Viis minutit tuumaenergeetikale?

Tänase saate ‘Aeg Luubis’ jaoks paluti mul kommenteerida tuumajäätmete matmise küsimust. Toimetaja lähteülesanne oli mahutada viieminutilisse ülevaatesse ära kogu teema, sealhulgas võtta kolme eksperdi kommentaarid! Kui püüdsin veenda, et selle keerulise teema puhul on vähemalt kakskümmend argumenti ja probleemi, mis tuleks kõik lahti rääkida, sain vastuseks – saame aru, aga saateformaat nõuab viieminutilist ülevaadet!

Sellise aja jooksul saab välja tuua ehk kolm probleemi ja argumenti, mis tähendab, et ülejäänud 17 jäävad käsitlemata. Väitsin, et mistahes kombinatsioon kolmest saab olla subjektiivne ja ei ava probleemistikku kogu oma komplekssuses.

Toimetaja poolt saadetud eelkommentaar oli järgmine: “Tuumaenergia – CO2-vaba tootmine. Samas lauses ei esitata aga mitte kunagi fakti, et umbes neli protsenti tekkivatest ohtlikest jäätmetest ei ole töödeldavad ning tuleb matta turvaliselt aastasadadeks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on arvutanud, et Eesti vajaduste jaoks oleks mõistlik 600-700 MW võim­susega jaam – mis on nii väike, et selle jaoks tundub ühe miljardeid kroone nõudva hoidla rajamine isegi kahjulik. Jääkide väljavedamine. Ainsana võiks tulla kõne alla Venemaa ja Rosatom, mis lubab väidetavalt tema käest ostetud kütusejääke tagasi võtta. Näiteks Prantsusmaa kulutab ladustamiseks sobivat savist pinnast uurides igal aastal ligi 250 miljonit krooni, ent ka seal ei saa ladustamist alustada mitte varem kui kümne aasta pärast. Sama seis on Soomes ja Rootsis.”

Minu kirjalik vastus oli järgmine.

Kõrgradioaktiivsed jäätmed tuleb matta turvaliselt 100000 aastaks, kuna selle aja jooksul on radiatsioonitase alanenud looduslikuks. See tähendab, et matmistehnoloogia peab arvestama ka järgmist võimalikku jääaega 10000 aasta pärast. Osalesin just hiljuti Rootsi SKB projektis, kus uuriti liustikuvee võimalikku mõju matmispaigale. Just seetõttu tehakse matmispaik 500-800 m sügavusele graniitsete kivimite sisse, vaskkonteineris tuumkütuse äratöötanud vardad ümbritsetakse lisaks metabentoniitse savi kihiga.

Sellise tehnoloogiaga matmiskohta on juba asutud ehitama Soomes Olkiluoto tuumajaama lähedal ja valmima peaks aastaks 2020 ning olema kasutatav aastani 2118. Sama tehnoloogia võetakse kasutusele Rootsis ning seda oleks tõenäoliselt võimalik kasutada ka Eestis, selleks aga on vajalik teha täiendavaid geoloogilisi uuringuid. Samas me ei peaks oluliselt investeerima tehnoloogia väljaarendamisse.

See on õige, et mida väiksem on tuumajaam, seda suuremad on protsentuaalselt kulud matmispaiga rajamiseks. Aga see on majanduskalkulatsiooni osa, milles mina ei ole kompetentne spekuleerima. Sõnaühendil ‘tundub kahjulik’ pole siin mingit tähendust.

Hoidla lõpphind sõltub väga mitmest asjaolust. Kõige tähtsam on kindlasti kasutatud kütuse maht, mis omakorda oleneb reaktorite arvust, nende võimsusest, tegevusajast, koormusest ja kütuse omadustest. Jäätmete ruumala ja ladustustihedus määravad omakorda lõpphoidla suuruse. Mida suurem hoidla, seda kallimaks muutub hind.

Soome rajatava Olkiluoto lõpphoidla hinnanguline kogumaksumus on ligikaudu 3 miljardit eurot, millest investeerimiskulud moodustavad 650 miljonit, tegevuskulud 2118. aastani umbes 2100 miljonit ning dekomisjoneerimis- ja sulgemiskulud 250 miljonit eurot. Vajalikud summad kogutakse jooksvalt osana elektri müügi hinnast tuumaenergia ettevõtete käest ja paigutatakse riiklikku tuumajäätmekäitlusfondi, kuhu 2007. aasta lõpuks oli raha kogunenud 1,6 miljardit eurot.

Samas peame arvestama, et Onkalo hoidla on suur, sinna paigutatakse paljude reaktorite jäätmed. Tuumaelektri hind Soomes on kogu aeg sisaldanud hoidla maksumuse osa ning on ikkagi olnud konkurentsivõimeline.

Jääke ei pea hakkama ladustama kohe. Kõikjal maailmas on neid aastakümneid paigutatud vaheladudesse ja elektri tootmise käigus kogutud vahendeid hoidla rajamiseks. Hoidlat hakatakse rajama mitmete kümnete aastate möödumisel peale tuumajaama käivitumist.

Samas on võimalik, et kõrgradioaktiivsed tuumajäätmed võtab tagasi tarnija. Väide, et seda võiks ainsana teha Venemaa, on vale. Kõigepealt sõltub kõik sellest, missugune seadusandlus arendatakse Eestis välja. Näiteks Soome seadusandlus keelab jääke välja vedada ning ainsaks lahenduseks ongi hoidla rajamine. Näiteks IRIS-tüüpi reaktor, mida arendab Westinghouse, näeb ette võimaluse, et vahetatakse välja kogu reaktori südamik – vana viiakse minema, uus tuuakse asemele.

Kokkuvõttes arvan, et tuumaenergeetika ja sealhulgas tuumajäätmete matmine on nii oluline teema, et sellele pühendada 5 minutit jätab üles rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Eestis on kompetentseid inimesi selles valdkonnas, näiteks Enn Realo TÜ Füüsika Instituudist, kel on olemas vastused enamikule küsimustest. Paraku ei ole teadlasi vaevutud telekanalitesse teemat lahkama kutsuma või on kutsutud teadlasi, kellele tuumaenergeetika on pigem hobi kui erialalistel teadmistel põhinev arendustegevus. Näeme, kuidas ühed ja samad teadlased või poliitikud on sisuliselt eksperdid kõikidel elualadel. Kutsun telekanaleid kõigepealt küsima, missugusele eriharidusele nad oma arvamuses toetuvad, ning seda lahkama. Ning pühendama teemale enam kui 5 minutit!

Enda kohta julgen öelda, et õppisin ja töötasin Stockholmis KTH.s kuus aastat instituudis ja töörühmas, mis tegeles kõrgradioaktiivsete tuumajäätmete matmise modelleerimisega. Töötati välja Rootsile sobilik tehnoloogia, millega keskkonnariskid on välditud 100000 aastaks. Sisuliselt täpselt samasugune tehnoloogia võetakse kasutusele Soomes Onkalo kõrgradioaktiivsete jäätmete lõppladestus.

Peale ‘Aeg Luubis’ saate vaatamist jäidki küsimused õhku. Toomas Trapido poolt näidatud maavärinate kaart ja väide, et väikesed maavärinad ja metaan on lõppladestule ohtudeks, on vastuväide sadadele põhjalikele uurimistöödele ja selleks kulutatud sadadele miljonitele SEK-idele, FIM-idele ja eurodele Rootsis ja Soomes. Seda ei saa pidada tõsiseks, sisuliselt vaidlustas Trapido kogu Soome ja Rootsi lõppladestute kontseptsiooni. Sealjuures Soomes on lõppladestut hakatud juba rajama. Samuti Rein Einasto väide, et tuumajäätmeid võiks matta Maardu graniidikaevandusse, aga tuumajaam peaks paiknema suurlinnale lähemal kui näiteks Pakris, on kahjuks vastuolus maailma praktikaga ja regulatsioonidega. Tuumajaamu ei ehitata suurlinnade külje alla. Kahjuks välistab 5-minutiline saateformaat igasuguse diskussiooni.

Varasemad avaldatud krijutised tuumaenergeetika teemal:
Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Tartu Ülikooli energiaseminari videosalvestused

Tuumaenergeetika areng Rootsis

Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

Kaart: tuumaenergiariigid Euroopas

Veel kord tuumaenergeetikast

Energeetikadebatt Prantsusmaal

Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

Vene ajakirjanik: tuumajaam Kaliningradi oblastisse!

Lühiülevaade maailma tuumaenergeetikast

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

Lisaks, jätkuvalt on avatud veebisait tuumaenergia.ee!

Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Eesti on läbi aastakümnete tootnud rohkem elektrienergiat kui tarbinud. Põlevkivi kasutamine tipnes 1980ndate alguses, kui kaevandati üle 30 miljoni tonni aastas – keskmiselt 1 tonn sekundis arvestusega 24- tunnise ööpäeva kohta. Kuigi põlevkivi kütteväärtus on 3 korda madalam kui kivisöel, võimaldas juba välja ehitatud tootmiskompleksi olemasolu ning tööjõu odavus võrreldes Põhjamaadega põlevkivil baseeruva energeetikaga jätkata. Võiks jätkata ka veel palju aastakümneid, jutud põlevkivi lõppemisest on liialdatud. Kõik prognoosid aga näitavad, et avaneva elektrituru tingimustes ning rahvusvahelisi kliimakokkuleppeid järgides muutub põlevkivist elektri tootmine kümne-paarikümne aasta jooksul ebaotstarbekaks – hoolimata sellest, et mitmete Eesti teadlaste ja akadeemikute väite kohaselt puudub CO2 emissioonidel otsene seos kliimamuutustega.

Suurriikide teaduste akadeemiad on otsuse teinud

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust.

Eestil ongi neli võimalust, mida saab ka omavahel kombineerida – muuta põlevkivienergeetika puhtamaks, arendada tuumaenergeetikat, võtta kasutusele taastuvad energiaallikad või muutuda elektrienergia eksportijast selle importijaks.

Väga häid lahendusi pole Eesti jaoks olemas

Energiatehnoloogiad on maailmas tormilises arengus, kuid mistahes ajahetkel ei saa me teha arendusotsuseid toetudes argumendile, et loodetavasti on mingiks ajahetkeks välja töötatud uued efektiivsed ja majanduslikult otstarbekad energiatehnoloogiad, kui hetkel neid veel pole. Tark arendaja hoiab kõiki võimalusi avatuna.

Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, samuti on iga lahendus regioonispetsiifiline nii loodustingimuste kui naaberriikide kontekstis. Me saame ainult kadestada Norrat, kus sajab palju ning kus suured kõrgustevahed skäärides loovad ideaalsed võimalused katmaks kogu riigi energiavajadus hüdroenergia abil. Kui Eesti sooviks teha samamoodi, peaks ta ümbritsema kogu Eesti territooriumi 40 m kõrguse müüriga ning uputama kõik alad, mis on madalamal kui 40 m merepinnast.

