Kas Eesti põhjavee joomine põhjustab kasvajaid?

Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.

On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.

Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.

Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.

Õhtuleht lükkas maailmalõpu kaks aastat edasi

Õhtuleht on hakkama saanud korraliku šedöövriga ning annab inimkonnale kaks aastat armuaega juurde. Kirjutise “Maailmalõpp jääb esialgu ära, ootame 2014. aastat” pealkiri on ju üheselt mõistetav.

Eriti intrigeeriv on esimene lõik: “Kõikvõimalikud selgeltnägijad ja teadlased hirmutavad ühtvalu inimesi läheneva maailmalõpuga. Seni ei ole ükski nende tähtaeg paika pidanud.”

Püüdsin tuvastada, kes võiksid olla need kõikvõimalikud teadlased. Kahjuks ei viita kirjutis mitte ühelegi allikale, isegi mitte kollase meedia omale.

Kirjutisest selgub, et need anonüümsed kõikvõimalikud teadlased paiknevad Hawaii saartel ja Austraalias Sydneys ning on loonud teooria, mille kohaselt purskasid kõik Maa vulkaanid üheskoos 10, 22, 30, 40, 49 ja 60 miljonit aastat tagasi ning iga kord tõi see kaasa planetaarse katastroofi. See arvude jada peaks kinnitama, et läheneb järjekordne superpurse.

Nii et siis – jada on 60 000 000, 49 000 000, 30 000 000, 22 000 000, 10 000 000 aastat tagasi ning selle jada uus liige on aasta 2012? Mitmenda klassi matemaatikaharidust on vaja, et ka ajakirjanik võiks selles pisutki kahelda? Või on ilmunud uus raamat Dan Browni sulest, mis selgelt tõestab, et selline jada on täiesti korrektne?

Kirjutada võiks ju ka sellest, et Iraani vaimuliku Hojjat ol-eslam Kazem Sediqi arvates põhjustab maavärinaid naisterahvaste väljakutsuv riietus – selline superuudis ringles maailma infokanalites 2010. aasta aprillis.

Õnneks leidis Õhtuleht, et maailmas on olemas ka üks teadlane, kes vulkaanide ühespurskamise teooriat ei usu – see on Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonna vulkanoloogia ja seismoloogia instituudi juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov. Mida aga ajakirjanik ei tea, on see, et iga geoloogia tudeng oskab õpitu põhjal selgitada, et jadas viidatud ajaperioodidel ei viita geoloogiline andmestik globaalsetele vulkaanipursetele, millega oleks kaasnenud liikide massiline väljasuremine. Anonüümseid Hawaii ja Sydney teadlasi aga mul ei õnnestunudki tuvastada.

Mis puudutab aastat 2012, siis soovitan lugeda näiteks minu varasemat blogikirjutist ja vaadata ära ka sellega seondatud videoklipp, kus NASA astrobioloog David Morrison põhjalikult lahti seletab, miks aasta 2012 hullus on jabur.

Kui nüüd aga Õhtuleht leppis sellega, et Aleksei Ozerov oma teadmistega maailma päästis, oli vajalik leida intriig – muidu ei ole tegemist ju uudisega. Nüüd tuli appi Cambridge’i ülikooli professor Nicholas Boyle. Tegemist ei ole siiski loodusteadlasega, vaid saksa kirjanduse, ajaloo ja religiooni eksperdiga. Tema koostas jällegi ühe jada, kuhu kuuluvad Martin Lutheri teeside aasta (mitte ajada segamini Martin Luther Kingiga), 30-aastase sõja algus, Viini kongress ja sellele järgnenud Napoleoni lüüasaamine ning Esimene maailmasõda. Kuna kõik need sündmused leidsid aset sajandi teise aastakümne keskel, siis on võimalik leida indikaatoreid, et nüüd juba siis aastal 2014 võiks midagi toimuda. See on aga ka juba vana uudis, mis ringles juunis 2010. Muide, jadasse sobib enam-vähem ka Ümera lahing.

Kurioosumina aga räägib Boyle hoopis globaalse finantskriisi ohust, mitte maailmalõpust.

Olin just vaimustunud Õhtulehe ajakirjaniku Rainer Kerge lähenemisest, kus artikli “Bakter tõestab ufode olemasolu?” kallal töötades arutasime koos põhjalikult läbi iga sõna. Seetõttu mõtisklen, kuidas ikkagi võiks lugeja teada saada, kas tegemist on hoolikalt läbi töötatud algmaterjaliga või vanade uudiste põhjal loodud kummalise sümbioosiga, milles pahad maailmalõpu kuulutajad on lisaks selgeltnägijatele kõikvõimalikud Hawaii ja Sydney teadlased, superkangelane on juhtiv teaduslik töötaja Aleksei Ozerov Vene Teaduste Akadeemia Kaug-Ida osakonnast ning uue ohu kuulutaja Cambridge’is töötav kirjanduse, ajaloo ja religiooni professor?

Seiklus reaalajas: Alvin sukeldub Mehhiko lahe põhja

Järgmisest esmaspäevast, 6.detsembrist 2010 avaneb võimalus jälgida reaalajas teadlaste uurimisretke Mehhiko lahe põhja. Ekspeditsioon peaks vastavalt plaanidele kestma 14. detsembrini.

Oleme jõudnud aega, kus looduskatastroofid ja uuringud jõuavad otsepildis igaühe arvutisse. See on geniaalne võimalus nii iseseisvalt enda harimiseks kui seostamiseks kooliprogrammidega. Ainuüksi sel aastal on olnud võimalik jälgida reaalajas vulkaanipurskeid Islandil ja Indoneesias, nafta tungimist merevette 1500 m sügavusel Mehhiko lahe põhjas ning Tšiili kaevurite päästmist 800 m sügavusest vangistusest. Ka Eestis saavutavad üha suuremat populaarsust näiteks looma- ja linnukaamerad.

Allveesõiduk Alvin, 46-aastane. Foto: Wikipedia.

Allveesõiduk Alvin asus uurijate teenistusse juba 1964. aastal. Kolmeliikmeline meeskond saab sukelduda 4500 m sügavusele üheksaks tunniks. Senise töö tulemuseks on 4600 sukeldumist ning üle 2000 teadusartikli.

Alvini senised teened

17. märtsil 1966 leiti Alvini abil USA õhujõudude poolt kaks kuud varem Hispaania rannikumerre kaotatud tuumapomm, mis lebas 910 m sügavusel merepõhjas. Nelja tuumapommi kandev pommituslennuk B-52 põrkas 17. jaanuaril 1966 õhus tankimise ajal kokku tankurlennukiga. Kahe pommi tavalõhkeaine portsjonid lõhkesid Palomarese linna lähedal kokkupõrkel maaga, paisates plutooniumi põllule laiali. Kolmas pomm maandus vigastusteta, neljas kukus merre 19 km kaugusel kaldast. USA merevägi vedas saastunud pinnase Palomaresest minema ja maksis farmeritele ja linnale suure kompensatsiooni. Uppunud pomm saadi tervelt kätte.

1967. aastal ründas Alvinit mõõkkala. Peale erakorralist pinnaletõusmist eemaldati kala sõiduki kere küljest ning söödi ära. 1968. aastal aga katkesid vettelaskmisel trossid ning Alvin uppus 1500 m sügavusele. Sõiduki  veepinnale tõstmiseks kulus ligi aasta, ometi tehti ka selle operatsiooni käigus teadusavastus: pardale jäänud lõunasöök oli söögikõlblik, mille põhjuseks leiti olevat lagunemist soodustavate bakterite puudumine nii suures sügavuses ning jäätumiselähedane temperatuur.

Alvini edasise karjääri hulka mahuvad ’mustade tossajate’ (black smokers)  avastamine ja esmakordne dokumenteerimine Galapagose saarte lähistel 1977. aastal ning uppunud Titanicu uuringud.

Algav ekspeditsioon

Deepwater Horizoni naftakatastroofi mõjud merepõhjale saavad peagi täiendavat selgust. Uuringud jätkuvad tõenäoliselt kohast, kus novembri alguses leiti hukkunud koralle. Liigutakse naftakatastroofi põhjustaja Macondo 252 puuraugu lähistelt suunas, mis vastavalt mudelitele peaks olema nafta pinnaletõusu peatamiseks lisatud toksiliste kemikaalide mõjuala.

Novembri alguses 2010 avastatud kahjustunud korallid. Lophelia II 2010; NOAA OER ja BOEMR.

Huvitatutel on võimalik tellida teavitamine ekspeditsioonist e-posti teel allveeuuringute kodulehel.  Samal veebilehel saab tutvuda varasemate ekspeditsioonide materjalidega. On ka praktilisi ülesandeid loodusteaduste õpetamiseks – iga ekspeditsiooni ajal mõeldakse välja uusi ülesandeid, mida klassitunnis saab lahendada. Esmaspäeval, 6. detsembril 2010 aga peaks olema juba võimalik jälgida ka otseülekannet.