Patendimaailm on Eestis alles avastamata

Kui jutt läheb innovatsioonile, kohtab Eestis ikka ja jälle tublisid analüütikuid, kes meie riigi põhiprobleemina toovad välja patentide väikese arvu. Ehk just seetõttu on ajakirjanikud valmis igast meie patendist ja patenditaotlusest suisa omaette loo tegema. Ka Tartu Ülikooli helistatakse pidevalt ja küsitakse, mitu patenti teil on ning soovitakse ka nimekirja. Ühtlasi pean isiklikult sageli seletama, miks just niipalju on ja kas võiks ka rohkem olla. Just seetõttu viin end pidevalt kurssi arvudega, et ootamatu telefonikõne peale saaks kiiresti vastata – meie patendiportfellis on hetkel 38 leiutist erinevates kaitsmise staadiumides ning ühe teadusraha ühiku kohta oleme selle näitajaga Euroopa ülikoolide seas kindlalt üle keskmise.

Näiteks Helsinki Ülikooli patendiandmebaasis on 92 patendiperekonda, samas kui sealne teaduseelarve on üle 6 korra suurem kui Tartu Ülikoolil. Oxfordi ülikooli teaduseelarve aga on üle 13 korra suurem ning tehnosiirdega tegelev ettevõte ISIS Innovation manageerib 400-patendilist portfelli.

Kuid kõik see on ainult pinnavirvendus. Patentide arv iseenesest on küll hea indikaator ülikoolide hindamisel ja kui patendiportfell on olematu või ülikõhn, pole arvatavalt tegemist tugeva teadusülikooliga. Eestis on arvestatav patendiportfell olemas nii Tartu Ülikoolil kui Tallinna Tehnikaülikoolil. Kuid kui portfelli võib lugeda juba arvestatavaks, siis pole paksus eriti oluline – sama hästi võiks küsida, mitu liitrit kütust auto võtab ning kiita neid, kel see arv on suurem. Kui veoauto või traktor võtab palju kütust, on see arusaadav – Hummerit aga pole küll mõtet pidada…

Samuti ei tähenda patentide väike arv riigis seda, et me peaksime patentide arvu suurendamise seadma lõppeesmärgiks, mille nimel tegutseda. Patendid on lahutamatu osa ärimaailmast ning leiutistele õiguskaitse taotlemisel on mõte siis ja ainult siis, kui on selge ja kindel plaan selle pealt tulu teenida ning vastavas suunas ka tegutsetakse.

Euroopa Patendiorganisatsioonile EPO 2005. aastal esitatud patenditaotluste arv, mida kasutab riikide innovatsioonivõimekuse võrdluses ka 2009. aasta European Innovation Scoreboard, toob välja väga suured erinevused Euroopa riikide vahel.

Pildile klikates saab graafikut paremini lugeda.

Lähteandmed: European Innovation Scoreboard 2009,  http://en.wikipedia.org/wiki/European_Innovation_Scoreboard

Miljoni elaniku kohta esitati Eestist vaid 7 EPO patenditaotlust, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 115. Kas keegi teab veel mõnda indikaatorit, mille puhul Eesti mahajäämus Euroopa Liidu keskmisest on enam kui 16-kordne?

Samas ainult ülikoolide poole vaatamine sellises situatsioonis on väga eksitav. Patendimaailma avastamine nõuab kõigepealt arusaama, milleks patente üldse vaja on – ning milleks on neid vaja ülikoolidel ja milleks ettevõtetel.

Ülikoolide teadlaste poolt käsitletakse patente sageli teadustöö kõrvalproduktidena, kuid selline suhtumine peaks muutuma. Üks põhiprobleeme on selles, et kui teadusartikli oskab teadlane ise valmis kirjutada, siis patentide keelt ja ülesehituse loogikat tunnevad ja oskavad patendibüroode töötajad ja mõned ülikoolide spetsialistid. Ülikooli patendid viitavad eelkõige teadustöö kvaliteedile ning rakendatavusele ja annavad signaale koostööks ettevõtetega. Väga vähesed ülikoolid on suutnud oma patendiportfelli edukalt teenima panna ning suures osas on tegemist ka loteriiga, samas on edukad ülikoolid selles valdkonnas eranditult ühtlasi tugevad teadusülikoolid. Ülikoolide kontekstis aga on leiutiste kaitsega mitte tegelemine võrreldav hammaste pesemata jätmisega. Seda lihtsalt tuleb teha.

Ülikooli eesmärgiks ei ole patente hoida, vaid võimalikult kiiresti suunata ettevõtlusse. Juba leiutistele õiguskaitse taotlemisel peaks olema ettekujutus nende baasil arendatavatest toodetest ja teenustest ning nii regionaalsest kui globaalsest nõudlusest nende järele – ning vastavate arendustega tuleb hakata koheselt tegelema, kui teadlased on oma leiutistest teada andnud.

Hoopis teistsugune tähendus ja sisu aga on patentidel ettevõtetes. Need on osaks äristrateegiast ja –taktikast. Teadusmahukatele kasvuettevõtetele on patenditaotlused ja patendid vajalikud investorite ja suuremate koostööpartnerite tähelepanu köitmiseks. Suurtes tehnoloogiaettevõtetes aga on patentidel reputatsiooni, turunduse, konkurentide arendustegevuse aeglustamise, vajaduse korral konkurentide ründamise ja kaitse ning litsentse vahetades ka vastastikuse arengu tagamise rollid. Nokia näiteks esitab igal aastal umbes 1000 patenditaotlust ning ettevõtte patendiportfellis on umbes 11000 patenti – see number muutub nii kiiresti, et ka Nokia kodulehekülg ei anna täpset arvu. Võrrelgem seda Eesti patentide arvuga! Viimase 20 aasta jooksul on Nokia panustanud teadus- ja arendustegevusse üle 35 miljardi euro – ületades selle perioodi keskmisena igal aastal näiteks 15-kordselt praegust Tartu Ülikooli eelarvet.

Ülisuur patentide arv aga on eelkõige vajalik ettevõtte kaitseks. Samas alustas Nokia 2009. aasta oktoobris patendisõda Apple’i vastu ning hetkeks on toimunud nii Apple’i poolne vasturünnak kui Nokia uus pealetung…

Eeltoodust lähtuvalt saab selgeks, mida patentide arv elanike arvu kohta tegelikult tähendab. Mida suurem on see number, seda rohkem on riigis kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, seda mahukam on nende teadus- ja arendustegevus ning seda suurem on globaalne konkurents nende ettevõtete tegutsemisvaldkonnas. Ülikoolide patentide arv on seejuures marginaalne. Kahjuks tundub, et vaid vähesed Eesti ettevõtted on sidunud leiutiste kaitse oma arengustrateegiasse. Üldine arvamus on, et see maksab palju ning tulud on kaheldavad.

Seetõttu vajab selgitust patenteerimise mõte ettevõtluse arendamise seisukohalt tervikuna.

Patendiga või patentidega kaitstakse tavaliselt vaid osa tegelikust leiutisest. Samas – kui vähegi võimalik – on vaja teada, mis on tuleviku tooteks, kes on peamised konkurendid ning missugused juba olemasolevad patendid piiravad leiutise kaitset ja toote arendamist. Punane tsoon ülaltoodud joonisel on kõige olulisem – selles tekib reaalne konkurents ning seetõttu võivad ilmneda ka vastastikused süüdistused, kui see tähelepanuta jätta. Konkurentsis püsimiseks on vajalik leiutisi kaitsta, ühtlasi aga peab väga täpselt tajuma, kuidas konkurendid end kaitsnud on. Samuti tuleb midagi jätta enda teada, et patenditaotluse alusel konkurendid ei saaks kohe oma arendustegevust tõhustama hakata. Mõnikord aga on targem ja kavalam oskusteave hoopis salajas hoida. Seetõttu – veel kord – patentide arv iseenesest on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse tagajärg ja ühtlasi selle taseme indikaator ning ei tähenda, et igal võimalikul juhul tuleks hakata kõike patenteerima, et teistele riikidele ‘järele jõuda’. Samal ajal igal ettevõttel peaks olema oma intellektuaalomandi strateegia ja taktika üldise äristrateegia osana.

Patendimaailm pole ka nii korralik ja lihtne, kui ilusates ettekannetes tavaliselt räägitakse. Eduka ettevõtte rajamiseks mingis riigis piisab näiteks, kui otsida patendiandmebaasist just seal kaitsmata tehnoloogiline lahendus. Samuti on abiks patent, mille tasusid omanik ei ole suutnud maksta. Lisaks võidakse patendi väljaandmisest keelduda, kuna leiutist ei peeta uudseks või on see välja tuletatav üldisest tehnoloogia arengutasemest. See avab jällegi võimaluse oma ettevõtet arendada ilma kellegi õiguskaitset rikkumata.

Ülimalt naiivne aga on arusaam, et midagi välja mõeldes ning seda kas kasuliku mudeliga või patendiga kaitstes on varsti ukse taga järjekord investoritest ja ettevõtetest, kelle rahakukrute paksuse vahel siis tublil leiutajal õnnestub valida. Tavaliselt on ikkagi niimoodi, et kui inimene ise toodet valmis ei tee või partnereid ja sõpru ei leia, siis jääb leiutis lihtsalt paberile ja tehtud kulud võib maha kanda. Nii mõnedki praegused miljardärid on suutnud veenda oma vanemaid ohverdama riidekappi või pesumasina sisse peidetud mustade päevade ja matusteraha ning niiviisi väiketootmise käima pannud.

Et Eesti ettevõtted suudaksid üha enam patendimaailma võimalusi tundma õppida ja kasutama hakata, ei piisa tõenäoliselt teoreetilistest loengutest. Vaja on, et kogu selle maailma avarust avaksid suurte kogemustega ettevõtjad, kelle jaoks patentidelt teenimine on olnud igapäevaseks tegevuseks. Kui neid Eestis ei ole, tuleb neid leida mujalt. Ehk siis hakkab ka meie patendiindikaator lõpuks õiges suunas liikuma – kõrvuti tehnoloogiaettevõtete üldise arenguga.