Olen vaimustatult nõus toetama otsust tagada suurem osa Eesti elektrienergia vajadusest tuuleenergia abil – juhul, kui see oleks varustuskindel ja majanduslikult otstarbekas. Tuuleenergial on kaks täiesti erinevat hinda – üks juhul, kui paneme püsti tuulikud ja suudame selle igal ajahetkel tuule tugevusest sõltuvas hulgas elektrivõrkudesse vastu võtta; – ja teine, kui seame tuuleenergia esikohale ning peame tuuleta ja vähese tuulega perioodid kompenseerima mingil muul viisil. Eestis on aastas keskmiselt 1 täiesti tuuletu päev ning 2-nädalane periood, kus Eestit kattev tuulikutevõrk töötaks vaid 10%-lise või väiksema võimsusega. Tuuleenergia seadmine esikohale eeldaks topeltinvesteeringuid – me peame tuuleenergia kas salvestama või kasutama muul küttel töötavaid kompensatsioonijaamu. Lisaks tekib elektri ülekandel iga 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu, seetõttu mida suurem on võrgustik lootuses, et kusagil tuul ikka puhub, seda suuremad on ka kaod. Me ootame uusi efektiivseid salvestustehnoloogiaid, kuid ei saa antud ajahetkel võtta vastu otsust just selline tee valida.

Biomassi kasutamine elektri ja sooja koostootmiseks on kahtlemata perspektiivne. Olen korduvalt näiteks toonud biogaasijaama Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus on kokku pandud kolm lihtsat regionaalspetsiifilist lahendust – energiatootmine on ühendatud põllumajanduspiirkonna kompleksi, CO2 kvoot müüakse maha Austriale ning tootmises osalevad vangid tööteraapia raamistikus. Ka Eestis arendatakse välja terve rida regioonspetsiifilisi lahendusi, vajalik on määratleda, kui suures mahus sellised koostootmisjaamad tagaksid Eesti elektrivarustuse ja kuivõrd see oleks majanduslikult efektiivne.

Põlevkivienergeetika muutmine CO2-puhtamaks on võimalik, maailmas on eriti kuumaks teemaks CO2 paigutamine maa alla. Kanada valitsuse otsus suunata riigi puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO2 emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all). CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO2 ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO2 säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO2 emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus. Kahjuks Eestis geoloogilised struktuurid, kuhu CO2 paigutada, puuduvad – lähimad on Lätis. Samas ei saa olema rahalises mõttes olulist vahet, kas maksta CO2 trahve või transportida CO2 torujuhtme kaudu Narvast Lätisse – põlevkivienergeetika konkurentsivõime langeb tunduvalt.

Kogu eelnevat toodud pilti arvestades (mis tegelikkuses on veelgi keerulisem) oleks riigi energiajulgeoleku tagamise seisukohalt ebakompetentne mitte kaaluda maailma juhtriikide teaduste akadeemiate soovitust arendada tuumaenergeetikat. Vastav arengusuund on kirja pandud ka Eesti energiamajanduse riiklikusse arengukavasse.

Emotsionaalsed müüdid

Eesti avalik meediaruum kubiseb põhjendustest, miks Eestis ei peaks tuumaenergeetikat arendama.

Kirjutatud on, et Eestis puuduvad spetsialistid, seetõttu on areng võimatu. Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on koostöös Stockholmi Tehnikaülikooliga ning teiste välispartneritega astunud esimese sammu – hetkel on koostamisel ühised magistriõppekavad. Meie noorte huvi selle teema vastu on ülikoolides väga suur. Me ei saa ignoreerida fakti, et maailmas on ehitamisjärgus üle 30 tuumareaktori, kindlalt on planeeritud ehitada üle 90 reaktori ning tehtud ettepanekud üle 222 reaktori ehitamiseks – lähima 20 aasta jooksul kasvab tuumareaktorite arv maailmas üle 50% võrra.

Olen kohanud emotsionaalseid avaldusi, mille kohaselt ollakse tuumajaama rajamise korral valmis koheselt Eestist ära kolima. Küsiksin vastu – kuhu, sest variante arenenud riikide hulgas pole palju, sõelale jäävad muuhulgas Norra, Taani, Läti ja Austria. Kui paljud meist aga keelduksid reisimisest või tasuvast tööst Pariisis, Brüsselis, Londonis, Stockholmis või Washingtonis põhjusel, et selles riigis on tuumajaamad? Mina pole kohanud ühtegi sellist inimest. Kas siis tõesti on argumendiks, et teised arenenud riigid oskavad tagada kvaliteedi ja turvalisuse, Eesti aga pole selleks võimeline?

Kirjutatud on ka tuumkütuse tõusvast hinnast. Seda ei saa aga vaadata kogu maailma energeetika kontekstist väljaspool. Inimeste energiavajadus järjest kasvab, naftatipp aga on juba käes. Tuumkütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind alla 20 protsendi, sedavõrd suured on tuumkütusele kuluva rahaga võrreldes tuumajaama kapitalikulud ning kulutused hooldusele ning jaama käigushoidmisele, tuumkütust ennast kulub sellega võrreldes vähe. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Kirjutatud on sellest, et tekivad tuumajäätmed ning need on vaja kusagile panna. Samas ei teadvusta me sageli, et uraani kulub sama energiakoguse saamiseks 3 miljonit korda vähem kui kivisütt ning 10 miljonit korda vähem kui põlevkivi. Jäätmete probleem on loomulikult vaja lahendada ja see on tõsine küsimus, kuid mitte lahendamatu – Eesti geoloogiline ehitus võimaldab vajaduse korral rajada jääkide lõppladestu aluskorrakivimitesse ning vastav tehnoloogia on juba rakendamisel nii Soomes kui Rootsis. Lõppladestu rajamise kulud on arvestatud seal juba aastakümneid müüdava elektrienergia hinna sisse. Võimalik aga on ka kokkulepe, et tuumkütuse tarnija võtab kasutatud tuumkütuse tagasi. Sellise võimaluse lubamise või mittelubamise peab ette nägema arendatav seadlusandlus.

Kui suur on tuumaenergia kasutamisega seonduv risk meie elule? Kuidas seda üldse mõõta? Üks võimalusi on  võrrelda on erinevaid inimese tegevusvaldkondi ja üldisi mõjusid ning leida keskmine elupäevade kaotus. USA-s tehtud analüüsi kohaselt kaotab sealne alkohoolik keskmiselt 4000 elupäeva, krooniline suitsetaja üle 2000 elupäeva, 30 % ülekaalus inimene 1300 elupäeva, autoavariide tõttu väheneb elupäevade arv keskmiselt 20 võrra, õhureostuse tõttu 80 võrra, AIDSi tõttu 55 võrra, tuumaenergia kasutamise tõttu 2 võrra ning herilaste ja mesilaste nõelamise tõttu 0.4 võrra. USAs on 104 tuumareaktorit ja seal toodetakse üle 30% maailma tuumaelektrist. Me kasutame emotsionaalselt Tshernobõli näidet ning kipume ignoreerima fakti, et ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga tuumareaktorid on veel kasutusel vaid Venemaal, lähim nendest Sosnovõi Boris.

Kokkuvõtvalt, mis tahes plaane tehes on vajalik arvestada avaneva elektrituruga. Kui meie poolt toodetud elekter pole konkurentsivõimeline, peame seda sisse ostma. Vaadates meie naabrite energiatootmist saaks vaieldamatult suur osa sellest olema tuumaelekter. Loobuda hetkel esimeste sammude tegemisest tuumaenergeetika arendamisel – isegi juhul kui tuumajaama Eestisse lõppude lõpuks ei rajata – oleks ühe arenguvõimaluse eiramine kiiresti muutuvas maailmas.

Rohkesti lisainfot tuumaenergeetika kohta leiab veebisaidilt www.tuumaenergia.ee.

Puhta energia fond Kanadas: 65% CO2 eemaldamiseks

Kanada valitsuse otsus suunata puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO2 emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all), nagu arvab Stacy Feldman oma blogis ning ka mitmed teised Kanada ajakirjanikud ja keskkonnaaktivistid. Plaanis on demonstratsioonprojektide käigus pumbata CO2, mida õliliivade kaevandamisel tekib 2-6 korda rohkem kui nafta puhul, riigi teistes provintsides paiknevatesse ammendatud nafta- ja gaasimaardlatesse.

CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO2 ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO2 säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO2 emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus.

Kanada õliliivade puhul on CCS tehnoloogia kasutuselevõtt seotud teadmatustega maailmaturu nafta hindade suhtes. Tehnoloogia on majanduslikult rakendatav vaid siis, kui naftabarreli hind ületab 105 dollari piiri. Majanduskriis ja nafta hinna langus juba põhjustas õliliivatööstuse uute projektide tühistamise või edasilükkamise kogumahus 20 miljardit dollarit.

Ülejäänud 35% fondist on plaanitud jagada viie aasta jooksul väiksemate taastuvenergeetika projektide (177 miljonit USA dollarit) ja puhta tehnoloogia arendusprojektide (132 miljonit USA dollarit) vahel.

Tartu Ülikooli 22.05. energiaseminari videosalvestused

Tartu Ülikool käivitas seminaride sarja, mille käigus annavad ülikoolide teadlased ülevaate peamistest uurimistöödest ja trendidest nii Eesti ülikoolides kui kogu maailmas. Lisaks ettevõtjatele on oodatud ka otsusetegijad, konsultandid, teadlased, üliõpilased jne, kes on huvitatud kaasa mõtlema, kuidas teadustulemused praktikasse jõuavad.

Esimeseks valdkonnaks oli ENERGIA 22. mail 2009 – energia tootmine, muundamine, salvestamine ja säästmine.

Seminari salvestused on nüüd kättesaadavad aadressilt http://www.ut.ee/573560.

Soovitav on avamiseks kasutada Internet Explorerit.

Suur pilt: maavarade lõppemine, kliimapoliitika ja sellega seonduvad uued trendid ettevõtluses. TÜ ettevõtlussuhete juht Dr Erik Puura

Arengutest energia muundamises ja salvestamises Tartu Ülikoolis ja kogu maailmas. Professor Enn Lust

Ettekanne loob pildi, millal, missugused ja mis skaalas (kodulahendused, hoonestu jne) konkurentsivõimelised lahendused turule jõuavad ning mille kallal intensiivselt töötatakse.

Millised muutused peaks toimuma hoonete sektoris? Mõju suurele pildile. Dr Tõnu Mauring

Majade kütteks võiks kuluda ca 10 korda vähem energiat, see on kõige suurem realiseerimata potentsiaal
Hoonete ehitamise/renoveerimise tempo – millist mõju kogu energiavajaduse pildile võib pikas perspektiivis oodata?
Mida peaks seega praegu iga ehitatava ja renoveeritava hoone puhul arvestama?

Energiasäästu printsiipide kaasamine linnade ja uusasumite planeerimisse. Professor Rein Ahas

Geoloogia roll energeetika arengus maailmas. Emeriitprofessor Väino Puura

Kui palju ja missuguseid kütuseid on veel avastada? Mis toimub maailmas põlevkivide kasutuselevõtu vallas? Miks uute elektrijaamade rajamisel tuleb koheselt kaasata geoloogid?

Tuumaenergeetika võimalikud arengud Eestis – müüdid ja tegelikkus. Dr Enn Realo

Eesti meedias on kõlama jäänud palju ebakorrektset informatsiooni tuumaenergia kasutamise kohta. Ettekanne kummutab üldlevinud müüdid.

Viimaseid uudiseid tuumasünteesi arengutest. Dr Madis Kiisk


Kutse 22.05. Tartu Ülikooli seminarile teemal ENERGIA

Kõik trendid näitavad, et tuleviku ettevõtluses ja innovatsioonis on kõik energiaga seonduv kindlalt IN. Missugused on peamised arengud maailmas? Millal jõuavad turule efektiivsed energia salvestamise ja muundamise seadmed? Kuidas peaks rajama hooneid ja elurajoone? Kas teate, et juba praegu saab tuumasünteesi ettevõtluses kasutada?

Kes soovib end nendel ja ka teistel teemadel arendada ja kaasa rääkida, on oodatud Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituuti 22. mail 2009 kell 11. Ettekanded on Tartu Ülikooli parimatelt ekspertidelt.

Seminari päevakava paikneb http://www.tuit.ut.ee/565857 ja Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu kodulehel uudiste rubriigis, vt http://www.epha.ee/.

Seminar on TASUTA, lõunapausil on võimalik tutvuda Eesti sisuliselt esimesele kontorihoone-passiivmaja arhitektuurikonkursile esitatud 20 võistlustööga.

Palun registreerida e-posti aadressil energia220509@gmail.com. Registreerimine on vajalik ürituse planeerimiseks.

Parimate soovidega ja aktiivsetele kaasamõtlejatele peatse kohtumiseni.

Elavhõbedast Läänemeres

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus. Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.

Läänemerest kui toksiliste tööstusjääkide prügilast kirjutas Charles Hawley Spiegelis 2006. aasta augustis.

1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.

Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. Et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem. Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.

Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud. Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda. Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.

Kuidas arendajad on teadlaste hoiatusi ignoreerinud ja mis see kaasa on toonud, võib lugeda ka Hallandi oosi tunneli juhtumi kirjeldusest.

Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes (vastavalt Niemistö, L. and Tervo, V. 1981. Notes on the sediment studies in the Finnish pollution research in the Baltic Sea. Rapp. P.-v. Reun. Cons.int. Explor.Mer, 181:87-92 / Leivuori, M. 1998. Heavy metal contamination in surface sediments in the Gulf of Finland and comparison with the Gulf of Bothnia. Chemosphere 36: 43-59). Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes paljukordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi – Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.

hgprof

hgkaart

Nord Streami keskkonnamõjude aruande kvaliteet on ebapiisav – miks?

1633 lehekülge teksti ning paks atlas kaartidega. Peaks ju piisama? Paraku kehtivad lihtsad vanasõnad ’suurus pole oluline’ ja ’tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet’. Edasises kirjutises näitan, et arvestamata on jäetud nii teadaolevate teaduslike andmetega kui kaasaegsete teadustulemustega ning olulistest riskidest on lihtsalt üle libisetud.

Enne, kui tellimust täitev konsultatsioonifirma on asunud tuhandeid lehekülgi teksti kokku kirjutama, peaks ta vastama põhimõttelistele küsimustele:

1. Kas valitud uurimismetoodika on esinduslik?

2. Kas on kasutatud kõiki kaasaegseid teadustulemusi?

3. Kas ei libiseta üle võimalikest riskidest, nimetades neid vähese põhjendusega ebaolulisteks või väheolulisteks, ignoreerides teaduslikke analüüse?

Tänases Kuku raadio saates ’Kukkuv õun’ rääkisid aruandega seonduvatest probleemidest akadeemikud Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere. Kasutades nii enda teadmisi kui refereerides ’Kukkuvale õunale’ on võimalik näidata, et eelpool toodud põhimõttelised küsimused on vastamata.

Esiteks, uuriti ja kaardistati põhjasetteid. Aga ainult pealmist 5 cm pakust kihti, kusjuures teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. Dioksiinide allikaid on mitmeid, kuid üheks peamiseks on Soome Kymijoki aastakümneid kestnud reostus.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning jõevette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus ohtralt dioksiine, furaane ja elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ja kalade dioksiiinide sisaldus on kõrgem kui Soome teistes siseveekogudes ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Viimasel ajal on Läänemere vee kvaliteet paranenud ja ka praegu settivad põhjasetted, mida esindab ka pealmine 5 cm paksune kiht, on muutunud puhtamaks – kuid väga ettevaatlik peab olema sügavamal paiknevate ohtlike ainete remobiliseerumise suhtes, mida gaasitoru rajamine paratamatult põhjustab. See andmestik peaks keskkonnamõjude hinnangus kindlasti sisalduma, sest on ilmselge, et gaasitoru rajamine ei häiri ainult pealmist 5 cm paksust kihti. Seega ei olnud valitud uurimismetoodika esinduslik.

Teiseks, Tarmo Soomere tõi selgelt välja, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati koguni aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Ka Eestis näiteks on liikvel veel legend, et hoovuste süsteem viib ohtlikud ained Eesti rannikult Venemaa poole ja Venemaa reostuse Soome rannikumerre, paraku on uuringud näidanud, et ka Eesti rannikumeri on ohus. Samuti on kasutamata tänapäevased modelleerimise võimalused. Läänemere konteksti on lihtsalt üle kantud süvamerede kontekst. Samas on Läänemeri sellises seisus, et ökoloogilise taastumise tagamiseks peaks nii emissioonidele kui merepõhja setete remobiliseerumist põhjustavatele projektidele olema kehtestatud väga ranged reeglid, mis on äärmiselt rangemad süvameredele rakendatavast reeglistikust.

Kolmandaks, enamiku riskide kohta on kirjutatud ’ebaoluline’ või ’väheoluline’. Aruannet lugedes tundub, et kogu tekst on genereeritud selleks, et kirja panna need kaks sõna. Ekspertide väitel aga on alahinnatud meremiinide lõhkamise vajadusega kaasnevaid riske põhjasetete remobiliseeumise ja edasikande kohta, Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere hinnangutel isegi suurusjärkude võrra. Suur hulk ebamäärasusi on seotud keemiarelvade matmiskohtadega.


Avades aruande leheküljelt 1633 loeme:

Mõjudest arusaamise lüngad

Mõjude ulatusest, kestusest ja intensiivsusest arusaamise seisukohalt on kõige olulisemad järgmised asjakohased lüngad:

– Vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva heljuvaine kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas

– Merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg

– Tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks

– Mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel

Ja kõik. On ’paratamatud lüngad’ ning pole lisatud ühtegi teadlase kommentaari nende lünkade olulisuse kohta. Selline ülelibisemine ei ole aktsepteeritav.

Eeltoodust lähtuvalt on vastus kõigile kolmele põhimõttelisele küsimusele eitav. Ja seetõttu ei saa aruande kvaliteeti pidada piisavaks.

Lisaks infot gaasitoru võimaliku lõhkemise kohta. Norras Stavangeris asuv Norra naftaturvalisuse ametkond (Petroleumstilsynet), mis alustas tööd 2004. aastal, käsitles projektis ‘Veealuste gaasiemissioonidega seonduvad riskid’ veealuse gaasitoru lõhkemist. Situatsiooni modelleerisid neli Norra firmat – DNV, Scandpower, Safetec ja Lilleaker. Mudel käsitles järgmist protsesside ahelat: 1. toru lõhkemine; 2. gaasi vabanemine ja tõus veepinnale; 3. gaasi kandumine veest atmosfääri; 4. gaasipilve levik õhus; 5. laevade ja gaasiplatvormide kokkupuude gaasipilvega.

Vastavalt etteantud parameetritele määrasid neli firmat gaasipilve leviku eri tingimustes: toru sügavus 50 – 300 meetrit ning tuule tugevus 2, 7 ja 15 m/s. Modelleerimise tulemused mõnede parameetrite osas erinesid kuni 10000 korda!

See näitab, et kuna senini pole suuri õnnetusi juhtunud, mida aluseks võtta, ei oska ka norralased, kes koostöös Suurbritanniaga andsid käiku 1200 km pikkuse gaasitrassi Langeled, võimaliku suurõnnetuse mõjusid veel täpselt hinnata. Alustatud on erinevate mudelite võrdlemist.

Modelleerimise ühe tulemuse kohaselt 2 minuti ja 20 sekundi möödudes peale gaasi pinnale jõudmist 70 meetri sügavusel paiknevast lõhkenud gaasitorust 2 m/s tuule tingimustes haarab gaas merepinnal umbes 200 m diameetriga ala, on tõusnud 1000 meetri kõrgusele ning levinud 500 m kaugusele.

Teadmatused on suured ja kuna suuri õnnetusi pole juhtunud, ei oska keegi täpselt mõjude ulatust prognoosida.

Kas tuulepark on kuri hunt, kadedususs või ahjualune?

Ei kiiritustehasele, ei kaevandusele, ei prügilale, ei tuulepargile. Meil on riigile raha sisse toovad äriideed, aga neid ei saa ellu viia, sest kohalikud elanikud on vastu. Meil on maavarad, aga neid ei saa kasutusele võtta, sest kohalikke elanikke häirivad tolm, müra ja kallurid. Meil on vaja uusi prügilaid, mis vastavad kõigile nõuetele, aga kohalikud elanikud kardavad neid ikkagi.

Veel mõni aeg tagasi rääkisime ka tuuleparkidest kui kõige keskkonnasõbralikumast energia saamise viisist. Nüüd aga kardame hukkuvaid linnuparvi, kohutavat vaadet, kõrvulukustavat müra ning veel midagi, mida pole ei näha ega kuulda.

Milles siis on asi tegelikult? Kui midagi ei arene, suureneb tööpuudus veelgi. Eriti maapiirkondasid valdab suur masendus, viimases hädas siirdutakse linnadesse õnne otsima ning järele jäävad üksikud vanurid, kel lähima kaupluseni palju kilomeetreid.

Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu.

Nii et NIMBY, not in my back yard, mitte minu tagaaeda. Kas me kunagi saame sellest ka üle?

Minu arvates on see võimalik. Küsimus tuleb ümber pöörata. Mitte NIMBY, vaid IMBY. Minu tagaaeda, see on arengutele avatud! Mida me tegelikult siis tahaksime oma tagaaeda?

