Tants kilekottide ümber

1970-ndate teine pool. Tuttav soomlane tõi Tallinnasse välismaa kilekoti. Uhkelt marssis tubli eestlane oma kilekotiga tööle, kooli, kauplusse. Kilekoti sangade katkiminek oli tõsine katastroof. Sageli pandi välismaise kilekoti sisse kodumaine kilekott – siis ei saanud sangad nii kergesti katki minna. Vahetevahel küll jäi pilk soomekeelsele kirjale ’Älä heittää kassia luontoon, käyttää jätepussina.’ Lahe, väljamaakeelne kiri ka peal. Kuigi kummaline. Ära viska kotti loodusesse, kasuta prügi väljaviimiseks…

2010. Võitlus kilekottide vastu on viimas kilekoti maksu kehtestamiseni. Nii saab kilekotist võrreldes omahinnaga sisuliselt kõige kõrgemini maksustatud toode. Samas on maailmas ühe kauplusest kaasa saadud või ostetud kilekoti keskmiseks kasutusajaks 12 minutit ja on arvutatud, et taaskasutust leiab 0.5-3% kilekottidest. Taaskasutus on lihtsalt kordades kallim võrreldes uute toodete valmistamisega.

Kokku tarbitakse maailmas hinnanguliselt 500 miljardit kuni 1 triljon kilekotti aastas – igas minutis üle miljoni kilekoti. Keegi ei oska seda arvu isegi 100 miljardi täpsusega öelda. Ühe polüetüleenist kilekoti lagunemine keskkonnas võib võtta heade lagunemistingimuste korral aega umbes 20 aastat, halvemal juhul aga üle 1000 aasta. Looduspilt, mille osaks on kilekotid, on piisavalt jube. Üheks kilekoti põhiprobleemiks ongi edasi kandumine tuulega. Loomad kannatavad otsest kahju – kilekott laguneb looduses väiksemateks tükkideks, mis võivad loomi söömise korral mürgitada. Välja on arvutatud, et ookeanide igal ruutkilomeetril hõljub umbes 18000 plastikutükki ning et 10% toodetud plastikust jõuab ookeanidesse. Tekkinud on ka terved prügisaared.

Mida teha? Parimaks lahenduseks ei ole kilekottide keelustamine, sel juhul on asendustoodeteks näiteks ühekordsed paberkotid. Paberkoti puuduseks on kasutuskõlbmatuks muutumine niiskumise või vigastumise tõttu ning nende kasutusaeg ei pruugi olla kilekotist suurem. Tänapäevases ühiskonnas on ka ülimalt raske end tagasi mõelda olukorda 30 aastat tagasi, kui iga kilekott oli väärtus omaette. Samas ainsaks loogiliseks lahenduseks on mistahes materjalist kandekottide paljukordne kasutus.

Keskkonnahoidlikkuse seisukohalt ongi kõige tähtsam parameeter aeg, mille jooksul me üht või teist toodet kasutame. Näiteks kui meil on vastupidav kilekott, mida me kasutame pikema perioodi jooksul poes ostusid tehes ning lõpuks kasutame seda ka prügikotina, tagades, et kilekott kindlasti kohe mujale keskkonda ei satu, siis sellest rohelisemat käitumist on raske soovitada. Kahjuks rebenevad paljud meie kauplustes pakutavad kilekotid sageli juba enne kauplusest väljumist.

Üleminek biolagunevatele kilekottidele on igati tervitatav. Kuid termin ’biolagunev’ tähendab sageli vaid seda, et kilekott laguneb kiiremini kompostimisel ja prügilas. Tean kaubandusketti, mille väitel tema plastikust kotid lagunevad looduses kuumuse, päikese UV-kiirte ning tuule mõjul vähem kui kahe aastaga. Olen ühe sellise kotiga toimuvaid muutuseid jälginud juba üle aasta ning peale trükivärvi tuhmistumist ei näita kott küll mingeid olulisi lagunemise märke. Ning kui kunagi lagunema hakkabki, on probleem ikka sama – see ei haihtu ju korraga, vaid laguneb kõigepealt väiksemateks osadeks, mis kanduvad tuulega laiali. Kui aga kilekott on juba ükskord maetud koos kogu muude jäätmetega prügilasse, kas see, kui kiiresti ta seal laguneb, on kõige olulisem – arvestades, et prügilad on planeeritud prügi muust maailmast isoleerima tuhandeteks aastateks? Kui inimene kasutab biolagunevaid kilekotte ja ikkagi laseb need loodusesse tuultega vabalt lendlema, siis realiseerub biolagunevus alles aastate möödudes.

Kilekoti maks hakkab kindlasti piirama müüdavate kilekottide arvu ja sellega võiks otsekui rahul olla. Tundub, et teist teed ei ole – me ei suuda tarbijamentaliteediga ühiskonnas mõtteviise muuta. Lisaks peaks teatud lisa laekuma ka riigieelarvesse. Kuid selline majanduskäitumise pealesurumine kannab endas sõnumit, et muudatused mõtteviisis ei pruugigi olla vajalikud. Samuti ei kehti maks ju väikestele pakendikottidele, prügikottidele jne. Kui saadav tulu rakenduks loodushariduse arendamiseks ja tarbijakäitumise muutmiseks ka laiemas mõttes kui ainult kilekotid – kasvõi leidmaks kõige efektiivsemad meetodid, kuidas vähendada prügi jätkuvat tassimist metsa alla, siis oleks kasu meie keskkonnale mitmekordne.

Miks siis ikkagi peaks kilekotte vähem kasutama ja jälgima iga ostetud kilekoti edasist saatust? Ehk aitab seda mõista järgmine pildiseeria.

Kokkuvõtteks: kõige olulisem on kasutada ükskõik missugust kandekotti palju kordi, kasutada kilekotte näiteks prügikottidena ja tagada, et ükski teie valduses olev kilekott loodusesse ei pääse.

Charles Moore/The Algalita Marine Research Foundation

http://ext.morainevalley.edu/green/?p=46

http://www.green-england.co.uk/articles/Negative_Impact_of_Plastic_Bags

http://www.vaporsmagazine.com/2008/07/skip-the-plastic-get-the-paper-use-the-latex/

http://www.morsbags.com/html/

http://maaelu.postimees.ee/060408/esileht/arvamus/322125_foto.php Foto: Toomas Huik


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: