Nord Streami kajastamine Eesti meedias ei lahka suuremat pilti

Nord Streami aruteludest Eesti meedias puudub kõige tähtsam komponent – miks Saksamaale ja tema naaberriikidele on Nord Streami vaja ja kuidas see mõjutab meie naaberriikide otsuseid. Hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest ning enamus uuringuid näitab, et see kasvab 70%-ni. Praegusel perioodil toimub Euroopas jätkuvalt fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning energiavajaduse kasv.

Eesti meedia aga käsitleb teemat valdavalt ainult Eesti vaatevinklist. Kõlavad küsimused, kas on võimalik, et me jääme ilma töökohtadest ja tellimustest Venemaalt ning kui palju saasteaineid jõuab täpselt Eesti randa Nord Streami rajamisel. Tundub, nagu Eesti ei olekski osa mingist suuremast süsteemist ning meid huvitab ainult meie endi olukord.

Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs on oma blogis kirjeldanud 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga, süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega ning energiasäästuga. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – tegelikult toimub inimeste vajaduste jätkuv kasv ning varude vähenemine sellise kiirusega, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest.

Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab kui vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Eesti on energiavarude seisukohalt õnnelik riik. Kui me vähegi suudame oma peaga mõelda, on meil piisavalt energiaallikaid, et tagada energeetiline julgeolek. Meie tõmbleme selle pärast, et ei oska teha valikuid – mida ongi väga raske teha, sest iga meie valik sõltub rahvusvahelistest kokkulepetest ja tehnoloogia arengust. Väga paljudes Euroopa riikides aga on olukord hetkel sootuks teine – pole eriti millegi vahel valida. Britid aplodeerisid, kui Langeledi gaasitoru Norrast käiku läks, sest gaasinälg sai mõneks ajaks rahuldatud.

Siit jõuame keskkonnaküsimusteni. Kõlanud on lapsikud süüdistused Eesti teadlaste suunas, et Nord Streami võimalike ohtude väljatoomine on poliitteadus. Tegelikult saavad ju kõik üheselt aru, et gaasitoru rajatakse läbi madala ja reostunud mere, mille põhjasetetesse on aastakümnete jooksul kuhjunud ohtlikud ained, mis mingil määral vältimatult vabanevad.  Mere põhjas on rohkelt sõja-aegadest pärit keemiarelvi ja meremiine ning veel ka 1960-ndatel toimus kontrollimatu tööstusjääkidest vabanemine, visates need lihtsalt merre.

Nord Streami väidetel on ohtlike ainete mobiliseerumine põhjasetetest lühiajaline ja ebaoluline, miinide lõhkamise mõju samuti ebaoluline ning kogu trass on kaardistatud sellise põhjalikkusega, et ohtlike ainete matmispaikadest minnakse mööda.

Kõik saavad ka üheselt aru, et gaasitoru ei muuda Läänemere seisundit paremaks ning on riskid, et see muutub veelgi halvemaks. Eesti teadlased võtsid vaevaks analüüsida tuhandeid lehekülgi Nord Streami keskkonnamõjude hinnangut ja leidsid, et mitmetest olulistest võimalikest riskidest on üle libisetud.

Näiteks esialgses aruandes toodi põhjasetete kaardistamise andmed, aga ainult pealmise 5 cm paksuse kihi kohta. Teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. On täiesti selge, et toru paigaldamine mõjutab 10-30 cm sügavust kihti. Sellest üle libisemine oli ebakorrektne.

Esialgse  aruande leheküljel 1633 tõi Nord Stream ise välja mõjudest arusaamise lüngad:

– vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva hõljumi kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas;

– merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg;

– tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks;

– mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel.

Olen täielikult nõus Nord Streamiga – need lüngad on olemas. Nord Stream väidab, et vaatamata nendele lünkadele on mõjud ebaolulised või väheolulised.

Paratamatult jääb nn ’hall tsoon’ – mis on ühelt poolt tingitud lünklikest teadmistest, teiselt poolt aga võimalikest suurematest riskidest, mis võivad realiseeruda.

Nüüd jõuame kõige olulisemani. Igal arendusprojektil on kolme tüüpi võimalikud keskkonnakahjud:

–          mida me oskame kindlalt ette ennustada;

–          mis võivad tekkida seoses meie lünklike teadmistega;

–          vähetõenäolised, aga siiski võimalikud kahjud, mis tekivad riskistsenaariumide realiseerumisel – näiteks veealuse gaasitoru lõhkemisel.

