Antsud, tulge oma vesinik-köögihundiga välja!

Kui kirjutasin oma arvamuse köögihundist, siis osutus see teema vägagi populaarseks. Eesti inimene on üllatavalt keskkonnahoidlik ja suhtub reklaamijate ülistustesse umbusklikult, http://www.erator.ee/ andmeil pole keskkonna mõttes sõbralikumat masinat kui köögihunt. Kui lugu ilmus greengate.ee-s, siis kommenteeris seda anonüümne ants väitega, et mina ei jagavat ööd ega mütsi, terminoloogia on sassis ning tehnoloogiast ei taipa tuhkagi. See on naljakas, kuidas anonüümne kommenteerimine inimeste arvamust mõjutab, sest foorumites toimunud köögihundi-diskussioonides viidati korduvalt sellele kommentaarile.

Edasi võtsid sõna ‘antsud’ ka minu blogis, kirjutades kommentaaris ‘Selle kirjutise järgi on ilmselge, et ega hr. Puura reovee (mitte heitvee) puhastamisest küll midagi eriti jaga. Rääkimata reovee puhastamisele eelnevast (kanalisatsioonivõrk) ning kaasnevast (reoveesette stabiliseerimine). Aga noh, niikaua, kui tartu kandis kaasaegsete tehnoloogiate konverents algab BHT ja KHT erinevuse selgitamisega, polegi paremat taset loota…’ Naljakas on Eestis see, et ükskõik mis küsimust arutatakse, pööratakse see Tallinn-Tartu maavõistluseks. Eesti elanikkond annab tervikuna ühe keskmise suurlinna välja, kõik kokku on umbes kuuendik Londonist koos eeslinnadega…

Kuna seekord oli e-posti aadress õige, õnnestus mul ka antsudega suhelda ning palusin, et nad Eesti rahvale oma seisukohta lahti seletaksid. Pisut segane vastus rääkis võimalusest toota mitte ainult metaani, vaid ka vesinikku, aga see oli ka kõik, millest need vaieldamatult targad eestlased olid nõus rääkima, avaldamata oma õigeid nimesid.

Nüüd võttis minuga ühendust Osooni-saate toimetaja, et jällegi köögihundist juttu puhuda. Vastasin, et kahlemata on Eestis selles valdkonnas paremaid asjatundjaid, mina panin oma loogilise arutluse kirja. Palusin Osoonil uurida, kuhu inimeste biojäätmed kanalisatsiooni kaudu jõuavad: kui tõesti toimub energeetiline ja/või põllumajanduslik kasutamine, siis võib köögihundi mõju olla positiivne. Kui aga seda ei toimu, siis võib mõju olla pigem negatiivne. Nii lihtne see ongi, see pole raketiteadus.

Geniaalne oleks ju tõepoolest, kui toodaksime köögihundis peenestatud orgaanika baasil näiteks toitlustusettevõtetes vesinikku, sellst omakorda energiat ning energiafirma maksab meile veel peale. Kõik on võimalik. Antsud ja teised anonüümsed targad, rääkige rahvale ka, kuidas tehnoloogia võiks areneda! Või on antsud tegelikkuses vaid köögihundi müügiesindajad?

Luuakse maailma kõige rohelisem linn

masdar2.jpg

Sellise plaaniga tulid välja WWF ja Abu Dhabi Future Energy Company. Linn, kus pole autosid, mille süsinikdioksiidi bilanss on nullis ning prügilasse paigutatavaid jäätmeid ei teki. Linna nimi on Masdar City ja selle rajamine algab juba sellel aastal. Loomulikult tuleb sellise plaani puhul kõik üles ehitada nullist. http://www.masdaruae.com/

Linna suurus on 6 ruutkilomeetrit, elektrienergiaga varustatus ja jahutussüsteemid luuakse peamiselt päikeseenergia baasil, joogivesi saadakse samuti päikeseenergiat kasutades soolase merevee magestamise kaudu. Kasutatakse ka tuuleenergiat ning jäätmetest saadavat energiat. Vee tarbimine saab olema vähemalt poole väiksem kui mujal Araabia Ühendemiraatides, heitvesi leiab kasutamist aedade ja parkide kastmiseks ning viljakasvatuses väljaspool linna. Ehitised luuakse keskkonnasõbralikest materjalidest ning toidu tarnijad peavad täitma erinõudeid. Kokkuvõttes soovitakse vähendada loodusressursside kasutamist ühe inimese kohta võrreldes ülejäänud riigiga 10 korda.

50000 elanikuga ning 1500 äriettevõttega linn peaks valmis saama aastaks 2015, esimesed elanikud aga kolivad sisse juba 2009. aastal.

Mis eriti oluline – projektist ammutavate kogemuste najal avaneb tegijatel võimalus muutuda uute tehnoloogiliste lahenduste eksportijaks. Just see võiks ka Eestis olla uutesse rohelistesse projektidesse investeerimise peamine mõte – uued projektid võivad olla küll mõnevõrra kallimad, kuid nende baasil välja töötatud tehnoloogiad ning kogemused muutuvad aja jooksul konkurentsieeliseks rahvusvahelisel tasandil. 

Linna mudelit tutvustatakse täna Abu Dhabis World Future Energy Summit’il.

Kas Eestisse tuleb tuumajaam?

reactor2.jpg

Minu ettepanek on kõigepealt luua Eesti jaoks tuumaenergeetika infokeskus, et kogu informatsioon tuumaenergia kasutuselevõtu mõttekuse ja ohtude kohta oleks avalikkusele kättesaadav, mitte ei juhindutaks vasturääkivatest isiklikest arvamustest. 

Kui rahvale ei selgitata vägagi detailselt, mis kasu tuumaenergeetika annab ning missugused keskkonnamõjud sellega kaasnevad, siis tuumajaama ei tule. Näiteks vanemate inimeste teadvuses kestab fosforiidisõda tänaseni. Lugesin Postimehe artikli http://www.postimees.ee/110108/esileht/majandus/305564.php?valitsus-tostis-avalikkuse-ette-eesti-tuumajaama-rajamise kommentaare, kust on selgelt arusaadav, et arusaam on vilets. Näiteks arvatakse, et Eestisse on kasulik rajada ka uraanikaevandused. See aga oleks majanduslikult niivõrd ebaefektiivne tegevus, mille konkurentsivõime saaks tulla ainult keskkonna arvelt.

Ma olen sageli nõus roheliste partei mitmete seisukohtadega, aga ajuti kuulduvad argumendid, mis on vastuolus minu teadmistega. Üks selliseid on pidev viitamine tuumakütuse hinna tõusule kui takistusele – tegelikkuses on tuumaenergia hinna sõltuvus tuumakütuse hinnast väike ning teiste kütuseliikide puhul (fossiilsed kütused, biomass)kordi suurem. Teisest küljest ma ei saa olla nõus akadeemik Raukasega, kes arvab, et meie sinisavid on ideaalne koht tuumajäätmete matmiseks. Olen töötanud Rootsis tuumajäätmete matmist modelleerivas instituudis ning kindlalt veendumusel, et geoloogiliselt maapinnale niivõrd lähedal paiknev setend ei sobi tuumajäätmete matmiskohaks.  

Lisan siia kokkuvõtte oma senistest ülevaadetest tuumaenergeetika teemal.

Eesti pole valmis oma tuumajaamaks http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=227f63c9-77f1-46e9-b9c4-2f8c25d44c54:

Põhjuseks on NIMBY printsiip – lühend sõnadest not in my back yard ehk mitte minu tagaaeda. Isegi kui referendumil valdav enamus Eesti elanikkonnast arvaks, et Eesti võiks ja peaks saama tuumariigiks, siis tuumajaama asukoha valik suvalisse Eesti regiooni vallandaks tõenäoliselt kohalike elanike meeletu protestilaine.

Selle tunnistuseks on mitmed läbikukkunud projektid, näiteks uute prügilate rajamine Ääsmäele ja Lagujale ning hetkel tekkinud probleemid Kõllestes. Uusi projekte on võimalik käivitada ainult eeldustel, kus kohalikud elanikud ja muud huvigrupid tunnetavad projektist pigem kasu kui kahju, selleks aga peavad nad teadma, mis see just nende igapäevaelusse kaasa toob. Kohalikud elanikud tuleb kaasata planeerimise algstaadiumis ning alternatiivide valikul kaaluda nende arvamust.

Tuumaenergia hinna sõltuvus tuumakütuse hinnast on väike http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=442fd915-3d07-4e1e-8a77-ce457f5c31b2.

Tuumakütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind 11 protsenti. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Tuumajäätmete matmine maksab triljoneid http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=5098fde5-7fce-4bcb-897e-bdb08115f24c.

Selliseid jäätmeid on Suurbritannial tekkinud 2,3 miljonit kuupmeetrit, need püsivad kokkupuute korral elusorganismidega tapvalt radioaktiivsetena umbes miljoni aasta jooksul, eksperdid on nende matmise hinnaks arvutanud 85 miljardit naela.

Matmistehnoloogia peab tagama tuumajäätmete eraldatuse ökosüsteemidest geoloogilises ajaskaalas – sisuliselt miljoni aasta jooksul. Umbes 100 000 aasta kestel langeb jäätmete radioaktiivsus looduslike uraanimaakidega samale tasemele. Et geoloogilised protsessid jäätmeid ei ohustaks, plaanivad britid paigutada tuumajäätmed 500 meetri sügavusele. 

Selline matmispaik on kristalsesse aluskorda juba loodud Rootsis Forsmarkis. Kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmed paigutatakse raudkonteinerisse ning seejärel vaskkonteineritesse, mille oksüdeerumine on väga väike. Lisaks ümbritsetakse konteinerid metabentoniitse savi kihiga. Matmistehnoloogia väljatöötamisse ja selle ohutusarvutustesse panustas Rootsi riik sadu miljoneid kroone.

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama? https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/24/kas-eestis-hakatakse-uraani-kaevandama/

Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on Dictyonema-argilliidis, rahvakeeles diktüoneemakildas. Kui muutus aktuaalseks võidurelvastumine ja tuumapommide loomine, hakati uraani kaevandama sealt, kus vähegi teati seda olevat, muuhulgas ka Sillamäel just diktüoneemakildast 1948. aastal. Hiljem – ka tuumaenergeetika arenguga – leiti väga paljudes piirkondades maake, kus uraani sisaldus osutus suuremaks – 2005. aastal tootsid uraanioksiidi 17 riiki, sealhulgas Kanada (27.9%), Austraalia (22.8%), Kasahhi (10.5%), Venemaa (8.0%), Namiibia (7.5%), Niiger (7.4%), Usbekistan (5.5%), USA (2.5%), Ukraina (1.9%) ja Hiina (1.7%).

Kuigi uraani hind mõnevõrra tõuseb, ei tee see meie Dictyonema-argilliidi kaevandamist tasuvaks. Argilliidis on uraani keskmiselt 0.03%, uraanimaagis aga, mida on tasuv kaevandada – tavaliselt 0.1 – 0.25%, ja selliseid varusid jätkub maailmas veel väga kauaks. Idee Eestis uraani kaevandada oleks äriliselt sama hea kui luua banaanikasvatusi ja siis hakata 100 kr/kg kodumaiseid banaane müüma – selle asemel, et neid odavalt sisse vedada mujalt maailmast, kus nad päikese käes ise kasvavad…  

Tuumajaamad Euroopas – kus ja miks? https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/28/tuumajaamad-euroopas-kus-ja-miks/

Räägitakse palju Euroopa Liidust ja selle mõttekusest (ühest liidust tulime ja teise läksime…), vähem aga selle ajaloost ja mõttest. 1957. aastal allkirjastati Euratom leping arendamaks ühiselt Euroopas välja tuumaenergeetika. Loodi katsereaktorid Geelis (Belgia), Karlsruhes (Saksamaa), Ispras (Itaalia) ja Pettenis (Holland).

Tuumaenergeetika areng lõpetas maadejagamised energeetiliste kütusevarude pärast ja oli sisuliselt rahu tagatiseks. Kuskilt tuleb ju energiat saada. Energiaprobleeme on läbi ajaloo peetud poliitiliste hoiakute kujundajateks, mida praegu ilmekalt näitab ka gaasitoru rajamise surve Euroopa poolt – see on Saksamaa ja selle naaberriikide jaoks nii tähtis projekt, mis paratamatult kujundab poliitilisi hoiakuid.

Ilma tuumaenergeetikata aga oleks väga paljud Euroopa riigid veel suuremas sõltuvuses kütuste ja energia impordist. Prantsusmaa elektrienergeetikast on ligi 80% tuumaenergia.

Napoli prügiskandaal – ka see on Euroopa Liit!

napoli.jpg

Reutersi andmetel on 2008. aasta algus Itaalia linnas Napolis täis tuledevärki. Aga see pole mitte ilutulestik, vaid põleb protestijate poolt süüdatud prügi – selline põlemine on dioksiinide levikuohu tõttu eriti ohtlik.

Linna lõunaossa on akumuleerunud õlgadeni kõrguvad hunnikud mädanevat prügi, kus rotid on end mõnusasti sisse seadnud. Juba 14 aastat kestva eriolukorra prügi suhtes pidi lahendama jäätmete põletusjaam, kuid selle avamine nihkub järjest edasi. Linnaametnikud otsustasid seetõttu avada vana 1996. aastal suletud prügimäe – otsus, mis linnaelanikud lõplikult välja vihastas.

Tundub, et Sopranode filmis nähtud prügivedamise ja maffia seosed on Napolis realiseeritud ülivõrdes. Keskkonnakaitse grupeeringu Legambiente andmeil on sealne illegaalne prügikõrvaldamine tööstusharu, mille väärtus on umbes 5.8 miljardit eurot. Maffia poolt korraldatud prügi illegaalne matmine ja põletamine on reostanud ümbruskonna nii tõsiselt, et Campania regiooni mõnedes osades on elanike risk haigestuda maksavähki 2-3 korda suurem kui mujal Itaalias.

Ka Euroopa Komisjon on Itaalia valitsust hoiatanud kohtuasja algatamise võimalusega. Komisjoni eestkõneleja keskkonnaküsimustes Barbara Helfferich ütles, et viimase aja arengud on Komisjoni ärevusse ajanud ning lähinädalatel süvenetakse probleemi lähemalt. Kuid teadaolevalt on ‘eriolukord’ kestnud juba ju 14 aastat! 

10 maailma kõige reostatumat piirkonda

Sellist ülevaadet koostab igal aastal Blacksmithi Instituut, mille eesmärgiks on jätta järgnevatele põlvedele puhas planeet. http://www.blacksmithinstitute.org/ten.php

1. Sumgayit, Azerbaidzhaan

site10a1t.jpg

Reostatud orgaaniliste kemikaalide, naftaproduktide, raskmetallidega (sh elavhõbe). Mõjutatud inimeste arv: umbes 275000. Nõukogudeaegne tööstuskeskus enam kui 40 tehasega, kus toodeti tööstuslikke ja põllumajanduskemikaale ning aastakümnete jooksul reostus kogu piirkond. Heitvett ei töödelda senini ning elavhõbedat sisaldavat muda ladestatakse keskkonda kontrollimatult. Kohalikel elanikel on senini lühike eluiga, sagedased on vähijuhtumid, enneaegsed sünnid, geneetilised defektid jne.

2. Linfen, Hiina

 site10b1x.jpg

Reostatud lendtuha, süsinkioksiidi, lämmastikoksiidide, tahma, väävlioksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite, arseeni ja pliiga. Mõjutatud inimeste arv: umbes 3,000,000. Shanxi provintsis Hiina keskosas on hiigelsuur söetööstuskompleks, andes umbes 2/3 riigi energiast, ning sellega seonduvalt rauasulatusahjud. Linfen on üks reostatuimaid linnu, inimesed köhivad õhtuti söetolmu. Levinud on bronhiit, kopsupõletik, kopsuvähk, plii- ja arseenimürgistused.

3. Tianying, Hiina

Üks Hiina suuremaid plii kaevandamise ja töötlemise piirkondi Anhui provintsis, plii ja teiste raskmetallidega on mõjutatud umbes 140000 inimest. Kohalikud viljapõllud on samuti reostatud pliiühenditega. Terviseprobleemid ilmnevad eelkõige lastel: madalam IQ, õppimisvõime nõrgenemine, hüperaktiivsus, kuulmise ja nägemise probleemid. Sagedased on enneaegsed sünnitused ja normaalsest väiksemad imikud.

4. Sukinda, India

site10d2.jpg

Orissa osariigis paiknevas Sukinda orus paikneb üks maailma suurimaid kroomikaevandusi. Kaksteist kaevandust töötavad ilma keskkonnaplaanideta, paigutades jäägid lihtsalt Brahmani jõe kaldale. Kroomi ja teiste metallide poolt mõjutatud inimeste arv on ligikaudu 2,600,000. Kaevanduse töötajatel, kellest suur osa neist naised, ilmnevad sisemised verejooksud, tuberkuloos, astma. Sagedased on fertiilsuse kaotus ja sünnidefektid.  

5. Vapi, India

site10e3x.jpg

Vapi linn on India Guajarati osariigis paikneva 400-km pikkuse tööstusalade vöö, nn Kuldse Koridori lõunapoolseim piirkond. Peamiselt kemikaale, pestitsiide, ravimeid, tekstiili, väetisi ja värve tootvad 1000 ettevõtet on erinevate kemikaalidega ja raskmetallidega otseselt mõjutanud 71000 inimest. Jäätmed sisaldavad raskmetalle, tsüaniidi, pestitsiide jt toksilisi ühendeid. Kohalikud elanikud on sunnitud jooma reostatud vett, mis põhjustab hingamisteede haigusi, nahahaigusi ja vähki, samuti iseeneslikke aborte ja fertiilsuse kaotust.

6. La Oroya, Peruu

 site10f8x.jpg

Alates 1922. aastast on Peruu Andides paikneva kaevanduslinna La Oroya lapsed ja täiskasvanud olnud polümetallide töötlemisest lähtuvate toksiliste emissioonide ja jäätmete mõju all. Mõjutatud inimesi on hinnanguliselt 35000. Eriti lastel on levinud pliimürgistus, 95%-l lastest ületab vere pliisisaldus norme ning tavaliselt on see juba kaasa sündinud. Lisanduvad mullareostus ja happevihmad.

7. Dzerzinsk, Venemaa

site10g1t.jpg

Külma sõja päevil töötanud keemiarelvade tootmiskompleks on reostanud ümbruskonna kemikaalide ja toksiliste jääkidega, sealhulgas sariini, VX gaasi tootmise jääkide, plii ja fenoolidega. Mõjutatud inimeste arv ulatub 300000-ni. Ka praegu on Dzerzinsk keemiatööstuslinn. Põhjavesi on reostunud, vesi on kohati muutunud valgeks mudaks, mis sisaldab dioksiine ja fenoole 17 miljonit korda üle normi. Dzerzinsk on keemiliselt kõige enam reostunud linnana ka Guinessi rekordite raamatus. Veetasemete tõusu tagajätjel on reostus levinu Okaa jõkke. Lähedal paiknevate Nizhni Novgorodi linna ning Gavrilovka ja Pyra külade joogiveevarud on reostatud. Dzerzinskis ületavad surmad sünde 2.6-kordselt, keskmine eluiga on meestel 42 ja naistel 47 aastat.

8. Norilsk, Venemaa

sitenorilsk.jpg

See üks Venemaa põhjapoolsemaid linnu asutati 1935. aastal koonduslaagrina. Nikli ja teiste metallide kaevandamise ja töötlemise tagajärjel tekkinud tahm, väävligaasid, raskmetallid (nikkel, vask, koobalt, plii, seleen), fenoolid ja vesiniksulfiid mõjutavad umbes 134000 inimest. Ka praegu paisatakse õhku igal aastal 2 miljonit tonni väävligaase ning 500 tonni vaske ja niklit. Lumi on must, õhk on väävlihaisuline ning tööliste eluiga on 10 aastat Venemaa keskmisest madalam. Eriti lastel on levinud hingamisteede haigused, sagedased on seedeelundkonna haigused ning kopsuvähi juhtumid.

9. Tshernobõl, Ukraina

1986. aastal toimunud tuumakatastroofi tagajärjed on ilmsed siiamaani. Erineva raskusastmega oli mõjutatute arv algselt 5.5 miljonit, koguarv praeguseks on vaieldav. Radioaktiivne tolm sisaldas uraani, plutooniumit, tseesium-137, strontsiumit ja teisi metalle. Hiroshima ja Nagasaki tuumapommidega võrreldes vabanes üle 100 korra enam radiatsiooni. Nüüd, üle 20 aastat hiljem on 30-kilomeetrine tsoon plahvatanud reaktori ümber endiselt elamiskõlbmatu. Samas on enamus radioaktiivsest ainest endiselt plahvatanud reaktoris ja selle vahetus ümbruses. Perioodil 1992-2002 avastati õnnetuse tagajärgedena Valgevenes, Venemaal ja Ukrainas üle 4000 kilpnäärmevähi juhtumi, põhjuseks radioaktiivse joodi kõrgendatud sisaldus piimas.

site10i2x.jpg

site10i1t.jpg

10. Kabwe, Sambia

Plii kaevandamine ja töötlemine on kaasa toonud pliiühendite ja kaadmiumi negatiivsed mõjud 255000 inimesele. Maardlad avastati aastal 1902 ning reostusprobleemdiele ei pööratud mingit tähelepanu enne 1994. aastat. Nii pinnas kui vesi on reostunud, mürgitused avalduvad eriti lastel.

site10j3x.jpg

Mida lisada?

Sellisel TOP-i tegemisel on ka oma mõte, sest instituut võtab vastu annetusi ning toetab enimreostunud aladel korrastustöid. 

Võiks teha ka Eesti TOP 10. Mina näiteks pean Kohtla-Järve õhureostust ning poolkoksimägede ümbruse pinnase- ja veereostust endiselt vaieldamatult Eesti kõige suuremaks keskkonnaprobleemiks. Samas olen avatud teistele hinnangutele. Minule aga tundub kummaline, et just samasse Kohtla-Järve piirkonda plaanitakse jätkuvalt uusi tööstusettevõtteid ja seda enne, kui haisu- ja veereostusprobleemid on lahendatud.

GREENPEACE: üks suurimaid võite saavutati Eestis

acci-n-de-greenpeace-activist-2.jpg

Greenpeace on oma kodulehel loetlenud oma viimase aja suurimad võidud. http://www.greenpeace.org/international/about/victories

Ajas tagasi rännates:

2. mail 2007 teatas Apple, et lõpetab oma tootmisliinides Greenpeace’i kampaania järgselt kõige toksilisemate kemikaalide kasutamise.

7. märtsil 2007 teatas Uus-Meremaa valitsus peale Greenpeace’i 4 aastat kestnud aktsioone, et tühistab otsuse rajada uus söe baasil töötav soojuselektrijaam Marsden B. Lisaks juba tavapärasematele aktsioonidele (miitingud, objekti hõivamine, protestimarsid, valitsusväliste organisatsioonide kaasamine, kleepsud autodel) pandi tööle ka piraatraadiojaam Heatwave FM, http://www.heatwavefm.net/.

15. veebruaril 2007 otsustas Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühinenud Kuningriigi ülemkohus, et valitsuse otsus toetada uut tuumajaamade programmi oli seadusevastane, kuna poldud piisavalt konsulteeritud kodanikega ning huvigruppidega, kes peavad tuumaenergia arendamist ohtlikuks alternatiiviks võitluses globaalse soojenemisega.

the-toxic-tanker-probo-koala.jpg

Ja ongi Eestis saavutatud võit, nii nagu Greenpeace seda mäletab – 27. september 2006. Eesti alustas Probo Koala uurimist pärast seda, kui Greenpeace’i laev Arctic Sunrise oli seda kolm päeva blokeerinud. See oli esimene ametlik aktsioon laeva vastu, mis mürgitas tuhandeid ja tappis kuus inimest Elevandiluurannikul, pannes maha mürgised jäätmed, mille vastuvõtust Hollandis keelduti. Peale jäätmete mahapanekut laev lihtsalt seilas takistamatult Eestisse kuni Greenpeace viis läbi oma aktsiooni.

Muuseas, Greenpeace’i laeva Arctic Sunrise blogis on ka selline suurepärane pilt Paldiski elektrijaamast, Greenpeace’i Soome pressiesindaja Satu Pitkäneni foto. Eestis on veel väga palju taolisi kohti, mis fotosilma läbi väärivad rahvusvahelist häbi.

weblog02.jpg

Greenpeace’i Euroopa üksuse kodulehel http://www.greenpeace.org/eu-unit/ on ilusti välja toodud organisatsiooni eesmärgid järgmistes põhivaldkondades:

Puhas energia ja kliimamuutused: aastaks 2050 saada Euroopa Liidus pool energiast taastuvatest allikatest, sulgeda täielikult sütt kasutavad soojuselektrijaamad ning tuumajaamad, ning vähendada süsinikdioksiidi emissioone 70% võrreldes 1990. aasta tasemega. Saavutada post-Kyoto leping, vähendades süsinikdioksiidi emissioone 15% aastaks 2015 ja 30% aastaks 2020 võrreldes 1990. aasta tasemega; samuti summaarselt kasvuhoonegaaside vähenemine 80% aastaks 2050. Arvestuste kohaselt ei tohiks siis globaalne kliima soojenemine olla suurem kui 2 kraadi.

GMO-d: Greenpeace on GMO-de kasutamise vastu looduses, kuna puudub adekvaatne teaduslik arusaam nende mõjudest inimese tervisele ja keskkonnale. Samuti vahepealsete meetmetena nõuab geneetiliselt muundatud toidu märgistamist ning geneetiliselt muundatud külvide eraldamist. On vastu taimede, loomade, inimeste ja geenide patenteerimisele, sest elu ei ole müüdav toode.

Ohtlikud ained: Greenpeace näitab jätkuvalt oma kampaaniatega, et ohtlike ainete kasutuselevõtt on väljunud kontrolli alt ning on laialdaselt jõudnud majapidamistoodetesse, elektroonikasse ja laste riietesse. Ohtlike aineid leidub kodutolmus, vihmavees, toidus ja meie endi kehades. Vajalik on asendada ohtlikud ained mitte- ja vähemohtlikega, näiteks Reebok, Samsung,  Puma, Nokia ja Playmobil on vastavad arengusuunised juba teinud.

Metsad: perioodil jaanuar – august 2004 saavutas Amazonase vihmametsade hävitamine uue rekordi: 6 jalgpalliväljaku suurust ala minutis, ühtekokku 26130  ruutkilomeetrit (ehk üle poole Eesti pindalast). 1950. aastast alates on hävitatud 20% Maa põlismetsadest, ning lähiaastakümneil satuvad löögi alla ka Kesk-Aafrika ning Indoneesia põlismetsad, kui trend jätkub. Maa kaotab tuhandeid taime- ja loomaliike, mis on võrreldav dinosauruste väljasuremise perioodiga 65 miljonit aastat tagasi. Illegaalne ning jätkusuutmatu metsaraie põhjustab 20% süsinikidioksiidi kontsentratsiooni kasvust. Sellise puidu müügil Euroopas arvestatakse, et 50% on illegaalselt raiutud. Rahvusvaheline puidukauplemine on seotud korruptsiooni, vägivalla, inimõiguste rikkumise ja rahapesuga. Greenpeace’i kampaaniad on suunatud kuulutamaks moratooriumid põlismetsade hävitamisele, loomaks rahvusvahelised metsakaitsealad ning peatamaks illegaalset ja jätkusuutmatut puidukaubandust ning vastavat müüki Euroopa Liidu turgudel.

Ookeanid: jätkub kalavarude vähenemine, elustiku liigilise koostise ja ökosüsteemide seisundi halvenemine, seda ka Euroopa rannikumeredes. Liiga sageli on põhjused inimese poolt loodud: jätkusuutmatud ja hävitavad kalapüügimeetodid ja -hulgad, nafta ja gaasi tarbimine, liiva ja kruusa kaevandamine, kliimamuutused jne. Euroopa Liidu rannajoon on üle 100000 km pikk, 16% elanikest elavad rannikul paiknevates regioonides. Euroopa Liidu sektorikeskne lähenemine vähendab ookeanide ja merede väärtuse majandusliku kapitali tasandile, selline poliitika on jätkusuutmatu.

Kes arvab, et võiks Greenpeace’iga liituda või ettevõtmisi toetada – kodulehelt leiab ka selle kohta hulgaliselt infot. http://www.greenpeace.org/international/

Reostuse mõjust põhjaveele

Eestis on palju piirkondi, kus vanad sõjaväeobjektid, vanad prügilad, lekked katlamajadest ja tööstusettevõtetest jne kujutavad põhjaveele ohtu. Annan lihtsustatud pildi kõige olulisemast – kuidas reostus põhjavees levib.

landfill.jpg

Esimesel pildil on välja toodud nn klassikaline juhtum: prügila põhi laseb vett läbi ning reostus pääseb põhjavette. Uued prügilad planeeritakse Eestis vettpidava põhjakihiga, vanu aga on sadu ja nende sulgemine seisneb tavaliselt vaid haljastamises. Kõigepealt kulub teatud aeg, mille jooksul reostus põhjavette jõuab – selline inkubatsiooniaeg võib kesta aastaid ja kümneid aastaid. Põhjavees hakkavad vees lahustunud ained levima kindlas suunas vastavalt põhjavee liikumise suunale. Seega, kui antud joonisel oleks üks kaev prügilast vasakul ja teine paremal, siis parempoolses kaevus suure tõenäosusega kunagi vees lahustunud ohtlike ainete sisaldus prügila mõjul ei suureneks. Sellel pildil levib reostus liivakihis ning vee liikumise keskmist kiirust liivas arvestades pakun, et selline pilt võiks avalduda kusagi 50-150 aasta pärast – reostus on levinud umbes poole kilomeetri kaugusele ning ikka ja alati lahustunud komponentide puhul põhjavee liikumise suunas. Võib juhtuda ka nii, et prügilast nõrguv orgaaniline aine käivitab liivakihis reaktsioonide jada, mille tulemusena liivast eralduvad näiteks raud ja mangaan ning just need elemendid jõuavad esimestena kaevudesse, orgaaniline aine ise aga aastakümneid hiljem. Vaadake veel kord seda pilti – kui tahame leida prügila mõju, tuleb see üles leida, st proovid võtta õigest kohast! Kui proovid võtta liiga madalalt, liiga sügavalt või valest suunast, siis mõju ei näe.

landfill2.png

Teisel pildil on näha vee liikumine lubjakivides. Kogu Põhja-Eestis ja saartel on meie aluspõhjaks pinnasekihtide all karbonaatsed kivimid. Lubjakivid on lõhelised ja ka vees lahustuvad, sellist nähtust nimetatakse karstumiseks. Tulemuseks on, et lubjakivides on vee leviku suunda ette ennustada väga palju keerulisem kui liivades. Samuti võib reostus lõhesid mööda levida mitu suurusjärku kiiremini kui liivades. Suuremal alal kokkuvõtvalt on leviku suund määratav, iga üksiku objekti puhul aga on reostuse leviku täpne määramine vägagi raske kui mitte võimatu.

landfill3.jpglandfill4.jpg

Kolmandal pildil on näha, mis juhtub siis, kui põhjavette satub veest raskem orgaaniline aine (nt masuut vmt), mis vaid osaliselt lahustub. Orgaanilise aine levik järgib mitte põhjavee liikumise suunda, vaid kihtide kallakust ning võib läbi lõhede tungida ka sügavamale. Samal ajal ta osaliselt lahustub ja selle reostuse levik järgib jällegi põhjavee liikumise suunda.

Neljandal pildil on kujutatud veest kergema orgaanilise aine sattumine põhjavette (nt bensiin). Sellised ained on tavaliselt kergesti lenduvad, seega toimub gaaside eraldumine. Lisaks moodustab orgaaniline aine põhjavee pinnale kihi ning hakkab levima põhjavee pinnal selle liikumise suunas, samas ka osaliselt lahustudes.

Sellised on elementaarsed teadmised, mida tuleb kindlasti arvestada reostusobjekti mõjude selgitamisel. Kõige rumalam on tormata kohe proove võtma teadmata, missuguste reostavate ainetega on tegemist ning missugune on ala hüdrogeoloogia – kuhu liigub põhjavesi, mis kivimite ja setenditega on tegemist jne. Hüdrogeoloogiline info põhjaveest ja selle valdavatest liikumissuundadest, samuti kivimitest ja setenditest on valdavalt andmebaasides olemas, samas iga konkreetse objekti puhul on vajalik teha ka täpsustavaid uuringuid.

Põhjaveega ei tohi mängida. Kui ta mingis piirkonnas on juba reostatud, võib puhastumine kesta sadu ja tuhandeid aastaid. Samuti on reostuse aeglane liikumine põhjavees sisuliselt ajapommiks, mis võib mõju avaldada konkreetsele kaevule alles kümnete aastate pärast. Samas on uuringutega saavutatav kindlus, et kaevud ei ole üldse ohus, kuna põhjavesi liigub teises suunas, või et oht ei saabu näiteks enne 300-500 aastat. Samuti on võimalik erinevate tehnoloogiatega reostuse levikut piirata ja takistada, kui probleem on olemas.

Mida arvata köögihundist?

Köögihunt on seade, mis paigaldatakse köögivalamu alla ja ühendatakse kanalisatsiooniga. Toidujäätmed sisestatakse koos külma veega ja köögihunt peenestab toidujäätmed väikesteks max 5mm suurusteks osakesteks, mis uhutakse kanalisatsiooni või septikusse.

Esmapilgul on lahendus geniaalne: elamisest kaovad toidujäätmeid, pole probleeme biojäätmetega – kõik läheb kanalisatsioonist alla. Müügiinimesed kiidavad takka: paljudes riikides soodustatakse köögihuntide paigaldamist.

Ja kui paigaldaksin oma kööki hundi, siis pääsen vähemalt selle prügisordi sorteerimisest ning komposteerimisest või konteinerisse tassimisest.

Mida aga ütleb loogiline mõistus?

Olen käinud paljudes reovee puhastusjaamades, näiteks Manchesteri lähedal Boltonis. Kaasaegne (tegelikult juba aastakümneid tuntud ja kasutusel, aga meie mõttes ikkagi kaasaegne) tehnoloogia suunab reoveest eraldatavad orgaanilised jäätmed spetsiaalsesse reaktorisse, kus tekib lagunemise käigus metaan. Seda metaani kasutatakse eelkõige sellesama puhastusjaama varustamiseks elektri- ja soojusenergiaga. Järelikult, kui puhastusjaamal on töötlemisvõimsust piisavalt, siis see isegi soovib, et reoveega tuleks rohkem orgaanikat – saab rohkem elektrit. Selliste puhastusjaamade probleemiks on hoopis tormid suurte sademetega, mis suurendavad töödeldava vee hulka ning muudavad töödeldava vee lahjemaks.

Meil Eestis aga kasutatakse heitvee puhul osaliselt veel ka kõige algelisemat käitlemisstrateegiat – lahjenda ja pihusta, mis suunab veed oluliselt puhastamata keskkonda. Suuremates linnades on heitvee puhastusjaamad, mis püüavad reoveesetet ära kasutada, näiteks põllumajanduses. Selleks tuleb jäätmed komposteerida. Samas meenub Tartu veepuhastusjaama jääkide põleng aasta tagasi, vt http://www.postimees.ee/220107/esileht/siseuudised/240654.php. Seda me küll ei soovi. 

Seega ei ole köögihundi suhtes ühtset vastust – kõik sõltub sellest, kuhu needsamad peenestatud jäätmed lõpuks jõuavad. Kui teil on oma eramajal septiline kogumissüsteem, siis saab see lihtsalt kiiremini täis ja maksate äraveo eest. Kui teie jäätmed lähevad ühiskanalisatsiooni, siis sõltub kõik sellest, kas töötlemine toimub või ei, kas töötleja saab kasvava mahuga hakkama ning kas ta oskab suurenenud orgaanikasisaldust ära kasutada – või, vastupidiselt, tekib hoopis uus probleem…

Nii et vastust tuleb otsida jällegi kohalikult tasandilt. Keskkonnahoidlik inimene peaks küsima, mis puhastusjaam sellest arvab – või, veelgi parem, puhastusjaam või omavalitusus peaks köögihuntide suhtes oma seisukoha kohalikul tasandil välja ütlema ja inimesi informeerima. Mujal maailmas aga on osatud orgaaniliste jäätmete juhtimine kanalisatsiooni ilmselt ka kasumlikuks muuta.

Ettevaatust, prügipolitsei!

pryks.jpg

ERIK PUURA

Leidsin Postimehe arhiivist üles oma üle 10 aasta taguse kirjutise. Päris huvitav praeguses kontekstis lugeda. Karikatuur on Urmas Nemvaltsi oma.

http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/10/26/loodus.htm#kuues

Ettevaatust, prügipolitsei!

26.10.1997

 15-aastane Viktor Tokic elab oma isa Josipi ja teiste pereliikmetega Stockholmi eeslinnas Brandbergenis. Mõned nädalad tagasi oli Viktoril kooli kiire ja selle asemel, et prügi välja viies pappkarp papikogumiskonteinerisse ja vanapaber paberikogumiskonteinerisse visata, pani poiss vanapaberiga karbi suure prügi (vana mööbel jms) jaoks mõeldud lukustatava ruumi ukse taha. Majahaldajate nõukogu määras trahviks 500 SEK (koos käibemaksu ja arve esitamise tasuga 750 SEK ehk umbes 1400 EEK). Süüdlane tehti kindlaks vanapaberi hulgas leidunud vanade kirjade ja arvete järgi. Josip ei olnud arvet saades just rõõmus. Ta arvas, et majahaldajate nõukogu otsus on pisut üle pingutatud, ja palus asja veel arutada, pakkudes Viktori karistuseks prügiruumi koristamist. Nõukogu lükkas Josipi pakkumise tagasi, väites, et Viktor on piisavalt vana teadmaks, mis kuhu käib, lubades siiski võibolla loobuda käibemaksu nõudmisest. Ajalehereporterile väitis Viktor, et ükskõik kuidas olukord laheneb, oma viga ta enam ei korda. Pilk ajalehepildile, millel Viktor õnnetu näoga prügiruumi ukse kõrval seisab, veenab, et poisi sõnu tasub uskuda. Kohalikust tarbijakaitseühingust sai Tokicite pere pisut lohutust. Ühingu juhataja pidas majahaldajate toimimist küsitavaks, sest kulutused ebaõige käitumise tagajärgede likvideerimiseks pole samas suurusjärgus trahvi suurusega. Viktoril ja Josipil soovitati koostada uus palvekiri maksunõude tühistamiseks. Kui uus härdameelne palve tulemusi ei anna, vaidlustatakse asi ilmselt kohtus. Samas jookseb arve tasumata jätmise korral viivis ja lisandub maks iga uue meeldetuletuse eest. Info võlgade kohta jõuab varsti ka krediidivõimelisust kontrollivate firmadeni ning see võib ohtu seada näiteks tolmuimeja järelmaksuga ostmise. Peagi asuvad majade haldusnõukogud ilmselt trahve määrama ka Euroopa liitu trügivas Eestis. Loodetavasti ei ole prügi mahaloopimine meie rahvuskomme.

Prügi likvideerimine alanud aastal

wastesorting.jpg

ERIK PUURA 

Helistasin Ragn-Sellsi infotelefonil 15155, et teada saada pisut konkreetsemalt, mida uus aasta prügimajanduses firma klientidele konkreetselt tähendab – kus jooksevad piirid eri prügiliikide vahel. Kuna sama probleemi käes vaevlevad ilmselt paljud, siis ehk on abi, sest asi on võrdlemisi keeruline. Elan Tartus ridaelamus ning sõlmitud on nn eramaja leping, st mul on oma konteiner ning mingisuguseid teiste siltidega konteinereid maja juures ei seisa.

Missugune oleks lihtsaim üldine loogika?

1. Kui tegu on ohtlike jäätmetega – patareid, päevavalguslambid, vanad värvid, lahusti ja süütevedeliku pudelid, ravimid jne, st sellised, mille peale vaadates tunnete, et nende katkimineku korral neist välja tilkuvaid vedelikke või auruvaid gaase, samuti teadmata toimega ravimeid konsumeerides või nendega kokkupuutel võite koheselt saada mürgistuse, siis tuleb need viia jäätmejaama või ohtlike jäätmete kogumispunkti, mis mõnedes linnades on näiteks osades bensiinijaamadest. See info on üldreeglina kohaliku omavalitsuse kodulehel.

2. Kui tegemist on taaraga, millel on EEK-märk, st tagastamisel saate raha – viige vastuvõtupunkti.

3. Kui tegemist on paberi või papiga, siis on sellest võimalik uut paberit toota juhul, kui see on puhas ning selle küljes pole mingeid suuremaid plastikust või metallist vidinaid. Vanad ajalehed, pappkastid, telefoniraamatud jne. Nende jaoks tuleb üles leida sobilik kogumiskast.

