 m sügavusel.

4. WALES

Jällegi oli tegemist metaani ja söetolmu plahvatusega. 14. oktoobril 1913 toimunud katastroofis Senghenyddi söekaevanduses Lõuna-Walesis hukkus 439 kaevurit. Kes otseses plahvatuses kannatada ei saanud, surid süsinikoksiidi ja hapnikupuuduse toimel.

5. LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

21. jaanuaril 1960 mattis varing 437 kaevurit Coalbrooki söekaevanduses. Vaatamata 2 nädalat kestnud päästetöödele ei õnnestunud ühtegi kaevurit päästa.

Kurba statistikat õnnetustest, kus on olnud sadu inimohvreid, võiks jätkata… Peamiselt on olnud tegemist ikka ja jälle söekaevandustega. USA suurim õnnetus oli 6. detsembril 1907, kui Lääne Virginias Monongahi söekaevanduses hukkusid ametlikel andmetel 362 meest ja alaealist poissi, arvatav hukkunute arv aga läheneb 500-le. Ligi pooled hukkunutest olid itaallasest sisserändajad. Ainuke ellujääja oli Peter Urban, kes leidis rebaseuru ning suutis välja ronida, enne kui mürgised gaasid temani jõudsid. Ta hukkus kaevandusvaringus 19 aastat hiljem.

Võrdlev analüüs USA-s on leidnud, et töö söekaevurina tähendab keskmiselt 1100 elupäeva kaotust – seega on söekaevurite eluiga keskmiselt 3 aastat lühem. Võrdlevalt suitsetamine 1 pakk päevas vähendab keskmist eluiga 1600 päeva võrra.

Kokkuvõttes Tšiili õnnetus oli eriline ja võib öelda, et võrreldes muude kaevandusõnnetustega oli rahvusvahelise meedia tähelepanu ebaproportsionaalselt suur.

Inimelu väärtus sai selgeks Copiapos

13. oktoober 2010 kell 0.11 (eesti aeg 6.11). Florencio Avalos – esimene 33-st kaevurist, kes 69 päeva ligi kilomeetri sügavusel maa all vangis olnud, jõuab maapinnale. Vastuvõtjate hulgas on Tšiili president ja rõõmust nuttev poeg. Meeliülendav pilt otseülekandes, mida vahendavad juba pikki tunde otseülekandes kõik peamised telekanalid ning vaatavad ilmselt kümned või sajad miljonid inimesed. Võrreldav ainult inimese astumisega Kuule. Või kas siiski?

Muud mõtted ja assotsiatsioonid?

Vahetult pärast liikluskatastroofe Ukrainas ja Poolas – mis on inimelu väärtus? Terrorism, Iraak, Afganistan.

Kui varasem nii tähelepanuväärne sündmus oli seotud kosmose vallutamisega, siis nüüd – inimeste päästmine tema enda vajaduste rahuldamise tõttu tekkinud apsaka tagajärgede käest. Tarbimine, keskkond, katastroofid. Kaevandus, mis oli ohutusnõuete tõttu hiljuti suletud ning uuesti avatud endiselt neid eirates. 2010 – BP ja Mehhiko laht, Ungari punane muda.

Tehnoloogia. Juba teine puuraugudraama sel aastal, teise omapärase ja originaalse kapsli ehitus. Halb ja hea puurauk, üks vaja kinni toppida ja teine õigesse kohta puurida.

33 inimese edasine saatus. Valgus. Pääsemine. Vabadus. Juba maa all tekkinud plaanid, kuidas edukalt ja üheskoos müüa oma lugu. Abi iseendale ja peredele, jätkub ilmselt surmani.

Meedia. Tuhanded ajakirjanikud kohapeal. Emotsioonid – just sellised, mis vaja. Tugev visuaalne külg, pikk ülekanne. Meeliülendavad siirad emotsioonid. Kõik otse eetris.

Vaid ette kujutatav emotsioonide jada maa all 69 päeva jooksul. Varing. Võimalik pääsemine, aga redel oli puudu. Uus varing, elusalt maetud. Äärmine toidunappus. Hea organiseerimine, toidu jaotamine. Maapinnalt puurimine, palju luhtunud katseid. Kas saab pihta? Rõõmusõnum – puuri otsa kinnitatud silt, oleme 33-kesi elus ja asume varjendis. Ootus – kas saame välja? Millal? Äkki toimub uus varing?

Kindel bestseller – raamat, film. Ja ilmselt mitte ainult üks. Hollywood.

Ajalooline päev. Üks aasta 2010 tipphekti. Ja ehk aeg jällegi järele mõelda.

Kell sai 0.30 (Eestis 6.30). 13.10.2010. Tšiili presidendi kõne. Paus otseülekandes, jalgpalliskoorid. Aeg endal hakata peagi tööle minema.

Juba keegi loeb ka seda blogipostitust. Nikaraaguast – Chichigalpa, Chinandega. (???)

Järgmise korrani.