Kui see 800 m kaugusel paiknev tuulegeneraator oleks minu oma ja võrgud minu poolt genereeritavat energiat tõepoolest ka vastu võtaksid, siis põhjustaks mul stressi pigem see, kui ma müra ei kuule. Kui see ei ole minu oma, siis minu ainus probleem on see, et ma ise ei saa sellest mingit kasu, ometi ma kuulen seda. Inglismaal tehtud uuringute tulemusena on kinnisvara hinnad tuulikute lähedal tõepoolest kuni mitukümmend protsenti madalamad kui samaväärne kinnisvara mitte nii vahetus läheduses. Nii et on võimalik, et tuulepargi rajamisega kaasneb kohalikele elanikele reaalne varaline kahju.

Mistahes projekti saab ellu viia ainult nii, kui arendusprotsessi on kaasatud kohalikud elanikud kohe algusest peale ning nendega kokku lepitud kompenseerimine – olgu see siis mingi murdosa kasumist, ühekordne tasu või kombinatsioon neist mõlemaist. Veelgi parem, kohalikke elanikke on võimalik projekti elluviimisesse kaasata, andes neile konkreetset tööd. Või sellest veel parem – projekti mõtlevadki välja kohalikud elanikud, kes oskavad oma ressursse hinnata, ning otsivad investoreid.

Olen sel teemal vestelnud ka mitmete arendajatega. Nende argumendiks on, et seadusandlus ei nõua kohalike elanike teavitamist varakult. Ja tulemuseks ongi kohalikke elanikke täis saal, kus pinge on juba enne ürituse toimumist üles kruvitud. Riputatakse üles juba valmis plaanid ning püütakse tõestada, et plaanide elluviimisega mingeid ohte ei kaasne. Vastuargumentide korral tõestatakse maamatsidele, et neist palju targemad inimesed on uuringud läbi viinud ning neid tuleb uskuda.

Loomulikult ei usuta. Kas see on siis pelgalt kadedus? Sugugi mitte. Kinnisvara väärtus tuulepargi, kaevanduse või prügila lähistel tõepoolest langeb. Vuravad autod või tuulegeneraatorite sahin põhjustab tõepoolest teatud ebamugavusi. Ja jutt, et vald saab projektist rikkamaks ning see kaudselt mõjutab ka uue objekti lähipiirkonna inimesi, ei ole kunagi liiga veenev.

Seega arendajad ei tohi alatähtsustada kohalikke elanikke, nendega on vajalik kohtuda ja rääkida enne, kui plaanid veel paberil on. Sest see on ju ikkagi nende kodu, kus arendus toimub. Tuleb kokku leppida nende osaluses. Konsultandid ei tohi lugeda ainult seadust, mille kohaselt peab kohalikke elanikke teavitama alles siis, kui plaanid praktiliselt valmis. Siis just nimelt peab teavitama, aga et plaanid ka realiseeruksid, tuleks seda teha väga palju varem. Seaduse järgimine ei taga projekti realiseerumist, kui kohalike elanike probleeme juba planeerimise alguses ei arutata ja lahendata. Seaduse järgi toimuva avalikustamise hetkeks aga on intriig tavaliselt juba nii suur, et ükski vägi ei suuda kohalikke ümber veenda. Ja inimesed eelkõige maapiirkondades peaksid ka ise mõtlema, mis on nende ressursid ja kuidas võiks neid kasutada.

Kindlasti on ka mõistlikkuse piirid, kui suur ja kui ohtlik rajatis kohalikku konteksti sobib. Kindlasti on ka ettevõtmisi, mida jäävadki takistama haruldased looma- ja taimeliigid. Ent on ka teistlaadsed mõistlikkuse piirid. Näiteks karta, et tuulegeneraator kujutab olulist ohtu põhjaveele ning tuulegeneraatorite läheduses ei saa enam tegelda mahepõllumajandusega – need on näited otsitud põhjustest, millel on emotsionaalne taust.

Ma ei usu, et mingi pikkade aastate jooksul välja töötatav arengukava või strateegia teeb olukorda paremaks. Pigem on see ülesköetud kohalikele elanikele kergenduseks, et lähiaastail midagi ei toimu. Mistahes planeering põrkub varem või hiljem jällegi NIMBY vastu. Aga selle asemel peaksid kohalikud elanikud hoopis ohjad enda kätte võtma ja tegema mõistlikud plaanid, kas ja kuidas oma ressursse ära kasutada. Näiteks Havail juba luuakse elektriautode süsteemi, mille akusid laetakse peamiselt tuuleenergia abil, samad plaanid on Taanis ja Iisraelis.

Rootsi 1980 – ei tuumaenergiale, Rootsi 2009 – ehitame uusi tuumajaamu

Kui õppisin ja töötasin Stockholmi Tehnikaülikoolis aastail 1993-1999, polnud mul algselt aimugi, et minu töökohast mõnekümne meetri kaugusel maa all paiknes rootslaste esimene tuumareaktor R1. See 1 MW võimsusega reaktor käivitati juba 1954. aastal ning suleti aastaks 1970. Samal ajal on selgelt silme eest 1990-ndate lõpus Rootsi televisioonis toimunud teledebatt, kas Rootsi ikka peaks tuumajaamad aastaks 2010 sulgema. Keegi püüdis väita, et õigem oleks aidata sulgeda venelaste ohtlikud RBMK-tüüpi jaamad. Aga domineerima jäi vastashääl: “Ei, vajalik on sulgeda! Selle sammuga näitame me venelastele eeskuju ning nad panevad oma jaamad ise kinni!”

1980. aastal viidi läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 1999 suletigi Barsebäck 1.

Aastaks 2000 aga selgus, et Rootsi kulutab 50% rohkem elektrienergiat kui aastal 1980. Tuuma- ja hüdroenergia edukas kombineerimine oli tunduvalt vähendanud Rootsi naftavajadust. Samuti suhtus küsitlusandmete põhjal enamus rootslastest tuumaenergia kasutamisesse positiivselt. Jätkus aastaid kestev kemplemine, kas ka Barsebäck 2 sulgeda või mitte. Venelased aga ei olnud rootslaste eeskujule järgnenud, RBMK-tüüpi grafiitaeglustiga reaktorid töötavad endiselt.

Nüüd, aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale. Nelja kodanliku partei sõlmitud lepingu järgi tohib uue tuumajaama ehitada praeguse kohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega.

Järeldus on üks. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Küsimus on ka üks. Rootsi tuuleenergia potentsiaal pole oluliselt kehvem kui Eesti oma. Miks siis ikkagi Rootsi, tehnoloogiariik, mis on ülemaailmselt tuntud oma keskkonnahoidliku mõtteviisi poolest, valib tuumaenergeetika arengu ja ei panusta hiigelsuurtele tuuleparkidele, kui erinevalt Eestist on neil kohapealsed hüdroenergeetilised võimsused tuuleenergia miinimumide puhverdamiseks ning seetõttu võimalused väga palju soodsamad?

Kui teaksin, siis ei ütleks

Ei tohi häbeneda otse küsida. Innovatsiooni kohta on niivõrd palju ümmargust juttu aetud, et küsisin ühelt väliskoolitajalt otse: “Missugused tehnoloogilised projektid on läbi löönud viie aasta pärast?” Vastus oli lihtne ja otsekohene: “Kui teaksin, siis ei ütleks.”

Siiski panen kirja mõned ideed, mille peale ka Eestis mõelda võiks.

Võtke aeg maha, minge poodi ja vaadake lahtiste silmadega, mis toimub. Riiulitel on 170 erinevat ajakirja ja 50 erinevat sorti Eestis toodetud juustu, liha- ja vorstitoodete käsimüügiletile lisaks on ka kõik riiulid neid täis. Aga näiteks mitte ühtegi Eestis toodetud kassiliiva, kassi mänguasjadest rääkimata. Mõni aasta tagasi irvitasin laialt, kui Walesis paikneva Glamorgani ülikooli tehnosiirdaja rääkis sellest, et nende parim idee on köetavad kassimadratsid. Enam ei irvita, sest see on vähemalt originaalne.

Pöördusin ühe oma ülikooli professori poole ja palusin tal välja mõelda Eesti oma erilise kassiliiva, mida näiteks jäätmetest võiks toota. Ta solvus, sest tahtis päästa oma adsorbentidega merd naftareostusest. Seda sellest hoolimata, et kõik laod on adsorbente täis. Kui keegi aga tõepoolest mõtleks välja jäätmetest tehtava ökoloogilise kassiliiva, mida peale kasutamist saaks näiteks kasutada ka kamina süüteainena (2 in 1), kas poleks rohkem võimalusi läbi lüüa ka mujal maailmas, kui mõelda välja järjekordne nimi kohalikule uuele juustu- või vorstisordile? Minge kauplusesse ja hakake mõtlema.

Elektriline köögikombain, mahlapress, mikser. Tuhanded kroonid, mida inimesed kulutavad treeningule. Tõusvad energia ja elektri hinnad. Majanduslangus. Elektriliste kodumasinate hinnad. Pange need asjad kokku ja te näete, et käe jõul töötavad hakklihamasinad ja vurrvisplid on varsti tagasi, kui osav turundus juurde panna. Elektrienergiat mittetarbiv ja selle asemel inimenergiat kulutav eluviis muutub järjest populaarsemaks. Ökoloogilisus lööb.

NIMBY. Not in my back yard – mitte minu tahaaeda. Kui palju projekte selle üldtuntud printsiibi tõttu on läbi kukutatud? Tuleb agar ettevõtja ja ütleb, et sinu lähedale tuleb kiirgustehas/prügila/kaevandus/tuulepark. Kriipsuta õige alla. Jätsin nimelt välja tuumajaama. Mida te peaksite sellest arvama? Isegi kui tuulegeneraator on 2 km kaugusel, kuulete selle häält, kui tuul sealt poolt puhub. See ajab teid hulluks. Kui see tuulik aga oleks kasvõi osaliselt teie oma, siis oleksite stressis, kui te seda häält ei kuuleks. Kõik on psühholoogiline. Depressioonis väikelinnad ja vallad, see on teie võimalus. Te ise, inimesed kohapeal, peate oskama hinnata oma ressursse. Kui see on lubjakivi, siis tehke nii, et saate teedeehitusest kasu, sest on hea, kui meil on kvaliteetsed asfaltteed. Kui see on tuul, siis tehke nii, et see puhub ka teie rahakotti paksemaks. Kõigil inimestel 2 km kaugusel, kellel vähem, kellel rohkem, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, sest müra on kordades väiksem kui linnades. Sellised on pealtnäha mahajäetud regioonide võimalused. Otsige ise üles oma rikkused ja pange enda heaks tööle.

Jälgige trende ja arenguid. Mitte autor pole kõige suurem võitja, sest tema arenduskulud on olnud hiiglaslikud, vaid esimesed ja kõige kiiremad järeletegijad. Kui leiutis on meil kehtivate patentidega kaitstud, siis võib loomulikult olla raske neist mööda minna. Samas patentide andmebaas on kohutavalt hea õppevahend, mis paneb kaasa mõtlema.

Lõpetan oma kursusevenna Marko Pomerantsi suust kuuldud luuletusega aastast 1982. Kuigi Marko enam ei luuleta, elab mälestus tema loomingust edasi. Ja kirjeldab ka meie praegust aega, mil mõelda on vaja.

Üks kask meil kasvas õues

just majaukse ees,

nüüd aknast käime õues,

sest kask on ukse ees.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada

Missugustele järeldustele võiks jõuda noorpaar, kes soovib kogu oma elu elada keskkonnasõbralikult? New Scientist leiab, et suurima ja parima mõjuga on mitte saada lapsi, kui põrgulikult see ka ei kõlaks. Arvutuslik ökoeluviis viib järeldustele, mis põrmustavad meie mõistes täisväärtusliku elu. Ja nii ongi – mistahes mudeleid me ka ei kasutaks, loodusele oleks parim, kui inimesi üldse ei oleks.

Üks lihtsamaid mooduseid, mida eluviisi hindamisel kasutatakse, on arvutada kõik oma tegevused ümber kasvuhoonegaasi emissioonidesse. Küte, valgustus, transport, toit, riided, meelelahutus, ravimid jne – kõige kasutamine on seotud kasvuhoonegaaside tekkega. Et päästa maailm, selgitatakse inimestele, et midagi on vaja teha. Mida igaüks teha saab – on elada keskkonnasõbralikult, nn ökoeluviisil. Aga kui teemasse üha rohkem süveneda, siis võib ka täielikult hulluda.

Keskmise eurooplase elu 75 aasta jooksul tekitab 900 tonni CO2 emissioone, ameeriklase ja austraallase elu aga 1500 tonni. Me võime erinevate võtetega vähendada emissioone kümnete protsentide võrra, aga elu karmides Põhjamaa tingimustes, kus on pime ja külm, nõuab oma osa. Seega, mida vähem inimesi Põhjamaades elab, seda parem keskkonnale. Võimalus on ka kolida näiteks Aafrikasse. Et selliste mõtetega mitte end vaevata, tuleb vastu võtta esimene mööndus:

1. Igal Eestis sündinud inimesel on õigus elada omal maal ning ökoloogilised mudelid ei tohi lähtuda rahvaarvust. Laste saamine on õige ja vajalik.

Aga me teame, kuivõrd vähe elab Eestis inimesi võrreldes Hiina ja Indiaga, ning Indias rahvaarv endiselt meeletult kasvab. Just rahvaarvu jätkuv kasv on üks kasvuhoonegaaside emissioonide kasvu põhiallikatest. Kui me teeme selle möönduse Eesti kohta, siis me ei saa rahvaarvu piiramist nõuda ka hindudelt. Või peaks sõlmima Kyoto lepingu stiilis rahvaarvu piiramise rahvusvahelise lepingu? Juurdekasv arengumaades on endiselt nii kiire, et lähima 100 aasta jooksul paratamatult selliste mõteteni jõutakse.

Edasi. Mistahes kokkuhoid, mida üks perekond saavutada suudab, võib saada põrmustatud pikemate reiside poolt. Üks edasi-tagasi Austraalia reis Eestist aastas toodab sama palju kasvuhoonegaase kui ühe elumaja aastane kütmine ja valgustus. Maailmas ei ole veel ökoloogiliselt puhtaid kaugsõiduvahendeid, eriti suurte veekogude ületamiseks. Kas see tähendab, et niikaua, kui neid veel ei ole, ei tohiks me veekogude taha reisida? Inimese täisväärtusliku elu juurde aga kuulub vajadus võimaluse korral külastada kaugeid maid. Paljud inimesed suisa peavad seda oma töökohustuste tõttu tegema, näiteks üks tubli ökoloogiliselt mõtlev keskkonnaametnik võib oma tööreisidega aasta jooksul põhjustada emissioone viis korda rohkem kui üks rahulik kodus istuv perekond. Kuidas see ametnik saaks oma tööd teha nii, et ta ökomurest kantuna hulluks ei läheks? Järelikult peaksime me vastu võtma teise möönduse:

2. Igal inimesel on õigus võimaluse ja vajaduse korral külastada kaugeid maid ning ökoloogilised mudelid ei tohiks tekitada inimesele paha tunnet, kui ta seda ka teeb.

Siiski, kuna väga paljudel inimestel maailmas see paha tunnet tekitab, siis maailmas on juba välja mõeldud süsteemid, kuidas seda vähendada. Nimelt saadab inimene ise vabatahtlikult raha fondidele, mis lubavad seda kasutada alternatiivenergeetika projektideks ning samas mahus, kui reisimise peale kulus, emissioone kokku hoida. Kas need fondid ka tegelikult oma lubatud eesmärgid täita suudavad, on omaette küsimus.

Kolmandaks. Palju on räägitud sellest, kas näiteks kehakaal mõjutab kasvuhoonegaaside emissiooni. Tüsedad inimesed söövad rohkem ja nende transportimiseks kulub rohkem energiat. Paraku näitavad mudelid, et olulisem on hoopis keskmine eluiga – mida kauem inimene elab, seda kauem ta emissioone tekitab, ning inimesed, kes ei ole ülekaalus, elavad tavaliselt kauem. Kogu meie rahva eesmärgiks on elada täisväärtuslikku elu võimalikult kaua, Eesti inimeste eluiga on üks lühimaid Euroopas. Järelikult tuleb vastu võtta kolmas mööndus:

3. Igal inimesel on õigus elada võimalikult kaua ning ökoloogilised mudelid ei tohi arvestada inimese eluiga kui suurenenud emissioonide põhjustajat.

Üks suuremaid kasvuhoonegaaside põhjustajaid on ka meie pealtnäha mõttetu vajadus kõikvõimalike meelelahutuste järele, mis on meil Põhjamaal alati seotud energia raiskamisega. Ökoloogilisem oleks vaikselt kodus istuda. Seoses sellega on vajalik neljas mööndus:

4. Igal inimesel on õigus ja vajadus stressi maandamiseks meelt lahutada ning ökoloogilised mudelid ei tohi sellist vajadust naeruvääristada.

Alles nüüd, kui need neli suuremat mööndust on paigas, on meil ehk hingerahu hakata pirne vahetama, kodumaist toitu sööma, rohkem jalgrattaga sõitma, tuulegeneraatoreid püsti panema ja muid keskkonna jaoks kasulikke tegevusi välja mõtlema. Näiteks pähe tuupima, et nn säästupirni peaks selle eluea säästmise nimel põlema jätma, kui lahkute ruumist vähemaks kui 15 minutiks.

Või mis teie arvate, kas need mööndused on vajalikud? Sest ka meie hulgas on palju inimesi, kes arvavad, et emissioonide ja globaalse soojenemise teema on täielik jama, sest on kindlaid andmeid, et Maa hoopis jaheneb. Emissioonikaubandus aga on juba alanud ning sellest saab üha tähtsam majandusharu, mille üheks komponendiks on meie kui tarbijate sisetunne kõige selle suhtes. Ning kui veel nüüd üks suurem vulkaan peaks purskama, siis võib atmosfääri paiskuda rohkem kasvuhoonegaase kui inimene üldse tekitada suudab. Loomulikult võib sellise purske tagajärjel vulkaaniline tuhk ka atmosfääri ülakihtidesse paigale jääda ning tulemuseks on paarikraadine globaalse temperatuuri langus. Igal juhul kõik kliimamudelid ja ökoloogilise eluviisi mudelid on sel juhul pea peale pööratud.

Mis temperatuuril lülitada välja õhksoojuspump?

Oli selle talve kõige külmem öö. Tartus näitas minu välistermomeeter -14.8 kraadi, Jõgeval aga mõõdeti -22.3 kraadi. Need on just sellised temperatuurid, mille juures tuleb teha otsus, kas õhksoojuspump sisse jätta või välja lülitada. Samas temperatuurivahemikus puudub õhksoojuspumbal ka majanduslik efekt tavalise elektrikütte ees, sest temperatuuri alanedes efektiivsustegur langeb.

Minu Arctic varustusega Fujitsu Nocria, millega kütmisel soovitatav välistemperatuur on mitte alla -20 kraadi, pidas ennast suhteliselt rahulikult üleval. Ridaelamus aga oli öösel senisest tugevam müra, ei saanud korralikult uinudagi, hommikul pea valutas. Kahtlustan naabrimehe õhksoojuspumpa. Helistasin ka paigaldajale ning ta pidas täiesti loomulikuks, et tugeva külma käes muutuvad osad jäigemaks ning vibratsioon ja müra suurenevad. Lisaks, kuna -15 kraadi kasutuspiiriga õhksoojuspumpade puhul majanduslikku efekti niikuinii ei ole, siis on soovitav need ka kompressoriosa säästmiseks välja lülitada.

Seega on minu soovitus kogu majale prognoosi korral, et temperatuur võib öösel -15 kanti langeda, õhksoojuspumbad välja lülitada ning panna tugevamini sisse keskküte.

Siiski pole ma kohanud ülevaateid sellest, kas külm on õhksoojuspumpasid ka ära rikkunud või töötamisiga tunduvalt lühendanud. Olen leidnud pajatuse sellest, kuidas naabrimehe undav masin magada ei lase, ning pihtimuse inimeselt, kes jäätumise vältimiseks oma ventilaatorit ja kompressorit pidevalt sooja veega üle valas ja välisosa just seetõttu üles ütles.

Kuna esimene kriitiline öö oli sel aastal ära peale mitut sooja talve, kutsun inimesi oma kogemusi jagama – kui hästi on õhksoojuspumbad madalal temperatuuril töötanud, kas on olnud probleeme ning mis temperatuuril olete neid välja lülitanud.

Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

Kas kellelgi on julgust välja öelda, et vaatamata miljarditele rahaühikutele, mis on kulunud kliimauuringutele, on inimene ikka veel nii loll, et midagi kindlat kliima muutumise kohta lähima 100 aasta jooksul ta öelda ei oska? Õige vastus on: kindlalt öelda ei saagi. Juba näiteks vulkaanidega seonduv on ettearvamatu. Kui kordub Tambora purse aastast 1815, mil atmosfääri paiskus 100 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, siis võib globaalne temperatuur alaneda 0.4–0.7 °C. Samas võib vulkaanilise tegevuse aktiviseerumisega hoopis suureneda looduslike süsinikdioksiidi heitmete hulk.

Pigem vaidleme me teemal, kas inimesel on võime ja õigus ise kliimamuutusi põhjustada või mitte. Ja kui võime ikkagi on olemas, kas ja kelle ees on piisavalt õigustusi, et seda sama moodi jätkata.