4. Kui tegemist on klaasist, metallist, plastist pakendiga, mida ei saa raha eest tagastada ning mis on puhas – siis tuleb see panna pakendikonteinerisse. Aga näiteks õline ja kalajäänuseid sisaldav sprotikarp tuleks panna olmejäätmete hulka – selliste määrdunud pakendite taaskasutamine on tõsine probleem. Loogika on, et kui pakend on kergesti loputatav (nt piimajäänused), siis peaks selle ära loputama, kui aga pesemine on raskendatud ja ei saa solki kanalisatsioonist alla lasta, siis peaks panema olmejäätmete hulka. Samuti, kui toiduainepakend on tühi ja lihtsalt pisut veel mingi jogurti vms-ga koos, siis pole probleem see pakendite hulka sorteerida. Ka Tartus alustab Ragn-Sells nn Rohelise Kilekoti ringi, st tuuakse suur roheline kilekott ja sinna saab sellised puhtad pakendid panna. Praegu ei osanud neiu öelda, millal see realiseerub. Aga kummaline on, et selleks tuleb sõlmida omaette leping ning kogumine toimub erineval ajal võrreldes olmejäätmetega!

5. Aiapraht jt biolagunevad jäätmed (banaani- ja kartulikoored, närtsinud lilled jne) tuleb kas kompostida aias või paigutada biojäätmete konteinerisse. Loogika on, et peale vaadates need asjad loodusele kahju ei tee ning lagunevad ära. Seetõttu on mõttetu saata nad prügilasse, kus põhjustavad metaani eraldumist.

6. Kõik muud kodus igapäevaselt tekkivad jäätmed lähevad olmejäätmete konteinerisse. Olmejäätmete hulka aga ei kuulu ehituspraht, suured mööbliesemed, vanad aknad jne. Nende kõrvaldamiseks tuleb tellida konteiner või viia jäätmejaama.

Vaatasin ka Ragn-Sellsi kodulehel olevat Exceli tabelit kui sorteerimisjuhendit. Oops – süstlad tuleb panna olmejäätmete konteinerisse? Aga kui seal midagi sees on või leian koduaiast narkomaani äravisatud süstla? Just selle tõttu on selline tabel ohtlik, sest kui näiteks lapsed sellest juhinduvad ilma mõtlemata, siis on jama küll. Kõik peaksid ikkagi loogikat mõistma. Selle tabeli peaks hoolikalt üle vaatama.

Mida see kokkuvõttes tähendab?

– Ohtlikud jäätmed tuleb viia jäätmejaama või kogumispunkti

– Pandipakendid tuleb viia poodi

– Puhas paber, papp, kartong kontrinerisse, mille asukoha pean leidma

– Puhtad pakendid konteinerisse, mille asukoha pean leidma – või sõlmida leping Roheliseks Kilekotiks, kui teenus saadavaks muutub

– Biolagunevad jäätmed aeda või konteinerisse, mille asukoha pean leidma

– Ehituspraht, suured mööbliesemed, vana kodutehnika – jäätmejaama või tellitavasse konteinerisse

– Ülejäänu olmejäätmete konteinerisse

Seega tuleb prügi jaotada põhimõtteliselt seitsmesse eri ossa, ning igale asjale pealevaadates otsustada, missugusesse kategooriasse see kuulub…

Ragn-Sellsi neiu ütles veel, et autojuhil on õigus olmejäätmete konteiner avada ning kui sealt vaatab vastu tema hinnangul mittesobiv prügi, siis jätta ära vedamata, arve aga esitatakse ikkagi… Otsuse üle võib kaevata klienditeenindusse.

Mis saab aga, kui nüüd ühised konteinerid pakendite, paberi ja biojäätmete jaoks kiiresti täis saavad ja kuskile prügi panna ei ole? See olevat juba kohaliku omavalitsuse probleem, nii et Tartus peaksin pöörduma linnavalitsusse.

Kas elavhõbedast hambaplommid peaks välja vahetama?

amalgam.jpg

ERIK PUURA  

Rootsi keelab elavhõbeda ja selle sulami amalgaami kasutamise, mistõttu Rootsi hambaarstid ei tohi enam hambaid parandada amalgaamiga, vaid üksnes plastmassi ja keraamikaga. Keeld võib jõustuda juba tuleval aastal, hambaarstidele kehtestatakse siiski üleminekuaeg,

Mida see tähendab? Kas on leitud lõpuks, et amalgaamist plommid on tervisele ohtlikud?

Amalgaamist plommide võimalikust ohtlikkusest on juba ammu räägitud. Hambaarstide poolt kasutatav amalgaam koosneb umbes 50% elavhõbedast, 35% hõbedast, 9% tinast, 6% vasest ja pisiosast tsingist. 

Elavhõbeda-vastane kampaania maailmas algas 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata lahe äärsed elanikud, kes sõid kalu ja mereande, said elavhõbedamürgituse (nn Minamata tõve) – põhjusteks reostus kohaliku keemiatehase poolt, orgaaniliste elavhõbedaühendite teke ning akumuleerumine toitumisahela kaudu mere-elustikus, mis põhjustab surmaga lõppeda võiva närvihaiguse. Sellest saadik on elavhõbe järk-järgult kantud kõige ohtlikumate ainete nimekirja.

Samas kliinilised uuringud ei ole näidanud, et lastel 5-7 aastat peale amalgaamist plommide paigaldamist oleks suuremal määral tervisehäireid esinenud võrreldes lastega, kel plomme ei paigaldatud. Inimese suus kergesti lahustuvat metüülset elavhõbedat üldiselt ei teki.  

On aga ka teadlasi ja ettevõtteid, mis aastakümneid juba on püüdnud tõestada amalgaamist plommide ohtlikkust. Üks põhjalikumaid ülevaateid on avaldatud veebilehel http://www.amalgam.org/. Sealse kokkuvõtte põhiargumendiks on, et kuigi elavhõbedat sisalduvat plommid on paktiliselt lahustumatud, kandub ikkagi kehasse umbes 10 mikrogrammi elavhõbedat päevas iga plommi kohta ning ka selline kontsentratsioon võib avaldada mõju muuhulgas loote arengule, immuunsüsteemile, siseorganitele, antibiootikumide mõjule ning fertiilsusele. Väidetakse, et 2/3 organismi elavhõbedadoosist tuleb amalgaamtäidiste korral just nendest.

Hambaarst Marek Vink on kommenteerinud seda küsimust veebisaidil www.hambaarst.ee järgmiselt:

Teaduslike uurimustega ei ole tõestatud amlgaamtäidistest võimalikult vabaneva elavhõbeda põhjustatud haigestumist. Näiteks kala süües satub organismi kordades suuremad kogused elavhõbedat, kui hambatäidisest seda tasahaaval vabaneb. Samas on teada, et elavhõbedale allergiline on üks inimene tuhandest. Nendel on amalgaami kasutamine kindlasti vastunäidustatud. Põhjamaades ei soovitatata amalgaamtäidiseid panna last ootavatele emadele. Kõige ohtlikum ongi amalgaamtäidise eemaldamise protseduur, mil elavhõbe võib aurustuda ja seda sisse hingatakse. Tõhus imusüsteem peaks selle ohu minimeerima.

Amalgaami kasutamine hambaaugu täidsmaterjalina näitab pidevat kahanemistendentsi. Marek Vink usub, et tänasel päeval ei kasuta seda enam valdav enamus hambaarste. Seda küll pigem vähese nõudluse tõttu, mis on tingitud metallivärvi täidismaterjali mitteesteetilisest väljanägemisest. Põhjus, miks osades riikides on amlgaamtäidised keelatud, peitub keskkonnariskides. Seepärast nõutakse, et hambaraviseadmete imusüsteemil oleksid enne kanalisatsiooni amalgaamiseparaatorid. Ja see separaatori sisu tuleb toimetada probleemsete jäätmete vastuvõttu. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=3221&hi=amalgaam

Hambaarst Reet Pallase on samal veebisaidil kommenteerinud: hõbeamalgaamtäidise eemaldamisel ei teki niisugusel hulgal selliseid aure, mis kuidagi kahjustaksid last rinnaga toitvat ema või rinnapiima saavat last. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=3278&hi=amalgaam

Samuti on Marek Vink kommenteerinud täidiste väljavahetamist järgmiselt:

Täidiste vahetamise käigus jääb alati ka tervet hambakudet vähemaks. Kui oma hambamaterjali on jäänud kriitiliselt vaäheseks, tuleks hakata mõtlema hambafunktsiooni taastamisele proteetiliste kroonide abil, mis teadagi on kulukas toiming. Seega on ilma selge näidustuseta täidiste väljavahetamine mitte just mõistlik teguviis. Meditsiiniliselt pole amalgaamtäidiste väljavahetamine ainult selle pärast, et need on amalgaamist, näidustatud.
Amalgaamtäidiseid vahetatakse kui nende alla on tekkinud sekundaarne kaaries, on selgelt näha hambaseina murdumisoht või harvemal juhul on põhjuseks esteetika. Põhjamaades nimetavad amalgaamtäidiseid (põhjuseta?) väljavahetavad arstid ennast ennast “biohambaarstideks”. Nende puhul kahtlustavad konservatiivsemad arstid küll äriprojekti. Ülikoolid ja erialaseltsid nende tegevust heaks ei kiida. Samas on tõsi, et uusi amalgaamtäidiseid pannakse järjest vähem ja suund on sinnapoole, et amalgaami kasutamine tõenäoliselt varsti keelustatakse (rasedatele on Rootsis keelatud). Ei taheta amalgaami kasutada just keskkonnakaitselistel põhjustel. Näiteks kremeerimisel õhku lenduvad elavhõbedaaurud saastavad keskkonda. Samuti saastab keskkonda amalgaamtäidiste väljavahetamine hambaarsti vastuvõtul (nii kanalisatsiooni kui õhku). Korraliku imutehnika korral amalgaami väljapuurimine patsiendi tervist ei kahjusta (ohtlikud on just elavhõbedaaurud). Tõenäoliselt on uutel seadmetel ka amalgaamiseparaatorid, mis amlgaamipuru kokku kogub ja kust see probleemjäätmete kogumispunkti viiakse. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=672&hi=amalgaam

Elavhõbeda allergiaga seotud küsimusi on kommenteerinud ajakiri Hammas:

Allergilisust amalgaamile esineb harva. Aastatel 1905–1990 avaldatud teaduslikus kirjanduses on vähem kui 50 viidet allergilisele reaktsioonile amalgaami suhtes. Kirjeldatud juhtumitel avaldus allergilisus amalgaami suhtes paistetanud huultes ja löövetes suu-, pea ja kaelapiirkonnas. Mõnel juhtumil avaldus allergia suu õõnsustes. Kõik allergilised reaktsioonid amalgaamile olid nähtavad mõnest tunnist mõne päevani pärast kontakti selle metalliseguga. Enamik allergilisi reaktsioone lahenesid mõne päevaga ilma hambaravialase või meditsiinilise vahelesegamiseta. Üksikutel juhtudel tuleb amalgaamtäidised asendada mõnest muust materjalist täidistega, et ära hoida allergilise reaktsiooni teket.

Kui kahtlustate, et olete amalgaami suhtes allergiline, siis on olemas valutu nahatest, mis võimaldab teie allergia põhjuse välja selgitada. Sellist testi teostab allergoloog või nahaarst. Vere- ja juukseuuringutel põhinevad testid ei võimalda potentsiaalseid allergiaid nii lihtsalt avastada ja võivad olla küllalt kulukad.

Kui te tunnete, et teil on allergiline reaktsioon mõne hambamaterjali suhtes, siis võtke ühendust oma hambaarstiga, kes võib teid vajadusel saata allergoloogi või nahaarsti juurde. http://www.hambatehnik.ee/hammas/index.php?id=33

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti hambaarstide kindel seisukoht on, et amalgaamist plommid endast terviseriski ei kujuta, välja arvatud juhul, kui Teil on haruldane allergia elavhõbeda vastu. Samas maailmas on nii teadlasi kui ettevõtteid, kes ohtlikkuse trummi kõvasti taovad. Rootsi riigi otsus amalgaamtäidised keelustada on ilmselt seotud ühest küljest just keskkonnaprobleemidega (elavhõbeda sattumine keskkonda), teisest küljest aga ikkagi sellega, et amalgaamiplommides näeb avalikkus terviseriski tonti ning on ka teadlasi, kes ohtlikkust rõhutavad.

Kagu-Eesti regionaalprügila Kõllestesse: uus NIMBY juhtum

100px-kolliste_valla_vapp.gif100px-kolliste_valla_vapp.gif

ERIK PUURA

NIMBY tähendab ‘not in my back yard’, mitte minu taha aeda. Kuhu iganes prügilat ka ei planeerita, kohalike elanike vastuseis on olemas.

Kagu-Eesti prügilale koha leidmine on muutunud kogu regiooni probleemiks: kui kohta ei leita, tuleb prügi hakata vedama teistesse regioonidesse, näiteks Türi lähedale Väätsale, ning loomulikult peavad regiooni elanikud kinni maksma suuremad veokulud. Juba mitu aastat on möödas ajast, kui kukkus läbi plaan rajada prügila Nõo valda. Mäletamist mööda oli seal lisaks kohalike elanike vastuseisule tehtud keskkonnauuringud äärmiselt puudulikult: mõju põhjaveele kirjutati kokku arhiivimaterjalide põhjal, arhiivides aga oli olemas info vaid selle pinnase kohta, mis prügila rajamise käigus oli plaanis eemaldada…  

28.12.07 Tartu Postimehes kirjutas Martin Pau artikli ‘Kõlleste prügila eeldab präänikut’. Üldiselt on võrreldes eelmiste NIMBY juhtumitega tehtud samm edasi ning hakatud aru saama, et prügila rajamine peab kohalikele elanikele tooma kaasa ka muid selgeid positiivseid muutusi.

Tundub aga, et arendusfirma Hendrikson & Ko on kohalike elanike faktorit jällegi alahinnanud. Kuidas muidu tõlgendada seisukohta ‘Prügila asukohtade eelvalikute … kohta ei ole ühtki reeglit, kuidas neid peaks avalikustama, seega on pahameel, miks pole kohalikke elanikke kaasatud, ennatlik.’

Oot-oot. Kuna reegleid pole, siis ei pea kohalikke elanikke kaasama?

Kõik planeeriminse läbikukkumised Eestis ongi tingitud eelkõige sellest, et kohalikke elanikke on kaasatud liiga hilja. Küsimus ‘Miks meie valda?’ kerkib üles ju niikuinii! Ja siis ei aita ka, kui vallavalitsus toetab ettepanekut ning prügilat nimetatakse peenemalt jäätmekeskuseks.

Iga kohalik elanik saab aru, et tänapäevane jäätmekäitluse tehnoloogia on selline, et ohud keskkonnale on minimaalsed. Siiski oleks minul, kui mina seal lähedal elaksin, hulk praktilisi küsimusi:

1. Kuidas prügila ehitus mind hakkab häirima?

2. Kuidas prüglia töötamine mind hakkab häirima – transport, müra?

3. Mida konkreetselt vald sellest võidab ja kui võidab, siis kuidas see kajastub minu heaolus?

4. Kas minu kinnisvara hind võib langeda, kuna see muutub prügila-naabruses-paiknevaks kinnisvaraks?

Arendajal ja kohalikul omavalitsusel peaksid olema selged ja ühemõttelised vastused nendele küsimustele, oleks pidanud olema ka juba esimesel koosolekul. Sest kui rahvas on juba närvi aetud, siis suhtumist muuta on väga raske.

Variante saadavate tulude arvelt arendada infrastruktuuri on ju mitmeid. Kultuur, kaubandus, teede kvaliteet, puhkekohad… Kuni konkreetse kompensatsioonini kinnisvara hinna languse eest välja, kui kellegi elukoht paikneb objekti vahetus läheduses.

Kohalike elanike küsimusi on vajalik ette näha ning neile ka vastata.

Unustusse vajunud uraanivarguse lugu Leedus

erik3.jpg

ERIK PUURA 

Kümme aastat tagasi mõisteti Leedus kohut uraanivarga üle. Lugu ise on nii kurioosne, et väärib meenutamist.

1991. aastal asus Leedu Ignalina tuumajaama valvurite üksuse ülemana tööle mees nimega Ramunas Macerauskas. Peagi ütles üks tema kolleege, et tunneb kedagi, kes on uraani eest nõus head raha maksma.Macerauksas, Renatas Salihovas (kes on ikka veel peidus) ja veel kaks valvurit otsustasid varastada 280 kg raske 7 meetrit pika tuumakütuse varda. 1992. aastal nad lõikasid selle 2 osaks, sidusid auto alla ning sõitsid territooriumilt välja. Kadumine tuli ilmsiks alles 1993. aastal tuumamaterjalide inventuuri käigus. Vargad leidsid kiiresti ostjad ning eemaldasid sildid, öeldes ostjatele, et tuumakütus pärineb Venemaalt. Üks ostja maksis 30 cm tüki eest 400 dollarit, teine 2.5 kg uraani eest 5000 dollarit. Suurem osa aga maeti Vilniuse lähedale maha.Politsei leidis esimesed jäljed 1994. aastal – Kaunase 2 elaniku juurest leiti 8 kg uraanitükke. 1996. aastal leiti varda tükke maapiirkonnast Cherevikinist Ignalina lähedalt. Kuid kui lõpuks leiti üles 50 kg vardatükk, mis sisaldas 30 kg uraani, andis Macerauskas ennast Leedu politseile üles (1997) ning näitas, kuhu suurem osa vardast oli maetud. Ta ütles, et ei suuda enam perekonnast eemal peidus olla (peitis ennast Peterburis) ning karistuseks pidi saama kuni 10 aastat vanglakaristust.Muuseas: sama energiat andvat 2.5 miljonit tonni põlevkivi on hoopis raskem varastada, läheks vaja 100000 25-tonnist kallurit! Tuult aga ei saa üldse varastada…

[1] “Thirty Kilos Uranium Found Near Vilnius,” Baltic News Service, 11 June 1997.

[2] “Caches of Stolen Nuclear Fuel Found in Lithuania,” RFE/RL Newsline, Vol. 1, No. 51, Part 2, 12 June 1997.

[3] “Update on Stolen Uranium in Lithuania,” RFE/RL Newsline, Vol. 1, No. 52, Part 2, 13 June 1997.

[4] “Stolen Uranium Seized in Lithuania,” Reuters, 12 June 1997.

[5] ELTA, 12 June 1997; in “Uranium Thief Surrenders to Authorities,” FBIS-SOV-97-163.

Eesti põlevkivitööstuse jäätmed: 10 aastat muutusteta

ERIK PUURA

ERIK PUURA 

Leidsin Postimehe arhiivist oma kirjutise 4. märtsist 1997 – http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/03/04/loodus.htm.

Tekkis hea võimalus analüüsida, kas 10 aasta jooksul ka midagi muutunud on. Kohtla-Järvel endiselt haiseb. Poolkoksimägede ümbruse põhjavesi ja pinnas on endiselt väga reostunud. Põlevkivi kaevandamine, mis vahepeal vähenes ligi 10 miljoni tonnini, ulatub lõppeval aastal uuesti 17 miljoni tonnini – elektrit jälle eksporditakse ja põlevkiviõli tootmine annab 100% kasumit… Siiski selle arvel, et me keskkonnamaksud põlevkivi töötlemise käigs tekkiva reostuse eest on endiselt väga madalad.

