Energia säästmise müüdist

Energia säästmine ei ole kaasa toonud energia tarbimise vähenemist kodudes – vähemalt  USA-s on see nii, kuid on arvata, et ka kõikjal mujal. Washington Posti ajakirjanik David A. Fahrenthold leidis, et viimase 40 aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Hoolimata sellest, et näiteks nõudepesumasinad kasutavad 45% ja külmkapid 51% vähem elektrienergiat kui 20 aastat tagasi.

Põhjused on lihtsad – kodud on muutunud järjest suuremateks, kütte- ja jahutuskulud on vastavalt kasvanud ning elektrit tarbivaid seadmeid tuleb järjest juurde.

Eelmisel aastal andis konsultatsioonifirma McKinsey ja Co hinnagu, et energiatõhususe abinõude kasutuselevõtt võiks aastaks 2020 vähendada USA energiakasutust 23% võrra ning kolmandik sellest kokkuhoiust on võimalik saavutada kodudes.

Edukalt on tegutsema hakanud uued ettevõtted, mis tegelevad koduse energiatarbimise vähendamise nõustamisega. Samas ühe sellise Põhja-Virginias tegutseva firma Home Energy Detective juht Troy Tanner leiab, et edu ei ole saavutatud.

Tanner aitab oma klientidel hooneid soojustada. Mida ta aga tähele on pannud – sisuliselt kohe, kui elektriarve väheneb, ostetakse suurem televiisor ja kõikvõimalikke muid uusi seadmeid. Energia tarbimine jääb ikka samaks.

Hüppeliselt on suurenenud elektrienergia kasutamine ruumide kütteks. Kui 1978. aastal oli elektri osakaal 23% kodumajapidamiste keskmisest elektritarbest, siis aastaks 2005 kasvas see 42%-ni. Arvestades soojuskadusid elektrijaamades ja energiakadusid ülekandel on mugavuse suurendamine elektrikütte kasutamise näol omakorda tõstnud energia tarbimist.

Samas seadusandlike vahenditega saab mõjutada ikkagi ainult seadmete elektritarvet. Hinnanguliselt 5-10% USA kodude elektritarbest on nn vampiirkaod – vähendada saab ooterežiimil seadmete elektritarvet. Pesumasinate ja kuivatite energiastandardeid on juba väga raske tõsta – vett on ikkagi vaja teatud temperatuurini soojendada, et pesu ja nõud puhtaks saaksid. Uued standardid püütakse nüüd kehtestada näiteks teleritele. Kuid kas see muudab midagi?

Elektrienergia tarbimist jälgides püütakse välja mõelda, kuidas vähendada tarbimistippe – elektrienergia varustuse tagamiseks peavad tootmisvõimsused vastama tipukoormusele. Tippude silumine võimaldaks jätta mõned uued elektrijaamad ehitamata.

Kas lahendus oleks elektrienergia hinna tõstmine? On keskkonnagruppe, mille arvates just see on parim lahendus. Samas, kui 2008. aastal purustasid laviinid Alaskal Juneau linna elektriülekandesüsteemi Snettishami hüdroelektrijaamast, võeti täismahus kasutusele kohalikud diiselgeneraatorid ning elektrienergia hind tõusis rohkem kui neljakordseks. Linnaelanikud pesid nõusid käsitsi ning söödi küünlavalgel. Linna elektritarbimine vähenes kokkuvõttes aga vaid 25%. Seega maksid linnaelanikud sel perioodil elektrienergia eest 3 korda rohkem kui tavaliselt ning kogu muu tarbimine vähenes järsult.

Gastineau kanal ja Juneau kesklinn. Foto: Wikipedia

Kokkuvõttes võib kahjuks nentida, et vähemalt USA näitel on arvamus, et uutele standarditele vastavad kodumasinad ja koduelektroonika, säästupirnid ning kodu soojustamine toovad kaasa energia tarbimise vähenemise, senini müüt.

Energia säästmisele üles kutsumine on üldse selles mõttes vastuoluline, et samal ajal ahvatletakse inimesi kogu muud tarbimist suurendama. Tarbi rohkem, just siis säästad rohkem – see on ju sisuliselt enamuse reklaamikampaaniate peamiseks sisuks. Samas iga toode ja teenus sisaldab endas energiakulu. Paljud teadlikud inimesed võivad oma kodudes energia tarbimist vähendades tunduva efekti saavutada, kuid kõik kokku koos muu tarbimise kasvuga nullib need pingutused.

Kui säästev on säästev?

Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?

Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.

Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.

Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!

Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…

Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…

Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.

Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO₂, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO₂ – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest.

Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO₂-ga – seega 520 grammi CO₂ ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.

Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.

Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?

Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…

Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.

Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.

Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.

Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.

Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.

Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.

Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.

Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…

Milliseid pakendeid eelistada keskkonna säästmise seisukohalt?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Olen lugenud teadusartikleid, kus on võrreldud ühekordset ja taaskasutatavat klaastaarat. Hinnatud on summaarset keskkonnamõju ning analüüsi tulemuseks on, et olulist vahet pole. Taaskasutatava taara kokkukogumise ja eriti pesemise süsteem on samuti oluliste keskkonnamõjudega.

Iga ettevõte püüab turundust muuta efektiivsemaks ka pakendiga, nii on ka klaastaaraga – vaadake poodides, kui palju on erinevaid pudeleid ja kujutage ette süsteemi keerukust, kus iga eriline tühi pudel peaks jõudma täpselt sama tootjani. Kui erinevad tootjad kasutaksid sama taarat, siis oleks taara kindlasti keskkonnasõbralikumalt taaskasutatav.

Seda ma ei teagi, kuidas hetkel Eestis on – kas, kui palju ja missugustele tootjatele klaaspudelid tagasi lähevad ja taaskasutatakse. Lisaks näiteks kui klaaspudelis on surnud hiir, saab selle ju küll tagasi antud, aga seda sealt välja saada on keeruline. Ühes suures tehases täidavad kaasaegsed tootmisliinid pudeleid nii kiiresti (mitu pudelit sekundis näiteks), et ei suuda ette kujutada süsteemi, mis suudab sama kiiresti tagastatud taarat pesta ja puhtust kontrollida. Aga võib-olla eksin. Oleks hea, kui keegi teadja kommenteeriks.

Sisetunne ütleb, et summa summarum väga olulist vahet tänapäeval ei ole, missuguses pakendis mingi toode on. Ehk hoopis olulisem võib olla, kas toode on kohalik või transporditud väga kaugelt – see loob vägagi suure erinevuse. Arvan, et kui mingi teadusuuring leiab olulise erinevuse pakendite energiakulu ja keskkonnamõjude vahel, siis ikka jäetakse mingi faktor arvestamata – nagu selle klaastaara taaskasutuse näite puhul.

Kuidas võiks keskmine eestlane igapäevaselt energiat kokku hoida?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Kui rääkida kodusest energiasäästust, siis ikkagi peamised võimalused on hoone energiatõhususe parandamine, soojuspumpade kasutamine, saunakütmise vähendamine (muidugi pesta on ka vaja) ja kõik muud aplikatsioonid, mille käigus tõstetakse vee temperatuuri (nt veekeetjas õige koguse vee keetmine, pesumasinas võimaluse korral madalatemperatuurilisem rezhiim jne).

Palju on räägitud valgustusest. Samas valgustus moodustab ca 8% perekonna elektritarbest. Kuivõrd on kulusid nn säästupirnide või LED valgustitega võimalik vähendada, sõltub mitmest asjaolust. Näiteks kui hoone on talvel kasvõi osaliselt elektriküttel, siis pole külmaperioodil suurt vahet, kas kasutada hõõglampe või säästupirne.

Eestis tuleb elekter sisuliselt täielikult põlevkivist. Kui teie igakuine elektriarve on 500 krooni ja kasutate EE hinnapaketti Kodu 1, mille hind on hetkel 1.47 krooni/kWh (päeva- ja öötariifil vahet ei tehta), siis kulutate 340 kWh kuus. Taastuvenergia eest võetakse küll ka tasu, kuid selle osakaal on väike, arvestama ei pea.

340 kWh on ca 1220 MJ. Soojuselektrijaamades kasutatava põlevkivi energiast jõuab peale soojuseraldust elektrijaamas ja võrgus kodudesse 27%, seega on selle koguse kodudesse jõudva elektri saamiseks vaja põletada põlevkivi energiakogusega 4500 MJ.

Põlevkivi keskmine kütteväärtus on 11.4 MJ/kg, seega 500 kroonise arve puhul kulub 400 kg põlevkivi, tekib ca 200 kg tuhka ning 400 kg CO2. Kui tonn CO2 hakkab maksma näiteks 400 krooni, siis peaks tulema 500-kroonisele elektriarvele 160 krooni otsa, kui põlevkivi edasi põletame. 400 kg põlevkivi toodetakse meie kaevandustes keskmiselt 0.7 sekundi jooksul, 24 h ööpäevas.

Samas on meil tarbimisühiskond ja kuidagi imelik on, et kõiki muid mõttetuid asju pakutakse – osta seda, teist, kolmandat (mittevajalikku või mitte väga vajalikku), aga vaadake, energiat – seda tuleb säästa! Kuidagi kummaline ju, iga ostetud asja valmistamisel ja transpordil kasutati energiat ja selleks, et energiat säästa, on parim viis mitte eriti vajalikke asju mitte tarbida…

Kuidas orienteeruda keskkonnauudiste uputuses? Keskkonnafoorumi idee.

Veel mõni aeg tagasi uurisin innukalt olulisemaid keskkonnauudiste portaale ning huvitavamate artiklite ja ülevaadete korral püüdsin maailmas toimuvat Eesti lugejaskonnale edastada. Hetkeks on aga infoväli muutunud nii suureks, et parimagi soovi korral jõuab meieni vaid fragment toimuvast.

Lisaks rahvusvahelistele meediaväljaannetele on isetegevuslik inforuum tohutult paisunud. Piisab, kui heidate pilgu veebisaidile http://green.alltop.com/, mis koondab endasse erinevate keskkonnauudiste portaalide viimaseid sissekandeid. Ainuüksi sel kokkuvõtval lehel on üle 1500 keskkonnauudise.

Kui aga vaadelda eestikeelses inforuumis toimuvat, siis näiteks Eesti suuremad veebimeedia väljaanded delfi.ee (peamiselt Forte) ja postimees.ee püüavad köita lugejaid artiklite pealkirjadega ning kurioosumitega, toimetajatele on ülitähtis indikaator klikkide arv.

Tõsisematele lugejatele suunatud portaalidest Tartu Ülikooli novaator.ee püüab leida uudiseid, mis meie lugejatele huvi pakuks – samas tõlkeuudiste voog on 10 uudist nädalas, ülikooliga seonduvaid originaaluudiseid ilmub nädalas keskmiselt 3. Teadusuudiste voogu on viimasel kuul oluliselt suurendanud teadus.err.ee. Originaaluudised toodab ka teadus.ee.

Eesti keskkonnauudiste portaal greengate.ee teeb omakorda väljavõtte eelpool kirjeldatud väljaannete uudistevoost, kasutades valikul filtrit, mis klapib portaali omanike ja toimetajate maailmavaatega – lisades originaalartikleid. EPL veebiväljaanne lingib Novaatori uudistevoogu. Bioneer.ee-s on originaaluudiste ja tõlgenduste maht samuti olemas, lisaks töötab ka foorum, mis siiski eriti populaarseks kujunenud ei ole.

Samas on täielikult selge, et eestikeelsesse inforuumi jõuab väike ja juhuslik murdosa maailma keskkonnauudiste voost.

Jälgides eriti delfi.ee ja postimees.ee anonüümses kommentaariruumis toimuvat nähtub, et kommentaatorite üldine keskkonna-alane haridustase on madal, kuigi leidub ka inimesi, kelle arvamustel on jumet küll. Toimub diskussioon, kuid kommentaaride lugeja on üldistusi teha püüdes juhatatud pigem tupikusse kui põhjendatud arvamuseni. Kommentaariruumist mistahes järelduste tegemine ei kannata teaduslikkus mõttes mingit kriitikat, kahjuks aga kohtab üha rohkem järelduste tegijaid, kaasa arvatud väljaanded ise, tootes uusi üllitisi kui ’meie lugejate arvamusi’.

Hetkeseis on selline, et kui näiteks tehnika ja meditsiini valdkonnas on töötavad veebifoorumid, siis keskkonnaprobleemide valdkonnas hetkel suure külastuste arvuga haritud foorum kahjuks puudub. Nii greengate.ee, bioneer.ee, novaator.ee, teadus.err.ee kui teadus.ee on kommenteerimise ja diskussiooni osas jäänud suhteliselt steriilseks. Ehk oleks hea idee luua ühine keskkonnafoorum?

Samuti on eestikeelne Wikipedia jäänud nõrgukeseks, üha enam aga näen vajadust, et inimesed teeksid kõigepealt endale selgeks lihtsad entsüklopeediatõed ning alles siis süveneksid probleemide rägastikku. See käib osaliselt ka mõnede teadusuudiste tõlkijate kohta, kes võtavad uudise üks-üheselt üle ning ei kontrolli, kas äkki entsüklopeediline teadmistepagas sellega vastuolus on. Veebientsüklopeedia on ka keskkonnaharitust silmas pidades kohutavalt vajalik.

Minule isiklikult on keskkonnauudistega tutvumisel eestikeelsest inforuumist väljumine tõeliseks kergenduseks, sest nii haare kui loogilisus on rahvusvahelises ruumis niivõrd palju parem ja rahustavam. Samas oleks meil ka eesti keelset haritud inforuumi väga vaja. Veel kord, see võiks olla ühine foorum, kuhu keskkonnaprobleemidest huvitatud inimesed iga päev tahaksid minna ja ennast ka maailmas toimuvaga kurssi viia. Vajadusel ka vaielda, kasvõi niivõrd segastel ja emotsionaalsetel teemadel nagu kliimamuutused, kilekotid ja tuumaenergia kasutamine.

Isetegevuslikult on katseid olnud, näiteks http://keskkond.forumotion.net/, kuid kandepinda pole tekkinud.

Mida arvate? Ja kes pakuks välja lahenduse ja koha, kus oleks soov sisuliselt iga päev pisut kolada, infot saada ja diskuteerida ning millele tekiks ka kandepind?

Normaalseks muutumise aasta 6 muutust

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.

2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.

3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.

4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.

5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.

6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.

Ajalugu saab olema minu vastu helde, sest kavatsen seda ise kirjutada

Paljud Winston Churchilli tsitaadid ajavad ikka ja jälle muigama, samas paljastavad ka meie igapäevast tööd ja elu. Kasvõi pealkirjas olev ‘History will be kind to me for I intend to write it’. Alljärgnevalt on toodud valik Churchilli tsitaate. Kas ja kui palju sellest õppida – jääb igaühe enda otsustada.

1. Tulevik ja olevik

Kui me avame tüli mineviku ja oleviku vahel, leiame peagi, et oleme kaotanud tuleviku.

Poliitikul peab olema võime ennustada, mis juhtub homme, järgmisel nädalal, järgmisel kuul ja järgmisel aastal. Lisaks peab poliitikul olema võime seletada, miks kõike seda ei juhtunud.

2. Innovatsioon

Peame hoiduma tarbetust innovatsioonist, eriti kui seda juhib loogika.

Kunst ilma traditsioonideta on nagu lambakari ilma karjuseta. Kunst ilma innovatsioonita on nagu surnukeha.

3. Juhtimine

Pidevad ja jätkuvad jõupingutused on meie potentsiaali avamise võti, mitte meie tugevused ega intelligentsus.

Eksperdid peaksid olema kraani juures, kuid mitte kunagi tippjuhid. (Experts should be on tap but never on top.)

Kuitahes ilus ka strateegia ei oleks, peaksite vahetevahel ka tulemusi vaatama.

Mulle meeldivad sead. Koerad vaatavad meie peale üles. Kassid vaatavad meie peale alla. Sead kohtlevad meid kui võrdseid.

Mulle ei tee kunagi muret tegutsemise tulemused, mulle teeb muret ainult tegevusetus.

Edu on sammumine läbikukkumiselt läbikukkumisele kaotamata seejuures entusiasmi.

Me anname kuju uutele ehitistele. Hiljem kujundavad ehitised juba meid endid.

Avalikku arvamust pole olemas. On olemas vaid avaldatud arvamus.

Ära kunagi diskuteeri ahviga, kui toas on ka leierkastimees.

4. Vaikimine ja rääkimine

Kui kotkad on vait, hakkavad papagoid vatrama.

Liiga sageli on tugev ja vaikne mees vaid sellepärast vait, et ta ei tea, mida öelda. Ning tal on tugeva mehe reputatsioon vaid seetõttu, et ta on olnud vait.

5. Suhtumine töösse ja tegemistesse

Pessimist näeb igas võimaluses raskusi. Optimist näeb igas raskuses võimalust.

Pole küllaldane anda endast parim; mõnikord tuleb teha seda, mis on vaja.

Kui te võtate tehtud vigade kaitsmise hoiaku, pole asjade paranemiseks mingit lootust.

On väga hea olla aus, kuid samal ajal on väga tähtis, et teil oleks ka õigus.

6. Kriitika ja õpetamine

Kriitika üle ei pruugi saada kokkuleppele, kuid see on vajalik. Kriitika täidab sama funktsiooni, mis valu inimese keha puhul – äratades tähelepanu ebatervest seisundist.

Isiklikult olen ma alati valmis õppima, kuigi mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.

7. Muretsemine elu üle

Vaadates tagasi elu probleemidele mäletan üht vanameest, kes ütles oma surivoodil, et tema elus oli väga palju muret ja häda, millest enamust iialgi ei juhtunud.

Laias laastus võib inimesed jagada kolmeks: ühed, kes tapetakse arvetega, teised, kes muretsevad end surnuks ja kolmandad, kes surevad igavusest.

8. Dokumentide sisu ja pikkus

Palun olge nii kena ja pange oma järeldused ja soovitused ühele leheke oma aruande algusesse, siis ma võin seda isegi lugeda.

Selle dokumendi pikkus kaitseb seda hästi lugemise riski eest.

9. Golf, sõda ja poliitika

Golf on mäng, mille eesmärgiks on lüüa väga väikest palli veel väiksemasse auku relvadega, mis on selleks otstarbeks eriliselt viletsalt disainitud.

Parim kaitse õhurünnaku vastu on hävitada vaenlase lennukid võimalikult lähedal nende lähtepunktist.

Sõjas sureb inimene vaid korra, poliitikas palju kordi.

Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline jutuajamine keskmise valijaga.

10. Maksupoliitika

Rahvas, kes proovib end maksude kaudu küllusesse viia, on nagu mees, kes seisab ämbris ja püüab end sangast õhku tõsta.

Head maksu ei ole olemas.

11. Britid ja ameeriklased

Britid on maailmas unikaalsed. Nad on ainsad inimesed, kellele meeldib kirjeldus, kui halvasti asjad tegelikult on – soovides kuulda ka halvimat.

Ameeriklaste peale võib alati loota, et nad teevad õiget asja – peale seda, kui nad on proovinud ära kõik muu.

USA on nagu hiigelsuur boiler. Kui sinna alla on tuli tehtud, on genereeritud energia hulk piiramatu.

12. Winston Chruchilli alkoholilembus ja kuulsad ütlused naistele

Leedi Nancy Astor: ”Winston, kui sa oleksid minu abikaasa, ma mürgitaksin sinu tee.” Churchill: ”Nancy, kui ma oleksin sinu abikaasa, ma jooksin selle tee ära.”

Mrs Braddock: ”Oled purjus, Sir Winston, vastikult purjus.” Churchill: “Jah, Mrs Braddock, ma olen purjus. Aga sina, Mrs Braddock, oled kole ja vastikult paks. Ning mina, Winston Churchill, olen homme hommikul kaine.”

Jätke alatiseks meelde, et olen võtnud alkoholist välja rohkem, kui alkohol on välja võtnud minust.

13.Ei kommenteeri

“Ei kommenteeri” on suurepärane väljend. Kasutan seda ikka ja jälle.

14. Tsitaadid

Harimata inimesele teeb kuulsate inimeste tsitaatide lugemine palju head.

Allikas: veebisait http://thinkexist.com/quotes/

Pilt: Wikipedia

Ülevaade enimlevinud petuskeemidest

Meid ümbritsevad pidevalt kümned erinevad petuskeemid, mille eesmärk on üks – petta välja raha või saada ligipääs meie rahale. Peame olema väga hoolikad, et mitte petuskeemide ohvriks langeda. Keskkonnaabi blogi omaette lehel on välja toodud põhjalik ülevaade – 6 erinevat petuskeemide kategooriat koos 18 näitega. Samas see pole kaugeltki kõik, mis ohud meid ümbritsevad – aga alustuseks kindlasti asi seegi. Esitatud on ka soovitused, kuidas petuskeemide ohvriks mitte langeda.

Peamised soovitused on

• hoida oma dokumente varaste eest ja kontrollida pidevalt nende olemasolu;

• kontrollida pidevalt oma pangakontosid, mobiiliarveid jne;

• olla ettevaatlik internetipoodidest kaupade ettemaksuga ostmisel, kontrollida eelnevalt nende usaldusväärsust;

• mitte uskuda võite loteriidel, millel pole osaletud, kahtlasi raha vastuvõtmise skeeme, pärandusi tundmatutelt inimestelt jne;

• kaitsta oma identiteeti, sealhulgas koode, paroole jne;

• mõelda kümme korda järele, enne kui midagi kahtlast osta, millessegi investeerida jne;

• näha läbi püramiidskeeme ja neis mitte osaleda;

• hoiduda libapolitseinike jt petturite ohvriks langemise eest;

• kui on vähemgi kahtlus, alati küsida nõu või otsida internetist lisainformatsiooni.

Keskkonnaabi blogi omaette lehel on mais 2009 koostatud Tartu Waldorfgümnaasiumi (siis veel) 8. klassi õpilase Joonas Puura aastatöö petuskeemide teemal. Tööd on pisut kaasajastatud täiendavate faktidega. Head lugemist!

2012 – muutuste aasta

Filmi ’2012’ esilinastuseni 13. novembril 2009 on jäänud 19 päeva. Filmi treileris pühib hiigellaine minema mungakloostri Himaalaja mäetipust. Geoloogilises mõttes on sellist jaburust raske kommenteerida. Kui keegi võib India ookeani läheduses end hiidlainete eest turvaliselt tunda, siis on need Tiibeti mungad. Aga ilmselt selle turvatunde purustamisele ongi filmi autorid rõhunud.

Olen huviga jälginud protsesse, mida wikipedia nimetab ’2012 nähtuseks’ – ’2012 phenomenon’. Ning saanud aru peamisest – inimesed vajavad järelemõtlemist elu mõtte üle, sedavõrd huvitav ja müstiline on meist igaühele antud elu. Kas selleks on vaja aasta 2012 ümber rajatud hüsteeriat, on omaette küsimus. Kasutan kõike seda, et tudengitele haaravamalt keskkonnageoloogia põhitõdesid õpetada.

Kuna olen geoloogina aasta 2012 teemal varemgi sõna võtnud, siis kujutlesin, kuidas olen kutsutud populaarsesse telesaatesse. Enne aasta 2012 arutelu on just ära tõestatud, et pool aastat ainult tomateid süües puhastub organism täielikult. Kuna järjekorras on ka valdade liitmise teema, siis on aega ainult 10 minutit. Minuga koos on stuudiosse kutsutud inimesed, kes juba pikka aega on saanud planeedilt Nibiru kosmilisi signaale.

Loomulikult saab esimesena sõna signaalidesaaja. Selgub, et isegi õunapuud on aru saanud Nibiru saabumisest ja peatsest katastroofist – sellele viitab väga hea õunasaak. Õunapuud annavad viimast. Viljasaak aga on nigel seetõttu, et rukis ja nisu on võitlemisest maailma lõpuga loobunud. ’Erik Puura – kas võite 100% kindlusega väita, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi?’, küsib saatejuht ja vaatab kella. ’Sellist kindlust ei saa mitte ükski teadlane mitte kunagi anda,’ alustan vastamist. ’No näete nüüd!’ hõiskab saatejuht ning kuulutab teema lõpetatuks.

NASA astrobioloog David Morrison on väsinud kommenteerimast, et planeeti nimega Nibiru ega ka mõnda teist planeeti, mis lähiaastatel Maad ohustaks, pole olemas. Morrison on üle külvatud ka abipalvetega noortelt, kelle arust elul pole peatselt saabuva maailmalõpu tõttu enam mõtet ning arvatakse, et kõige kergem on elust lahkuda. Noored on vaadanud internetist maailmalõpu videoid ja kirjutavad, et nad ei saa magada, värisevad üleni jne. Morrison kinnitab üha sagedamini noortele ja paanikas inimestele, et Nibiru on interneti teel levitatav pettus. Samas on lihtsamast lihtsam levitada paanikat teatades, et valitsused ja NASA on peamised konspiraatorid. Ka filmi ’2012’ puhul on selline lihtne ja populaarne meetod valitud.

Kõik see toob mulle veel kord meelde, kuidas helistasin Elu24 ajakirjanikule ja küsisin, mille alusel ta väidab, et teadlased ennustavad aastaks 2012 maailmalõppu. Mille peale ajakirjanik ütles, et ärgu ma võtku seda juttu rubriigist ‘Veider teadus’ tõsiselt, sest see on mõeldud eelkõige noortele… Olen kuulnud, et ka koolides on laste omavahelises arutelus muutunud maailmalõpu teema järjest sagedasemaks.

Aga miks ma oleksin öelnud, et ma pole 100% kindel selles, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi? Sest katastroofe toimub kogu aeg, võtame kasvõi 2004. aasta detsembrikuu tsunami, kui hukkus üle veerand miljoni inimese, või 2008. aasta maavärina Hiinas, kus hukkunuid oli ligi 90000. Samuti on väga väikese tõenäosusega ohud olemas igal aastal, näiteks see, et Maad tabab asteroid, purskab supervulkaan, tekivad maavärina tagajärjel tsunamid jne. Aga vähemalt vulkaanide, maavärinate ja tsunamide suhtes paikneb Eesti geoloogilises mõttes õnnistatud alal – ohud sisuliselt puuduvad. Lisaks puudub mistahes geoloogiline tõendus selle kohta, et aasta 2012 oleks erinev mõnest teisest aastast – tõenäosus, et midagi toimub, on sama suur mistahes teise aastaga. Samas inimeste arvukuse suurenemine Maal tähendab, et hukkunute ja vigastatute arv katastroofides võib samuti tõusta.

Aastal 2012 võib Päikese aktiivsus olla kõrge, viimati oli aktiivne aasta 2001 ning kordumine on iga 11 aasta tagant. Päikese aktiivsus võib põhjustada näiteks satelliit- ja mobiilside häireid. Samas pole sellel mingit seost Maa magnetpooluste vahetusega, nagu ekslikult arvatakse. Maa magnetpooluste vahetus on umbes 5000 aasta jooksul toimuv järk-järguline protsess, mis vastavalt geoloogilisele andmestikule pole kunagi olnud seotud massiliste väljasuremistega. See, et magnetpooluste vahetus toimub järsku ja põhjustab globaalseid katastroofe, on väljamõeldis.

Miks ma siis ikkagi arvan, et aasta 2012 on muutuste aasta? Just seetõttu, et järjest tugevneb 2012-hüsteeria külvamine kõikide kommunikatsioonivahendite kaudu. Lisaks sadadele tuhandetele isehakanud uskujatele internetis, kes loovad ka veebisaite ja videoid, kaotavad informatsiooni tarbijate arvu pärast võitlust pidavad massikommunikatsioonikanalid järjest enam sotsiaalset vastutust. Eriti praeguses majandussituatsioonis on 2012 geniaalne äri kirjanikele, varjendite valmistajatele, särgimüüjatele, samuti loomulikult ajakirjanikele. Väga paljud inimesed ja perekonnad peavad läbi elama 2012-nähtuse, loodetavasti ilma ohvriteta, aga ikkagi närvitsedes. Ilmselt on palju inimesi, kes aastal 2012 igal hommikul mõtlevad, et kõik on ikka veel alles. Juba 2011/2012 aastavahetus saab paljudele olema vägagi kummaline. Ja siis läheneb hüsteeria kuupäev… Sellest toibudes aga on loodetavasti rõõmsam ja lihtsam edasi elada, kaotades näiteks meeletu tarbimise kui elu kvaliteedi näitaja mõtteviisi ja mõeldes rohkem oma rahva ja kogu inimkonna jätkusuutlikkusele.

Kui maiad oleksid teadnud, kuidas nende kalender mitu tuhat aastat hiljem viib paanikasse nendega võrreldes märkimisväärselt kõrgemal tehnoloogilisel arengutasemel inimühiskonna, oleksid nad tõenäoliselt oma kalendri kahjutundest ümber vormistanud.

Aga järele mõelda meie ühiskonna haavatavuse üle tasub kindlasti. Kui selleks aitab kaasa ilmselt judinaid tekitav, kuid ilma teadusliku aluseta film ’2012’, siis on meetod seegi.

Rõõm ühest kordaläinud malemängust

Äripäeva poolne idee toetada Ottomar Ladva arengut Igor Rõtovi heategevusliku simultaaniga oli nii hea, et osaluskihk tekkis kohe, kui juhuslikult Äripäevas ilmunud kuulutust nägin. Et aga ma ise loobusin aktiivsest malest 30 aastat tagasi – 10 aastat varem kui Igor, siis oli sooviks 20 osaleja hulgas mitte kaotada esimesena.

Kui Jüri Randviir 1974. aasta kevadel Tallinna 7. Keskkooli 4b klassile rääkis võimalusest malekoolis käia, haarasin võimalusest kohe kinni. Parimate tulemuste hulka jäid Tallinna noortekoondise koosseisus I koht Shiauliai ja II koht Vilniuse turniiril, Eesti pioneeride võistkondlik meistritiitel 37. Keskkooli koondisega (mäletan, et mängisin kõikjal II lauda) ning viik Mihhail Bronshteini vastu simultaanis. Samas ilmselt tundsin, et ma pole malemängus hüperandekas ning – ütleme ausalt – positsioonimängu mängida meeldis rohkem kui avanguid õppida… Tagantjärele tarkusena oli ka mängutaktika kartlik, tavaliselt ootasin vastase viga või tegin lihtsamaid kombinatsioone. Karjäär tipneski II järguga, I järgust jäi paar korda pool punkti puudu…

Simultaanile minnes mõtlesin, et seekord teen kõike teistmoodi kui nooruses. Otsustasin kindlalt vangerdada teisele tiivale ja rünnata, rünnata… Ning – täiesti uskumatult – rünnak õnnestus. Ütleme nii, et mitte päris pime kana leidis tera.

Ütlemata jäi veel see, et eelmisel ööl kella 3-ni internetis Skandinaavia avangut harjutasin… Simultaani andes valis Igor riskide vältimiseks teatud passiivsuse, käies a3, h3 ja Oe2. Kartsin vasturünnakut, mida ei tulnudki… Igor ütles, et tegin ise endale elu raskeks, et c5 ei käinud. Ju siis nii oli, kuigi mulle tundus, et ta oleks saanud lipuga ja ratsuga paar tuld anda ja lihtsalt ei osanud nii palju ette mõelda…

Igal juhul lahe oli, mängu ennast võib näha SIIT.

Eesti rattarikkaks! Kas jalgratas muutub Eesti linnade liiklusvahendiks?

Blogipostitus veebisaidi RATTARIKKAKS avamise puhul.

Kümmekond aastat tagasi sõitsin Stockholmis bussiga sadamast kesklinna. Noored paariteistaastased Eesti poisid piidlesid Rootsi pealinna tänavaid. Järsku üks ütles: “Siin ei ole ju ühtegi korralikku ratast!”

Tõepoolest, Stockholmis nagu paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas praktiline liiklusvahend ning liiga kallist ratast pole suure vargusohu tõttu praktiline muretseda. Tudengite seas on näiteks väga levinud ja populaarsed ühekäigulised kaitsevärvi sõdurirattad. Hollandi tudengilinnad upuvad ratastesse, raudteejaamades on kahekorruselised rattaparklad, milles on tuhandeid rattaid. Samas kõrval poes võib soodsalt osta kasutatud rattaid ning tudengid, kes ei liigu rattaga, on kindlas vähemuses.

Eestile mõeldes tuleb meelde mitu episoodi. Esimene episood – kunagine peaminister Mart Laar sõitis jalgrattaga tööle ja et ta turvaliselt kohale jõuaks, peatati politsei poolt liiklus. Sellise demol võis ka mingi mõte olla, kuid kui vaatasin hiljem õhuseire andmeid, siis just sel perioodil oli reostus suurim – ilmselt reostasid peatatud liikluse tõttu tekkinud ummikutes automootorid tühikäigul rohkem kui sujuva liikluse korral. Teine episood – ratturite protestid Tallinnas uuendatud Tartu maantee avamisel. Kolmas episood – õnnetus töökaaslasega, keda autojuhid lihtsalt ei märganud.

Hekel meie linnades seiklevad üksikud ratturid on tõsises ohus – neid ei panda liikluses lihtsalt tähele. Tõepoolest, kui ratturite arv kasvaks paugupealt näiteks sajakordseks, küll siis ka tähele pandaks. Kui oleks kuhugi neid kõiki rattaid parkida. Ja algperioodil õnnetuste arv kindlasti suureneks, kui linnavalitsused ei suuda üksikutele rattateedele lisaks kogu linnas turvalisi liiklusskeeme luua.

Kui õppisin Manchesteris, leidsin üüritud maja keldrist ratta (tudengitel oli odav kambapeale üürida maja äärelinnas). Tegin ratta korda ning hea kaaslane terveks aastaks oligi leitud. Taskulambist sai tehtud odav esituli, plastmassist õllepudelist tagumine porilaud. Keegi ei naernud, kokkuhoid oli veenev. Eestis ilmselt ei julgeks enamus tudengitest sellise lisavarustusega ringi sõita. Isetehtud praktilisus pole in.

Nii et soovin edu algatuse eestvedajatele. Eesti rattarikkaks! algatuse eesmärk on teha jalgrattaga tööle-kooli jm igapäevaste käikude tegemine niivõrd mugavaks, turvaliseks ja loomulikuks, et kergliiklus muutuks üheks eelistatumaiks liikumisviisiks Eesti linnades ja külades. Selle kevadega tahavad eestvedajad võimalikult palju häid näiteid koguda ja rattarikkamast Eestist huvitatud inimesi kokku tuua.

Kelleks saada? Sykesi elureeglid

Mida elus edasi teha – see küsimus taob ilmselt kõigi noorte peas ja ega meedia pole osanud mingit väga asjalikku nõud anda. Veebruaris 2009 sai omalaadse karutükiga hakkama ühe maakonnalehe veebitoimetaja, kes asendas veebiväljaande uudise pealkirjas sõna ’kätepaari’ sõnaga ’töötut’ ning uudis kõlas ’Ametikool lasi tööturule poolsada uut töötut’. Hetkel toimub diskussioon Postimehe arvamusplatsil, kus Priit Pullerits teeb järelduse: ’Mõelge vaid, et praegu õpib Eestis ärindust ja haldust ligi 16 800 ning õigust pea 4500 tudengit. Ainult naiivne võib loota, et neist paari aasta pärast veel häid ja tasuvaid kohti üle jääb. Ja üksnes geenius võib uskuda, et teda üleküllastunud tööturul keegi märkab.’ Vastuväitena tõestab Jaan Ginter omakorda, et õigusteaduse õppimisest ei maksa loobuda.

Neist vaidlustest ei tohiks noored järeldusi teha, nagu oleks mõne eriala õppimine perspektiivitu. Mistahes eriala õppides või tööd tehes tagab edu pühendumus. Kui seda ei ole, võib ka diplomeeritud geenitehnoloog tööta jääda. Iga õpetaja ja õppejõud võib kinnitada, et õpilaste ja tudengite tasemevahe mingis õppeaines erineb paljukordselt ning kõige pühendunumad on suutnud ennast realiseerida nii elus kui ka töös. Samas ka kõige lihtsamatena tunduvaid töid saab teha nii professionaalselt, et edu tööturul on tagatud.

Tasuks ilmselt läbi lugeda ka ameerika kolumnisti Charles J Sykesi poolt 1996. aastal kirja pandud 14 elureeglit noortele, mis muutusid internetilegendiks, sest keegi naljahammas omistas neist 11 esimest Bill Gatesile – ilmselt 11. reegli tõttu. Minu tõlge on lühendatud ja kaasajastatud, näiteks pole toona eksklusiivsuse tunnuseks olnud autotelefon enam mingi näitaja.

1. Elu ei ole õiglane – Sa pead sellega harjuma! Teismeline kasutab sõna ’ebaõiglane’ keskmiselt 8.6 korda päevas, olles selle üle võtnud oma vanemate noorusajast. Vanemad aga hakkasid elu ebaõiglusest aru saama alles siis, kui kuulsid seda oma lastelt…

2. Maailm ei hooli Sinu enesehinnangust. Maailm ootab, et teeksid midagi enne, kui hakkad ennast hästi tundma. See võib olla suur pettumus, kui tõelises elus keegi Su väga headest koolihinnetest ei hooli.

3. Sa ei hakka teenima 40000 dollarit aastas kohe peale kooli. Sa ei saa ametiautoga asepresidendiks enne, kui need välja teenid.

4. Kui Sa arvad, et Su õpetaja on nõudlik, oota ära oma esimene ülemus! Kui Sa teed mõne vea, siis ei küsita Sinult, kuidas Sa ennast nüüd tunned.

5. Burgerite küpsetamine ei alanda Su väärikust, vanavanemate noorusajal nimetati seda võimaluseks.

6. Kui Sa asjad kihva keerad, pole see Sinu vanemate süü. Õpi ise oma vigadest. Kuni 18-aastaseks saamiseni võidakse Su väljendeid ’See on minu elu’ ja ’Sina pole minu ülemus’ veel taluda, sellest edasi aga tundub see kõigile lapseliku vingumisena.

7. Enne Su sündimist polnud Sinu vanemad nii igavad, nad muutusid sellisteks Sinu arvete maksmisest, toa koristamisest ja kuulamisest, kui lahe Sa enda arust oled. Enne maailma päästmist võiksid oma riidekapi korda teha.

8. Sinu kool võib olla oma õpilased liigitanud võitjateks ja kaotajateks, aga elu ei ole seda teinud. Mõnedes koolides antakse Sulle võimalus arvata õigeid vastuseid nii mitu korda kui tahad. Tegelikus elus selliseid võimalusi ei ole.

9. Elu ei ole jaotatud kooliajaks ja vaheaegadeks. Sa ei saa suvesid vabaks ja sageli ka mitte pühadeperioode, ning väga vähesed tööandjad aitavad Sul ennast leida. Tegele oma mina asjadega vabast ajast.

10. Televisioon ei ole tegelik elu. Tegelikus elus käiakse tööl, mitte ei istuta diivanil ja osaleta komöödiasarjas.

11. Ole viisakas nohikute vastu. On tõenäoline, et Sa hakkad tööle ühe sellise alluvuses.

12. Suitsetamine ei tee Sind lahedaks. Järgmine kord, kui väljas hängimas oled, vaata 11-aastaseid, kel on koni hambus. Täpselt samasugune näed Sa ise välja kõigile, kes on üle 20.

13. Sa ei ole surematu. Kui Sa arvad, et elada kiiresti, surra noorelt ja jätta endast järele ilus laip on romantiline, siis pole Sul ilmselt hiljuti olnud võimalust oma eakaaslasega toatemperatuuril tundeid jagada.

14. Naudi oma noorusaega seni kuniks veel võimalik. Loomulikult ei saa vanemad Sinust aru, kooliskäimine on vaev ning elu on depressioon. Aga ühel heal päeval saad aru, kui mõnus oli olla alaealine. Ehk peaksid sellest aru saama juba täna.

Nibiru jõudis Pealtnägijasse

Täna õhtul siis ristuvad Eestis ETV kanalil esmakordselt Nibirusse ja maailmalõppu (21.12.2012) uskujate ning maailma teadlaste vaated. Saate tutvustus on siin. Kui saaks kuidagi teha nii, et vähemalt Eestis ja vähemalt noored peast sassi ei läheks ja end maailmalõpu või tulnukate invasiooni vastu ette valmistama ei hakkaks. Iga päästetud aju ja elu on väärtus omaette.

Lindistus on nähtav näiteks Õhtulehe kaudu.

Kipume unustama seda, et viimane Nibiruga seotud massipsühhoosi külvamine oli mais 2003. Täpselt sama moodi – tuleb planeet ning Maal toimuvad kõikvõimalikud anomaalsed sündmused. Vahepeal aga on internetimeedia kanalid tõhusamaks muutunud ning õnnestus leida tõeline sümboolne kuupäev – maiade kalendri lõppemine. Vanad veebisaidid muutsid ära oma maailmalõpu kuupäeva ja triangel hakkas pihta uue hooga, lisaks sellele aga, tänu tõhusale sümbolile, lisandus ja lisandub üha rohkem ja rohkem uskujaid, kes on läbi lugenud paar ulmekirjanduse valdkonda kuuluvat raamatut.

Ka mina olen saanud juba agressiivseid kommentaare ning jagan seeläbi NASA astrobioloogi David Morrisoni saatust – küsimusi ja vastuseid võib lugeda siit. NASA poolt on korduvalt ja selgemast selgemini välja öeldud, et planeeti nimega Nibiru ei ole olemas. Samas ‘uskujate’ veebisaidid ja videod ujutavad internetti juba praegu üle. Nii et kui teadus vaikib, siis on tõesti massipsühhoos tulekul. Näide ühest kommentaarist on lisatud.

saa aru see kes sa oled ja selle teema siia riputasid.
ei ufoloogid ei proffessorid ei oraaklid ega ennustajad
ei ole seda omast tahtest kuulutanud.see teoorja pärineb
sumeritelt,inkatelt,maiadelt,hopidelt ja muudest
india-hiina religioonidest.see on juba tuhandeid aastaid
tagasi kirja pandud.ja mida kuradit puutub siia majandus
kriis.ma ei suuda seda uskuda mida sa siia soperdanud oled.
tee mõni raamat lahti ja loe.mul ei ole enam sõnu.kas sa
ise tead  mida sa eirad.ole hea,loe natukene.saa aru on
olemas faktid.mitte mina ei pea sulle midagi tõestama
kas on või ei ole vaid sina pead seda tegema,sest sina
oled uskumatu.

Maailmalõpp 21.12.2012 – hirmu pealt teeniv äri

Üha rohkem hakkame lähiajal kuulma katastroofidest, mis peaksid tabama Maad 21. detsembril 2012. Põhjuseks on see, et rohkem kui kunagi varem on kõikvõimalikud ennustajad, ufoloogid, paranormaalsete sündmuste seletajad ühel meelel valinud välja just selle kuupäeva. Lisaks lubavad arenenud kommunikatsioonivahendid kampaaniaid varasemast tunduvalt efektiivsemalt läbi viia. Globaalse majanduslanguse perioodil on 21.12.2012 ka geniaalne võimalus äri tegemiseks. Paratamatult tekivad kaasaelajad ja uskujad, keda ka Eestis on juba üksjagu.

Miks just 21.12.2012?

Sest enamiku tõlgenduste kohaselt just sel kuupäeval lõpeb maiade kalendri 13. suur tsükkel, osades tõlgendustes on kuupäevaks ka 23.12.2012. Maiade kalendri etapilisuse ja selle tõlgendamisega tegeleb maailmas tuhandeid inimesi, kes soovib, leiab sadu veebisaite ja võib ise edasi uurida. Florida loodusajaloo muuseumi Ladina-Ameerika kunsti ja arheoloogia kuraator Susan Milbrath väidab, et puudub arheoloogiline andmestik, nagu tähendaks kalendritsükli lõpp aastal 2012 maiade arvates maailma lõppu. Samuti Floridas paikneva Kesk-Ameerika uuringute arengu fondi juhi Sandra Noble’i väitel oli muinasajal kalendritsükli lõpp maiade jaoks suur pidupäev ning selle seostamine maailma lõpuga on täielik väljamõeldis ning võimalus väga paljudele edukaks äritegevuseks.

Täpselt nagu ümmargune aastavahetus 2000, on ka maiade kalendritsükli lõpp võimalus mõtteid koondada ning analüüsida inimkonna arengut – kuhu oleme jõudnud ja kuhu tahame edasi liikuda. Hirmu külvajad aga on seondanud selle kuupäevaga kõik ohud, mis inimest ähvardavad ning ütlevad, et täpselt pole teada, mis juhtub, aga midagi juhtub… Ka mina olen saanud e-kirju, kus väidetakse, et ma ei tea mitte midagi ning midagi kindlasti juhtub. Inimesed on läbi lugenud paar raamatut, kus tehakse selgeks, et kõik ennustajad ja ennustused viitavad just sellele kuupäevale.

Veebisait http://www.december212012.com/ on ennast kuulutanud selle päeva sündmuste ametlikuks veebisaidiks. Et inimene ikkagi uskuma hakkaks, on müügil raamat ’Täieliku idioodi juhend aastasse 2012’ ja hulk bestsellereid. Vastava kuupäevaga T-särki hoiab käes Barack Obama, müügil on kõikvõimalikud riideesemed selle kuupäevaga. Pakutakse võimalust tellida katastroofikindlaid maju ja varjendeid. Töötab ka sekundite lugeja, täpseks momendiks on valitud kell 11.11 GMT. Vasakus ülanurgas vilguvad kuulsuste pildid, kes kõik sellesse usuvad, nende seas Mel Gibson. Võimalik on jätta oma nimi uskujate nimekirja.

Võimalike katastroofide loetelus on suur hulk looduskatastroofe, mis Maal on senini esinenud ja esinevad ka edaspidi – vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid, kuumalained, troopilised tormid. Laamad liiguvad üksteise suhtes, lahknevad ja sukelduvad üksteise alla. Inimene pole võimeline ei maavärinaid ega vulkaanipurskeid ära hoidma, need on toimunud sadu miljoneid aastaid ja toimuvad ka edaspidi. Muide, XX sajand läks ajalukku kui sajand ilma hiigelsuurte vulkaanipurseteta, samas kui Tambora purse 1815. aastal paiskas atmosfääri nii palju tuhka, et aastat 1816 teatakse ülemaailmselt kui ilma suveta aastat. Krakatau plahvatust aastal 1883 oli kuulda 3000 km kaugusel Austraalias. Ükski neist sündmustest ei langenud kokku mingi kalendri lõppemisega. Samas ükski geoloog ei oska hetkel kindlalt väita, kas ülitugevaid vulkaanipurskeid on lähiaastatel oodata või mitte. Paljusid vulkaane jälgitakse, otsustavad märgid aga võivad ilmneda alles vahetult enne purset.

Mis puudutab üleujutusi, kuumalaineid või orkaane, siis võib jääda mulje, et need on viimasel ajal sagenenud ja muutunud tugevamateks. Sellel on siiski mitmeid teisi põhjusi võrreldes looduse enda muutumisega: informatsioon levib kiiremini, inimene on muutunud kergemini haavatavaks, inimesi on maailma juurde tulnud ning inimene ise on keskkonda mõjutanud. Informatsioon mistahes maailma piirkonnas toimunust jõuab kohale minutitega. Samas uutele inimestele on vaja maad – asustatakse vulkaanide jalameid ja jõelamme. Ressursside ammendamisel tekivad muutused, näiteks puude massiline raiumine Himaalaja jalamil põhjustab vee kiiremat liikumist jõesängidesse ning suurendab üleujutuse riske Bangladeshis veelgi. Linnastumine tagajärjel suunatakse samuti vesi kiiremini jõgedesse ja suureneb üleujutuse risk. Tugevamad tormid, kuumalained ja üleujutused võivad olla ka globaalsete kliimamuutuste tagajärjeks. Nii et pole välistatud, et aastal 2012 mingi suurem looduskatastroof ka juhtub, kuid samamoodi võivad need juhtuda ka aastal 2011 või 2015, neid on juhtunud minevikus ja juhtub ka edaspidi.

Omaette teooriaks on planeet X või Nibiru, mis pidavat Maa lähedusse jõudma ning mida vastavalt ettekuulutustele juba praegu 2009. aastal olevat näha. Sellesse väljamõeldisse võib uskuda, kuid minu hetketeadmiste kohaselt väljamõeldiseks see jääbki. Ka seostada Maa ajaloos korduvalt toimunud magnetpooluste vahetust just aastaga 2012 ei ole absoluutselt mingit põhjust. Päikesetormid on aastal 2012 aktiivsemad ning mõju satelliitidele võib olla tõsine, kuid seostada seda mingi suure katastroofiga Maa pinnal ei saa.

Kõige selle juures on suurimaks riskiks hoopis see, mis inimene ise teha võib. Näiteks terroriaktide mõju on kindlasti suurem, kui sellega kaasneb 21.12.2012 kuupäevaga kaasnev massipsühhoos. Rakendades maiade kalendri lõpu, Nostradamuse ennustused jms inimkonna vaimse mõjutamise teenistusse võib kaasa tuua ususektide ja ka teiste mõjutatud inimeste enesetappude laine. Kuupäevaga seotud katastroofidesse uskumine muutub paljudele eneseväljenduseks, omalaadseks uskumuseks, mille nimel muuta oma elu vastavaks 1411 alles jäänud päevale tänase seisuga (08.01.2009). Teised oskavad seda ära kasutada – viimane viimsepäeva õhutamine planeet Nibiru saabumise abil oli 2003. aasta alguses, paraku mais 2003 ei juhtunud midagi ning kõik toonased veebisaidid on muutunud, seal vilgub uus kuupäev – 21.12.2012. Pannes kokku kõik võimalikud katastroofiriskid ja suunates just sellele kuupäevale kõik võimalikud ennustajad on võimalik teha filme, kirjutada raamatuid, müüa vidinaid ja varjendeid – ühesõnaga teenida palju raha ning edukas ärimees oskab sellega väga hästi hakkama saada.

Hiljuti külastasin Dan Browni raamatu ’Da Vinci kood’ ühte tegevuskohta – Rosslyni kabelit Edinburghi lähedal. Kui enne raamatu ilmumist külastas seda paarsada inimest aastas, siis nüüd on kümnete tuhandete turistide külastusraha ja vidinate müük sealsetele inimestele tõeliseks sissetulekuallikaks. Kes oskab hästi müüdavasse müüti siduda Kaali järve ja 21.12.2012, võib samuti palju teenida.

Kindlasti võivad paljud 21.12.2012-sse uskujad väita, et kuupäeva kasutamine äriks on teisejärguline ja tegelikkus on maiade kalendri lõppemisega ette määratud. Paraku unustavad nad, et see inimene, kelle raamatust nad meelevaldselt kokkupandud tõlgendusi lugesid ja neid uskuma jäid, on oma raha juba kätte saanud. Kogu juba käivitunud kampaaniat analüüsides saab seda seostada eelkõige inimeste eneseväljendusega, millesse püütakse haarata ka teisi, ning puhtalt äriga, mida veel 1411 päeva saab edukalt teha. Seejärel tuleb leida uus kuupäev.

Kas 21.12.2012-sse uskujad võivad saavutada lotovõidu ja just sel kuupäeval tõesti näiteks toimub katastroofiline maavärin või vulkaanipurse? Jah, see on võimalik, täpselt nagu võite võita lotomängudel. Läbiviijad on võtnud palju lotopileteid, nad ei piirdu ainult Nibiru või magnetpooluste vahetusega, vaid on lisanud sinna ka tavalised katastroofid. Kuid ikkagi tõenäosus on väga väike, meenutuseks aastast 2003 võite lugeda toonaseid reaktsioone, kui midagi ei juhtunud… Seekordne kampaania saab siiski olema palju tugevam.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada, II osa

Minu kirjutis ilmus ka Äripäevas ja sealne anonüümne kommentaator varjunime all ‘ubin’ sai hakkama nii huvitava kirjatükiga, et kohane on see tervikuna avaldada. Ubin: “Hämmastavalt loll jutt. Seda loogikat pidi jätkates, võime väita, et inimese täisväärtusliku elu juurde kuulub suitsetamine, nädalavahetusel pildituks joomine, stressi leevendamiseks loomade tapmine ja öistel tänavatel endast väiksemate kolkimine, loomulikult veel omasooiharuse kaudu seksuaalvajaduste rahuldamine, looduse saastamine mõeldes vaid hetkeemotsioonide vajadusele ja sülitades oma järglaste vajadustele. Kõik see, mida siin peetakse täisväärtusliku elu komponentideks, on kõigest haige ühiskonna mentaalne kujutelm. Need niinimetatud vajadused on täpselt niihaiged, kui rumal ja haige on konkreetne indiviid. Sinu jaoks on normaalne kord nädalas “rihm lõdvaks lasta” ja ööklubis end pildituks lakkuda, narkari jaoks on normaalne korralik kokalaks, mitte miski nõme ööklubi ega viinalurts, pereisa jaoks on mõlemid totakad ja pühendub oma lähedastele. Inimloomal pole stressi, kui ta tegeleb õigete asjadega ja tema eluviis on loomupärane. Meie haiges ühiskonnas, harrastatakse pahupidi elu ja siis virisetakse, et näe stress tuli, näe tervis läbi. Ela kooskõlas loodusega ja sul pole stressi ega muid tobedaid hädasid.” Jätsin ka kirjavead sisse.

Kõigepealt siis, loomupärane vajadus lapsi saada, kaua elada ja maailmas ringi vaadata on haige ühiskonna mentaalne kujutelm? Ja ökoloogiline eluviis peakski selliseid vajadusi keelama?

Ilmselt oli inimene siiski häiritud sellest, et minu arvates ökoloogiline eluviis ei tohiks naeruvääristada meelelahutusi. Kui ‘ubin’ peab meelelahutusteks suitsetamist, pidituks joomist ja loomade tapmist, siis on see tema arvamus, mina ei ole seda öelnud. Aga ma olen tõepoolest siiralt huvitatud, kuidas see väljapakutud loodusega kooskõlas elamine tänapäeval välja näeb.

Toon ühe võimaliku näite.

Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku. Kurkide kasvatamisel reostati nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas ja arvad, et see on keskkonnasõbralik, aga tegelikult ostis ehitaja selle palgid mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes lagastas puude mahavõtmisel metsa. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Su pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…

Ilmselt vajab lahtimõtestamist inimese vajadus meelelahutuse järele, mida ökoloogilised mudelid võiksid naeruvääristada – pean silmas seda, et kui jätame ära näiteks lastele jõulud, siis oleme kokku hoidnud palju kasvuhoonegaaside emissioone.

Kuhu ikkagi inimene, kes väidab, et ta elab keskkonnasõbralikult, oma piirid tõmbab? Mida ikkagi siis on õigus endale lubada ja mida ei ole? Vastus nendele küsimustele sõltub ju absoluutselt ühiskonnast, kus inimene elab. Iga pügmee Aafrikas elab keskkonnasõbralikumalt kui mistahes eestlane, ka see, kes ennast ökoeluviisi väidab harrastavat.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada

Missugustele järeldustele võiks jõuda noorpaar, kes soovib kogu oma elu elada keskkonnasõbralikult? New Scientist leiab, et suurima ja parima mõjuga on mitte saada lapsi, kui põrgulikult see ka ei kõlaks. Arvutuslik ökoeluviis viib järeldustele, mis põrmustavad meie mõistes täisväärtusliku elu. Ja nii ongi – mistahes mudeleid me ka ei kasutaks, loodusele oleks parim, kui inimesi üldse ei oleks.

Üks lihtsamaid mooduseid, mida eluviisi hindamisel kasutatakse, on arvutada kõik oma tegevused ümber kasvuhoonegaasi emissioonidesse. Küte, valgustus, transport, toit, riided, meelelahutus, ravimid jne – kõige kasutamine on seotud kasvuhoonegaaside tekkega. Et päästa maailm, selgitatakse inimestele, et midagi on vaja teha. Mida igaüks teha saab – on elada keskkonnasõbralikult, nn ökoeluviisil. Aga kui teemasse üha rohkem süveneda, siis võib ka täielikult hulluda.

Keskmise eurooplase elu 75 aasta jooksul tekitab 900 tonni CO2 emissioone, ameeriklase ja austraallase elu aga 1500 tonni. Me võime erinevate võtetega vähendada emissioone kümnete protsentide võrra, aga elu karmides Põhjamaa tingimustes, kus on pime ja külm, nõuab oma osa. Seega, mida vähem inimesi Põhjamaades elab, seda parem keskkonnale. Võimalus on ka kolida näiteks Aafrikasse. Et selliste mõtetega mitte end vaevata, tuleb vastu võtta esimene mööndus:

1. Igal Eestis sündinud inimesel on õigus elada omal maal ning ökoloogilised mudelid ei tohi lähtuda rahvaarvust. Laste saamine on õige ja vajalik.

Aga me teame, kuivõrd vähe elab Eestis inimesi võrreldes Hiina ja Indiaga, ning Indias rahvaarv endiselt meeletult kasvab. Just rahvaarvu jätkuv kasv on üks kasvuhoonegaaside emissioonide kasvu põhiallikatest. Kui me teeme selle möönduse Eesti kohta, siis me ei saa rahvaarvu piiramist nõuda ka hindudelt. Või peaks sõlmima Kyoto lepingu stiilis rahvaarvu piiramise rahvusvahelise lepingu? Juurdekasv arengumaades on endiselt nii kiire, et lähima 100 aasta jooksul paratamatult selliste mõteteni jõutakse.

Edasi. Mistahes kokkuhoid, mida üks perekond saavutada suudab, võib saada põrmustatud pikemate reiside poolt. Üks edasi-tagasi Austraalia reis Eestist aastas toodab sama palju kasvuhoonegaase kui ühe elumaja aastane kütmine ja valgustus. Maailmas ei ole veel ökoloogiliselt puhtaid kaugsõiduvahendeid, eriti suurte veekogude ületamiseks. Kas see tähendab, et niikaua, kui neid veel ei ole, ei tohiks me veekogude taha reisida? Inimese täisväärtusliku elu juurde aga kuulub vajadus võimaluse korral külastada kaugeid maid. Paljud inimesed suisa peavad seda oma töökohustuste tõttu tegema, näiteks üks tubli ökoloogiliselt mõtlev keskkonnaametnik võib oma tööreisidega aasta jooksul põhjustada emissioone viis korda rohkem kui üks rahulik kodus istuv perekond. Kuidas see ametnik saaks oma tööd teha nii, et ta ökomurest kantuna hulluks ei läheks? Järelikult peaksime me vastu võtma teise möönduse:

2. Igal inimesel on õigus võimaluse ja vajaduse korral külastada kaugeid maid ning ökoloogilised mudelid ei tohiks tekitada inimesele paha tunnet, kui ta seda ka teeb.

Siiski, kuna väga paljudel inimestel maailmas see paha tunnet tekitab, siis maailmas on juba välja mõeldud süsteemid, kuidas seda vähendada. Nimelt saadab inimene ise vabatahtlikult raha fondidele, mis lubavad seda kasutada alternatiivenergeetika projektideks ning samas mahus, kui reisimise peale kulus, emissioone kokku hoida. Kas need fondid ka tegelikult oma lubatud eesmärgid täita suudavad, on omaette küsimus.

Kolmandaks. Palju on räägitud sellest, kas näiteks kehakaal mõjutab kasvuhoonegaaside emissiooni. Tüsedad inimesed söövad rohkem ja nende transportimiseks kulub rohkem energiat. Paraku näitavad mudelid, et olulisem on hoopis keskmine eluiga – mida kauem inimene elab, seda kauem ta emissioone tekitab, ning inimesed, kes ei ole ülekaalus, elavad tavaliselt kauem. Kogu meie rahva eesmärgiks on elada täisväärtuslikku elu võimalikult kaua, Eesti inimeste eluiga on üks lühimaid Euroopas. Järelikult tuleb vastu võtta kolmas mööndus:

3. Igal inimesel on õigus elada võimalikult kaua ning ökoloogilised mudelid ei tohi arvestada inimese eluiga kui suurenenud emissioonide põhjustajat.

Üks suuremaid kasvuhoonegaaside põhjustajaid on ka meie pealtnäha mõttetu vajadus kõikvõimalike meelelahutuste järele, mis on meil Põhjamaal alati seotud energia raiskamisega. Ökoloogilisem oleks vaikselt kodus istuda. Seoses sellega on vajalik neljas mööndus:

4. Igal inimesel on õigus ja vajadus stressi maandamiseks meelt lahutada ning ökoloogilised mudelid ei tohi sellist vajadust naeruvääristada.

Alles nüüd, kui need neli suuremat mööndust on paigas, on meil ehk hingerahu hakata pirne vahetama, kodumaist toitu sööma, rohkem jalgrattaga sõitma, tuulegeneraatoreid püsti panema ja muid keskkonna jaoks kasulikke tegevusi välja mõtlema. Näiteks pähe tuupima, et nn säästupirni peaks selle eluea säästmise nimel põlema jätma, kui lahkute ruumist vähemaks kui 15 minutiks.

Või mis teie arvate, kas need mööndused on vajalikud? Sest ka meie hulgas on palju inimesi, kes arvavad, et emissioonide ja globaalse soojenemise teema on täielik jama, sest on kindlaid andmeid, et Maa hoopis jaheneb. Emissioonikaubandus aga on juba alanud ning sellest saab üha tähtsam majandusharu, mille üheks komponendiks on meie kui tarbijate sisetunne kõige selle suhtes. Ning kui veel nüüd üks suurem vulkaan peaks purskama, siis võib atmosfääri paiskuda rohkem kasvuhoonegaase kui inimene üldse tekitada suudab. Loomulikult võib sellise purske tagajärjel vulkaaniline tuhk ka atmosfääri ülakihtidesse paigale jääda ning tulemuseks on paarikraadine globaalse temperatuuri langus. Igal juhul kõik kliimamudelid ja ökoloogilise eluviisi mudelid on sel juhul pea peale pööratud.

Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

Kas kellelgi on julgust välja öelda, et vaatamata miljarditele rahaühikutele, mis on kulunud kliimauuringutele, on inimene ikka veel nii loll, et midagi kindlat kliima muutumise kohta lähima 100 aasta jooksul ta öelda ei oska? Õige vastus on: kindlalt öelda ei saagi. Juba näiteks vulkaanidega seonduv on ettearvamatu. Kui kordub Tambora purse aastast 1815, mil atmosfääri paiskus 100 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, siis võib globaalne temperatuur alaneda 0.4–0.7 °C. Samas võib vulkaanilise tegevuse aktiviseerumisega hoopis suureneda looduslike süsinikdioksiidi heitmete hulk.

Pigem vaidleme me teemal, kas inimesel on võime ja õigus ise kliimamuutusi põhjustada või mitte. Ja kui võime ikkagi on olemas, kas ja kelle ees on piisavalt õigustusi, et seda sama moodi jätkata.

Mida rohkem materjalide sisusse tungida, seda segasemaks pilt muutub. Erinevaid teaduslikke uuringuid on nii palju, et on lihtsamast lihtsam teha täpselt selline väljavõte, nagu uskuda, nagu tahta või nagu tellimus on. Niiviisi tegi Al Gore, niiviisi tegi Endel Lippmaa ja niiviisi püüdis teha Valdur Lahtvee. Kui Endel Lippmaa saavutas paljude vaatajate arvates Värskes Ekspressis Valdur Lahtvee üle seljavõidu, siis kardan, et saates meie auväärt akadeemiku USA meediasse näiteks Al Gore’i vastu, siis tuleb vastu võtta kindel kaotus, isegi kui akadeemik Raukas koos selgeltnägija Nastjaga talle assisteerivad.

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust. Kas meil on alust väita, et tööstusriikide ja suurriikide akadeemikud on pimestatult analüüsinud informatsiooni valedest allikatest ning on jätnud arvestamata ilmselged faktid? Enne kui vaidlema hakata, võiksid skeptikud külastada näiteks The Royal Society kliimamuutuste veebilehte ning anda selgelt märku, milles ja miks siis Ühendkuningriigi akadeemikud nii kohutavalt eksivad. Muuseas, The Royal Society asutati aastal 1660, kui Mahtra sõjani jäi veel 198 aastat ning koos välisliikmetega on sel 1400 liiget, sealhulgas üle 60 Nobeli preemia laureaadi…

On selge, et inimesest põhjustatud kliimamuutustesse uskujad on hetkel maailma teadlaskonnas absoluutses enamuses ning maailma juthivriikide teaduste akadeemiad on avaldanud selles osas oma seisukohad. Sellega on nad võtnud ka poliitilise vastutuse tulevaste põlvkondade ees. Kuidas siis kokkuvõttes käituda – on poliitiline otsus. Igal poliitilisel otsusel on nii pooldajaid kui vastaseid. On selge ka, et poliitiliste otsuste põhjal arenevad välja uued majandussektorid, kliimamuutuste vähendamiseks majanduslike vastumeetmete otsimise puhul näiteks emissioonikaubandus. Meile võib see meeldida või mitte meeldida, võime sellest kirjutada ja emotsioonitseda lõpmatuseni. Jah, ka mulle isiklikult tundub Al Gore’i meetod – rakendada oma populaarsus ärivankri ette – ahne ja läbinähtavana. Samal ajal propageeritakse nn ‘rohelist äri’ kui perspektiivset tulevikusektorit, paljudes riikides toimuvad juba mõnda aega vastavad ärikoolitused.

Täpselt samasugune lugu on tuumajaama rajamisega – see on kokkuvõttes poliitiline otsus. Olin doktorant Stockholmi Tehnikaülikoolis ning mäletan selgelt teledebatti aastast 1998: Rootsi tuumajaamad on vaja sulgeda. Kui keegi julges arvata, et ehk võiks hoopis investeerida Venemaa ohtlike RBMK-tüüpi tuumajaamade sulgemisse, mis kujutasid ja kujutavad siiani suuremat ohtu, siis oli vastus – ei, selle sammuga näitame me Venemaale eeskuju. Tehti sulgemisplaan ning Barsebäcki tuumajaama üks reaktoreid ka suleti. Kuniks rootslastele sai ilmsiks, et kliimamuutused ja kasvav energiavajadus põhjustavad ajukäärudes suuremat stressi kui tuumajaamad. Isegi Forsmarki tuumajaamas 2006. aasta juulis toimunud intsident, kus suurõnnetus oli väga lähedal, ei suutnud kaalukausse järjekordselt teistpidi raskemaks muuta.

Inimesi on maailmas nii palju ning nende vajadused on nii suured, et ideaalseid lahendusi ei ole ega saagi kogu inimkonna eksisteerimise vältel kunagi olema. Inimese mõju looduskeskkonnale järjest suureneb. Kuidas täpselt, näitab ajalugu. Kui Paul Hermann Müllerile anti 1948. aastal DDT avastamise eest Nobeli preemia, siis ei uskunud veel keegi, et tegemist on väga tugeva keskkonnamürgiga, mille kasutamine hiljem keelustatakse. Kas me praegu teeme õigeid otsuseid, selgub alles aastakümnete ja -sadade pärast.

Ka tuumaenergia kasutamise suhtes on erinevad riigid eri meelel, see ei ole kindlasti mitte ideaalne lahendus. Eriti suured on lahkarvamused tuumaenergia kasutamise osas Euroopas. Tahame olla Põhjamaade arendusruumis. Soome rajab uusi tuumajaamu, Rootsi on loobumas tuumajaamade sulgemisprogrammist, Norral pole põhjusi muretsemiseks – skäärides on kõrgustevahed nii suured ja sademeid nii palju, et sisuliselt kogu vajaminev elektrienergia saadakse sademeteveest, ning Taani on end kuulutanud tuumavabaks tsooniks. Veebisaidi http://www.energy.eu/ andmetel on 1 kWh elektrienergia hind kodutarbijatele Eestis 8.66, Soomes 11.7 ja Taanis 27.7 eurosenti. Arvestamata jättes selle, kui suur on keskmine palk, siis – Euroopa Liidus on Eestist odavam elekter vaid Bulgaarias ning kõige kallim ongi Taanis…

Kuigi tuumajaamadega kaasnevad õnnetuste riskid on minimaalsed, pole need kunagi olematud. Austerlased otsustasid USA-s Three Mile Islandis 1979. aastal toimunud õnnetuse järel vastvalminud Zwentendorfi tuumajaam avamata jätta. Samas oli 2008. aasta jaanuaris ehitamisjärgus 34 tuumareaktorit koguvõimsusega 27798 MW, neist 7 Venemaal, 6 Indias, 5 Hiinas, 2 Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Oma esimest tuumareaktorit elektrienergia tootmiseks ehitab Iraan. Kindlalt on planeeritud ehitada veel 93 reaktorit koguvõimsusega 100595 MW ning tehtud ettepanekud 222 reaktori ehitamiseks koguvõimsusega 193095 MW. Suurimaid pingutusi tuumaenergeetika arendamises teeb Hiina (30 planeeritud, ettepanekud veel 86 ehitamiseks), plaanid on suured ka Indias (vastavalt 10 ja 9), Jaapanis (11 ja 1), Venemaal (8 ja 20), USA-s (7 ja 25), Ukrainas (2 ja 20) ja LAV-is (1 ja 24). Uuteks tuumaenergeetikat kasutavateks riikideks on kindlalt plaaninud saada Valgevene, Indoneesia ja Põhja-Korea, kavad on olemas Bangladeshis, Egiptuses, Tais, Türgis ja Vietnamis.

Nii tore oleks öelda, et Eesti panustab odavatele ja kindlatele taastuvenergia allikatele. Kui tuuleenergiat saaks odavalt ja omal maal akumuleerida, võiksime tagada energiajulgeoleku ainult selle baasil. Olen juba mitmeid kordi kirjutanud sellest, et suure osa transpordisektorist saab Eestis üle viia akumuleeritud tuuleenergia kasutamisele – nagu taanlased juba õige pea teevadki. Teine küsimus, mille kallal tasub kohalikul tasandil töötada, on energiatõhus ehitus – sellega tegelev labor meie instituudis juba töötab. Need on kaks kindlat ja ratsionaalset asja, mille kallal peaks Eestis üha kasvavas mastaabis tööle hakkama. Sest on kahtlemata väga oluline, kuidas me lahendame oma energiajulgeoleku elektrienergia mõttes, aga see saab olema ikkagi poliitiline otsus. Akumuleeritud tuuleenergial töötavad elektriautod ja energiatõhusad ehitised on käegakatsutavad innovatiivsed lahendused.

Eesti, tarbimisühiskond ja 9 aastat tulutuid Nokia-otsinguid

Adam Smith kirjutas: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Ta tegi seda aastal 1776. Praegu, 232 aastat hiljem on eestlased lisamas sellele uut põhitõde: elu ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Kui me ei tarbi kõike seda, mis on toodetud, variseb meie tarbimisühiskond kokku. Nii lihtne see ongi.

Seejuures on suur osa tänapäeva majandusest suunatud inimlikele nõrkustele, tervist kahjustavatele kommetele ning kindlusetusele. Kasiinod. Alkohol. Suitsetamine. Kiirtoit. Mood. Soov olla naabrist parem. Soov olla maanteel kõige kiirem. Rahakoti paksuse põhjal koostatud pingeread. Et majandus kokku ei kukuks, ei saa meeletu tarbimisriigi valitsus majanduse arengut takistada. Seda juhul, kui valitsust hinnataksegi peamiselt majanduskasvu ning ühiskonnagruppidele antud majandusliku heaolu valmislubaduste järgi. Aga täpselt nii ju me valitsust hindame.

Juba 9 aastat me mõtleme, mis on Eesti Nokia. Aga mida me üldse mõtleme Nokia all? Kas mingit Eesti oma toodet või leiutist, mida kogu maailm soovib osta ja selle tulemusena meie tarbimisühiskond saab edukalt uue puhangu tiibadesse – uued kasiinod, kallimad riided, rohkem iluoperatsioone?

Kogu maailm on muutumas. Inimeste põhivajaduste täitmiseks vajalik toit, transpordiks vaja minev kütus ja eriti jahedamas kliima kütteks ja valgustuseks kuluv energia muutuvad järjest kallimaks. Pole kindlalt teada, kas globaalsed kliimamuutused on peamiselt inimtekkelised või mitte, aga lähtutakse printsiibist ‘parem karta kui kahetseda’ ning maksustatakse kasvuhoonegaasid. Üha rohkem lähevad hinda puhtad mageveevarud, samuti puhas õhk. Lisaks muutub üha keerulisemaks hallata kõiki loodud kemikaale, millest paljude mõjudki on teadmata.

Kui analüüsida Eesti hetkeseisu, siis on meil kõik eeldused püsimajäämiseks sellises muutvas maailmas: väga suured maa- ja metsaressursid ühe inimese kohta, sealhulgas suur haritava maa osakaal; suured põhjaveevarud, võrreldes maailma paljude piirkondadega väga väikesed suurte looduskatastroofide ohud (maavärinad, vulkaanipursked, maalihked, üleujutused), tuuleenergiaressursid (mida oleks vaja õppida edukalt akumuleerima) jne. Globaalsete kliimamuutuste prognoositud mõjud Eesti majanduselule ja inimeste igapäevaelule on suhteliselt väikesed, osa neist võib pidada isegi positiivseteks. Meil on loomulikult ka probleeme, mille oleme ise tekitanud – näiteks põlevkivi keemilise töötlemise jääkide keskkonnamõjud, mida mina pean Eesti peamiseks keskkonnaprobleemiks – aga mitte midagi ületamatut, kui loogiliselt mõelda ja tegutseda. Meie lähtepositsioon on võrreldes enamiku maailma riikidega väga palju parem.

Kui me ehitaksime oma mõtteviisi üles selle põhjal, et me ei torma mõtlemata järele domineerivatele trendidele, vaid oskame analüüsida ja ette ennustada tulevikuühiskonna vajadusi ja põhimõtteid – siis oskaksime ka suunata Eesti tehnoloogilist arengut.

On valdkondi, mida arendades on võimatu mööda panna. Nende hulka kuuluvad näiteks energiasäästlikud ja ohtlike kemikaalide vabad hooned, teaduspõhised uute ravimeetodite ja ravimite arendused, alternatiivenergeetika, kohalikele vajadustele ja võimalustele põhinevad keskkonnatehnoloogiad jne. Olles ehitanud vastavad kompetentsid üles siin Eestis tekib nende järele üsna kiiresti ka rahvusvaheline nõudlus.

On täiesti uusi valdkondi, mis on kogu maailmas veel loomisjärgus. Näiteks puuduvad efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused. Probleemide teadvustamine toimub isegi laulude kaudu – kui ikka kellegi arvates on tõesti väikelinnade lemmikspordialaks meeleheide, siis on midagi väga valesti. Oleme mattunud ja hakanud siiralt uskuma väärtushinnanguid, mille hulka kuuluvad beibekultuur, hängimine, poekartulid (kooritud!) ja kõik muu, mis on naabrist parem. On olemas (veel) väga palju inimesi, kes säilitavad teistsugust mõtteviisi ja püüavad seda ka oma lastele edasi anda, aga agressiivsete üha mõttetumate asjade tarbimisele suunatud meediarünnakute taustal on neil järjest raskem…

Oleme rääkinud abstraktselt, et meil on vaja rohkem insenere ja doktorikraadiga teadlasi. Vähem aga oleme süüvinud sellesse, kas ja kuidas me tahame suurendada olemasolevat õpet või suudame ka panna aluse uute tulevikutehnoloogiate arendamisele, koolkondade tekkele ja õpetamisele. Aga veelgi olulisem – oleme ise ära kadunud, rämpsmeedia ja asjade ostuga kaasneva prügi alla maetud ning ainult mõneks üksikuks hetkeks, näiteks laulupeoks, suudame oma pead veel välja pista.

Sendioksjon – uus võimalus lihtsameelsetel rahast vabaneda

Müügis on 16-tolline LCD-teler Philips, mille poehind on 7499 krooni. Oksjonihind on hetkel 279.99, aga sõnumi hind on 15 krooni, kes aga ‘soodushinnaga’ hulgi sõnumeid ette välja ostab, sellel 7.70. Seega on teleri eest makstud juba vähemalt 24000 krooni (kuna iga sõnumi järel kasvab hind 9 sendi võrra). Pakkumine kestab. Hiigelkasum korraldajatele ja sõnumisaatjate kollektiivne lollus.

Süsteem on lihtne: kui keegi paari minuti jooksul, mis ekraanil tiksub, üle ei paku, saad asja endale poehinnast tavaliselt mitukümmend korda odavamalt. See väike summa polegi tähtis – tähtis on see, kas just sinul veab või mitte. Korraldaja jaoks ei oma müügist saadav tulu samuti mingit erilist tähtsust – tähtis on see, kui palju sõnumeid saadetakse.

Milles aga seisneb vedamine? Lihtsalt kui sõnumisaatjad arvutavad kokku, kui palju korraldaja tulu saab, siis ühel hetkel ilmselt kargab hing täis. Või tuleb mõistus pähe. Või saab mobiili krediit otsa. Või ei viitsi enam.

Samas on nn kindlameelseid strateege, kes ’investeerivad’ – nende mõtteviisis on võimalus saada 7499 kroonine teler kätte näiteks 3850 krooni eest ka suur võit. Nemad on pidevalt telefoni taga ja saadavad, saadavad, saadavad – kohe, kui keegi üle pakub. 3850 krooni eest saab saata 500 sõnumit lootuses, et teised näevad – see pakkuja on järeleandmatu, ja loobuvad. Kuni ilmub keegi samamoodi mõtlev konkurent ja hakkab ostu ‘üle lööma’. Need on hasartsed mängurid, kes ilmselt oskavad süsteemi uudsuse pealt ka midagi teenida ja kes sekkuvad hetkel, kui hind on juba piisavalt suur.

Kaotajateks aga on lihtsameelsed ja naiivsed, kel krediiti vaid mõne või kümnekonna sõnumi jaoks ning kes mõtlevad – äkki just minul ja just täna veab. Niikaua, kui selliseid naiivseid leidub, kestab ka see mäng kasumlikult edasi – kui jäävad alles vaid hasartsed pakkujad, siis viivad nad üksteist varsti paratamatult pankrotti. See omakorda muidugi võimaldab jällegi uutel osalejatel ‘õnnepakkumisi’ teha, nii et mõnes mõttes suletud ring, mis võimaldab tegijatel veel pikalt kasumeid teenida.

On ka üksikuid oksjoneid, mis jäävad miinustesse – näiteks mobiili lõpphinnaks on jäänud alla 3 krooni, kuid need näited valavad õli tulle ning uusi üritajaid tuleb juurde.

Ilmselt suretab sellise ülikasumite teenimisvõimaluse Eestis välja hoopis analoogsete tegijate kiire turuletulek pisut soodsamatel tingimustel (näiteks väiksem sõnumihind) või tegevuse tunnistamine hasartmänguks ja selle piiramine.

Kirjutamise ajal tõusis teleri hind 296.10-ni, seega saadeti vahepeal 179 sõnumit… Korrutage ja mõelge järele. Üldise kommentaarina on Eestis tekkinud ‘profid’, kes pakkumistega tegelevad ning ‘õnneotsijate’ võimalused, kes üksikuid sõnumeid saadavad, on väikesed ja järjest kahanevad, samas tegijate kasum on tõusuteel.

Jama on muidugi selles, et pakkuda saavad ka alaealised. Ütleme näiteks, et 12-aastasel lapsel õnnestub osta 7500 krooni maksev televiisor kokku paarisaja krooniga, nii teenib ta näiteks rohkem kui vanemad kogu kuu jooksul tööl käies… Reeglid ütlevad, et kui lapsel on vanema või hooldaja luba, siis ta tohib osaleda. Ning kui laps läheb vanemate juurde ning räägib oma loo, siis loomulikult selline luba antakse – esimese võiduni aga saab toimetada ju salajas. Öelge nüüd, et selline võimalus ei tekita sõltuvust, eriti noortel! Vanemad rõõmustavad, et laps on geenius – niikaua, kui kulud hakkavad tulusid tunduvalt ületama…

Peak Oil on paratamatus: inimesed on asunud ennast päästma

Tõnis Danilson saatis vihje selle kohta, et Peak Oili eelmise nädala elevusuudised ja nende järelkajad ei jõudnudki Eesti meediakanaliteni, küll aga jooksutasid mujal maailmas saidid nagu theoildrum.com, peakoil.com ja doomers.us täiesti umbe – nii suurt huvi ei osanud ilmselt keegi oodata. Avaldan osalise tõlke koos kommentaaridega.

Mõned aastad tagasi oli Kathleen Breault tavaline eeslinna vanaema, kes igal nädalal sõitis lõputuid autotunde, toitus McDonaldis, ostis moeriideid ning vahtis õhtuti televiisorit. Nüüd valmistub ta uueks maailmaks.

Ta vähendas autosõitu poole võrra, toitub oma koduosariigi New Yorgi päritoluga toiduainetest ning kaotas üle 30 kilo oma kehakaalust. Ta lõikas tükkideks krediitkaardid, lõpetas telekavaatamise ning loobus täielikult lennusõitudest. Majapidamisse lisandus puuküttega pliit.

Naise enda väitel oli ta kogu maailma tulevaste probleemide osas valgustust saanuna paanikas, depressioonis, kartuses, haavatav, nõrk, üksik – kohutavas olukorras. Uus eluviis võimaldas kriisist välja tulla.

On ka palju ekstremaalsemaid näiteid. Olles veendunud, et maailma naftavarud on lõppemas ning majandussüsteemid kokku varisemas, on tekkinud uus kogukond inimesi – keskkonnaellujääjad, kes kolivad maapiirkondadesse ja õpivad elama nii toidust kui energiast, mida enda maa pakub. Relvastutakse kartuses, et hädalised, kes veel ohtusid ei taju, võivad neid tulevikus rünnata. Need pole rohelised, kes kutsuvad üles maailma päästma – nad arvavad, et selleks on juba liiga hilja, ning kõrgustesse kerkivad toidu ja kütuse hinnad on selge ja kindel märguanne.

Osad muudavad oma elu vaikselt. Kartes, et kui kõik sellest aru saavad – siis kõigile niikuinii ressursse ei jätku. Asukoha reetmine võib seada ohtu nii ennast kui lähedasi. Nende visiooni kohaselt on tuleviku linnad täis näljaseid põgenikke, kes otsivad toitu, peavarju ja vett. Ennustatakse, et juba 2012. aastal ilmnevad esimesed tõsised juhtumid. Meediaga suheldes ei avaldata oma õigeid nimesid.

Teadlased on välja pakkunud erinevaid stsenaariume. Osad arvavad, et asendusallikad nafta asemele leitakse, teised usuvad, et valitsused ei suuda situatsiooni hallata. Keskkonnaellujääjad aga rajavad oma tarbeks viljapuuaedu koos niisutussüsteemidega, kasvatavad kanu ja sigu ning õpivad ka loomi toidulaua jaoks tapma. Välja on otsitud mineviku raamatud, mis valgustavad maaelu põhitõdesid. Õpitakse ise valmistama seepi ja looduslikke ravimeid.

Miks see uudis Eestis laineid ei löönud? Ilmselt seetõttu, et tunneme end (veel?) turvaliselt. Eesti peamine rikkus on meie viljakandev maa ning selle suur hulk ühe elaniku kohta, mets, loodus ja põhjavesi – jätkusuutliku majandamise korral jätkub sellest kõigile nii kütteks, söögiks kui joogiks. Globaalsete arengute valguses pole eelpool kirjeldatud stsenaariumi korral riigi rikkuse indikaatoriteks enam sugugi mitte SKP inimese kohta ning majanduskasvu protsent, vaid allesjäänud ja taastuvate ressursside hulk inimese kohta. Kas aga Eesti peab tulevikus kartma keskkonnapõgenike horde?

Igal juhul tundub juba väga paljudele mujal maailmas, et asi on tõsine ja pidu ning pillerkaar tarbimisühiskonnas on lõppemas. Muide, AP lisas kirjutise juurde ka eksootilise pildi – puuriida… Mida aga igaüks võiks Eestis kohe teha – muuta oma tarbimisharjumusi, ühe näitena lõpetada mujalt maailmast meile sisse veetud vee joomise, mille puhul me maksame kinni nii vee tootja, transportija kui reklaamija kulud. Keda tõesti kraanivesi ei rahulda, võiks vähemalt kodumaist vett tarbida.