Mida rohkem materjalide sisusse tungida, seda segasemaks pilt muutub. Erinevaid teaduslikke uuringuid on nii palju, et on lihtsamast lihtsam teha täpselt selline väljavõte, nagu uskuda, nagu tahta või nagu tellimus on. Niiviisi tegi Al Gore, niiviisi tegi Endel Lippmaa ja niiviisi püüdis teha Valdur Lahtvee. Kui Endel Lippmaa saavutas paljude vaatajate arvates Värskes Ekspressis Valdur Lahtvee üle seljavõidu, siis kardan, et saates meie auväärt akadeemiku USA meediasse näiteks Al Gore’i vastu, siis tuleb vastu võtta kindel kaotus, isegi kui akadeemik Raukas koos selgeltnägija Nastjaga talle assisteerivad.

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust. Kas meil on alust väita, et tööstusriikide ja suurriikide akadeemikud on pimestatult analüüsinud informatsiooni valedest allikatest ning on jätnud arvestamata ilmselged faktid? Enne kui vaidlema hakata, võiksid skeptikud külastada näiteks The Royal Society kliimamuutuste veebilehte ning anda selgelt märku, milles ja miks siis Ühendkuningriigi akadeemikud nii kohutavalt eksivad. Muuseas, The Royal Society asutati aastal 1660, kui Mahtra sõjani jäi veel 198 aastat ning koos välisliikmetega on sel 1400 liiget, sealhulgas üle 60 Nobeli preemia laureaadi…

On selge, et inimesest põhjustatud kliimamuutustesse uskujad on hetkel maailma teadlaskonnas absoluutses enamuses ning maailma juthivriikide teaduste akadeemiad on avaldanud selles osas oma seisukohad. Sellega on nad võtnud ka poliitilise vastutuse tulevaste põlvkondade ees. Kuidas siis kokkuvõttes käituda – on poliitiline otsus. Igal poliitilisel otsusel on nii pooldajaid kui vastaseid. On selge ka, et poliitiliste otsuste põhjal arenevad välja uued majandussektorid, kliimamuutuste vähendamiseks majanduslike vastumeetmete otsimise puhul näiteks emissioonikaubandus. Meile võib see meeldida või mitte meeldida, võime sellest kirjutada ja emotsioonitseda lõpmatuseni. Jah, ka mulle isiklikult tundub Al Gore’i meetod – rakendada oma populaarsus ärivankri ette – ahne ja läbinähtavana. Samal ajal propageeritakse nn ‘rohelist äri’ kui perspektiivset tulevikusektorit, paljudes riikides toimuvad juba mõnda aega vastavad ärikoolitused.

Täpselt samasugune lugu on tuumajaama rajamisega – see on kokkuvõttes poliitiline otsus. Olin doktorant Stockholmi Tehnikaülikoolis ning mäletan selgelt teledebatti aastast 1998: Rootsi tuumajaamad on vaja sulgeda. Kui keegi julges arvata, et ehk võiks hoopis investeerida Venemaa ohtlike RBMK-tüüpi tuumajaamade sulgemisse, mis kujutasid ja kujutavad siiani suuremat ohtu, siis oli vastus – ei, selle sammuga näitame me Venemaale eeskuju. Tehti sulgemisplaan ning Barsebäcki tuumajaama üks reaktoreid ka suleti. Kuniks rootslastele sai ilmsiks, et kliimamuutused ja kasvav energiavajadus põhjustavad ajukäärudes suuremat stressi kui tuumajaamad. Isegi Forsmarki tuumajaamas 2006. aasta juulis toimunud intsident, kus suurõnnetus oli väga lähedal, ei suutnud kaalukausse järjekordselt teistpidi raskemaks muuta.

Inimesi on maailmas nii palju ning nende vajadused on nii suured, et ideaalseid lahendusi ei ole ega saagi kogu inimkonna eksisteerimise vältel kunagi olema. Inimese mõju looduskeskkonnale järjest suureneb. Kuidas täpselt, näitab ajalugu. Kui Paul Hermann Müllerile anti 1948. aastal DDT avastamise eest Nobeli preemia, siis ei uskunud veel keegi, et tegemist on väga tugeva keskkonnamürgiga, mille kasutamine hiljem keelustatakse. Kas me praegu teeme õigeid otsuseid, selgub alles aastakümnete ja -sadade pärast.

Ka tuumaenergia kasutamise suhtes on erinevad riigid eri meelel, see ei ole kindlasti mitte ideaalne lahendus. Eriti suured on lahkarvamused tuumaenergia kasutamise osas Euroopas. Tahame olla Põhjamaade arendusruumis. Soome rajab uusi tuumajaamu, Rootsi on loobumas tuumajaamade sulgemisprogrammist, Norral pole põhjusi muretsemiseks – skäärides on kõrgustevahed nii suured ja sademeid nii palju, et sisuliselt kogu vajaminev elektrienergia saadakse sademeteveest, ning Taani on end kuulutanud tuumavabaks tsooniks. Veebisaidi http://www.energy.eu/ andmetel on 1 kWh elektrienergia hind kodutarbijatele Eestis 8.66, Soomes 11.7 ja Taanis 27.7 eurosenti. Arvestamata jättes selle, kui suur on keskmine palk, siis – Euroopa Liidus on Eestist odavam elekter vaid Bulgaarias ning kõige kallim ongi Taanis…

Kuigi tuumajaamadega kaasnevad õnnetuste riskid on minimaalsed, pole need kunagi olematud. Austerlased otsustasid USA-s Three Mile Islandis 1979. aastal toimunud õnnetuse järel vastvalminud Zwentendorfi tuumajaam avamata jätta. Samas oli 2008. aasta jaanuaris ehitamisjärgus 34 tuumareaktorit koguvõimsusega 27798 MW, neist 7 Venemaal, 6 Indias, 5 Hiinas, 2 Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Oma esimest tuumareaktorit elektrienergia tootmiseks ehitab Iraan. Kindlalt on planeeritud ehitada veel 93 reaktorit koguvõimsusega 100595 MW ning tehtud ettepanekud 222 reaktori ehitamiseks koguvõimsusega 193095 MW. Suurimaid pingutusi tuumaenergeetika arendamises teeb Hiina (30 planeeritud, ettepanekud veel 86 ehitamiseks), plaanid on suured ka Indias (vastavalt 10 ja 9), Jaapanis (11 ja 1), Venemaal (8 ja 20), USA-s (7 ja 25), Ukrainas (2 ja 20) ja LAV-is (1 ja 24). Uuteks tuumaenergeetikat kasutavateks riikideks on kindlalt plaaninud saada Valgevene, Indoneesia ja Põhja-Korea, kavad on olemas Bangladeshis, Egiptuses, Tais, Türgis ja Vietnamis.

Nii tore oleks öelda, et Eesti panustab odavatele ja kindlatele taastuvenergia allikatele. Kui tuuleenergiat saaks odavalt ja omal maal akumuleerida, võiksime tagada energiajulgeoleku ainult selle baasil. Olen juba mitmeid kordi kirjutanud sellest, et suure osa transpordisektorist saab Eestis üle viia akumuleeritud tuuleenergia kasutamisele – nagu taanlased juba õige pea teevadki. Teine küsimus, mille kallal tasub kohalikul tasandil töötada, on energiatõhus ehitus – sellega tegelev labor meie instituudis juba töötab. Need on kaks kindlat ja ratsionaalset asja, mille kallal peaks Eestis üha kasvavas mastaabis tööle hakkama. Sest on kahtlemata väga oluline, kuidas me lahendame oma energiajulgeoleku elektrienergia mõttes, aga see saab olema ikkagi poliitiline otsus. Akumuleeritud tuuleenergial töötavad elektriautod ja energiatõhusad ehitised on käegakatsutavad innovatiivsed lahendused.

Euroopa Liidu energiajulgeoleku kraan on väljaspool selle piire

Just nii kirjutas EL energeetikavolinik Andris Piebalgs oma blogis 7. märtsil 2008. aastal. Käsi, mis avab ja sulgeb kraane, paikneb väljaspool piire. Veelgi enam: kui hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest, siis Piebalgsi poolt refereerituna näitavad enamus uuringuid, et see kasvab 70%-ni! Praegusel perioodil toimub fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning jätkuv energiavajaduse kasv. Piebalgs küsib iseendalt: mina, kes ma vastutan energiajulgeoleku eest, olen sageli endalt küsinud, kust me kogu selle energia võtame.

Piebalgs kirjeldab ka 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi? Mis oleksid näiteks Pärsia lahe piirkonna geopoliitilise ebastabiilsuse tagajärjed?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga ja süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – nagu juba kirjutatud, toimub tegelikult inimeste vajaduste kasv ning varude vähenemine sellises tempos, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest. Piebalgsi arvamus, et iga tuulegeneraator, päikesepaneel ja biokütuse liiter toob kaasa pisikese muutuse positiivses suunas, on küll sisulises mõttes õige, kuid koguhulki kokku arvutades tundub vägagi naiivsena.

Euroopa Liit pole tegelikult küsimust ‘Kas me tõesti vajame kogu seda energiat?’ seni veel väga tõsiselt võtnud, pigem on see poliitikute mängumaa, kes omavahel arutades protsente kokku lepivad, uusi makse kehtestavad ning end ‘rohelise mõtteviisi’ lainel näidates püüavad uuteks valimisteks populaarsust võita. Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Lisaks on ka ju väga kerge aru saada sellest, miks eriti sakslastele on nii tähtis Nord Stream, mis ei läbi endiseid liiduvabariike.

Kas USA panustab põlevkivile ja pikendab naftaajastut enam kui 100 aasta võrra?

Ameerika Ühendriikides on käimas viies katse võtta kasutusele hiigelsuured põlevkivivarud. Wyomingi, Colorado ja Utah’ maapõues peituvast põlevkivist on ekspertide hinnangul võimalik toota põlevkiviõli koguses, mis vastab 2 triljonile barrelile naftale – seda on 500 korda rohkem kui 2008. aastal USA-sse imporditakse. Naftaajastu pikendamise eestvõitlejaks on USA kongresmen Utah’ osariigist vabariiklane Chris Cannon. Tutvustades oma eelnõud, mis kaotaks koheselt piirangud põlevkivist õli tootmiseks föderaalmaadel, ütles Cannon: “Ameeriklased on väsinud juttudest. Nad on väsinud ka põlvitamast Saudi printside ja OPECi naftaparunite ees. Ameerika Ühendriikidel endil on rohkem kui küllalt põlevkivivarusid katmaks energiavajadused ning ühtlasi finantseerimaks taastuvate ja järgmiste põlvkondade kütuste väljaarendamist. Põlevkivi kasutamine loob USAs töökohti, tugevdab energeetilist sõltumatust ja annab aega tulevikuenergeetika lahenduste leidmiseks.” Täiendav info USA põlevkivi paiknemise ja mahtude kohta on välja toodud spetsiaalses esitluses. Nii näiteks on Eesti põlevkivivarud (esitluse slaid 2) ligi 100 korda väiksemad kui USA varud.

Cannoni üheks põhivastaseks on senaator Colorado osariigist demokraat Ken Salazar, kelle arvates toimub põlevkivi suunas sihitu tormamine. Viimase saja aasta jooksul on USAs tehtud 4 katset põlevkivi kasutuselevõtuks ja kõik need on läbi kukkunud. Seekord on tehnoloogiad paljulubavamad. Üheks ideeks on katendikihti eemaldamata põlevkivi maa all kuumutada ning tekkinud õli lihtsalt välja pumbata. Kas see on tööstuslikus skaalas majanduslikult tasuv, selgub aastaks 2015. Põlevkivimaardla piirkonda USAs iseloomustab vee- ja energiavarude vähesus, kahtlematult tekivad ka keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud. Seetõttu on Salazari arvates plaan hakata juba praegu müüma maaeraldusi põlevkivi kaevandamiseks äärmiselt enneaegne.

Seevastu firma EcoShale asepresidendi Laura Nelsoni väitel on keskkonnasõbralikud tehnoloogiad juba loodud (EcoShale’i kapslisisene protsess, protsessi leiutaja ja patenteerija firma asutaja Todd Dana) ning põhiprobleemiks on seadusandlus. Selle lahenduse puhul katend küll eemaldatakse, kuid tööstuslik protsess toimub kaevandusse endasse rajatavas põhjaveest isoleeritud kapslis, mis peale õli kättesaamist hiljem lihtsalt uuesti katendikihiga kaetakse. Ecoshale’i juhtkonda kuuluv James W. Bunger on USA delegatsiooni koosseisus külastanud ka Eestit ning omab ülevaadet Eesti põlevkivi kasutamisest.

Kokkuvõtvalt on Ameerika Ühendriikidel põlevkivivarude kasutuselevõtu näol olemas reaalne võimalus naftaajastu pikendamiseks veel vähemalt 100 aasta võrra ning selle majanduslik tasuvus ning keskkonnamõjud selguvad lähima 7 aasta jooksul, kui uusi tehnoloogiaid on piisavalt katsetatud. Ajalugu näitab, kas USA viies katse põlevkivi kasutusele võtta läheb läbi või mitte. Ärgem unustagem, et ka alternatiivenergeetika areneb jõudsasti – lihtsamatest ja käegakatsutavatest lahendustest panustaksin mina eriti tuuleenergia salvestussüsteemidele ning sellega seondatud elektritranspordi arengule.

Venemaa maagaasi kasutus Euroopas vajab täismahus hindamist

Euroopa vajab maagaasi nagu õhku ja vett. Juba ollakse sõltuvuses Venemaa maagaasist ja sõltuvus järjest suureneb. Saksamaa ja tema naaberriigid ootavad Nord Streami kui õnnistust, küll ajutist, aga ikkagi.

Samal ajal räägitakse kogu maailmas ‘elutsükli analüüsist’, mis sisaldab keskkonnamõjude hinnanguid alates tooraine kasutuselevõtust toote valmimiseni ja kõige lõpuks selle prügilasse jõudmiseni või keskkonnaemissioonideni. Selle kontseptsiooniga seoses võtavad Euroopa Liidu riigid vastutuse ka Venemaal maagaasi tootmisel ja transpordil tehtavate keskkonnakahjude eest.

See on teema, millest keegi ei räägi. Üks väheseid, kes seda teemat puudutab, on ajakirjanik Grigory Pasko. Mõjud nii keskkonnale kui inimestele on Venemaal sellised, millega ei nõustuks ükski Euroopa Liidu riik. Aga see pole ju probleem, kui gaas hakkab torust tulema? Jah, kui keegi vajab seda gaasi kui eluks ühte tähtsamat toorainet, siis hiilitakse probleemi püstitusest kõrvale. Keskkonnaprobleemid Venemaal ja maagaasi kasutuse tulemusena suurenevad süsinikdioksiidi emissioonid vajavad hinnangut. Kas meie ja naaberriikide eurosaadikud tunnevad vajadust ja suudavad sellele tähelepanu juhtida?

Kindlusetus keskkonna suhtes on omane ka uute maardlate kasutuselevõtule. Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.

Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.

Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.

Shtokmani kasutuselevõtuks plaanitakse ehitada Koola poolsaarele Murmanski lähedale veel üks tuumajaam. Rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni Bellona http://www.bellona.org/, mis asutati 1986. aastal ja mille peakorter asub Oslos, üheks põhifunktsiooniks on valvata Venemaalt lähtuda võivaid tuumaprobleeme, seetõttu on selle harukontorid Murmanskis ja Peterburis. Detsembris 2007 esitles Bellona raportit ‘Offshore Oil and Gas Development in northwest-Russia: Consequences and Implications’, mille autoriteks olid peamiselt Murmanski harukontori inimesed. Bellona Murmanski energiaprojektide koordinaator Nina Lesikhina ütles: ‘Nafta- ja gaasitööstus, mida iseloomustab kõrge natsionaliseerituse tase, informatsiooni lünklikkus ja läbipaistmatus, on muutumas poliitiliseks relvaks Venemaa valitsuse kätes. […] Sellistes infovaakumi tingimustes ei ole võimalik avalikkuse kaasamine otsuste tegemisse ning vastavalt ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt ohtlike projektide ärahoid.’
Teadmiste ja kogemuste puudulikkuse tõttu maardlate kasutuselevõtust Arktikas on keskkonnariskid kordi suuremad kui vähem ekstremaalsete tingimuste korral. Bellona Murmanski kontori jurist Olga Krivonos ütles, et vastavalt Venemaa seadusandlusele on nafta- ja gaasifirmadel majanduslikult kasulikum toota ohtlikult ja reostades ning tasuda trahve, mis on suhteliselt väikesed. Keskkonnaseadusandlusest on eemaldatud avalikkuse kaasamine, piisab valitsuse heakskiidust.
Lisada võib, et Gazprom plaanib naftapuuraukude rajamist Kara meres, kuhu on Venemaa sõjalaevastiku poolt aastakümneid kuhjatud radioaktiivseid jäätmeid, näiteks ka kuulsa jäälõhkuja Lenin kolm tuumareaktorit. Bellona andmetel võib puurimistööde käigus mattunud setetest valla pääseda ulatuslik radioaktiivne reostus. Samuti viidi nõukogude-perioodil Arktikas läbi hulganisti nii maapealseid, maa-aluseid kui veealuseid tuumakatsetusi, ühtekokku Bellona andmetel 138 korral. Nendele järgnenult tekkinud setendid on kõrgendatud radioaktiivsusega.
Bellona Peterburi kontori direktori Aleksander Nikitini hinnangul sõltuvad Venemaa tuumaenergeetika alased plaanid sellest, kui palju raha suudetakse nafta ja gaasi tootmisega sisse tuua. Seega on tegemist ahelreaktsiooniga, mille kõik lülid ähvardavad jätkuvalt Venemaa loodust. Märkimist väärib veel, et 1996. aastal arreteeris FSB Aleksander Nikitini süüdistatuna spionaazhis tema panuse tõttu Bellona raportisse, mis käsitles Vene laevastiku tuumaohutust.

Eesti, tarbimisühiskond ja 9 aastat tulutuid Nokia-otsinguid

Adam Smith kirjutas: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Ta tegi seda aastal 1776. Praegu, 232 aastat hiljem on eestlased lisamas sellele uut põhitõde: elu ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Kui me ei tarbi kõike seda, mis on toodetud, variseb meie tarbimisühiskond kokku. Nii lihtne see ongi.

Seejuures on suur osa tänapäeva majandusest suunatud inimlikele nõrkustele, tervist kahjustavatele kommetele ning kindlusetusele. Kasiinod. Alkohol. Suitsetamine. Kiirtoit. Mood. Soov olla naabrist parem. Soov olla maanteel kõige kiirem. Rahakoti paksuse põhjal koostatud pingeread. Et majandus kokku ei kukuks, ei saa meeletu tarbimisriigi valitsus majanduse arengut takistada. Seda juhul, kui valitsust hinnataksegi peamiselt majanduskasvu ning ühiskonnagruppidele antud majandusliku heaolu valmislubaduste järgi. Aga täpselt nii ju me valitsust hindame.

Juba 9 aastat me mõtleme, mis on Eesti Nokia. Aga mida me üldse mõtleme Nokia all? Kas mingit Eesti oma toodet või leiutist, mida kogu maailm soovib osta ja selle tulemusena meie tarbimisühiskond saab edukalt uue puhangu tiibadesse – uued kasiinod, kallimad riided, rohkem iluoperatsioone?

Kogu maailm on muutumas. Inimeste põhivajaduste täitmiseks vajalik toit, transpordiks vaja minev kütus ja eriti jahedamas kliima kütteks ja valgustuseks kuluv energia muutuvad järjest kallimaks. Pole kindlalt teada, kas globaalsed kliimamuutused on peamiselt inimtekkelised või mitte, aga lähtutakse printsiibist ‘parem karta kui kahetseda’ ning maksustatakse kasvuhoonegaasid. Üha rohkem lähevad hinda puhtad mageveevarud, samuti puhas õhk. Lisaks muutub üha keerulisemaks hallata kõiki loodud kemikaale, millest paljude mõjudki on teadmata.

Kui analüüsida Eesti hetkeseisu, siis on meil kõik eeldused püsimajäämiseks sellises muutvas maailmas: väga suured maa- ja metsaressursid ühe inimese kohta, sealhulgas suur haritava maa osakaal; suured põhjaveevarud, võrreldes maailma paljude piirkondadega väga väikesed suurte looduskatastroofide ohud (maavärinad, vulkaanipursked, maalihked, üleujutused), tuuleenergiaressursid (mida oleks vaja õppida edukalt akumuleerima) jne. Globaalsete kliimamuutuste prognoositud mõjud Eesti majanduselule ja inimeste igapäevaelule on suhteliselt väikesed, osa neist võib pidada isegi positiivseteks. Meil on loomulikult ka probleeme, mille oleme ise tekitanud – näiteks põlevkivi keemilise töötlemise jääkide keskkonnamõjud, mida mina pean Eesti peamiseks keskkonnaprobleemiks – aga mitte midagi ületamatut, kui loogiliselt mõelda ja tegutseda. Meie lähtepositsioon on võrreldes enamiku maailma riikidega väga palju parem.

Kui me ehitaksime oma mõtteviisi üles selle põhjal, et me ei torma mõtlemata järele domineerivatele trendidele, vaid oskame analüüsida ja ette ennustada tulevikuühiskonna vajadusi ja põhimõtteid – siis oskaksime ka suunata Eesti tehnoloogilist arengut.

On valdkondi, mida arendades on võimatu mööda panna. Nende hulka kuuluvad näiteks energiasäästlikud ja ohtlike kemikaalide vabad hooned, teaduspõhised uute ravimeetodite ja ravimite arendused, alternatiivenergeetika, kohalikele vajadustele ja võimalustele põhinevad keskkonnatehnoloogiad jne. Olles ehitanud vastavad kompetentsid üles siin Eestis tekib nende järele üsna kiiresti ka rahvusvaheline nõudlus.

On täiesti uusi valdkondi, mis on kogu maailmas veel loomisjärgus. Näiteks puuduvad efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused. Probleemide teadvustamine toimub isegi laulude kaudu – kui ikka kellegi arvates on tõesti väikelinnade lemmikspordialaks meeleheide, siis on midagi väga valesti. Oleme mattunud ja hakanud siiralt uskuma väärtushinnanguid, mille hulka kuuluvad beibekultuur, hängimine, poekartulid (kooritud!) ja kõik muu, mis on naabrist parem. On olemas (veel) väga palju inimesi, kes säilitavad teistsugust mõtteviisi ja püüavad seda ka oma lastele edasi anda, aga agressiivsete üha mõttetumate asjade tarbimisele suunatud meediarünnakute taustal on neil järjest raskem…

Oleme rääkinud abstraktselt, et meil on vaja rohkem insenere ja doktorikraadiga teadlasi. Vähem aga oleme süüvinud sellesse, kas ja kuidas me tahame suurendada olemasolevat õpet või suudame ka panna aluse uute tulevikutehnoloogiate arendamisele, koolkondade tekkele ja õpetamisele. Aga veelgi olulisem – oleme ise ära kadunud, rämpsmeedia ja asjade ostuga kaasneva prügi alla maetud ning ainult mõneks üksikuks hetkeks, näiteks laulupeoks, suudame oma pead veel välja pista.

Läti kõrgtehnoloogiline kunstpuu – superäriidee või põrumine?

Mees Lätist nimega Alex van der Beek on mitmetes portaalides üles riputanud lühiinfo firmast Solar Botanic, mis hakkab valmistama kõrgtehnoloogilisi kunstpuid (link, link). Ideeks on tuua turule taastuvenergeetika lahendus, mis ei tekita müra ega riiva silma – võrreldes tuulegeneraatoriga näeb aparaat välja nagu puu ning konverteerib elektrienergiaks nii tuule-, päikese- kui soojusenergiat. Samuti taaskasutatakse puu valmistamisel erinevaid materjale. Puu ‘nanolehed’ toodavad energiat ning pakuvad varju…

Lisatud fotol on toodud võrdlus tuulegeneraatoritega: kuidas näeb maastik välja praegu, kuidas tuulegeneraatoritega ning kuidas Solar Botanic puudega. Infot selle kohta, kas süsteem on ka majanduslikult efektiivne, hetkel veel leida pole. Aga huvitav idee sellegipoolest!

Omaette mõttepausi aga võiks teha selle suhtes, kas me hakkamegi kunstpuude alt tulevikus varju otsima või on looduslikud süsteemid ikkagi jätkusuutlikumad kui nanotehnoloogiline tulevikuenergia maailm.

Maailma näljahäda kaart ning põhjused

Toiduainete hinnatõus lööb igaüht, kõige valusamalt aga riike ja piirkondi, kus näljahäda juba ammu käes. ÜRO Maailma Toiduprogramm on koostanud interaktiivse kaardi, mis hetkeolukorda kajastab. Kummalisel kombel on Läti loetud riikide hulka, kus 2.5-4% elanikkonnast on näljahädas (veebisaidi andmetel 100000 inimest ehk 4% elanikkonnast), samas kui Eestis on vastav arv 0. Samas pole ka Leedus ühtegi hädalist. Sisusse tungides tundub, et metoodiliselt on andmeid sisestatud vaid 100000 inimese kaupa. Midagi on Ida-Euroopa andmetega viltu, sest ka Rumeenias pole ühtegi hädalist kirja pandud. Aga see selleks.

Kaardi põhisisuks on see, et kuigi maailmas on piisavalt toitu kõikidele, sureb iga viie sekundi jooksul ometi üks laps nälja kätte ning 820 miljonit inimest lähevad igal õhtul alatoidetuna magama. Hinnatõusu juures on kõige haavatavamad vaesed linnaelanikud arengumaades, kes niigi kulutavad üle poole oma sissetulekust toidule. Globaalse toiduabi suuremat vajadust on hakanud rõhutama Jaapani peaminister Yasuo Fukuda, pakkudes selle peateemaks eelseisvale G8 kohtumisele. Seejuures peaks Jaapani abi Aafrikale aastaks 2012 suurenema 1.7 miljardi dollarini. Samal ajal on peamised võitjad suurfarmerid suurriikides, sealhulgas USA-s, Brasiilias, Argentiinas, Kanadas ja Austraalias – saakide eest kasseeritakse sisse rekordhindu.

Hinnatõusu põhipõhjusteks on järgmiste faktorite koosmõjud:

1) maailma rahvastiku jätkuv kasv – 30 aasta pärast arvatakse Maal elavat üle 10 miljardi inimese;

2) toiduainete tarbimise kiire kasv ühe inimese kohta kiiresti arenevates suurriikides, eriti Hiinas ja Indias;

3) energiakriis – eriti nafta hinna hüppeline tõus;

4) kliimamuutused, mis piirkondlikult toovad kaasa kas kõrbestumist, üleujutuste sagenemist, vihmaperioodide muutusi, torme jne – saakide kahjustused suurenevad; samuti piirkondlikud saakide hävinemised, mis ei pruugi olla kliimamuutustega seotud;

5) kliimamuutuste vastu võitlemine: biokütuste tootmise subsideerimine on vähendanud toiduks kasvatatavate kultuuride pindala;

6) eeltoodud info ärakasutamine spekulantide poolt – kasutades neid põhjendusi tõstetakse lihtsalt müügihindu.

Samas peamise abinõuna näljahäda leevendamiseks plaanivad Maailmapank, ÜRO Toiduprogramm ning paljud riigid hädaabi suurendamist. Seejuures vaid väikene osa toetustest läheb kohaliku põllumajanduse arengule kaasaaitamiseks, enamuses tarnitakse lihtsalt valmis toiduaineid.

Kokkuvõtvalt on selge, et näljahäda leevendamiseks plaanitud meetmed leevendavad tagajärgi, kuid ei võitle põhjustega – jätkusuutlik lahendus oleks ikkagi põllumajanduse ja ettevõtluse arengule kaasa aitamine probleemsetes piirkondades. Tõsi, kohati on see ilmselt võimatu, kuid kindlasti on ka palju kasutamata võimalusi.

Peak Oil on paratamatus: inimesed on asunud ennast päästma

Tõnis Danilson saatis vihje selle kohta, et Peak Oili eelmise nädala elevusuudised ja nende järelkajad ei jõudnudki Eesti meediakanaliteni, küll aga jooksutasid mujal maailmas saidid nagu theoildrum.com, peakoil.com ja doomers.us täiesti umbe – nii suurt huvi ei osanud ilmselt keegi oodata. Avaldan osalise tõlke koos kommentaaridega.

Mõned aastad tagasi oli Kathleen Breault tavaline eeslinna vanaema, kes igal nädalal sõitis lõputuid autotunde, toitus McDonaldis, ostis moeriideid ning vahtis õhtuti televiisorit. Nüüd valmistub ta uueks maailmaks.

Ta vähendas autosõitu poole võrra, toitub oma koduosariigi New Yorgi päritoluga toiduainetest ning kaotas üle 30 kilo oma kehakaalust. Ta lõikas tükkideks krediitkaardid, lõpetas telekavaatamise ning loobus täielikult lennusõitudest. Majapidamisse lisandus puuküttega pliit.

Naise enda väitel oli ta kogu maailma tulevaste probleemide osas valgustust saanuna paanikas, depressioonis, kartuses, haavatav, nõrk, üksik – kohutavas olukorras. Uus eluviis võimaldas kriisist välja tulla.

On ka palju ekstremaalsemaid näiteid. Olles veendunud, et maailma naftavarud on lõppemas ning majandussüsteemid kokku varisemas, on tekkinud uus kogukond inimesi – keskkonnaellujääjad, kes kolivad maapiirkondadesse ja õpivad elama nii toidust kui energiast, mida enda maa pakub. Relvastutakse kartuses, et hädalised, kes veel ohtusid ei taju, võivad neid tulevikus rünnata. Need pole rohelised, kes kutsuvad üles maailma päästma – nad arvavad, et selleks on juba liiga hilja, ning kõrgustesse kerkivad toidu ja kütuse hinnad on selge ja kindel märguanne.

Osad muudavad oma elu vaikselt. Kartes, et kui kõik sellest aru saavad – siis kõigile niikuinii ressursse ei jätku. Asukoha reetmine võib seada ohtu nii ennast kui lähedasi. Nende visiooni kohaselt on tuleviku linnad täis näljaseid põgenikke, kes otsivad toitu, peavarju ja vett. Ennustatakse, et juba 2012. aastal ilmnevad esimesed tõsised juhtumid. Meediaga suheldes ei avaldata oma õigeid nimesid.

Teadlased on välja pakkunud erinevaid stsenaariume. Osad arvavad, et asendusallikad nafta asemele leitakse, teised usuvad, et valitsused ei suuda situatsiooni hallata. Keskkonnaellujääjad aga rajavad oma tarbeks viljapuuaedu koos niisutussüsteemidega, kasvatavad kanu ja sigu ning õpivad ka loomi toidulaua jaoks tapma. Välja on otsitud mineviku raamatud, mis valgustavad maaelu põhitõdesid. Õpitakse ise valmistama seepi ja looduslikke ravimeid.

Miks see uudis Eestis laineid ei löönud? Ilmselt seetõttu, et tunneme end (veel?) turvaliselt. Eesti peamine rikkus on meie viljakandev maa ning selle suur hulk ühe elaniku kohta, mets, loodus ja põhjavesi – jätkusuutliku majandamise korral jätkub sellest kõigile nii kütteks, söögiks kui joogiks. Globaalsete arengute valguses pole eelpool kirjeldatud stsenaariumi korral riigi rikkuse indikaatoriteks enam sugugi mitte SKP inimese kohta ning majanduskasvu protsent, vaid allesjäänud ja taastuvate ressursside hulk inimese kohta. Kas aga Eesti peab tulevikus kartma keskkonnapõgenike horde?

Igal juhul tundub juba väga paljudele mujal maailmas, et asi on tõsine ja pidu ning pillerkaar tarbimisühiskonnas on lõppemas. Muide, AP lisas kirjutise juurde ka eksootilise pildi – puuriida… Mida aga igaüks võiks Eestis kohe teha – muuta oma tarbimisharjumusi, ühe näitena lõpetada mujalt maailmast meile sisse veetud vee joomise, mille puhul me maksame kinni nii vee tootja, transportija kui reklaamija kulud. Keda tõesti kraanivesi ei rahulda, võiks vähemalt kodumaist vett tarbida.