Väikeseid arenguid siiski on. Kiviõli poolkoksimäge muudetakse spordikompleksiks, Eesti Energia hakkas uurima põlevkivituha kasutusvõimalust kaevanduste täiteks, koos maaülikooliga uuritakse ka tööstusmaastike taaskasutust, vanemate poolkoksimägede kui riiklikul vastutusel olevate prügilate sulgemise maksumuseks on plaanitud üle miljardi krooni… Kõik need ideed on lõpuks rakendunud viimase aasta jooksul. Muidu aga – loen seda 10 aasta tagust juttu nagu eile oleks kirjutatud…

Postimehe Looduse Lood, 04.03.1997

Põlevkivitööstuse jäätmemäed on ohuks ka tulevastele põlvedele. Põlevkivitööstus Ida-Virumaal on aastakümnete jooksul tekitanud jäätmemägede ja platoodega liigestatud tööstusmaastiku. Tekkinud on kartus, ega ka meie jäätmete puhul pole tegemist keemiliste kellapommidega, mille tegelik oht keskkonnale ilmneb aastakümneid ja -sadu hiljem pärast nende kuhjamist. Jäätmemägede edasine haldamine ja vastutus on aktuaalselt päevakorrale tõusnud seoses Kiviteri erastamisega.Sõltumata sellest, kuidas arenevad erastamisprobleemid, jäävad jäätmemäed pärandiks järeltulevatele põlvedele, sest nende kogumaht on väga suur. Põlevkivitööstuse jääkidest rääkides ei piisa aga ainult nende hulga teadmisest, hoopis tähtsam on teada nende koostist ja sellele vastavat reostuspotentsiaali. Erinevad jäägid mõjutavad ümbritsevat keskkonda väga erinevalt.Jäätmeid Hiina müüri jaguKui palju on tekkinud ja tekib jäätmeid Eesti põlevkivivarude kasutamisel? Et ühikuks on sajad miljonid tonnid, ei oska me seda endale ette kujutada. Siiski: tahketest jääkidest piisaks selleks, et rajada Hiina müüri analoog (laius 6 m, kõrgus 10 m) kogu Eesti rannajoonele (3794 km), maismaapiirile (633 km) ja Peipsi kaldale.

Ka praegu toodetakse põlevkivi pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas; kaevandamise tipp-perioodil, 1980ndate alguses aga isegi 1 tonn sekundis (üle 30 miljoni tonni aastas).

Tekkinud jäätmete hulga määramisel kehtib ligikaudne ülilihtne reegel: jäätmeid tekib võrdselt põlevkivitoodanguga, sest ühelt poolt on põlevkivist vajalik eraldada aheraine, teisalt aga on põlevkivi tuhasus põletamisel üle 50%, keemiatööstuses aga 75%. Niisiis: ka praegu tekib jääke pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas.

Kaevandamise algperioodil polnud jäätmete keskkonnaohtlikkuse hindamine vajalik, seetõttu oleme kaevandatava põlevkivi e kukersiidi puhul õnnega koos, kuna see on kaltsiumkarbonaadirikas ja ei sisalda ohtlikes kogustes raskemetalle – erinevalt paljudest teistest põlevkividest, nagu näiteks kurikuulus diktüoneemaargilliit. Raske on ette kujutadagi ökokatastroofi, mis oleks tekkinud, kui samal viisil ja hulgal oleks toodetud ja põletatud diktüoneemaargilliiti.

Kindlasti on vaja teada, et erinevad jäätmed on väga erineva keskkonnaohtlikkuse astmega. Laias laastus võib jäätmed jagada kolmeks: kaevandamisel tekkiv aheraine, elektrijaamade tuhk ja keemiakombinaatide poolkoks. Proportsionaalselt moodustab aheraine kogu jäätmemassist ligikaudu 40%, soojuselektrijaamade tuhk 50% ja keemiatööstusjäägid 10%.

Aheraine ja tuhaväljade keskkonnaohtlikkus on väike

Rikastusjäägid on praktiliselt ohutud, välja arvatud juhul, kui toimub aherainemägede isesüttimine. Süttisid liigkõrged aherainemäed (peamiselt 1970ndatel), mille materjal oli käsitsi rikastamise jääk ja seetõttu suure põlevkivisisaldusega. Täies ulatuses on põlenud seitse aherainemäge e terrikoni. Senini on teadmata, kui suures koguses kandus põlemise järgselt põhjaveelademeisse orgaanilisi reoaineid ja kas ning kuidas need on levinud.

Lisaks pole täit kindlust, et isesüttimine on tulevikus välditud. Pikaajalisel leostumisel kandub aherainemägedest välja võrreldes tavaliste kivimitega sulfaatiderikkam vesi, mis siiski otsest ohtu ei kujuta.

Soojuselektrijaamade tuhaärastusvett iseloomustab ülikõrge aluseline reaktsioon (pH 12.4), mistõttu settebasseinide alla jäävad tuhatkond hektarit on meelitavalt helesinised, kuid elutud veekogud. Tähelepanuväärne on aga, et kõrge pH põhjustajaks on lahustunud kaltsiumhüdroksiid, mis seob atmosfäärist CO2(!) ja nii puhverdub suhteliselt kiiresti, jättes leelise reostuse lokaalseks.

Kurb on see, et märkimisväärne osa tuhaplatoodesse kuhjatust kujutab endast kaotsi läinud varandust, mis on võrreldav tsemendikottide jätmisega vihma kätte. Pole lootustki, et tuhaplatoode materjali kasutamine muutuks kunagi majanduslikult otstarbekaks (ei hakka ju keegi kivistunud tsementi uuesti purustama ja kuumutama).

Keemiatööstuse jäägid on ohtlikeimad

Tööstuslikus protsessis muundatakse põlevkivi orgaaniline aine e kerogeen paljudeks erinevateks orgaanilisteks aineteks. Tähtsaim termiline menetlus on utmine ehk poolkoksistamine, mille peaeesmärk on õli saamine. Just koos poolkoksiga Kiviõli ja Kohtla-Järve «mustadesse mägedesse» paisatavaid orgaanilisi ühendeid (süsivesinikud, fenoolid, ketoonid jne) tuleb pidada põlevkivitööstuse ohtlikemaiks jääkideks.

Kohtla-Järve poolkoksimäe jalamil avanevat vaadet koos vastava haisuga on edukalt kasutatud shokiturismis. Praeguseni pole täpselt teada, kui ohtlik on keemiatööstuse reostus, kui suur on selle levila ja missugune oht varitseb esmajärjekorras.

Täiesti selgelt on poolkoksimäed seitsme aastakümne jooksul akumuleerunud reostuse nähtav, maapealne osa, kusjuures maa-alune levik on teadmata.

Nähtav on Kiviõli kombinaadist aastakümneid tagasi Erra jõkke paisatud reostus, mis tänaseni katab jõekaldaid ning on rikkunud unikaalset Uhaku karstiala. Jõekallaste mehhaaniline puhastamine, mis kõrvaldaks pealmise tahke kooriku, tooks endaga kaasa pinnases paiknevate vedelas olekus orgaaniliste jääkide aktiviseerumise ning on seetõttu mõttetu.

Mida teha lähitulevikus?

Kiviteri uut omanikku võidakse kohustada kinni püüdma ja puhastama poolkoksimägedelt alla nõrguvat vett. Tuleb aga aru anda, et seda pole kümnete aastate jooksul korrektselt tehtud. On väga tõenäoline, et reostus levib maa sisemuses mägede ümbruses edasi vaatamata sellele, kas taoline puhastussüsteem luuakse või ei.

Kardan, et poolkoksimägedelt nõrguva vee poolt ümbruskonnale tekitatud seniseid keskkonnakahjustusi on tugevasti alahinnatud. Kuna puudub informatsioon reostuse leviku ja ohtlikkuse kohta, oleme teadmatuses, missugused ohud ootavad kohalikke elanikke tulevikus. Arvan, et antud küsimuses tuleks käivitada ekspertuuringud.

Meenutagem, et Nõukogude sõjaväeosade poolt tekitatud reostust hakati süstemaatiliselt uurima alles pärast vägede lahkumist. Kiviteri puhul võiks taoliseks ajatähiseks olla erastamine ja sellega kaasnev lootus keskkonnahoidlikust uuest omanikust. Antud juhul aga, kui hea ka poleks uue omaniku tahe, võivad keemiatehase vanad patud ilmsiks tulla alles nüüd või lähimate aastakümnete jooksul.

Läinudaastane põleng Oru turbaväljadel näitas, et omanike vahetusega kaasnev kogemuste puudumine võib viia orgaanilise aine isesüttimiseni. Kuna ka põlevkivi aheraine ja poolkoks on isesüttimisohtlikud materjalid (rääkimata ohtlikust ümberkäimisest lahtise tulega), on vajalik fikseerida teave probleemi olemusest ja kehtestada vastav kontroll.

Tuhamäed jäävad

Just kaevandatava põlevkivi e kukersiidi unikaalne keemiline koostis tagab selle, et on võimalik aherainemägesid ja elektrijaamade tuhaplatoosid edukalt haljastada, ja ka selle, et neilt lähtuv reostuskoormus on väike.

Et võrreldes Kesk-Euroopa riikidega on väikese Eesti rahva valduses suurel hulgal asustamiskõlblikku maad ja leidub ka odavat kohalikku ehitusmaterjali, ei hakata meie jäätmemägesid lähimate aastakümnete jooksul ilmselt ei esteetilistel ega majanduslikel eesmärkidel laiali kandma. Seetõttu oleks otstarbekas neid kujundada ja haljastada.

Poolkoksimägedel on potentsiaal olla salakavalateks reostusallikateks, nende käitumist on kindlasti vajalik kontrollida, ning mida varem, seda parem. See ei ole vana ega uue omaniku vastutuse jaotamise probleem, see on käesoleva põlvkonna kohustus tuleviku ees.

Talleggi kanade lugu

erik2.jpg

ERIK PUURA 

Mulle saatsid e-kirja Kopli küla külavanem Sulev Puumeister ning külaelanik Raili Allmäe, hariduselt bioloog. Mõned väljavõtted kirjadest:

– Prügila põlengust saadik ca 6 aastat tagasi ei ole ükski ametkond ega kohalik omavalitsus vaevunud meid ära kuulama ja uuringuid teostama;
–  Kanade matmisel avati suletud prügila, samas põhjavesi on seal halvasti kaitstud;
–  Peale matmist juba kuu aega tiirutame ametkondade vahel selguse saamiseks, missugused ohud meil valitsevad, ja tunda on tõsist ringkaitset.
Viimases hädas ilmselt pöörduti Roheliste poole ning algas temperatuurimõõtmise aktsioon. Rohelised teavad, kuidas saavutada sensatsiooniline esiuudis. Ma arvan, et nad samas saavad ise väga hästi aru, et esikaaneuudise saamiseks tuleb probleem puhuda väga suureks. Selleks on vaja tegelikku olukorda üle võimendada.
Alljärgnevalt minu poolt Novaatoris www.novaator.ee 19.12. kell 12.20 avaldatud lugu, pisut lühendatult, enne seda kui said teatavaks temperatuuride mõõtmistulemused.
Talleggi kanade laipade eemaldamiseks valiti kõige lihtsam ja kiirem meetod – matmine. Samas on selge, et sellega kaasnevad täiendavad ohud põhjaveele ja sealtkaudu ka inimesele  – isegi juhul, kui matmiskoht on kaetud mitmemeetrise savikihiga.  
Kui olulised aga need ohud on ning kuidas neid hinnata? Roheliste idee mõõta matmiskoha pinnatemperatuuri infrapunakaameraga ei anna üheselt tõlgendatavaid tulemusi. Esiteks, matmiskoha näol on tegemist kunagise prügilaga, kuhu on juba varem maetud orgaanilist materjali ning seetõttu on temperatuur sisemuses looduslikust kõrgem.  Teiseks, sellise matmisviisi juures toimub temperatuuri tõus anaeroobse lagunemise käigus, orgaaniliste jäätmete matmise korral on intensiivse lagunemise viibeaeg sageli pool aastat ning varem pole põhjust oodata temperatuuri tõusu. Kolmandaks, paljude umbmäärasuste tõttu ei ole võimalik pinnatemperatuuri mõõtmise järgi teha korrektseid arvutusi maa sisetemperatuuri kohta, peamiseks neist on kattekihi soojusjuhtivuse korrektne määramine.
Meetod, mille abil saab korjuste temperatuuri hinnata, saab olla vaid temperatuurisondi paigaldamine matmiskoha sisemusse. See töö, kui seda plaanitakse, peab olema bioturvalisuse huvides äärmiselt läbimõeldud.
 Enne seda aga, kui asuda uisapäisa mingite tegevuste kallale, on võimalik maailmapraktikast õppida. Üheks allikaks on „Carcass Disposal: A Comprehensive Review, August 2004,Report prepared by the National Agricultural Biosecurity Center Consortium Carcass Disposal Working Group“, mis on kättesaadav veebiaadressilt: http://fss.k-state.edu/FeaturedContent/CarcassDisposal/PDF%20Files/ 
Seda aruannet ülevaatlikult analüüsides võib meie matmiskoha kohta väita järgmist: – tõenäoline Talleggi kanakorjuste lagunemise aeg on 10-15 aastat. – mõju põhjaveele avaldub eelkõige ammooniumi ja orgaaniliste ühendite lekkimise kaudu põhjavette, mille intensiivsem periood kestab umbes 20 aastat. 
Mistahes teisi järeldusi teha ilma täiendavaid parameetreid teadmata on ennatlik. Põhjavee liikumise kiirus sõltub kivimite ja setendite iseloomust ning veetasemete erinevusest, lõhelistes lubjakivides võib vesi liikuda kiirusega mitmeid meetreid päevas, liivades-kruusades läbida poolekilomeetrise vahemaa mõnede, kümnete või sadade aastatega ning savikates kihtides võib kuluda meetrise kihi läbimiseks tuhandeid aastaid.
Kuivõrd matmiskoha näol oli tegemist kunagise prügilaga, siis peaksid inimeste kaevudes ilmnema eelkõige need mõjud, mille põhjustajaks on juba olnud seesama prügila mitmekümne aasta jooksul. Kui sellised mõjud puuduvad, on vähetõenäoline, et ka kanade matmispaik lähiaastakümneil olulist mõju avaldab.
Samas ei tohi põhjaveega mängida, väga sageli pärandame reostuse järgmistele põlvkondadele. Selles osas on maailmas tuntud näiteks Love Canali juhtum USA-s, kus terve elamurajoon ja koolimaja rajati ohtlike jäätmete prügilale.  
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia professor Andres Merits selgitas antud küsimust  viiruse säiluvuse seisukohalt. 
Newcastle Disease virus (NDV) kuulub sugukonda Paramyxoviridae (samasse gruppi kuuluvad inimese paragripi, mumpsi ja leetrite viirused), perekonda Avulavirus. Tegemist on tüüpilise RNA-genoomse viirusega, mille virionil on olemas väline membraan. Need põhiomadused määravad suurel määral NDV stabiilsuse: viirus ei talu kuumust (inaktiveerub 55 C juures umbes tunni aja jooksul, mõned tüved isegi kiiremini), otsest päikesevalgust (inaktiveerub ca 30 minutiga) ega tavalisi desinfitseerimisvahendeid. NDV talub hästi külma ja võib jäätunud  proovides seista aktiivsena piiramatu aja. 
Milline on võimalus, et NDV  pääseb põhjavette ja hakkab seal levima? Üldiselt ei talu NDV ka külma (mitte jäätunud) keskkonda väga kaua, seni pole Andres Meritsa käsutuses oleva info põhjal näidatud, et ta püsiks aktiivsena rohkem kui 3 – 4 nädalat. Tavaliselt loetakse piisavaks matta NDV-ga saastunud materjalid 1,5 meetri sügavusele ja seda matmiskohta mitte puutuda 3 kuu jooksul, külma ilma korral kauem. Sealhulgas peetakse oluliseks, et maetud materjalidele ei pääseks ligi ei loomad, linnud ega putukad, loomadest eriti igasugused närilised.  
Milline on temperatuur matmiskeskkonnas, pole sellel juhul väga tähtis (peaasi, et ei jäätuks läbi), kõrge temperatuur komposteerimisel kiirendab oluliselt viiruse hävimist, kuid muude tingimuste täitmisel pole vajalik. NDV edasikandjateks on mitmesugused linnud, eriti veelinnud ja värvulised. Väga sageli tavalised varblased. Tõenäosus, et viirus nende seas on levinud ja nende vahendusel edasi kandub, on väga palju suurem kui levik matmiskohast. 
Kokkuvõtvalt võib stsenaarium, et viirusega saastunud põhjavesi kannab viiruse 4 nädalaga farmini, toimuda vaid juhul, kui suure veejuhtivusega pinnase korral (liivad-kruusad) paikneb farm vaid mõnekümne meetri kaugusel matmiskohast. Viirus säilib kuid ja aastaid vaid juhul, kui matmiskoht täielikult läbi külmub. Seega ei saa viiruse levikut pidada matmise peamiseks keskkonnaohuks. Matmine iseenesest aga põhjustab kümnete aastate jooksul anaeroobse lagunemise produktide, peamiselt ammooniumi ja orgaaniliste ainete lekkimist põhjavette.
Nagu võiski arvata, temperatuurimõõtmised ei näidanud soojuse eraldumist ja ei saanudki näidata orgaaniliste jäätmete anaeroobse lagunemise kiirust arvestades. Kuid neid mõõtmisi hakati valesti tõlgendama, nagu oleks tõepoolest viiruse leviku oht olemas!
Sellise välise membraaniga viiruse hävimiseks ei ole vaja kõrget temperatuuri,
piisab täiesti, kui temperatuur on ca 4-6 kraadi nagu ikka maa sees. Ja nii sügaval maa sees jäätumist ei  toimu.Ainuke asi, mida teha EI TOHI, on seda matmiskohta praegu lahti kaevata.Ja veel kord puust ja punaseks:
1) Vastavalt teooriale ja orgaaniliste jäätmete matmise praktikale olulist temperatuuritõusu hetkel ei ole ja ei saagi olla;
2) Välise membraaniga viirus hävib aja jooksul (ca 1 kuu) ka 4-6 kraadisel temperatuuril, peaasi,  et ei oleks jäätumist; nii sügaval ei saa jäätumist olla;
3) Matmiskohta ei tohi praegu lahti kaevata.
Ma väga loodan, et peatselt käivituvad uuringud, mis selgitavad prügila tegelikke mõjusid ümbritsevate külade elanikele. See ei ole mingi raketiteadus, vaja on tunda hüdrogeoloogiat ja hüdrogeokeemiat ning võtta veeanalüüsid õigetest kohtadest.

Turvatunne keskkonna suhtes on esmatähtis

Keskkonnaprobleemide küüsis piinlevad inimesed vajavad abi ja turvatunnet – inimasumid paiknevad vanade prügilate lähistel, rajatakse uusi reostavaid ettevõtteid, asulate lähistele maetakse loomakorjuseid jne jne.Väga paljud kohalikud elanikud on pidanud järjest süvenevas probleemiderägastikus vaevlema. Kiiret abi aga ei ole kusagilt loota.

Mingi keskkonnavaldkonna eest vastutavad ametkonnad tõmbuvad kohalike elanike emotsionaalsete pöördumiste peale sageli ringkaitsesse, lisaks on vastutus eri ametkondade vahel sageli väga umbmääraselt jaotatud ning algab põrgatamine, mis on juriidiliselt korrektne, tegelikkuses aga on tegemist inimeste lollitamisega. Tõsi, ka inimesed on oma pöördumistes sageli liialt emotsionaalsed ning võivad tõlgendada probleeme suurematena, kui need tegelikult on. Aga vastasel korral ei panda neid üldse tähele ning probleemide ülepaisutamine on tingitud turvatunde puudumisest. 

Kohalikud elanikud on pettunud ka meedias – ajakirjanikud otsivad sensatsioone ja esikaaneuudiseid, loetavuse tagamiseks peab tõlgendus olema äärmuslik ning korrektse analüüsi asemel ilmuvad sageli kahte sorti käsitlused: ühed võimendavad probleemi üles, teised materdavad probleemipüstitajad maatasa. Kuna probleemide võimendamisel kasutatakse sageli ka ebakorrektseid argumente lisaks õigetele, on lihtne kogu probleemipüstitus põhja lasta.

Kohalikud elanikud aga sellistest puhangutest eriti ei võida. Ja kogu selle kupatuse juures unustamegi, et tegelikult elame keskkonna mõttes õnnelikul alal – pole siin tugevaid maavärinaid, vulkaanipurskeid, orkaane, tuhandete inimohvritega üleujutusi…

Meil on ainult kaks probleemi:1) me rikume ise oma keskkonda;2) me ei suuda tagada endile turvatunnet. 

See blogi on seotud ka Tartu Ülikooli poolt toimetava teadus- ja tehnoloogiauudiste portaaliga Novaator www.novaator.ee, mis töötab praegu koostöös Äripäeva online-uudistetoimetusega. 

Selle blogi kaudu püüan

1) ise analüüsida keskkonnaprobleeme, koondades parimad teadmised nii iseenda kui teiste Tartu Ülikooli ja Eesti teadlaste teadmistepagasist;

2) vastata inimeste küsimustele, kuidas turvatunne keskkonnaprobleemide suhtes oleks tagatud. 

Kuna õpetan ka Tartu Ülikoolis keskkonnageoloogiat ning igal aastal on mul 100-120 tudengit, siis on see blogi ühtlasi ka neile foorumiks ja õppematerjaliks. 

Erik Puura 

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor