Absoluutse nulli uus definitsioon

Soomlased olid Mikael Granlundi väravast hokimängus Venemaa vastu sellises vaimustuses, et Soome Wikipedia vabatahtlik toimetaja tegi lisanduse absoluutse nulli artiklisse.

“Absoluutne null on defineeritud Mikael Granlundi kehatemperatuuri järgi, kuna ta on maailma kõige külmaverelisem mees.”

Lisandus kadus küll kiiresti ja kuivõrd see on järjekordne hoop vabatahtliku entsüklopeedia usaldusväärsusele, jääb asjatundjate ja kriitikute otsustada. Aga värav oli tõesti ilus ning erinevalt eestlastest elas soome telekommentaator end samuti suurepäraselt välja. Noor hokitalent on ilmselt saanud inspiratsiooni Harri Potteri lugudest, reaalsemalt küll lacrosse’ist. Selliseid tempe harjutavad kõik hokimängijad, kuid keegi polnud nii efektset väravat tippmängus suutnud visata.

Soome telereporter Antero Mertaranta on ka ühtlasi heliloojaks ja sõnade autoriks muusikalisele motiivile “Taivas Varjele!” Nii sünnivadki legendid, mis tugevnevad veelgi peale rootslaste purustamist MM-finaalis.

Rakett 69 taustakahinad

Kui Ylle Rajasaar mind eelmisel suvel noorte võistlussaatesse Rakett 69 kohtunikuks kutsus, siis andsin nõusoleku jõudumööda kaasa aidata ja mitmeid nädalavahetusi selle heaks ohverdada. Sai ju Selgeltnägijate Tuleproovis loogiku rollis mitmeid huvitavaid suvepäevi veedetud. Ise juures olla ja näha, kuidas teletöö käib, on väga hea kogemus.

Saate tootmise käigus on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Algses stsenaariumis oli kirjas, et etteasteid hindavad kolm kohtunikku – professorid Tsirr, Pirr ja Binn, kellel kõigil on individuaalne ja omapärane iseloom. Nii oli algselt planeeritud ka näitlemiskomponent. Mina ütlesin, et äärmisel juhul olen nõus olema Binn, aga mitte Tsirr ega Pirr.

Läks aga nii, et telepildi edastajate arvates oli taoline näitlemine ilmselt liiga kunstiline ja lapselik. Juhtuski, et professorite nimed kaotati, aga kunstilistes rollides tiitlid jäeti alles. See on siis taust, kuidas mind, Rein Kuresood ja Aigar Vaigut (hiljem ka Andres Juurt) ehiti võõraste sulgedega ning mille peale saame hetkel ka pahaseid kirju. Huvitav on aga see, et nende kirjade saatjateks on peaasjalikult doktorandid ja noorteadlased. Ilmselt on riivatud nende austust oma professorite vastu.

Vale-professorid Kuresoo, Puura ja Vaigu tööhoos

Tunnistan, et teatud hetkel (alates 1999. aastast) kaldusin rohkem administratiivtöö poole ning olen võtnud südameasjaks ka teadust populariseerida. Kui oleksin jäänud täiskohaga teadust tegema, siis ilmselt oleksin kindlasti ka ise juba mõnda aega professor. Samas on nii TÜ Tehnoloogiainstituudi käivitamine ja juhtimine kui ka ülikooli ettevõtlussuhete juhtimine olnud tõsiseks väljakutseks. Olen ilmselt seda tüüpi inimene, kellel on soov näha töö tulemusi käega katsutavamalt kui teadusartikli abil maailmateadusse panuse andmine. Aga lootus siirduda tagasi teadustööle pole ikkagi veel kadunud.

Seda blogikirjutist kirja panema aga sundis mind miski muu. Olen viimastel aastatel käinud korduvalt meie gümnaasiumides korraldatud teaduskonverentsidel. Olen näinud noorte säravaid silmi, kui neile teadusest rääkida. Ka noorte endi ettekanded on olnud vaimukad. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis hinnati koolimajas olevate taimede võimalikke riske õpilaste tervisele ning leiti, et mõni mürgine taim võib koolilastele peale kukkuda. Selgus, et samas tunnis sama klassiga oli mürataust 10 detsibelli väiksem juhul, kui ruumis viibis kooli direktor. Üks õpetajatest aga, näinud klassiruumi süsihappegaasi näitu, hakkas iga kord enne tundi klassiruumi õhutama. Naljatati, et ilmselt kartis töökohta kaotada.

Loomulikult olid need esimesed sammud ja sügavamat teadust oli kõiges selles vähe. Aga just noorte säravad silmad on need, mis annavad tunnistust tahtest ja pühendumusest. Minu kartus on, et liiga tõsine suhtumine teaduse tegemisse võib sära lämmatada. Ka Rakett 69-s osalejad ütlesid, et palju tähtsam kui rahaline auhind on nende jaoks kogemused ja uued sõbrad. Samas olen kuulnud taustinfot, justkui oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit.

Ülikooli õppima asudes toimub sageli muutus. Kui koolis saavad andekad gümnasistid juba hiilata teadmistega, mis võivad mõnes osas ületada õpetajate omi ning klassis silma paista ja eristuda, siis ülikoolis on distants üliõpilase ja õppejõu vahel sageli ülisuur. Õppejõud võib olla mitmeid kümneid aastaid ainult vastava erialaga tegelenud. Lisaks on ülikooli esimene kursus sageli masstootmine. Mõnda loengukursust võivad kuulata mitusada tudengit ning võimalus igaühega eraldi tegelda õppejõul praktiliselt puudub. See on kõige kriitilisem periood, kus säravate silmadega sisseastuja võib tunda end molekulina ookeanis ja muutuda mutrikeseks suures süsteemis. On hädasti vaja juurde luua võimalusi, mille kaudu esimeste kursuste tudengid saaksid oma tärkavat teaduspotentsiaali rohkem realiseerida ja avada. Või siis omada teadmist, et õige pea see neil võimalikuks saab.

Rakett 69 on samuti molekul ookeanis, kuid vajalik molekul. Oleks tore aga, kui tekkivad diskussioonid ei piirdu kohtunike tiitlitega (kinnitan veel kord, et näiteks mina pole professor Binn ega ka professor Puura) ning aruteluga, mida ’69’ võiks ikkagi tähendada, vaid kellelgi on soovi ja tahtmist vaadata ning hinnata ka sisulist poolt. Loovus on ikkagi midagi muud, kui Mõigu KEK  klaverimuusika saatel püüab meelde tuletada, mis kuupäeval sündis Marie Curie, ning Õie Heinmaa teeb teatavaks tabeliseisu.

(Noortele selgituseks. Meie põlvkond kasvas üles pühapäevahommikuste mälumängudega ETV-s. Mõtlemise ajal, milleks oli ette nähtud 1 minut, mängis klaverimuusika. Õie Heinmaa oli legendaarne punktitabeli pidaja, Mõigu KEK mõnda aega üks tugevamaid võistkondi. Küsiti ehk küll huvitavaid, kuid sageli ka mälumängurite poolt pähe tuubitud fakte. Eestis kõndisid ringi nn elavad entsüklopeediad. Tunnistan ausalt, et üheks mälumänguks töötasin ma ka ise veel koolipoisina Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik 8 köidet läbi 4 korda. Hiljem arvas aga mu isa, et pea ei peaks päris prügikast ka olema. Tähtsad on loogilised seosed asjade ja protsesside vahel.)

2012, punane liha ja kerakujuline lehm

Piirav 18 minuti reegel, selle pidev jälgimine ja peast rääkimine Tartu TEDx konverentsil ei võimaldanud kõiki varem välja mõeldud assotsiatsioone esile tuua. Seetõttu esitan mõtted ka kirjalikult.

Infoajastu järjest süveneb

Veel 25 aastat tagasi oli olukord informatsiooni leviga Eestis sootuks teistsugune. Meil oli üks eestikeelne telekanal, kaks peamist raadiokanalit, ajalehed, ajakirjad. Veebimeediast, suhtlusvõrgustikest ja mobiiltelefonidest ei osatud isegi unistada mitte. Informatsiooni levi oli rangelt kontrollitud.

Samas on infoajastu võidukäik kaasa toonud ka negatiivset. Mitmed veebimeedia väljaanded kubisevad kirjavigadest. Paar aastat tagasi kirjutasin Õpetajate Lehele küsimuse, mida nemad arvavad veebimeedia õigekirjaprobleemidest ja kas midagi ehk õnnestub teha. Sain vastuseks, et veebimeedia ongi õigekirja hukk. Kas nii lihtsalt me alla annamegi?

Meeletu informatsioonitulva seas kindlaid valikuid tehes õnnestub leida toetust oma arvamusele ja seda kenasti serveerida, jättes märkimata, et on ka teisi algallikaid, mis väidavad sootuks muud.

Leiutaja Thomas Alva Edison on öelnud: „Keha peamiseks funktsiooniks on toimetada aju ühest kohast teise.“ Kui kombineerime selle ameerika poeedi Robert Frosti ütlusega „Aju on imepärane organ: ta käivitub hommikul kohe peale tõusmist ning ei peatu enne, kui oled jõudnud tööle“, siis näeme, et laupäeval TEDx üritusele kehade poolt kohale toodud ajud on üks väheseid ühismõtlemisi üldse, mis maailmas toimub.

Samuti on üha raskem leida sissepääsu inimeste infovälja. Selleks kasutatakse veebimeedia poolt mitmeid trikke: pealkirju, mis ei vasta sisule ning sensatsioonide otsimist sealt, kus neid ei ole.

Teadlaste töö tulemuste jõudmisel avalikkuseni on kolm peamist eesmärki. Jätan selles ettekandes kõrvale teadlaste poolse omavahelise infovahetuse.

Esiteks, teavitada ohtudest ja arengutest.

Meedia ei tohi külvata hirmu viitega teadlaste arvamusele, mida tegelikult kunagi ei ole olnud. Internet kubiseb maailmalõpu kuulutajatest. Maiade kalendri arvatava lõpuga seonduvalt aastal 2012 on kokku klopsitud täiesti suvalised ja teaduslikult põhjendamata versioonid, miks just sel aastal midagi peaks juhtuma. Eristuvad sellise hulluse külvamiselt teenijad ning lihtsalt inimesed, kel on probleeme eneseväljendusega, on lugenud läbi ühe või kaks hirmu külvavat raamatut ning jagavad oma ’teadmisi’ kogu maailmale.

Jah, näiteks Yellowstone’i supervulkaan hakkab kunagi kindlasti purskama, kuid kas see saab olema 10, 100, 1000 või 10000 aasta pärast, on teadmata. Lisaks ei saabu siis maailma lõpp, suur osa Põhja-Ameerikast saab kaetuks tuhakihiga ning toimub globaalne jahenemine. On väga vähe tõenäoline, et selline aktiivsus avalduks kahe aasta pärast, sest vulkaani aktiviseerumise eelindikaatorid peaksid olema juba nähtavad.

Täpselt sama moodi on kõikide teiste geoloogiliste ohtudega, mida aastaga 2012 seostatakse. NASA astrobioloog David Morrison tahaks maailmale rääkida huvitavat meie universumist, kuid tema poole pöörduvad pidevalt hüsteerias noored, kes on viidud sisuliselt enesetapu ääreni. On naeruväärne arvata, et maiad nägid ette midagi, mida meie oma tehnoloogia arengutaseme juures ei suuda näha.

Inimese suurimaks vaenlaseks ei ole mitte geoloogilised ohud, vaid inimene ise. Asjatu hirmu külvamine on üks viise, kuidas inimene iseennast hävitada püüab.

Antud ettekande kontekstis on 2012 sümboliks, mis nõuab äärmiselt korrektset käitumist arengutest ja ohtudest teavitamisel. Absurdsus on lubatud Hollywoodile, nagu me nägime filmis „2012“. Hollywood aga oli poliitiliselt korrektne, muutes maailmalõpu teaduslikus mõttes nii jaburaks, et kinost väljudes seda enam ei usutud. Ilmselgelt saavutati see vaatajate arvu arvel ning saadi ka karmi kriitikat, kuid hoiti ära ülemaailmne paanikalaine.

Teiseks, teadustöö tulemuste abil saab pakkuda head meelelahutust.

Selles pole midagi halba, kui nn kollased meediaväljaanded ja loomulikult ka kogu muu meedia teadlaste tööle tähelepanu pöörab. Lausa vastupidi, see on üks osa meie elukestvast õppest. Samas lihtsalt, haaravalt ja seejuures korrektselt kirjutamine nõuab väga suuri oskusi. Teadus muutub kogu maailmas üha trendikamaks. Kuid kahtlastest allikatest ja ebakorrektselt tõlkimine ning lõpuks veel õigest kontekstist täiesti eemal oleva pealkirja panemine põrmustab teadlaste töö tegelikud tulemused. Üle kogu maailma levivad legendid, millel pole teaduslikkusega enam mingit seost. See pole sugugi vaid Eesti probleem, see on kogu maailma probleem.

Kui kirjutis algab sõnaga teadlased, mille järel on koolon, mõtlen alati – mis nüüd siis tuleb. Mõned näited.

Teadlased: naiste  parkimisoskused jätavad soovida

Lisasin omakorda sellise pildi, et uudist veelgi naljakamaks muuta. Tegelikult uuriti Saksamaal väikest gruppi inimesi, 62 juhuslikult valitud autojuhti proovisid autot parkida ning mehed parkisid selles väikeses uuringus kiiremini ja täpsemalt kui naised. See aga ei tähenda, et naiste oskused soovida jätavad.

Teadlased: kohvi joomine teeb rinnad väiksemaks

Tegelikult ainult osadel naistel on geneetilised iseärasused, mille puhul on leitud võimalik seos kohvi tarbmise, rindade suuruse ning ka rinnavähi tekke vahel. Kindlasti aga ei ole kohvi tarbimine peamine faktor, mis seda kõike määrab. Sama hästi võiks autoga Tartust Tallinnasse sõites põhjatuule korral panna pealkirjaks  “Tuul lükkab autosid Tartu poole”.

Teadlased: mustus on lastele kasulik

Jällegi lisasin pildi, mis põrmustab pealkirja. Loomulikult on ka varem teada, et steriilsemad elutingimused suurendavad allergiariske – seda oleme me Eestis tajunud. Samas halbade elutingimuste tõttu hukkuvad maailmas miljonid lapsed. Kas me võime niiviisi pealkirjaga ülbelt naljatleda?

Teadlased: punase liha vaatamine rahustab mehi

Uudise kohta lisasin pildi, mille kohaselt lihunik peaks olema maailma kõige rahulikum inimene.

Samas hakkas mind tõsiselt huvitama, kas mees õhtul närvilisena koju tulles ning kausitäit toorest punast liha nähes tõepoolest rahuneb. Juhtumit algallikatest uurides selgus, et Kanada McGilli ülikooli teadlased olid katsealustele meestele näidanud siiski küpsetatud liha pilte. Täpsustus, et liha oli söögiküps, jäeti tegemata ajalehe Vancouver Sun poolt ning niiviisi levis uudis koos toore liha piltidega üle kogu maailma. Nii et, armsad naised – olge ettevaatlikud teieni jõudvate teadustulemuste rakendamisel ning küpsetage liha ära, kui meest rahustada soovite. Või veel parem, las ta teeb seda ise.

Punane liha antud ettekande sümbolina tunnustab intelligentse meelelahutuse pakkujaid, kuid nõuab toetumist korrektsele originaalallikale ning taunib valetõlkeid ja kontekstist väljarebimist.

Teaduse kommunikatsiooni kolmandaks ja kogu ühiskonna arengu mõttes väga oluliseks eesmärgiks on suunatus kindlatele sihtgruppidele – ettevõtjatele ja noortele. Ülikoolid ja teadlased on endiselt ettevõtluses ja koolinoorte õpetamisel vähe kasutatud ressurss.

Ettevõtjatega koostöö piiratust ilmestab üle kogu maailma levinud legend. Kord anti teadlaste grupile ülesandeks uurida, miks farmi lehmad niivõrd vähe piima annavad ning esitada ettepanekud selle parandamiseks. Teadlaste rühm käis kohapeal asja uurimas, tegi arvukalt mõõtmisi keerulise aparatuuriga ning saatis lõpuks farmerile aruande.

Aruanne algas lausega „Arvutuste lihtsustamiseks eeldame, et teie lehm on kerakujuline ja paikneb vaakumis…“ Farmer sulges aruande ning keeldus teadlastele tasumast. Samas olid teadlased teinud kõik õigesti – selleks, et keerukat ülesannet lahendada, tuleb kõigepealt süsteemi lihtsustada ning hiljem kontrollida, kuivõrd oluline üldse on, et lehm kerast erineb ja paikneb atmosfääritingimustes. Tulemused aga olid kommunikeeritud täiesti valesti.

Oma töös näen ikka ja jälle, et teadlaste ja ettevõtjate koostöö ei ole piisaval määral vahetu ja põhjalik. Defineeritakse lähteülesanne, vaieldakse lepingu tingimuste üle ning ikkagi lõpevad paljud aruanded sageli lausega, et uurimistöö tulemusena midagi väga kindlat väita ei saa ning et kindlamate tulemusteni jõuda, on vaja veel kolm korda rohkem aega ning kümme korda rohkem raha. Teadlased ja ettevõtjad peaksid alati töötama ühise meeskonnana kogu projekti kestel ning kus seda on saavutatud, on ka tulemused paremad.

Teadustulemuste ja teadmiste viimisel noorteni oleks vajalik näidata, et teadmised ja teadus ei pruugi tuua kiiret rikkust, kuid teadmised ja oskused on ainsad ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid suurendab. Muutuvas maailmas on teadmised ka kindlaimaks pensionisambaks. Elukestev õpe aga on põnev ja pakub palju huvitavaid väljakutseid. Oleme liigselt kinnistunud erinevate haridustasemete hindamisele ning ei arvesta sellega, et näiteks ettevõtluses edukas olemiseks on vajalikud sellised oskused, mida haridussüsteem terviklikult ei paku.

Lugu sellest, et teadlased elavad elevandiluutornis ja keegi ei tea, mis seal toimub, on legend. Sellist juttu ajav inimene pole lihtsalt vaevunud üles leidma õigeid infoallikaid. Näiteks on Eestis olemas novaator.ee, fyysika.ee, ERR-i teadusrubriik jne, sealt saab informatsiooni ka sekunditega ning enamgi veel – teadlastelt on võimalik ka küsida.

Kokkuvõtteks veel kord:

1)      2012: asjatult ei tohi hirmu külvata;

2)      punane liha: teadustulemuste moonutamine nullib teadlaste töö;

3)      kerakujuline lehm: parim on olla suhtlemisaldis, aus, lihtne ja loogiline.

Patendimaailm on Eestis alles avastamata

Kui jutt läheb innovatsioonile, kohtab Eestis ikka ja jälle tublisid analüütikuid, kes meie riigi põhiprobleemina toovad välja patentide väikese arvu. Ehk just seetõttu on ajakirjanikud valmis igast meie patendist ja patenditaotlusest suisa omaette loo tegema. Ka Tartu Ülikooli helistatakse pidevalt ja küsitakse, mitu patenti teil on ning soovitakse ka nimekirja. Ühtlasi pean isiklikult sageli seletama, miks just niipalju on ja kas võiks ka rohkem olla. Just seetõttu viin end pidevalt kurssi arvudega, et ootamatu telefonikõne peale saaks kiiresti vastata – meie patendiportfellis on hetkel 38 leiutist erinevates kaitsmise staadiumides ning ühe teadusraha ühiku kohta oleme selle näitajaga Euroopa ülikoolide seas kindlalt üle keskmise.

Näiteks Helsinki Ülikooli patendiandmebaasis on 92 patendiperekonda, samas kui sealne teaduseelarve on üle 6 korra suurem kui Tartu Ülikoolil. Oxfordi ülikooli teaduseelarve aga on üle 13 korra suurem ning tehnosiirdega tegelev ettevõte ISIS Innovation manageerib 400-patendilist portfelli.

Kuid kõik see on ainult pinnavirvendus. Patentide arv iseenesest on küll hea indikaator ülikoolide hindamisel ja kui patendiportfell on olematu või ülikõhn, pole arvatavalt tegemist tugeva teadusülikooliga. Eestis on arvestatav patendiportfell olemas nii Tartu Ülikoolil kui Tallinna Tehnikaülikoolil. Kuid kui portfelli võib lugeda juba arvestatavaks, siis pole paksus eriti oluline – sama hästi võiks küsida, mitu liitrit kütust auto võtab ning kiita neid, kel see arv on suurem. Kui veoauto või traktor võtab palju kütust, on see arusaadav – Hummerit aga pole küll mõtet pidada…

Samuti ei tähenda patentide väike arv riigis seda, et me peaksime patentide arvu suurendamise seadma lõppeesmärgiks, mille nimel tegutseda. Patendid on lahutamatu osa ärimaailmast ning leiutistele õiguskaitse taotlemisel on mõte siis ja ainult siis, kui on selge ja kindel plaan selle pealt tulu teenida ning vastavas suunas ka tegutsetakse.

Euroopa Patendiorganisatsioonile EPO 2005. aastal esitatud patenditaotluste arv, mida kasutab riikide innovatsioonivõimekuse võrdluses ka 2009. aasta European Innovation Scoreboard, toob välja väga suured erinevused Euroopa riikide vahel.

Pildile klikates saab graafikut paremini lugeda.

Lähteandmed: European Innovation Scoreboard 2009,  http://en.wikipedia.org/wiki/European_Innovation_Scoreboard

Miljoni elaniku kohta esitati Eestist vaid 7 EPO patenditaotlust, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 115. Kas keegi teab veel mõnda indikaatorit, mille puhul Eesti mahajäämus Euroopa Liidu keskmisest on enam kui 16-kordne?

Samas ainult ülikoolide poole vaatamine sellises situatsioonis on väga eksitav. Patendimaailma avastamine nõuab kõigepealt arusaama, milleks patente üldse vaja on – ning milleks on neid vaja ülikoolidel ja milleks ettevõtetel.

Ülikoolide teadlaste poolt käsitletakse patente sageli teadustöö kõrvalproduktidena, kuid selline suhtumine peaks muutuma. Üks põhiprobleeme on selles, et kui teadusartikli oskab teadlane ise valmis kirjutada, siis patentide keelt ja ülesehituse loogikat tunnevad ja oskavad patendibüroode töötajad ja mõned ülikoolide spetsialistid. Ülikooli patendid viitavad eelkõige teadustöö kvaliteedile ning rakendatavusele ja annavad signaale koostööks ettevõtetega. Väga vähesed ülikoolid on suutnud oma patendiportfelli edukalt teenima panna ning suures osas on tegemist ka loteriiga, samas on edukad ülikoolid selles valdkonnas eranditult ühtlasi tugevad teadusülikoolid. Ülikoolide kontekstis aga on leiutiste kaitsega mitte tegelemine võrreldav hammaste pesemata jätmisega. Seda lihtsalt tuleb teha.

Ülikooli eesmärgiks ei ole patente hoida, vaid võimalikult kiiresti suunata ettevõtlusse. Juba leiutistele õiguskaitse taotlemisel peaks olema ettekujutus nende baasil arendatavatest toodetest ja teenustest ning nii regionaalsest kui globaalsest nõudlusest nende järele – ning vastavate arendustega tuleb hakata koheselt tegelema, kui teadlased on oma leiutistest teada andnud.

Hoopis teistsugune tähendus ja sisu aga on patentidel ettevõtetes. Need on osaks äristrateegiast ja –taktikast. Teadusmahukatele kasvuettevõtetele on patenditaotlused ja patendid vajalikud investorite ja suuremate koostööpartnerite tähelepanu köitmiseks. Suurtes tehnoloogiaettevõtetes aga on patentidel reputatsiooni, turunduse, konkurentide arendustegevuse aeglustamise, vajaduse korral konkurentide ründamise ja kaitse ning litsentse vahetades ka vastastikuse arengu tagamise rollid. Nokia näiteks esitab igal aastal umbes 1000 patenditaotlust ning ettevõtte patendiportfellis on umbes 11000 patenti – see number muutub nii kiiresti, et ka Nokia kodulehekülg ei anna täpset arvu. Võrrelgem seda Eesti patentide arvuga! Viimase 20 aasta jooksul on Nokia panustanud teadus- ja arendustegevusse üle 35 miljardi euro – ületades selle perioodi keskmisena igal aastal näiteks 15-kordselt praegust Tartu Ülikooli eelarvet.

Ülisuur patentide arv aga on eelkõige vajalik ettevõtte kaitseks. Samas alustas Nokia 2009. aasta oktoobris patendisõda Apple’i vastu ning hetkeks on toimunud nii Apple’i poolne vasturünnak kui Nokia uus pealetung…

Eeltoodust lähtuvalt saab selgeks, mida patentide arv elanike arvu kohta tegelikult tähendab. Mida suurem on see number, seda rohkem on riigis kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, seda mahukam on nende teadus- ja arendustegevus ning seda suurem on globaalne konkurents nende ettevõtete tegutsemisvaldkonnas. Ülikoolide patentide arv on seejuures marginaalne. Kahjuks tundub, et vaid vähesed Eesti ettevõtted on sidunud leiutiste kaitse oma arengustrateegiasse. Üldine arvamus on, et see maksab palju ning tulud on kaheldavad.

Seetõttu vajab selgitust patenteerimise mõte ettevõtluse arendamise seisukohalt tervikuna.

Patendiga või patentidega kaitstakse tavaliselt vaid osa tegelikust leiutisest. Samas – kui vähegi võimalik – on vaja teada, mis on tuleviku tooteks, kes on peamised konkurendid ning missugused juba olemasolevad patendid piiravad leiutise kaitset ja toote arendamist. Punane tsoon ülaltoodud joonisel on kõige olulisem – selles tekib reaalne konkurents ning seetõttu võivad ilmneda ka vastastikused süüdistused, kui see tähelepanuta jätta. Konkurentsis püsimiseks on vajalik leiutisi kaitsta, ühtlasi aga peab väga täpselt tajuma, kuidas konkurendid end kaitsnud on. Samuti tuleb midagi jätta enda teada, et patenditaotluse alusel konkurendid ei saaks kohe oma arendustegevust tõhustama hakata. Mõnikord aga on targem ja kavalam oskusteave hoopis salajas hoida. Seetõttu – veel kord – patentide arv iseenesest on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse tagajärg ja ühtlasi selle taseme indikaator ning ei tähenda, et igal võimalikul juhul tuleks hakata kõike patenteerima, et teistele riikidele ‘järele jõuda’. Samal ajal igal ettevõttel peaks olema oma intellektuaalomandi strateegia ja taktika üldise äristrateegia osana.

Patendimaailm pole ka nii korralik ja lihtne, kui ilusates ettekannetes tavaliselt räägitakse. Eduka ettevõtte rajamiseks mingis riigis piisab näiteks, kui otsida patendiandmebaasist just seal kaitsmata tehnoloogiline lahendus. Samuti on abiks patent, mille tasusid omanik ei ole suutnud maksta. Lisaks võidakse patendi väljaandmisest keelduda, kuna leiutist ei peeta uudseks või on see välja tuletatav üldisest tehnoloogia arengutasemest. See avab jällegi võimaluse oma ettevõtet arendada ilma kellegi õiguskaitset rikkumata.

Ülimalt naiivne aga on arusaam, et midagi välja mõeldes ning seda kas kasuliku mudeliga või patendiga kaitstes on varsti ukse taga järjekord investoritest ja ettevõtetest, kelle rahakukrute paksuse vahel siis tublil leiutajal õnnestub valida. Tavaliselt on ikkagi niimoodi, et kui inimene ise toodet valmis ei tee või partnereid ja sõpru ei leia, siis jääb leiutis lihtsalt paberile ja tehtud kulud võib maha kanda. Nii mõnedki praegused miljardärid on suutnud veenda oma vanemaid ohverdama riidekappi või pesumasina sisse peidetud mustade päevade ja matusteraha ning niiviisi väiketootmise käima pannud.

Et Eesti ettevõtted suudaksid üha enam patendimaailma võimalusi tundma õppida ja kasutama hakata, ei piisa tõenäoliselt teoreetilistest loengutest. Vaja on, et kogu selle maailma avarust avaksid suurte kogemustega ettevõtjad, kelle jaoks patentidelt teenimine on olnud igapäevaseks tegevuseks. Kui neid Eestis ei ole, tuleb neid leida mujalt. Ehk siis hakkab ka meie patendiindikaator lõpuks õiges suunas liikuma – kõrvuti tehnoloogiaettevõtete üldise arenguga.

Üks idee jälle teoks tehtud: videoklippide konkursid õppuritele

Selle aasta kevadel tekkis mõte – miks mitte teha koolinoorte ja tudengite seas konkurss, kus osalejad püüavad videoklippidesse ise lahti mõtestada, mis on teadus ning kuidas see meie igapäevaeluga seotud on.

Lisaks on tegemist noorte multimeedia kirjaoskuse arendamisega. Varsti ei piisa enam iseenda olemasolust teadaandmiseks sellest, kui riputada Facebooki staatilisi pilte või kirjuta Twitterisse 140 tähemärgiga piirduvaid sõnumeid. Maailm on täis liikuvaid pilte ja helisid, mille kaudu edasi antav info ja emotsioon on suurema väärtusega.

Projekti esitasime Tartu Ülikoolist Haridus- ja Teadusministeeriumi ja SA Archimedese poolt korraldatud konkursile ning sealt ka auhinnaraha – nii kooliõpilastele kui tudengitele I auhind 1000 eurot, II auhind 500 eurot ja III auhind 250 eurot, lisaks publikupreemiad. Kõik summad puhtalt kätte. Arvestades sellega, et SEB Tartu rattamaratoni võitja sai autasuks 399 eurot ning uute sõnade otsimise auhinnafond kokku on 15000 krooni, on kindlasti tegu normaalse auhinnaga.

Üldteema koolinoortele: Kuidas teadus meid igapäevaelus aitab?

Üldteema tudengitele: Minu esimene teaduslik saavutus.

Kümme soovitust osalemiseks:

1. Lugege läbi detailne juhend ka muu info lingilt novaator.ee/video

2. Moodustage meeskond, kaasake nii teadusfännid kui stsenaristid ja operaatorid – ning pange pead tööle!

3. Vältige pseudoteadusi – pendliga ennustamist, auratransformatsioone jms

4. Panustage originaalsusele, haaravusele, näitlemiskunstile ja tehnilisele teostusele, samuti leidke lühike ja lööv pealkiri

5. Klipi maksimaalne pikkus on 3 minutit

6. Laadige video üles YouTube’i

7. Alates 20. oktoobrist 2010 saate video esitada konkursile novaator.ee/video keskkonnas, sisestades YouTube’i lingi, kontaktandmed ja klipi lühitutvustuse

8. Heliteoste kasutamisel taustana sõlmib TÜ lepingu Eesti Autorite Ühinguga ja hoolitseb tasumise eest, kuid andmed kasutatud teoste kohta tuleb samuti sisestada novaator.ee-s

9. Kui videoklipp vastab nõuetele – st selles pole voodood ega ebasündsusi, siis ilmub klipp ka novaator.ee konkursiklippide hulka. Samuti ei tohi osalejad mingil juhul hakata ise valmistama pomme ja mürke erinevate keemiliste ainete kokkusegamisel. USA-s näiteks on isegi koolinoori sellise tegevuse eest süüdistatud terrorismis.

10. Ärge kiirustage, kuid varasematele esitajatele jääb originaalsuse eelis ja võimalus saada rohkem vaatajahääli

Inspiratsiooni saamiseks soovitame lugeda ka Novaatori uudiseid.

Tähtsad kuupäevad:

20.10.2010 – sellest alates saab esitada video konkursile, st sisestada oma video YouTube’i lingi ja andmed aadressil novaator.ee/video

17.01.2011 kell 12 – esitamise lõpptähtaeg

15.02.2011 – selguvad tulemused ja toimub võitjate autasustamine

Kas esitada video pigem varem või hiljem? Eks see ole taktika küsimus. Varem esitamine võimaldab hea video korral koguda rohkem publikuhääli ja panna teatud lähenemised ’kinni’ – hiljem esitatu võib juba osutuda liiga sarnaseks puhtalt juhuslikult. Lisaks on võimalus alati teha veel parem video. Hiljem esitamine aga võimaldab välja tulla võimsa üllatusega, mida teised järele teha ei saa.

Küsimustele vastab Aitel Käpp Tartu Ülikoolist aitel.kapp@ut.ee või ka mina kasvõi siinsamas blogi kommentaarides.

Ja las parim võidab!

Mineraalvesi Estonia kaevandusest

On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.

San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.

Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…

Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.

Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.

Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.

Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.

Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.

Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.

Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!

Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas!  Ja nüüd naerame koos.

Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.

Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud,  üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.

Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.

Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.

Kas rahvuslik infovaramu võiks olla tasuta kättesaadav?

28. märtsil 2009 – mõned tunnid peale kuulsa helilooja Maurice Jarre surma – lisas Dublini ülikooli tudeng Shane Fitzgerald Wikipediasse enda poolt väljamõeldud Jarre tsitaadi: “One could say my life itself has been one long soundtrack. Music was my life, music brought me to life, and music is how I will be remembered long after I leave this life. When I die there will be a final waltz playing in my head that only I can hear.”

Ülikiiresti jõudis valetsitaat Suurbritannia, Austraalia ja India meediaväljannetesse, arvukatesse blogidesse jne. Vaatamata sellele, et Wikipedias sisalduva informatsiooni puhul tuleb alati kontrollida algallikat, langesid kümned ajakirjanikud lõksu.

Fitzgerald ise tunnistas, et soovis eksperimenteerida – kas ja kui kiiresti valeinfo levida võib. Samas diskrediteeris ta sellega tuhandete Wikipediale tasuta tööd tegevate vabatahtlike toimetajate tööd.

Samas teadmised ja oskused on meie peamised ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab. Aga need teadmised peavad olema kvaliteetsed.

Üheks peamiseks tagasilöögiks internetiajastul ongi internetist saadavate teadmiste ebakindel kvaliteet. Informatsiooni ülekülluses on muutunud üliraskeks omada kindlustunnet, kas informatsioon on täpne ja tõene, osaliselt vigane või hoopis valesti tõlgendatud ja lausvale. Isegi ülikoolides referaatide koostamisel ei soovitata veebiallikatele toetuda (loomulikult välja arvatud teaduspublikatsioonid). See aga ei saa nii kaua kesta, sest tegelikkuses suureneb pidevalt ka muu kvaliteetse info hulk – vajalik on lihtsalt osata kvaliteetset infot ebakvaliteetsest eristada. Informatsiooni hankimine internetist on meeletult kiirem kui raamatutest ja ajakirjadest.

Samas eristamine eeldab kõrget ekspertiisi taset. Teaduslikus mõttes naljasaite luuakse ka loomeprojektide käigus – näiteks Divesinikmonooksiidi Uurimisdivisjon, Genochoice veel sündimata laste geneetiliseks moondamiseks, Puukaheksajala päästmisaktsioon, RYT haigla, Ova Prima fond jne. Olen juba kirjutanud ka sellest, kuidas vana ja ebakvaliteetne info on jõudnud veebimeedia päevauudistesse. Tegelikkuses poleks ju midagi lihtsamat kui juhtida ajakirjanduse tähelepanu pealtnäha korrektsele veebilehele – ja suure tõenäosusega toimubki libauudise levimine sündimata laste geenide muutmisest ja meessünnitajast RYT haiglas…

Samas tehakse ka tõsiseid pingutusi, et kvaliteet oleks olemas. Keegi Wikipedia toimetajatest linkis minu Mehhiko lahe naftakatastroofi kohta kirjutatud blogipostitused Wikipedia vastava artikli alla. Arvan, et need on tõepoolest ühed põhjalikumad selle naftakatastroofi käsitlused, mis veebist emakeeles kätte saab. Kuid ebaühtlase kvaliteedi tõttu on näiteks ülikoolide referaatide koostamisel sageli Wikipedia refereerimine koguni keelatud. Wikipediast on võimalik saada link kirjutisele, mida toimetajad on pidanud kvaliteetseks.

Näen järjest kasvavat vajadust, et internetist oleks tasuta kättesaadav kvaliteetne ja pidevalt uuenev informatsioon – täpselt sama moodi nagu me usaldame oma entsüklopeediaid. Ainult selle vahega, et e-entsüklopeedia oleks pidevalt täienev.

Tänapäeval on teadusuuringute maht niivõrd suur, et vaieldavate ja vastuoluliste küsimuste korral on väga lihtsalt võimalik teadusuuringutele toetudes avalikku arvamust suunata – viidates näiteks kümnele publikatsioonile, mis väidavad üht ja jättes kirjutamata, mida väidavad näiteks ülejäänud sada sama teema käsitlust. Jällegi, lahenduseks on kvaliteetne informatsioonivaramu, mis kirjeldab teemat kogu ulatuses.

Sellisest emakeelsest infokogumist võiks kujuneda internetiajastul meie rahvuslik aare, mis tagab nii kvaliteetsete teadmiste leviku, operatiivse kvaliteetse teabe olemasolu kui emakeele säilumise.

Kindlasti põhjustab see ettepanek vastuolulisi diskussioone, sest uute entsüklopeediate loomine on hetkel jäetud turumajanduse meelevalda ning kvaliteetse informatsiooni kättesaadavuse eest tuleb maksta. Näiteks on arvutatud, et TEA entsüklopeedia, mida nimetatakse ka meie rahvusentsüklopeediaks, läheb maksma orienteeruvalt 100 miljonit krooni. Kuid ligipääs sellele varamule jääb internetikasutajatele tasuliseks. Selle koostamise maksavad kinni loodetavalt 10000 entsüklopeedia omanikku. Seetõttu ka seda kvaliteetinformatsiooni hakkavad kasutama vaid piiratud hulk inimesi.

Paraku tajume me selgelt efekti, et internetikasutaja ei soovi informatsiooni eest maksta – ta kas otsib mingi muu emakeelse allika, mis ei pruugi olla kvaliteetne – või veelgi tõenäolisemalt otsib võõrkeelse allika, muutes küsitavaks emakeelse terminoloogia omandamise. See ei pruugiks olla nii, et tarkus maksab. Jah, raamatute puhul ei saa trükikuludest üle ega ümber. Kuid interneti võlu ongi selles, et sama hulga informatsiooni saab muuta kättesaadavaks kõigile.

Kas keegi oskab arvutada, missuguse efekti teadmistepõhise ühiskonna arengule võiks anda infovaramu tasuta kättesaadavus – kui näiteks 10000 kasutaja asemel on 700000 kasutajat ning varamu on nii populaarne, et otsingut tehes tulebki esimesena lahti just selle pidevalt uuendatud artikkel? Ning see varamu on esimene koht, kust nii koolinoored kui üliõpilased õppetöös tekkinud küsimuste korral vastuseid otsivad ja sealt ka kvaliteetse vastuse saavad?

Mäletan, kuidas keskkooli päevil valmistusin televiktoriiniks ‘Teabeduell – üks päev’. Küsimused olid läbi ajaloo kõigest, mis oli toimunud just sellel kuupäeval. Et professionaalsete mälumänguritega kogu saatesarja jooksul konkureerida, töötasin ENE kõik kaheksa köidet lehekülg lehekülje haaval läbi neli korda ning õppisin enne saateid selgeks sündmused, mis sel kuupäeval olid toimunud, samuti inimeste elulood, kes sel kuupäeval olid sündinud või surnud. Kui riiulis poleks olnud entsüklopeediat, oleksin olnud konkurentsivõimetu. Ja mul vedas, et entsüklopeediad riiulist võtta olid – mis sellest, et nad sellise lappamise peale pisut kapsaks kippusid kuluma…

Vastuhakk sääskedele

Tänavune putukasuvi Eestis paneb mõtlema, miks teadlased pole loonud tõeliselt efektiivseid sääsehävitusvahendeid. Kas peamegi jääma end katma pestitsiide sisaldavate sääsetõrjevahenditega, näiteks N,N-dietüül-meta-toluamiidiga ehk DEET-iga?

DEET loodi USA keemikute poolt II maailmasõja džunglisõdades sõdivate sõdurite tarbeks ja selle kasutamine on kindlasti õigustatud piirkondades, kus sääsed levitavad viirushaigusi, näiteks Lääne-Niiluse viirust või malaariat. Võrreldes looduslike sääsetõrjevahenditega on DEET küll kõige efektiivsem, samas üldreegliks on, et raseduse ajal tuleks vältida igasuguste kemikaalide sissehingamist ja sattumist nahale. Sama põhimõte kehtib astmaatikute ja ülitundlike inimeste suhtes. Kõik DEET-i sisaldavad vedelikud, geelid ja kreemid, aga ka mitmed teised sääsetõrjevahendid ärritavad silmi. Kui ainet satub silma, tuleb loputada silmi rohke veega. Pole just parim lahendus?

Kodumaine Orto Plix-sari baseerub looduslikel ainetel, samas jääb nende toimeaeg DEET-ile alla. Internetis hulkudes võib leida loodustooteid, mis väidavad olevat DEET-i sisaldavatest aerosoolidest ja määretest veelgi tõhusamad, näiteks naistenõgese (i.k catnip) õlil baseeruvad tooted. 240 ml pudeli eest aga küsitakse 16 dollarit.

Põhja-Ameerikas on laialt levinud sääsemeelitusseadmed, mille põhimõtteks on mimikeerida palja nahaga looma või inimest ja kui sääsed on piisavalt lähedal, siis imeda nad kogumiskambrisse.

Sääsed leiavad inimesed oma keemiliste sensoritega üles peamiselt inimestest lähtuvate CO2 ja piimhappe emissioonide abil, tajudes neid kuni 40 meetri kauguselt. Mida rohkem inimesi on koos – seda tugevamad on emissioonid ning seda enam sääski taipab ‘jaole tulla’. Samuti tunnevad nad higis sisalduvaid kemikaale – rohkem higistavad inimesed peavad taluma suuremaid rünnakuid. Lisaks tajuvad nad värvierinevusi muu taustaga (eriti ohvri liikumise korral) ning lähemale jõudes kehasoojust.

Nii et sääsel on sensorite mõttes väga hea ründelennuki varustus. Ega nad muidu juba 30 miljonit aastat Maal hakkama poleks saanud – tunduvalt kauem kui inimesed.

Sääsemeelitusseadmed kiirgavad CO2, soojust ning muid sääskedele atraktiivseid ühendeid, näiteks Dragonfly II süsteem oktenooli. Tootja ise võrdleb seda seadet raseeritud jänesega. Ja kui sääsed on piisavalt lähedal, imetakse nad kogumiskambrisse. Selliseid seadmeid pakutakse internetis laialdaselt, samas ei suuda nad kõiki sääski eemaldada – tootjad lubavad tavaliselt 80% sääskedest ära meelitada. Hinnad jäävad tuhandetesse kroonidesse (eelpool nimetatud Dragonfly II ligi 4000 krooni) ning lisaks on vajalik osta pidevalt õhku paisatavaid aineid.

Muide, siseruumides saab sääskede eemaldamiseks efektiivselt kasutada tavalist käsitolmuimejat. Selliselt on võimalik neid tabada lennult ning seintele ei jää plekke. Eriti keskkonnasõbralikud inimesed aga võivad sääsed hiljem tolmuimeja kogumiskambrist loodusesse tagasi lasta…

Kallid sääsemeelitusseadmed pole senini Eestisse laialdaselt jõudnud seetõttu, et meil sääsed ohtlikke haigusi ei levita. Põhja-Ameerikas levitavad sääsed nii entsefaliiti kui Lääne-Niiluse viirust, suures osas maailmast on endiselt probleemiks malaaria. Just seetõttu arendatakse uusi tehnoloogilisi lahendusi sääskede vastu seal, kus probleemid on tõsisemad.

Seega, kõige laialdasemalt püüame me lisaks vehkimisele ja laiakslitsumisele ennast sääskedele vastikuks teha, kattes end neile vastikute keemiliste ühenditega. Pisut kõrgem tase on meelitada nad lõksudesse, eritades ühendeid, mille abil nad oma keemiliste sensoritega meid üles leiavad, ja imedes nad kogumiskambritesse. Kolmas, veel paarkümmend aastat tagasi Star Wars kategooriasse liigitatud idee on totaalne vastuhakk, hävitades sääsed laseritega.

Nathan Myhrvold on peale Microsoftist lahkumist 1999. aastal muuhulgas olnud barbecue maailmameister, loodusfotograaf, kokk, panustaja SETI projekti ning vulkaanide uurija. Tema firma Intellectual Ventures arendabki muuhulgas sääsehävituslasereid, mida perspektiivis võidakse eelkõige kasutada haiglate ümber ja majade aedade kaitseks.

Kes ei pea pikaks, soovitan kuulata tema veebruaris 2010 peetud TED-kõnet tervikuna (15 minutit), muuhulgas on leiutatud paremad konteinerid vaktsiinide transpordiks ning on modelleeritud malaaria levikut Madagaskaril vastavalt sademete ja temperatuuride andmestikule. Kel on kiire, soovitan vaadata alates 9:30-st.

Arendatavad süsteemid oskavad helianalüüsi abil eristada sääski teistest putukatest ning otsustada, kas tappa see või mitte. Lisaks saab tiivalöökide sageduse järgi vahet teha emasel ja isasel sääsel ning tappa ainult emaseid, sest ainult emased imevad verd…

Sääselaseri idee ise on tegelikult mitukümmend aastat vana ning nüüd lihtsalt taaselustatud. Arendatava tehnoloogia põhiprobleemiks aga kujuneb laserite võimsuse ja toimeala reguleerimine ning muude kahjulike mõjude vältimine. Näiteks tuleb välistada olukorrad, kus hävitatava sääse taga paikneb inimese silm või muu kahjustuda võiv objekt…

Kas uue kvaliteediga petukirjade periood on alanud?

Kui teile kirjutab nigeerlane ning tahab teie kontole 50 miljonit dollarit kanda või olete oma e-posti aadressiga võitnud 10 miljonit eurot, siis usuvad seda üksikud. Kui aga kirja saadab väidetavalt Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni professor, siis võivad nii mõnelgi inimesel hirmumõtted tekkida. Selle aasta mai alguses selline kiri ilmuski.

Kes vähegi teadusmaailmaga kursis, sellele pakub järgnev kiri kindlasti palju nalja. Kes aga ei ole? Ja kui petukontseptsioon muutub veelgi ’teaduslikumaks’ ja usutavamaks?

Järgnev näide pärineb veebisaidilt scamorama.com, mis paljastab humoorikalt petturite kavatsusi ja püüab neid ise uskumatult jaburatesse võrkudesse.

* * *

Kallis sõber,

Kuidas Sul läheb? Loodan, et kõik on hästi nii pere, sõprade kui lemmikloomadega. Loodetavasti jõuab see e-kiri korrektselt Sinuni. Meil pole aega raisata – informatsioon, mille edastan, on edasilükkamatu ja tõsine.

Minu nimi on professor Frank, andmete vanemanalüütik Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis (CERN) Genfis (http://public.web.cern.ch/public/). (NB! Veebiaadress on õige!) CERN on üks maailma suurimaid ja tuntumaid teadusuuringute keskusi, tegeldes fundamentaalteadusega füüsika vallas ning uurides, kuidas universum on tehtud ja töötab. Võib-olla olete hiljuti näinud uudistes, et viimastel päevadel on meie suur hadronite põrguti kokku põrgatanud suure kiirusega energiakiiri, et leida uut füüsikas ning saada teada, kuidas universum alguse sai. CERN on veendunud, et see on ohutu, aga MINA TEAN TÕDE.

Tõde on, et CERNi eksperiment on üliohtlik ning võib põhjustada globaalse hävingu. Plaanitav eksperiment põhjustab 95% tõenäosusega musta augu, neelates alla suure osa planeedist. Teadlased ei taha, et Sa seda teaksid, sest nad teavad, et muidu võib puhkeda paanika. Aga mina saan Sind aidata.

Ma korraldan piiratud arvu inimeste evakueerimist turvalisse asukohta – saarele Vaikse ookeani lõunaosas. Sa oled juhuslikult välja valitud osalemaks evakueerimises, tagades inimrassi jätkumise.

Palun, kui Sa oled huvitatud, saada mulle koheselt e-teade järgmise infoga:

Nimi:

Vanus:

Telefoninumber:

Riik:

e-posti aadress:

Palun saada kõik e-teated minu isiklikku postkasti nuclear_research@europe.com

Parimate soovidega, ja Jumal õnnistagu.
Professor MILLER (? – enne oli FRANK)

* * *

Ehk peaks kõigepealt tähelepanu pöörama sellele, et e-teade tuli Mumbai (India) IP-aadressilt.

Kui naljahammas vastu kirjutas, tuli uus teade. Professor Frank väitis olevat juba kokku saanud 35 juhuslikku inimest koos evakueerumiseks ning plaanis on reisida Tokelau saarele. (Selline saarestik on tõepoolest olemas, kolmest atollist koosnev Uus-Meremaa territoorium Vaikses ookeanis, umbes poolel teel Hawaii saartelt Uus-Meremaale. Ilmselgelt arvestavad petturid internetiotsingu võimalusega.) Must auk selle saareni ei ulatuvat. Lennuk saab õnneliku väljavalitu peale võtta lähimalt kohalikult lennuväljalt. Hetkel aga on vaja ainult 2500 USD, et katta iga inimese reisiga kaasnevad lennuki kütuse, parkimise ja hoolduse kulud ning alustada uute hoonete ehitamist saarel!

Nukunonu laguun Tokelau saarestikus. Foto: Wikipedia

Kohe peale maksmist saab väljavalitu pileti KINGFISHER AIR LINE’i lennukile (Lennufirma Kingfisher Airlines on tõepoolest olemas.)

Seejärel sai naljahammas teada, et evakueeritavate hulgas on vaid 11 naist 26 mehe kohta ning palus CERNil katset edasi lükata ning saada professor Frankil parem meeste-naiste suhe. Samuti esitas ta nõude alkoholi ja sigarite varu ning auto ja lehmade olemasolu kohta saarel. Professor Franki kirjaoskus aga jäi kirjavahetuse käigus järjest kehvemaks.

Lõpuks professor Frank kas loobus meelitamast või neelas must auk ta enda alla…

Lõbus lugu. Eelpool püstitatud küsimus aga jääb. Meieni võivad hakata jõudma üha usutavamad konkreetsete asutuste, inimeste ja geograafiliste nimedega illustreeritud petukirjad. Arvestades, et kergeusklikud eestlased on kandnud raha nigeerlastele, läinud olematute loteriivõitude õnge ning plaanivad otsida Arktikas auku Maa sisemusse, siis peab olema üha enam valvel.

Robotmannekeen: nullist tähtede poole

Kui Alvo Aabloo ja Maarja Kruusmaa hakkasid TÜ Tehnoloogiainstituudis robotmannekeeni projektiga tegelema, siis ajas see kaastöötajaid pigem muigama – keegi ei ennustanud, et peagi korjab ühisprojekt ettevõtja Heikki Haldrega ridamisi auhindu ning OÜ Massi Miliano kuulutatakse Euroopa üheks kõige paljulubavamaks start-up’iks ehk eesti keeles naljakalt nimetatuna iduettevõtteks. Ka Alvo enda sõnade järgi on robotmannekeeni puhul tegu vaid kõrvalprojektiga, mis edu korral toetab teadusuuringute põhisuunda – ioonjuhtivusega polümeeride väljatöötamist ning neile rakenduste leidmist.

Tänane päev, 11. märts 2010 jääb jälle ajalukku. Massi Miliano Fits.me interneti rõivapoodide virtuaalse proovikabiini teenus valiti Euroopa internetiäri kõige innovaatilisemaks ja suurima potentsiaaliga lahenduseks Brüsselis toimunud ühepäevasel äri- ja innovatsioonikonverentsil Plugg.

Peale Maarja tööleasumist põhikohaga TTÜ biorobootika professorina muutus robotmannekeen ka Eesti ülikoolidevahelise koostöö kenaks näiteks. Igal juhul tuleb täna õnne ja jätkuvat edu soovida nii Maarjale, Alvole, Heikkile, Paulile ning kõikidele nende meeskonnaliikmetele – Eesti robootikutele.

Kas keskkonnafoorumi huvilisi on?

Mõned päevad tagasi avaldasin arvamuse, et Eestis võiks olla üks tõsisem keskkonnafoorum. Leho Kraav pakkus välja keskkonna www.energiafoorum.ee.  See võiks olla samalaadne ja tõsine nagu näiteks ELFA elektroonikafoorum tehnikahuvilistele – püstitatud on küsimus ning toimub vastamine, arutelu ja analüüs.

Vaatame, kas asja saab – ise püüan sealt kord päevas läbi käia, kui aega on. Aga julgustaksin eriti noori keskkonnahuvilisi teemasid püstitama ja küsimusi küsima. Ning loomulikult on eelkõige oodatud keskkonnavaldkondades tegutsejad, kes ka küsimustele vastaksid.

Võrreldes blogiga on foorumis esile toodud populaarsemad ja aktiivsemad teemad. Blogipostitused kaovad arhiividesse suht kiiresti, foorumi teema võib aktuaalsust säilitades kesta aastaid. Lisaks foorumis on kõik osalejad võrdsed, see ei ole kellegi poolt domineeritud inforuumi külastamine ja kommenteerimine.

Nii et võiks selline keskkond olla, vaatame, kas välja pakutud energfiafoorum veab välja või mitte. Ise olen valmis kaasa aitama, ülejäänu sõltub juba osalistest ja reaalsest vajadusest tõsise diskussiooni järele,

Julgustan igaüht registreeruma ja ühe küsimuse püstitama!

Normaalseks muutumise aasta 6 muutust

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.

2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.

3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.

4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.

5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.

6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.

Ajalugu saab olema minu vastu helde, sest kavatsen seda ise kirjutada

Paljud Winston Churchilli tsitaadid ajavad ikka ja jälle muigama, samas paljastavad ka meie igapäevast tööd ja elu. Kasvõi pealkirjas olev ‘History will be kind to me for I intend to write it’. Alljärgnevalt on toodud valik Churchilli tsitaate. Kas ja kui palju sellest õppida – jääb igaühe enda otsustada.

1. Tulevik ja olevik

Kui me avame tüli mineviku ja oleviku vahel, leiame peagi, et oleme kaotanud tuleviku.

Poliitikul peab olema võime ennustada, mis juhtub homme, järgmisel nädalal, järgmisel kuul ja järgmisel aastal. Lisaks peab poliitikul olema võime seletada, miks kõike seda ei juhtunud.

2. Innovatsioon

Peame hoiduma tarbetust innovatsioonist, eriti kui seda juhib loogika.

Kunst ilma traditsioonideta on nagu lambakari ilma karjuseta. Kunst ilma innovatsioonita on nagu surnukeha.

3. Juhtimine

Pidevad ja jätkuvad jõupingutused on meie potentsiaali avamise võti, mitte meie tugevused ega intelligentsus.

Eksperdid peaksid olema kraani juures, kuid mitte kunagi tippjuhid. (Experts should be on tap but never on top.)

Kuitahes ilus ka strateegia ei oleks, peaksite vahetevahel ka tulemusi vaatama.

Mulle meeldivad sead. Koerad vaatavad meie peale üles. Kassid vaatavad meie peale alla. Sead kohtlevad meid kui võrdseid.

Mulle ei tee kunagi muret tegutsemise tulemused, mulle teeb muret ainult tegevusetus.

Edu on sammumine läbikukkumiselt läbikukkumisele kaotamata seejuures entusiasmi.

Me anname kuju uutele ehitistele. Hiljem kujundavad ehitised juba meid endid.

Avalikku arvamust pole olemas. On olemas vaid avaldatud arvamus.

Ära kunagi diskuteeri ahviga, kui toas on ka leierkastimees.

4. Vaikimine ja rääkimine

Kui kotkad on vait, hakkavad papagoid vatrama.

Liiga sageli on tugev ja vaikne mees vaid sellepärast vait, et ta ei tea, mida öelda. Ning tal on tugeva mehe reputatsioon vaid seetõttu, et ta on olnud vait.

5. Suhtumine töösse ja tegemistesse

Pessimist näeb igas võimaluses raskusi. Optimist näeb igas raskuses võimalust.

Pole küllaldane anda endast parim; mõnikord tuleb teha seda, mis on vaja.

Kui te võtate tehtud vigade kaitsmise hoiaku, pole asjade paranemiseks mingit lootust.

On väga hea olla aus, kuid samal ajal on väga tähtis, et teil oleks ka õigus.

6. Kriitika ja õpetamine

Kriitika üle ei pruugi saada kokkuleppele, kuid see on vajalik. Kriitika täidab sama funktsiooni, mis valu inimese keha puhul – äratades tähelepanu ebatervest seisundist.

Isiklikult olen ma alati valmis õppima, kuigi mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.

7. Muretsemine elu üle

Vaadates tagasi elu probleemidele mäletan üht vanameest, kes ütles oma surivoodil, et tema elus oli väga palju muret ja häda, millest enamust iialgi ei juhtunud.

Laias laastus võib inimesed jagada kolmeks: ühed, kes tapetakse arvetega, teised, kes muretsevad end surnuks ja kolmandad, kes surevad igavusest.

8. Dokumentide sisu ja pikkus

Palun olge nii kena ja pange oma järeldused ja soovitused ühele leheke oma aruande algusesse, siis ma võin seda isegi lugeda.

Selle dokumendi pikkus kaitseb seda hästi lugemise riski eest.

9. Golf, sõda ja poliitika

Golf on mäng, mille eesmärgiks on lüüa väga väikest palli veel väiksemasse auku relvadega, mis on selleks otstarbeks eriliselt viletsalt disainitud.

Parim kaitse õhurünnaku vastu on hävitada vaenlase lennukid võimalikult lähedal nende lähtepunktist.

Sõjas sureb inimene vaid korra, poliitikas palju kordi.

Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline jutuajamine keskmise valijaga.

10. Maksupoliitika

Rahvas, kes proovib end maksude kaudu küllusesse viia, on nagu mees, kes seisab ämbris ja püüab end sangast õhku tõsta.

Head maksu ei ole olemas.

11. Britid ja ameeriklased

Britid on maailmas unikaalsed. Nad on ainsad inimesed, kellele meeldib kirjeldus, kui halvasti asjad tegelikult on – soovides kuulda ka halvimat.

Ameeriklaste peale võib alati loota, et nad teevad õiget asja – peale seda, kui nad on proovinud ära kõik muu.

USA on nagu hiigelsuur boiler. Kui sinna alla on tuli tehtud, on genereeritud energia hulk piiramatu.

12. Winston Chruchilli alkoholilembus ja kuulsad ütlused naistele

Leedi Nancy Astor: ”Winston, kui sa oleksid minu abikaasa, ma mürgitaksin sinu tee.” Churchill: ”Nancy, kui ma oleksin sinu abikaasa, ma jooksin selle tee ära.”

Mrs Braddock: ”Oled purjus, Sir Winston, vastikult purjus.” Churchill: “Jah, Mrs Braddock, ma olen purjus. Aga sina, Mrs Braddock, oled kole ja vastikult paks. Ning mina, Winston Churchill, olen homme hommikul kaine.”

Jätke alatiseks meelde, et olen võtnud alkoholist välja rohkem, kui alkohol on välja võtnud minust.

13.Ei kommenteeri

“Ei kommenteeri” on suurepärane väljend. Kasutan seda ikka ja jälle.

14. Tsitaadid

Harimata inimesele teeb kuulsate inimeste tsitaatide lugemine palju head.

Allikas: veebisait http://thinkexist.com/quotes/

Pilt: Wikipedia

Kuidas müüa röstsai maha 28000 dollariga

2004. aastal müüs Diane Duyser Floridast eBay oksjonikeskkonnas 10 aastat vana röstsaia 28000 dollari eest. Edu võti: pareidoolia, sõna, mille meeldejätmiseks peab tõsiseid ajupingutusi tegema. Seda nauditavam oli kuulata Massimo Polidorot eile Tartus. Tänud Martin Vällikule, skeptik.ee-le ja Ahhaa keskusele. Jõudsin igaks juhuks kohale 20 minutit varem ja kohale oli jõudnud vaid üks inimene, kell 14.10 aga valgus inimesi üha juurde, laudade vahele paigutati lisatoole ning ühtekokku sai ca 120 tartlast väga mõnusa elamuse osaliseks.

Üks Massimo teemasid oligi pareidoolia. Paljudel inimestel on kalduvus ja võime leida juhuslikes andmetes mustreid ja seoseid (inglise keeles apophenia). Kui selliseid seoseid leitakse silmade või kõrvade abil (näiteks looma meenutav pilv, tagurpidi mängitud laulust välja loetav sõnum), siis ongi tegu psühholoogilise nähtusega, millel nimeks pareidoolia. Järgnevalt 10 internetist leitud näidet, millest viit kasutas ka Massimo oma ettekandes.

Kes meist poleks näinud pilve, mis midagi meenutab? Üks näiteid on selline.

Täpselt sama moodi nähti Marsi fotodel nii inimese nägu kui Kopenhaageni väikesele merineitsile sarnast kuju. Loomulikult tekkisid uskujad, kelle väitel olid objektide autoriteks maavälised tsivilisatsioonid. ‘Marsi näo’ lähedal paiknes teine objekt, mis oli sarnane konn Kermitiga Muppet Show’st…

Nägemused on pööratud ka äriks: eBays müüdi 2004. aastal kümme aastat vana röstsai, millel olev kujutis oli sarnane Neitsi Maarjaga. Müüja Diane Duyseri sõnul oli röstsai talle elus korduvalt õnne toonud, sealhulgas kasiinomängudes. Müügihind: 28000 dollarit, ostjaks oli internetikasiino Goldenpalace.com, kokku tehti müügikuulutusele üle 1.7 miljoni kliki… Üks ettevõtlik tegelane hakkas selle peale müüma röstreid nimega ‘Virgin Mary’, siiski rõhutades juhendis, et röster võib, aga ei pruugi reprodutseerida Neitsi Maarja kujutist.

USA kohvikuomanik Bob Bernstein aga sai ülemaailmse kuulsuse, kuna tema pagariäris müüdud kaneelisai oli äravahetamiseni sarnane Ema Teresaga… See saiake varastati 2005. aastal Nashville`i linna kohvikust jõulude ajal. Kaneelisaia hüüdnimi oli «Nun Bun», selle avastas 1996. aastal juhuslikult kohvikust saia ostnud klient. Ta andis saia tagasi ning kohvik pani selle klaaskastis kõigile nähtavale kohale. Politsei andmetel lõhuti varga poolt saia ümber olnud klaaskast ja kaasa võeti ainult sai, kassas olnud sularaha ei puudutatud.

Maailma parimaks pareidoolia näiteks on peetud üht vana kortsunud ja lõhkirebitud fotot, kus väike laps koos oma ümbrustaustaga ema ja isa vahel meenutab hoopis Jeesust.

Ning kas see pole mitte juhuslik, kui fotole jäänud lõkkelõõm meenutab eelmisest paavstist tehtud fotot?

Suure Venna jälgivat nägu on võimalik näha ka sellises katuses

World Trade Centeri põlengust tehtud fotol on suitsus nähtud nägu,

samuti on saatana näole viidatud videost võetud pildil…

[Täiendatud 15.03.2010. Pohmakas Briti tudengi kõrbema jäänud praepannile ilmus Jeesuse kujutis]

Kokkuvõttes on täiesti loomulik, et juhuslikud mustrid meie ümber midagi meenutavad. Pareidoolia kuulub ka ju meie rahvustraditsioonide hulka – näiteks õnnevalamine või mäng heinakõrrega ‘kukk või kana, noor või vana’.

Hea on teha kokkuvõte kliinik.ee kodulehelt leitud psühhiaater-spordiarsti Jüri O.-M. Enneti kommentaariga: “Inimtunnetus on imeline. Seal on ka selline asi – illusioonid. Need võivad olla füüsikalised, seda kasutab trikimees ja illusionist oma trikkides. On füsioloogilised illusioonid e eksitajud – need on ka kõigil inimestel teatud füsioloogiliste seisundite korral olemas (näiteks väsimus). Siis on afekti seisund – liigne emotsionaalne erutumine. Vanasõnagi ütleb, et hirmul on suured silmad. Hirmunud silmad näevad eksitavalt, illusoorselt. Ka see on normi piires, ei ole patoloogiline e haiguslik. Siis on inimesi suure kujutlusvõimega (kunstniku-tüüpi inimesed), kes kujutlevad uusi-teisi kujundeid olemasolevatest lähtudes. Nimetus – pareidoolia. Ka see ei ole haigus.

Ja sellele lisaks on mõnikord ka haiguslikke illusioone ja seda ütleb juba psühhiaater.”

Kutse 22.05. Tartu Ülikooli seminarile teemal ENERGIA

Kõik trendid näitavad, et tuleviku ettevõtluses ja innovatsioonis on kõik energiaga seonduv kindlalt IN. Missugused on peamised arengud maailmas? Millal jõuavad turule efektiivsed energia salvestamise ja muundamise seadmed? Kuidas peaks rajama hooneid ja elurajoone? Kas teate, et juba praegu saab tuumasünteesi ettevõtluses kasutada?

Kes soovib end nendel ja ka teistel teemadel arendada ja kaasa rääkida, on oodatud Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituuti 22. mail 2009 kell 11. Ettekanded on Tartu Ülikooli parimatelt ekspertidelt.

Seminari päevakava paikneb http://www.tuit.ut.ee/565857 ja Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu kodulehel uudiste rubriigis, vt http://www.epha.ee/.

Seminar on TASUTA, lõunapausil on võimalik tutvuda Eesti sisuliselt esimesele kontorihoone-passiivmaja arhitektuurikonkursile esitatud 20 võistlustööga.

Palun registreerida e-posti aadressil energia220509@gmail.com. Registreerimine on vajalik ürituse planeerimiseks.

Parimate soovidega ja aktiivsetele kaasamõtlejatele peatse kohtumiseni.

Mida iga ettevõtja ja tulevane leiutaja peaks teadma intellektuaalomandist – 7 põhipunkti

Viimasel ajal on Eestis lahti läinud massiline ideede genereerimine. Valdavatel osadel juhtudest on esialgsed mõtted reaalsest müüdavast tootest veel kaugel, kuid mõte liigub.

Mõiste ’intellektuaalomand’ ehk lühidalt IO on paljudele väga võõras. Püüan kirjutada võimalikult lihtsalt, millega iga algaja leiutaja, ettevõtja või loometeose autor arvestama peaks. Tegemist on lihtustatud lähenemisega, seega on tegemist esimese õppetunniga neile, kes valdkonnast suurt midagi ei tea, aga tahakse teada – väga paljud liigid ja terminid on kõrvale jäänud. Otsingumootorisse sõna ’intellektuaalomand’ tippides on võimalik ennast kogu teooriaga kurssi viia, kuid tugev juriidiline terminoloogia, mis sageli kaasneb, võib sageli paugupealt huvi kadumiseni viia.

1. Intellektuaalomand ei ole mingi kunstiteos, ese või toode, intellektuaalomand ei ole ka idee, mis on kellegi peas või mis on paberile pandud. Intellektuaalomand tähendab hoopis õigusi, mis mingi leiutise, tehnoloogilise lahenduse, loometeose jne suhtes kehtivad.
2. Õigusi on kahte liiki – isiklikud ja varalised. Isiklikud õigused kuuluvad kas loometeose või leiutise autorile ning keegi ei saa neid õigusi ära võtta ega võõrandada, samuti ei saa autor isiklikke õigusi maha müüa. Lihtsas keeles tähendab see seda, et autor jääb autoriks. Teose looja võib valida autorinime, hoida teost puutumatuna, vaidlustada moonutusi jne. Varaliste õigustega aga saab kaubelda – osta, müüa, litsentseerida ehk kujundlikult ’välja üürida’ või ’üürile võtta’. Edasises tekstis ongi jutt varalistest õigustest.
3. Õigusi saab jagada veel kahte teise liiki – autoriõigusteks ja tööstusomandiks. Autoriõigus käsitleb loometeoseid, tööstusomand leiutisi, tehnoloogilisi lahendusi, kaubamärke jne. Üks vahe neil kahel on selles, et autoriõigused tekivad vastavalt autoriõiguse seadusele automaatselt peale teose loomist, tööstusomandi puhul aga tuleb neid taodelda. Miks see niiviisi on? Sest mingi loometeose – maali, skulptuuri, muusikapala, kirjandusteose eripära on üldiselt mõistetav, näiteks muusikapalade plagiaatsusele viidatakse peaaegu igal Eurovisiooni konkursil ning hakatakse uurima, kas teos on piisavalt eriline. Tööstusomandi, näiteks uute toodete või tehnoloogiliste lahenduste puhul pole see võimalik – erinevaid lahendusi on nii palju, et leiutaja õiguste kontrollimise ja kaitsega tegelevad kümned tuhanded inimesed. Eriti suurettevõtete huvides on, et nemad kui arendustegevusse suurte vahendite panustajad poleks ohustatud kiirete järeletegijate poolt. Tööstusomandi kaitseks on loodud riiklikud ja rahvusvahelised süsteemid, mis leiutiste uudsust, rakendatavust ja kaasaegsele tasemele vastavust hindavad ning uurivad, kas teie leiutis on piisavalt originaalne. Eestis on näiteks Eesti Patendiamet ja patendibüroodes tegutsevad patendivolinikud, suurematel ülikoolidel on olemas omad spetsialistid jne. Nõuded on kehtestatud selleks, et kellelgi ei tuleks pähe patenteerida näiteks ratast või arvelauda – ei jätkuks inimesi, kes kogu kupatust käidelda suudaksid.
4. Enne kui midagi konkreetset leiutama ja patenteerima hakata, oleks õigem tutvuda patentide andmebaasidega – mis on juba leiutatud ja kaitstud. See on väga õpetlik, sest esiteks tekib arusaam, et leiutiste hulk on ülisuur ja ise midagi originaalset välja mõelda on väga raske, teisest küljest aga hakkab mõte rohkem liikuma.
5. Igipõline küsimus on, miks Eestis on vähe patente, näiteks ühe inimese kohta võrreldes Soome ja Rootsiga. Tegelikult on sellele küsimusele vastus lihtne – Eestis sisuliselt puuduvad kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kes oma äri edendamiseks peaksid suuri IO portfelle omama. Näiteks mobiilitootjatel on portfellis kümneid tuhandeid patente ja kasulikke mudeleid, aga mitte ainult selleks, et need kõik ise tootmisse viia, vaid ka selleks, et ennast konkurentide rünnakute eest kaitsta. Kui mind süüdistatakse klaviatuuri järeletegemises, siis mina otsin oma portfellist välja antenni, mis on sarnane konkurendi viimasele mudelile paigutatuga.
6. Sagedased on juhtumid, kus patenteerimine, st leiutise avalikustamine ja sellele kaitse taotlemine ei ole kõige õigem lahendus, parem on säilitada saladust. Kuulsaim näide on Coca-Cola valem, mida pole avalikustatud. Maitset on püütud lugematuseni matkida, kuid originaaljook müüb ikka veel hästi. Kuulsad on skandaalid Hiinas järele tehtud autode ja bussidega, mõnele tuntud automargile võib isegi Hiinas valmistatud plagiaadi uksed täpselt ümber tõsta. Juhtumid on loomulikult vaidlustatud, kuid vastavalt Hiina seadustele toimub istung kohalikus kohtus… Nii et keeruline rahvusvaheliste õigussuhete aspekt on samuti oluline.
7. Täpselt samamoodi nagu ükski ühiskonnakord pole ideaalne, on ka intellektuaalomandi varaliste õiguste teema mitmetahuline. Ajaloost on teada, kuidas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on edasi nihkunud aastakümnete võrra, ravimite tootmine on monopoolne ning paljude ravimite kõrgete hindade tõttu jäävad need kättesaamatuks näiteks arengumaade inimestele. Suureneb lõhe suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Loometöö puhul tahavad lisaks autoritele “oma osa” saada ka mänedzherid, esindajad, turustajad jne.

Mõned veebisaidid: TÜ Tehnoloogiainstiuut http://www.tuit.ut.ee/IO, Eesti Patendiamet http://www.epa.ee/, Mikk Putke blogi http://ipestonia.wordpress.com.

Eesti rattarikkaks! Kas jalgratas muutub Eesti linnade liiklusvahendiks?

Blogipostitus veebisaidi RATTARIKKAKS avamise puhul.

Kümmekond aastat tagasi sõitsin Stockholmis bussiga sadamast kesklinna. Noored paariteistaastased Eesti poisid piidlesid Rootsi pealinna tänavaid. Järsku üks ütles: “Siin ei ole ju ühtegi korralikku ratast!”

Tõepoolest, Stockholmis nagu paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas praktiline liiklusvahend ning liiga kallist ratast pole suure vargusohu tõttu praktiline muretseda. Tudengite seas on näiteks väga levinud ja populaarsed ühekäigulised kaitsevärvi sõdurirattad. Hollandi tudengilinnad upuvad ratastesse, raudteejaamades on kahekorruselised rattaparklad, milles on tuhandeid rattaid. Samas kõrval poes võib soodsalt osta kasutatud rattaid ning tudengid, kes ei liigu rattaga, on kindlas vähemuses.

Eestile mõeldes tuleb meelde mitu episoodi. Esimene episood – kunagine peaminister Mart Laar sõitis jalgrattaga tööle ja et ta turvaliselt kohale jõuaks, peatati politsei poolt liiklus. Sellise demol võis ka mingi mõte olla, kuid kui vaatasin hiljem õhuseire andmeid, siis just sel perioodil oli reostus suurim – ilmselt reostasid peatatud liikluse tõttu tekkinud ummikutes automootorid tühikäigul rohkem kui sujuva liikluse korral. Teine episood – ratturite protestid Tallinnas uuendatud Tartu maantee avamisel. Kolmas episood – õnnetus töökaaslasega, keda autojuhid lihtsalt ei märganud.

Hekel meie linnades seiklevad üksikud ratturid on tõsises ohus – neid ei panda liikluses lihtsalt tähele. Tõepoolest, kui ratturite arv kasvaks paugupealt näiteks sajakordseks, küll siis ka tähele pandaks. Kui oleks kuhugi neid kõiki rattaid parkida. Ja algperioodil õnnetuste arv kindlasti suureneks, kui linnavalitsused ei suuda üksikutele rattateedele lisaks kogu linnas turvalisi liiklusskeeme luua.

Kui õppisin Manchesteris, leidsin üüritud maja keldrist ratta (tudengitel oli odav kambapeale üürida maja äärelinnas). Tegin ratta korda ning hea kaaslane terveks aastaks oligi leitud. Taskulambist sai tehtud odav esituli, plastmassist õllepudelist tagumine porilaud. Keegi ei naernud, kokkuhoid oli veenev. Eestis ilmselt ei julgeks enamus tudengitest sellise lisavarustusega ringi sõita. Isetehtud praktilisus pole in.

Nii et soovin edu algatuse eestvedajatele. Eesti rattarikkaks! algatuse eesmärk on teha jalgrattaga tööle-kooli jm igapäevaste käikude tegemine niivõrd mugavaks, turvaliseks ja loomulikuks, et kergliiklus muutuks üheks eelistatumaiks liikumisviisiks Eesti linnades ja külades. Selle kevadega tahavad eestvedajad võimalikult palju häid näiteid koguda ja rattarikkamast Eestist huvitatud inimesi kokku tuua.

Kas müüme vorstinahku või lahendame vahelduseks ka võrrandeid?

Kui pöördusin 1992. aastal Eestisse tagasi Inglismaalt magistrikraadiga keskkonnakaitses, siis oli suur kiusatus kohe mõelda isikliku heaolu peale ning hakata pesupulbrit müüma. Pakutav palk oli mitu korda suurem kui noorteadlase töötasu. Kui aga pöördusin 1999. aastal teist korda tagasi, seekord Stockholmist doktorikraadiga keemiatehnikas, riputasin igaks juhuks oma CV üles töövahendusportaali. Sain aasta jooksul ainult ühe tööpakkumise – seekord vorstinahkade müügiagendiks. Peale 22 aastat õpinguid ja nii geoloogi, keskkonnakaitsja kui keemiatehniku hariduse omandamist oleksin pidanud autoga mööda Eestit ringi sõitma ning pakkuma mujal maailmas valmistatud tehissooli vorstitootjatele. Missugune kergendus oleks see olnud peale doktoriõpinguid, mil kuude kaupa ning vahel isegi öösiti pidin lahendama massi ja energia ülekande diferentsiaalvõrrandeid.

Mis on Eestis muutunud ja millal muutub? Vastavalt hetkeseisule annab Google’i otsing ’Vändra Aveli’ 53800 vastet ning ’diferentsiaalvõrrand’ 720 vastet. Isegi Wikipedias on Vändra Avelile pühendatud artikkel kaks korda pikem kui diferentsiaalvõrrandite käsitlus. Wikipediast saame teada, et Vändra Aveli on Eesti amatöörfotomodell, kes õpib Pärnumaa Kutsehariduskeskuses pagar-kondiitriks. Diferentsiaalvõrrandid aga on väga tihedalt seotud inimkonna praktilise tegevusega mitmel elualal, sest just diferentsiaalvõrrandid võimaldavad kirjeldada loodusseadusi matemaatilistes sümbolites ning on seetõttu kujunenud füüsikas, inseneriteadustes ja mujal esinevate probleemide lahendamisel üheks põhivahendiks.

Mind täiesti jahmatas Tiina Kangro juhtimisel tänaval läbi viidud küsitlus sellest, kas Eesti inimesed oskavad öelda mõne teadlase nime. Suur osa ei osanud tuua ühtegi näidet, üks nimetas Gustav Naani. Kuigi ka Eestis on küllaldaselt näiteid, kuidas teadlased on väga edukalt aidanud kaasa ideede realiseerumisele, pole inimesed sellest teadlikud.

Me loome kuvandit, et innovatsioon on noorelt edu saavutamine ning ei räägi sellest, et spordis, modellinduses, popmuusikas saavadki tipus olla peamiselt noored, ajudega tööd tehes aga ongi vaja aastakümneid enne õppida ning siis sisuliselt kuni surmani on võimalik kasutada õpingute vilju. Nii kohutavalt raske on teha noortele selgeks, et ärge heituge praegu sellest, et teie klassi- ja kursusekaaslased teenivad teist kordades rohkem ja hoopis teie päralt on tulevik, kui te ei jäta õpinguid pooleli.

Kindlasti on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja selle võimaluste lahtiseletamine keeruline, kuid mida peaksid õpetajad vastama lastele, kes küsivad – miks me õpime matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat? Kes võib minust saada peale õpetaja ja teadlase?

Arvan, et haridussüsteemi muutus tuleb ükskord niikuinii. Kirjeldan oma visioonis, mis ilmselt toimub.

Koolide õppematerjal on salvestatud videoloengutena ülikoolide parimate doktorite ja professorite poolt. Just teaduse doktorid ja professorid on saavutanud taseme, kus on tekkinud oskus keerulised asjad lihtsalt ja näidete varal lahti seletada. Koolid jäävad ja õpetajad jäävad loomulikult alles, aga õpetajate rolliks muutub läbi viia praktikume ja seminare ning kontrollida teadmisi ning muu hulgas veelgi rohkem otsida vastuseid ka iseenda jaoks ja vastata küsimusele, milleks seda kõike vaja on.

Kahjuks arvavad paljud õpetajad senini ka ettevõtlusest halvasti, seostades seda Viru ärikate, suure raha ja seaduste piiril tegutsemisega. Seda kuvandit peaks muutma.

Teiseks, muutub ka ülikoolide ja ettevõtete-organisatsioonide suhtlus. Ülikoolide programmid jäävad, aga õppejõud lähtuvad õpetamises ettevõtete konkreetsetest vajadustest, muutes pidevalt kursuste praktilist osa. Ettevõtted on otsesidemetes ülikoolidega, saades vajalikke inimesi, tehnoloogilisi lahendusi ja konsultatsioone. Aga ülikoolid samal ajal ei sea ennast ettevõtlusega sidemetest täielikku sõltuvusse, pigem riiklik finantseerimissüsteem, milles korralduses osalevad nii haridus- kui majandusministeerium, väärtustab ettevõtlussuhete raamistikus tekkivaid lahendusi võrdväärselt publikatsioonidega.

Kolmandaks, nii koolidesse kui ülikoolidesse tekib innovatsiooni ja ettevõtluse alane õpe, ülikoolides saab see olema erialapõhine.

Seda kõike ei saa päris entusiasmist teha – see ei ole ühekordsete talgute korraldamine, vaid kindel suund, mida on vaja finantseerida.

Kui Eesti jõuaks siin teistest riikidest ette, samas kindlasti ollakse hetkel paljudes arenenud riikides meist ees – siis oleks tee innovatsiooni arenguks lahti. Aga olen aru saanud, et Eesti on ideede maa, mis tähendab ka seda, et kõigil on oma ideed, kõik soovivad olla idee autorid ning seetõttu ei meeldi teiste ideed.

Kui teaksin, siis ei ütleks

Ei tohi häbeneda otse küsida. Innovatsiooni kohta on niivõrd palju ümmargust juttu aetud, et küsisin ühelt väliskoolitajalt otse: “Missugused tehnoloogilised projektid on läbi löönud viie aasta pärast?” Vastus oli lihtne ja otsekohene: “Kui teaksin, siis ei ütleks.”

Siiski panen kirja mõned ideed, mille peale ka Eestis mõelda võiks.

Võtke aeg maha, minge poodi ja vaadake lahtiste silmadega, mis toimub. Riiulitel on 170 erinevat ajakirja ja 50 erinevat sorti Eestis toodetud juustu, liha- ja vorstitoodete käsimüügiletile lisaks on ka kõik riiulid neid täis. Aga näiteks mitte ühtegi Eestis toodetud kassiliiva, kassi mänguasjadest rääkimata. Mõni aasta tagasi irvitasin laialt, kui Walesis paikneva Glamorgani ülikooli tehnosiirdaja rääkis sellest, et nende parim idee on köetavad kassimadratsid. Enam ei irvita, sest see on vähemalt originaalne.

Pöördusin ühe oma ülikooli professori poole ja palusin tal välja mõelda Eesti oma erilise kassiliiva, mida näiteks jäätmetest võiks toota. Ta solvus, sest tahtis päästa oma adsorbentidega merd naftareostusest. Seda sellest hoolimata, et kõik laod on adsorbente täis. Kui keegi aga tõepoolest mõtleks välja jäätmetest tehtava ökoloogilise kassiliiva, mida peale kasutamist saaks näiteks kasutada ka kamina süüteainena (2 in 1), kas poleks rohkem võimalusi läbi lüüa ka mujal maailmas, kui mõelda välja järjekordne nimi kohalikule uuele juustu- või vorstisordile? Minge kauplusesse ja hakake mõtlema.

Elektriline köögikombain, mahlapress, mikser. Tuhanded kroonid, mida inimesed kulutavad treeningule. Tõusvad energia ja elektri hinnad. Majanduslangus. Elektriliste kodumasinate hinnad. Pange need asjad kokku ja te näete, et käe jõul töötavad hakklihamasinad ja vurrvisplid on varsti tagasi, kui osav turundus juurde panna. Elektrienergiat mittetarbiv ja selle asemel inimenergiat kulutav eluviis muutub järjest populaarsemaks. Ökoloogilisus lööb.

NIMBY. Not in my back yard – mitte minu tahaaeda. Kui palju projekte selle üldtuntud printsiibi tõttu on läbi kukutatud? Tuleb agar ettevõtja ja ütleb, et sinu lähedale tuleb kiirgustehas/prügila/kaevandus/tuulepark. Kriipsuta õige alla. Jätsin nimelt välja tuumajaama. Mida te peaksite sellest arvama? Isegi kui tuulegeneraator on 2 km kaugusel, kuulete selle häält, kui tuul sealt poolt puhub. See ajab teid hulluks. Kui see tuulik aga oleks kasvõi osaliselt teie oma, siis oleksite stressis, kui te seda häält ei kuuleks. Kõik on psühholoogiline. Depressioonis väikelinnad ja vallad, see on teie võimalus. Te ise, inimesed kohapeal, peate oskama hinnata oma ressursse. Kui see on lubjakivi, siis tehke nii, et saate teedeehitusest kasu, sest on hea, kui meil on kvaliteetsed asfaltteed. Kui see on tuul, siis tehke nii, et see puhub ka teie rahakotti paksemaks. Kõigil inimestel 2 km kaugusel, kellel vähem, kellel rohkem, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, sest müra on kordades väiksem kui linnades. Sellised on pealtnäha mahajäetud regioonide võimalused. Otsige ise üles oma rikkused ja pange enda heaks tööle.

Jälgige trende ja arenguid. Mitte autor pole kõige suurem võitja, sest tema arenduskulud on olnud hiiglaslikud, vaid esimesed ja kõige kiiremad järeletegijad. Kui leiutis on meil kehtivate patentidega kaitstud, siis võib loomulikult olla raske neist mööda minna. Samas patentide andmebaas on kohutavalt hea õppevahend, mis paneb kaasa mõtlema.

Lõpetan oma kursusevenna Marko Pomerantsi suust kuuldud luuletusega aastast 1982. Kuigi Marko enam ei luuleta, elab mälestus tema loomingust edasi. Ja kirjeldab ka meie praegust aega, mil mõelda on vaja.

Üks kask meil kasvas õues

just majaukse ees,

nüüd aknast käime õues,

sest kask on ukse ees.

Mis temperatuuril lülitada välja õhksoojuspump?

Oli selle talve kõige külmem öö. Tartus näitas minu välistermomeeter -14.8 kraadi, Jõgeval aga mõõdeti -22.3 kraadi. Need on just sellised temperatuurid, mille juures tuleb teha otsus, kas õhksoojuspump sisse jätta või välja lülitada. Samas temperatuurivahemikus puudub õhksoojuspumbal ka majanduslik efekt tavalise elektrikütte ees, sest temperatuuri alanedes efektiivsustegur langeb.

Minu Arctic varustusega Fujitsu Nocria, millega kütmisel soovitatav välistemperatuur on mitte alla -20 kraadi, pidas ennast suhteliselt rahulikult üleval. Ridaelamus aga oli öösel senisest tugevam müra, ei saanud korralikult uinudagi, hommikul pea valutas. Kahtlustan naabrimehe õhksoojuspumpa. Helistasin ka paigaldajale ning ta pidas täiesti loomulikuks, et tugeva külma käes muutuvad osad jäigemaks ning vibratsioon ja müra suurenevad. Lisaks, kuna -15 kraadi kasutuspiiriga õhksoojuspumpade puhul majanduslikku efekti niikuinii ei ole, siis on soovitav need ka kompressoriosa säästmiseks välja lülitada.

Seega on minu soovitus kogu majale prognoosi korral, et temperatuur võib öösel -15 kanti langeda, õhksoojuspumbad välja lülitada ning panna tugevamini sisse keskküte.

Siiski pole ma kohanud ülevaateid sellest, kas külm on õhksoojuspumpasid ka ära rikkunud või töötamisiga tunduvalt lühendanud. Olen leidnud pajatuse sellest, kuidas naabrimehe undav masin magada ei lase, ning pihtimuse inimeselt, kes jäätumise vältimiseks oma ventilaatorit ja kompressorit pidevalt sooja veega üle valas ja välisosa just seetõttu üles ütles.

Kuna esimene kriitiline öö oli sel aastal ära peale mitut sooja talve, kutsun inimesi oma kogemusi jagama – kui hästi on õhksoojuspumbad madalal temperatuuril töötanud, kas on olnud probleeme ning mis temperatuuril olete neid välja lülitanud.