Samuti on igal projektil kellegi jaoks nii positiivsed kui negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja ka keskkonnamõjud. Võrreldes näiteks kivisöega on maagaasi põletamisel CO₂ emissioonid saadava energiaühiku kohta kolmandiku võrra väiksemad – seega keskkonnamõju, kui põletame kivisöe asemel maagaasi, on positiivne. Kui aga infrastruktuur on üles ehitatud maagaasi tarbivaks ning Saksamaa ja tema naaberriigid peaksid talveperioodil jääma gaasita, oleks tegu majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga.

Kaaludes eri mõjusid Euroopa Liidu tasandil tervikuna on Soome ja Rootsi leppinud võimalike keskkonnakahjude riskidega Läänemeres. Keegi pole öelnud, et neid riske pole. Tänapäeva maailmas – eriti arvestades inimeste arvu, kasvavaid vajadusi ning loodusvarade vähenemist – tuleb sisuliselt iga areng millegi arvelt.

Tartu Ülikooli 22.05. energiaseminari videosalvestused

Tartu Ülikool käivitas seminaride sarja, mille käigus annavad ülikoolide teadlased ülevaate peamistest uurimistöödest ja trendidest nii Eesti ülikoolides kui kogu maailmas. Lisaks ettevõtjatele on oodatud ka otsusetegijad, konsultandid, teadlased, üliõpilased jne, kes on huvitatud kaasa mõtlema, kuidas teadustulemused praktikasse jõuavad.

Esimeseks valdkonnaks oli ENERGIA 22. mail 2009 – energia tootmine, muundamine, salvestamine ja säästmine.

Seminari salvestused on nüüd kättesaadavad aadressilt http://www.ut.ee/573560.

Soovitav on avamiseks kasutada Internet Explorerit.

Suur pilt: maavarade lõppemine, kliimapoliitika ja sellega seonduvad uued trendid ettevõtluses. TÜ ettevõtlussuhete juht Dr Erik Puura

Arengutest energia muundamises ja salvestamises Tartu Ülikoolis ja kogu maailmas. Professor Enn Lust

Ettekanne loob pildi, millal, missugused ja mis skaalas (kodulahendused, hoonestu jne) konkurentsivõimelised lahendused turule jõuavad ning mille kallal intensiivselt töötatakse.

Millised muutused peaks toimuma hoonete sektoris? Mõju suurele pildile. Dr Tõnu Mauring

Majade kütteks võiks kuluda ca 10 korda vähem energiat, see on kõige suurem realiseerimata potentsiaal
Hoonete ehitamise/renoveerimise tempo – millist mõju kogu energiavajaduse pildile võib pikas perspektiivis oodata?
Mida peaks seega praegu iga ehitatava ja renoveeritava hoone puhul arvestama?

Energiasäästu printsiipide kaasamine linnade ja uusasumite planeerimisse. Professor Rein Ahas

Geoloogia roll energeetika arengus maailmas. Emeriitprofessor Väino Puura

Kui palju ja missuguseid kütuseid on veel avastada? Mis toimub maailmas põlevkivide kasutuselevõtu vallas? Miks uute elektrijaamade rajamisel tuleb koheselt kaasata geoloogid?

Tuumaenergeetika võimalikud arengud Eestis – müüdid ja tegelikkus. Dr Enn Realo

Eesti meedias on kõlama jäänud palju ebakorrektset informatsiooni tuumaenergia kasutamise kohta. Ettekanne kummutab üldlevinud müüdid.

Viimaseid uudiseid tuumasünteesi arengutest. Dr Madis Kiisk

Elavhõbedast Läänemeres

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus. Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.

Läänemerest kui toksiliste tööstusjääkide prügilast kirjutas Charles Hawley Spiegelis 2006. aasta augustis.

1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.

Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. Et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem. Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.

Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud. Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda. Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.

Kuidas arendajad on teadlaste hoiatusi ignoreerinud ja mis see kaasa on toonud, võib lugeda ka Hallandi oosi tunneli juhtumi kirjeldusest.

Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes (vastavalt Niemistö, L. and Tervo, V. 1981. Notes on the sediment studies in the Finnish pollution research in the Baltic Sea. Rapp. P.-v. Reun. Cons.int. Explor.Mer, 181:87-92 / Leivuori, M. 1998. Heavy metal contamination in surface sediments in the Gulf of Finland and comparison with the Gulf of Bothnia. Chemosphere 36: 43-59). Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes paljukordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi – Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.

Nord Streami keskkonnamõjude aruande kvaliteet on ebapiisav – miks?

1633 lehekülge teksti ning paks atlas kaartidega. Peaks ju piisama? Paraku kehtivad lihtsad vanasõnad ’suurus pole oluline’ ja ’tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet’. Edasises kirjutises näitan, et arvestamata on jäetud nii teadaolevate teaduslike andmetega kui kaasaegsete teadustulemustega ning olulistest riskidest on lihtsalt üle libisetud.

Enne, kui tellimust täitev konsultatsioonifirma on asunud tuhandeid lehekülgi teksti kokku kirjutama, peaks ta vastama põhimõttelistele küsimustele:

1. Kas valitud uurimismetoodika on esinduslik?

2. Kas on kasutatud kõiki kaasaegseid teadustulemusi?

3. Kas ei libiseta üle võimalikest riskidest, nimetades neid vähese põhjendusega ebaolulisteks või väheolulisteks, ignoreerides teaduslikke analüüse?

Tänases Kuku raadio saates ’Kukkuv õun’ rääkisid aruandega seonduvatest probleemidest akadeemikud Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere. Kasutades nii enda teadmisi kui refereerides ’Kukkuvale õunale’ on võimalik näidata, et eelpool toodud põhimõttelised küsimused on vastamata.

Esiteks, uuriti ja kaardistati põhjasetteid. Aga ainult pealmist 5 cm pakust kihti, kusjuures teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. Dioksiinide allikaid on mitmeid, kuid üheks peamiseks on Soome Kymijoki aastakümneid kestnud reostus.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning jõevette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus ohtralt dioksiine, furaane ja elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ja kalade dioksiiinide sisaldus on kõrgem kui Soome teistes siseveekogudes ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Viimasel ajal on Läänemere vee kvaliteet paranenud ja ka praegu settivad põhjasetted, mida esindab ka pealmine 5 cm paksune kiht, on muutunud puhtamaks – kuid väga ettevaatlik peab olema sügavamal paiknevate ohtlike ainete remobiliseerumise suhtes, mida gaasitoru rajamine paratamatult põhjustab. See andmestik peaks keskkonnamõjude hinnangus kindlasti sisalduma, sest on ilmselge, et gaasitoru rajamine ei häiri ainult pealmist 5 cm paksust kihti. Seega ei olnud valitud uurimismetoodika esinduslik.

Teiseks, Tarmo Soomere tõi selgelt välja, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati koguni aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Ka Eestis näiteks on liikvel veel legend, et hoovuste süsteem viib ohtlikud ained Eesti rannikult Venemaa poole ja Venemaa reostuse Soome rannikumerre, paraku on uuringud näidanud, et ka Eesti rannikumeri on ohus. Samuti on kasutamata tänapäevased modelleerimise võimalused. Läänemere konteksti on lihtsalt üle kantud süvamerede kontekst. Samas on Läänemeri sellises seisus, et ökoloogilise taastumise tagamiseks peaks nii emissioonidele kui merepõhja setete remobiliseerumist põhjustavatele projektidele olema kehtestatud väga ranged reeglid, mis on äärmiselt rangemad süvameredele rakendatavast reeglistikust.

Kolmandaks, enamiku riskide kohta on kirjutatud ’ebaoluline’ või ’väheoluline’. Aruannet lugedes tundub, et kogu tekst on genereeritud selleks, et kirja panna need kaks sõna. Ekspertide väitel aga on alahinnatud meremiinide lõhkamise vajadusega kaasnevaid riske põhjasetete remobiliseeumise ja edasikande kohta, Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere hinnangutel isegi suurusjärkude võrra. Suur hulk ebamäärasusi on seotud keemiarelvade matmiskohtadega.

Avades aruande leheküljelt 1633 loeme:

Mõjudest arusaamise lüngad

Mõjude ulatusest, kestusest ja intensiivsusest arusaamise seisukohalt on kõige olulisemad järgmised asjakohased lüngad:

– Vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva heljuvaine kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas

– Merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg

– Tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks

– Mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel

Ja kõik. On ’paratamatud lüngad’ ning pole lisatud ühtegi teadlase kommentaari nende lünkade olulisuse kohta. Selline ülelibisemine ei ole aktsepteeritav.

Eeltoodust lähtuvalt on vastus kõigile kolmele põhimõttelisele küsimusele eitav. Ja seetõttu ei saa aruande kvaliteeti pidada piisavaks.

Lisaks infot gaasitoru võimaliku lõhkemise kohta. Norras Stavangeris asuv Norra naftaturvalisuse ametkond (Petroleumstilsynet), mis alustas tööd 2004. aastal, käsitles projektis ‘Veealuste gaasiemissioonidega seonduvad riskid’ veealuse gaasitoru lõhkemist. Situatsiooni modelleerisid neli Norra firmat – DNV, Scandpower, Safetec ja Lilleaker. Mudel käsitles järgmist protsesside ahelat: 1. toru lõhkemine; 2. gaasi vabanemine ja tõus veepinnale; 3. gaasi kandumine veest atmosfääri; 4. gaasipilve levik õhus; 5. laevade ja gaasiplatvormide kokkupuude gaasipilvega.

Vastavalt etteantud parameetritele määrasid neli firmat gaasipilve leviku eri tingimustes: toru sügavus 50 – 300 meetrit ning tuule tugevus 2, 7 ja 15 m/s. Modelleerimise tulemused mõnede parameetrite osas erinesid kuni 10000 korda!

See näitab, et kuna senini pole suuri õnnetusi juhtunud, mida aluseks võtta, ei oska ka norralased, kes koostöös Suurbritanniaga andsid käiku 1200 km pikkuse gaasitrassi Langeled, võimaliku suurõnnetuse mõjusid veel täpselt hinnata. Alustatud on erinevate mudelite võrdlemist.

Modelleerimise ühe tulemuse kohaselt 2 minuti ja 20 sekundi möödudes peale gaasi pinnale jõudmist 70 meetri sügavusel paiknevast lõhkenud gaasitorust 2 m/s tuule tingimustes haarab gaas merepinnal umbes 200 m diameetriga ala, on tõusnud 1000 meetri kõrgusele ning levinud 500 m kaugusele.

Teadmatused on suured ja kuna suuri õnnetusi pole juhtunud, ei oska keegi täpselt mõjude ulatust prognoosida.

Euroopa Liidu energiajulgeoleku kraan on väljaspool selle piire

Just nii kirjutas EL energeetikavolinik Andris Piebalgs oma blogis 7. märtsil 2008. aastal. Käsi, mis avab ja sulgeb kraane, paikneb väljaspool piire. Veelgi enam: kui hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest, siis Piebalgsi poolt refereerituna näitavad enamus uuringuid, et see kasvab 70%-ni! Praegusel perioodil toimub fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning jätkuv energiavajaduse kasv. Piebalgs küsib iseendalt: mina, kes ma vastutan energiajulgeoleku eest, olen sageli endalt küsinud, kust me kogu selle energia võtame.

Piebalgs kirjeldab ka 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi? Mis oleksid näiteks Pärsia lahe piirkonna geopoliitilise ebastabiilsuse tagajärjed?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga ja süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – nagu juba kirjutatud, toimub tegelikult inimeste vajaduste kasv ning varude vähenemine sellises tempos, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest. Piebalgsi arvamus, et iga tuulegeneraator, päikesepaneel ja biokütuse liiter toob kaasa pisikese muutuse positiivses suunas, on küll sisulises mõttes õige, kuid koguhulki kokku arvutades tundub vägagi naiivsena.

Euroopa Liit pole tegelikult küsimust ‘Kas me tõesti vajame kogu seda energiat?’ seni veel väga tõsiselt võtnud, pigem on see poliitikute mängumaa, kes omavahel arutades protsente kokku lepivad, uusi makse kehtestavad ning end ‘rohelise mõtteviisi’ lainel näidates püüavad uuteks valimisteks populaarsust võita. Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Lisaks on ka ju väga kerge aru saada sellest, miks eriti sakslastele on nii tähtis Nord Stream, mis ei läbi endiseid liiduvabariike.

Venemaa maagaasi kasutus Euroopas vajab täismahus hindamist

Euroopa vajab maagaasi nagu õhku ja vett. Juba ollakse sõltuvuses Venemaa maagaasist ja sõltuvus järjest suureneb. Saksamaa ja tema naaberriigid ootavad Nord Streami kui õnnistust, küll ajutist, aga ikkagi.

Samal ajal räägitakse kogu maailmas ‘elutsükli analüüsist’, mis sisaldab keskkonnamõjude hinnanguid alates tooraine kasutuselevõtust toote valmimiseni ja kõige lõpuks selle prügilasse jõudmiseni või keskkonnaemissioonideni. Selle kontseptsiooniga seoses võtavad Euroopa Liidu riigid vastutuse ka Venemaal maagaasi tootmisel ja transpordil tehtavate keskkonnakahjude eest.

See on teema, millest keegi ei räägi. Üks väheseid, kes seda teemat puudutab, on ajakirjanik Grigory Pasko. Mõjud nii keskkonnale kui inimestele on Venemaal sellised, millega ei nõustuks ükski Euroopa Liidu riik. Aga see pole ju probleem, kui gaas hakkab torust tulema? Jah, kui keegi vajab seda gaasi kui eluks ühte tähtsamat toorainet, siis hiilitakse probleemi püstitusest kõrvale. Keskkonnaprobleemid Venemaal ja maagaasi kasutuse tulemusena suurenevad süsinikdioksiidi emissioonid vajavad hinnangut. Kas meie ja naaberriikide eurosaadikud tunnevad vajadust ja suudavad sellele tähelepanu juhtida?

Kindlusetus keskkonna suhtes on omane ka uute maardlate kasutuselevõtule. Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse ehitada Koola poolsaarele Murmanski lähedale veel üks tuumajaam. Rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, üheks põhifunktsiooniks on valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’

Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.

Lisada võib, et Gazprom plaanib naftapuuraukude rajamist Kara meres, kuhu on Venemaa sõjalaevastiku poolt aastakümneid kuhjatud radioaktiivseid jäätmeid, näiteks ka kuulsa jäälõhkuja Lenin kolm tuumareaktorit. Bellona andmetel võib puurimistööde käigus mattunud setetest valla pääseda ulatuslik radioaktiivne reostus. Samuti viidi nõukogude-perioodil Arktikas läbi hulganisti nii maapealseid, maa-aluseid kui veealuseid tuumakatsetusi, ühtekokku Bellona andmetel 138 korral. Nendele järgnenult tekkinud setendid on kõrgendatud radioaktiivsusega.

Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.

SEB alternatiivne energia: investeerige Gazpromi!

Kuidas investeerida keskkonnasõbralikult? Kuna mina pole investeerimisspetsialist, siis soovitasin avada LHV-s vastava foorumiteema, http://www.lhv.ee/forums/index.cfm?id=184761 (vt alustajate foorum, keskkonnasõbraliku investeerimise mõttekusest). Juba teise kommentaarina tuli link, mille kohaselt SEBis loetakse investeerimist Gazpromi panustamiseks alternatiivenergeetikasse.

Teades, kui röövellikult on Gazprom ringi käinud Venemaa loodusega ning missuguseid keskkonnariske hõlmavad endasse käimasolevad projektid, siis on ilmselt õigustatud küsimus: kas investeerimine Gazpromi on keskkonnasõbralik investeering? Mulle tundub, et järgnev väljavõte reklaamtekstist on tarbijat eksitav, sest väita, et maagaasi tootmine ei kahjusta keskkonda ning ei vähenda Maa looduslikke ressursse, on vale.

SEB: “Alternatiivne energia on energia, mida toodetakse allikatest, mis ei kahjusta keskkonda või ei vähenda Maa looduslikke ressursse. Sektor areneb massilise nõudmise ajendil, et leida energialahendusi nii arenenud riikides kui ka arenguriikides. 

Antud investeerimishoiuses liigitatakse selle energiatüübi alla taastuvenergiat ja maagaasi. Maagaas on võrreldes muude fossiilsete kütustega tunduvalt keskkonnasõbralikum, kuna selle põlemisel vabaneb vähem süsihappegaasi.”

Kui minu poolt õpetatava keskkonnageoloogia eksamil tudeng kõigepealt defineeriks alternatiivse energia kui keskkonda mitte kahjustava ning Maa looduslikke ressursse mitte vähendava energialiigi ning hakkaks siis rääkima maagaasist, peaks ta kokku leppima korduseksami aja.

Vajame häid uudiseid

Eelkõige kodumaisel tarbimisel põhineva majanduskasvu vilju nautides oli kuulda ka palju positiivset meie keskkonnaprobleemide vähenemise kohta. Hetkel oleme jõudnud paanika perioodi ning uudiseid kuulates jääb mulje, nagu oleks kõik halvasti ning mistahes uudis lõpeb sõnadega – kokkuvõttes tähendab see, et järgneb hinnatõus. Laastavad tormid järjest tugenevad, Läänemere tase tõuseb…

Mis oleksid aga head uudised?

Kas see, et jaanuaritorm vaibus kardetust pehmemalt, aasta 2005 Pärnus ei kordunud? Või see, et teiste liiduriikide probleemid on veel suuremad? Saksamaa ja tema naabrid vajavad Venemaa gaasi nagu õhku, Läänemere põhja paigaldatava Nord Streami gaasitoru maabumiskoht Saksamaal Lubminis on ammu välja valitud. Seejuures ollakse valmis aktsepteerima, et tarnijaks on Venemaa, kes loob endale hiigelkasumeid keskkonnakahjustuste arvel ning suurenevad julgeolekuriskid. Leedulased püüavad taotleda Ignalina tuumajaamale tööaja pikendust, kuid kuna Ignalina sulgemine aastal 2009 oli liitumise tingimuseks, siis vaevalt seda saavutatakse. Energianälg Euroopas järjest suureneb.

Põlevkivi olemasolu Eestis peaks olema tegelikult väga positiivne tõsiasi, ka paljude rahvusvaheliste analüütikute hinnanguil on Eestil võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega võimalus tagada energeetiline sõltumatus veel paljudeks aastakümneteks. Aga kuitahes veenvalt akadeemik Raukas ka püüaks eurooplasi veenda, et kliimamuutused ei ole inimesest põhjustatud, on eurooplased otsustanud, et süsinikdioksiidi heitmeid tuleb vähendada ning parim viis selleks on heitmed maksustada. See on poliitiline otsus. Kuidas edasi? Põlevkivi olemasolu ei tohi sageli käsitleda kui rahvuslikku tragöödiat. Jah, keskkonna suhtes oleks minevikus pidanud hoopis teisiti käituma ning õigeaegselt investeerima sellesse, et heitmed ja jäätmed keskkonda ei rikuks. Ka praegu on võimalus seda teha. 

Paljude otsustajate mõtted on pöördunud tuumaenergeetika suunas. Teised jälle veavad tuuleenergia köit, mis on väga õige tegevus ühe erandiga: kui ei väidetaks, et on olemas tehnoloogiad ja Eestile on majanduslikult kasulik ehitada üles kogu elektrienergeetika tuuleenergia baasil ning kui ei halvustataks kõiki teisi energeetika arendamise ideid.

Sellises virvarris tekib tunne, et Eestil on suured probleemid. Tegelikkuses aga on need head probleemid, sest Eestil on mitmeid valikuvõimalusi, kuidas energiaga varustatus üles ehitada. Loomulikult elektrienergia hind mõnevõrra kasvab. Samas ka energiasäästu võimalusi on veel väga vähe kasutatud. Erinevate variantide vahel valikute tegemist ei tohi pöörata rahvuslikuks tragöödiaks. Eesti uudistevoog aga on sageli üles ehitatud kuulaja-vaataja köitmisele negatiivsete emotsioonide tekitamisega.

Eesti areng ei sõltu väga olulisel määral sellest, kuidas elektrienergiaga varustatus üles ehitatakse – juhul, kui on tagatud sõltumatus suurest idanaabrist. Areng sõltub hoopis sellest, kuidas meil õnnestub uusi tehnoloogilisi ideid luua ja oskuslikult mujale maailma nii oskusteabena kui toodetena tarnida. Selleks aga, et need mõtted paremini liiguksid, peaksid inimesed end suutma vabastada paanikatundest ning ka meedia võiks sellele kaasa aidata. Üks võimalus selleks on nautida Eesti loodust, ilusaid kohti ja erinevaid variante on tuhandeid. Tähtis on see, et nii edulood kui ebaõnnestumised Eesti tehnoloogiate ja toodete ekspordil jõuaksid analüüsimisele ning ettevõtjail, kes senini on nautinud vaid kodumaise müügi vilju, õnnestuks teha järele või vigadest õppida.

Ma arvan, et rubriik ‘Ainult head uudised’ muutuks kindlasti populaarseks mistahes Eesti meediakanalis.

Venemaa uute gaasivarude kasutuselevõtust

Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

23. novembril 2007 teatas norralaste Aftenposten, et Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse kasutada ujuvat tuumajaama. Rahvusvaheline keskkonnaorganisatsioon Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, on seda plaani tugevasti kritiseerinud. Bellona üheks põhifunktsiooniks ongi valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Bellona on oma kodulehel refereerinud ka Leedu-poolset Nord Streami kriitikat, vt http://www.bellona.org/articles/1196406502.18.

Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed http://www.bellona.org/articles/oil_seminar. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’

Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.  

Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.  

Anna allkiri Läänemere kaitseks

Juba üle 27300 inimese on seda teinud. Paljudele juba tuttav teema, aga ainuüksi Eestist võiks tulla vähemalt 100000 allkirja.

http://www.balticsea.lt/ee/all

Maailmas on palju inimesi, kes arvavad, et gaasijuhe Läänemere põhja tuleb niikuinii. See on osa väga suurest mängust. Vladimir Putini kandidaadiväitekirjas seisab: ‘Hoolimata sellest, kellele kuuluvad maavarad, on riigil õigus reguleerida nende kasutuselevõttu ja kasutamist’. Kuigi suur osa sellest väitekirjast oli majandusõpikust koos joonistega ümber tõstetud ning sai plagiaatsussüüdistuse, käsitleb see võimalust kasutada Venemaa gaasi riigi mõjuvõimu taastamiseks. 1997-2007 on seda ilmekalt kinnitanud.

On lubamatu, et sellise tegevuse juures seatakse ohtu Läänemeri. Ülevaade ja pöördumine on eelpool toodud veebisaidil, allkirja andmine võtab vaid sekundeid.

Õpetlik on lugeda austraallase Binoy Kampmarki arvamust Euroopa Liidu energeetikapoliitikast http://www.europeancourier.org/40.htm – teisest maailma otsast vaadatuna on ilmsem protsesside globaalne kontekst. Juba praegu saab Euroopa Liit 40% gaasist Venemaalt ning Euroopa Liidul on vajadus ning Venemaal varud. Karjuv vajadus gaasi järele on eelkõige osal Euroopa Liidust, sest Nord Streami kaudu saabuv gaas läheks peamiselt Saksamaale, Prantsusmaale, Hollandisse, Suurbritanniasse.

Venemaal käib toru ehitamine juba ammu ning Saksamaal on maabumiskoht samuti ammu määratud… Ainuke ‘probleem’ on, et Läänemere põhja toru paigutamiseks pole veel luba saadud. Arvestades projekti taga seisvate isikute ja riikide mõjuvõimsust arvatakse, et see on formaalsus, kuna igal otsusel on oma hind.

Vaadates Greenpeace’i veebilehti, tundub, et gaasijuhtme osas on see organisatsioon lõhestunud. Sakslased protestivad üksikute küsimuste vastu, näiteks ehitustööd Saksamaal Lubminis, kuid üldine arvamus on pigem pooldav. Samas soomlased on välja toonud ka Läänemere põhja probleemistikku.

Eestis on gaasijuhtme kohta juba väga palju räägitud, kes aga pole veel tuttav ajakirjanik Grigory Pasko artikiliteseeriaga, siis need on ingliskeelsetena kättesaadavad veebiaadressilt

http://www.robertamsterdam.com/2007/07/grigory_pasko_on_the_nord_stre.htm

Artikkel 1 – Venemaa kohalikud elanikud ei saa gaasirikkustest osa

Artikkel 2 – Meediasuhted Gazpromi stiilis

Artkkel 3 – Gaasitoru stardipunkt

Artikkel 4 – Poliitiliselt tähtis on mööduda toruga Ukrainast, Valgevenest, Poolast ja Balti riikidest

Arikkel 5 – Intervjuu Babayevost, kus toimusid detsembris 2005 esimesed keevitustööd

Artikkel 6 – Toruehitajad: misiganes meilt nõutakse, meie teeme

Artikkel 7 – Portovaya laht – seni veel rikkumata

Artikkel 8 – Lubmin, Saksamaa: siia peaks saabuma gaasijuhe

Artikkel 9 – Saksamaa bürgermeistrite erinevad arvamused

Artikkel 10 – Toru plaanitud maabumiskoht Saksamaal: mõjud keskkonnale

Artikkel 11 – Venemaal maksti maa eest 50 eurot/hektar, 6 korda vähem kui Boliivias…

Artikkel 12 – Kahtlused Nord Streami lubadustes

Artikkel 13 – Ehituse kalkulatsioonid