Kui Google’i otsingumootorisse sisestada ’õhksoojuspump’, pöördub lugeja tähelepanu kahtlemata kirjutisele ’Õhksoojuspump võib rikkuda maja ja tervise’. Sellega tehakse küll tänapäevastele seadmetele liiga. Kirjutis põhineb kibestunud Soome arhitektuuriprofessori kogemusel, kes Jaapanis elades oli sunnitud kasutama vana ja kümme aastat hooldamata õhksoojuspumpa ning kelle abikaasa sai ilmselt seetõttu astma.
Kirjutamata jäi aga sellest, et need ohud on tehnoloogia uuenedes kõrvaldatud ning ka meie saame valida sellised seadmed, mis on võimelised oma filtreid ise regulaarselt puhastama ning annavad ka teada, kui on vaja läbi viia põhjalikum hooldus – mida saab igaüks ka ise läbi viia. Muuhulgas desinfitseerib automaatsüsteem seadme ka ultraviolettkiirguse abil. Üle kümne aasta vanadel õhksoojuspumpadel selliseid võimalusi loomulikult polnud.
Oman isiklikku mitmeaastast kogemust Nocria Fujitsu Arctic õhksoojuspumbaga ning olen endale selgeks saanud, milleks seda vaja on. Ka teised margid on kindlasti kvaliteetsed, aga alati tasub paigaldajatelt lisainfot ja võrdlusi küsida.
Esiteks, toodetav soojus on energia kasutuse mõttes efektiivne – igast kilovatt-tunnist sooja tootmiseks kasutatud elektrienergiast annab seade vastavalt välistemperatuurile +7 kraadi juures 4.4-kordse ja 0- -10 kraadi juures 2.4-2.6 kordse võidu. Seega jääb põlevkivi võrreldes elektrikütte kasutamisega rohkem alles ning seade on keskkonnasõbralik. Seda võib algul olla raske mõista (kuidas küll lisasoojus tekib?), kuid põhimõte on selles, et seadmes olev vedelik läheb ka näiteks -30 kraadi juures keema ning kasutades ära pumpamist, rõhumuutusi ning aurustumisel ja kondenseerumisel neelduvaid ja eralduvaid soojushulki on võimalik -30 kraadist välisõhku veelgi külmemaks muuta ning samas 20-kraadist toasooja tõsta. Kui meil seadme välisosa oleks pööningul või keldris, leiaks seal seadme töötades peatselt aset jäätumine. Kuna aga õues on õhumass suur ja liikuv, siis välisõhu temperatuuri meil oluliselt vähendada ei õnnestu.
Teiseks, seadme maksumus koos paigaldusega ei ole mingi ülisuur investeering. Ligikaudu 15000-20000 kroonine maksumus tasub end ära 2-3 aastaga. Peamine on ehk aga, et olemas on selge alternatiiv, mille abil pole Eesti jahedate sügis- ja kevadilmade korral vajalik sügisel keskkütet liiga vara sisse lülitada (vastavalt saab kevadel varem välja lülitada) ning pole vaja siseruumides külma kannatada. Mahedate talvede korral aga on võimalik, et muud kütet vaja polegi – kui õhk ruumides piisavalt liigub. Mingi garanteeritud põhikütte võimalus aga peab kindlasti olemas olema.
Ka ahikütte korral on tegemist pigem täiendava mugavusseadmega. Eriti suureneb mugavus suvilates, mida saab varakevadel ja hilissügisel ilma ahju kütmata kasutada ning sinna nädalavahetustel sõites ootab ees juba toasoojus.
Külmadel talvekuudel – kui majas või korteris on kaugküte või oma katlamaja – pean õigemaks paariks kuuks õhksoojuspump välja lülitada. Külmade ilmadega (-15 kraadi ja sellest allapoole) on seadmete efektiivsus väiksem, eralduv soojushulk ei pruugi olla piisav (sõltub seadme võimsusest ja ruumi suurusest) ning seade ka kulub vähem, kui ei pea oma välisosa pidevalt üles sulatama. Aga see on juba igaühe enda otsus.
Kui elamine on väga sopiline ja vaheuksed kinni, siis loomulikult ühest kohast puhuv soe õhuvool kõikjale ei jõua. Võib muidugi paigaldada kaks või rohkem puhurit, samas vajadusel saab ka elektriga pisut juurde kütta. Paremini sobib seade suurematesse ning omavahel avatud ruumidesse.
Algul harjumatu võib olla soe õhuvool ja puhuri väike müra, samas sellega harjub suhteliselt kiiresti ning loomulikult on paigalduskoht ülitähtis. Näiteks ei maksa puhurit mingil juhul paigaldada magamistuppa. Samuti tuleb arvestada vee tilkumisega seadme välisosalt ning vastavalt jää moodustumist välisosa alla väga külmade ilmade korral.
Kokkuvõttes olen rahul ja soovitan mitte suhtuda seadmesse kui elupäästjasse pidevalt kallinevate sooja- ja elektrihindade korral (ka selles osas mõne aastaga efekt tekib), vaid pigem kui täiendavasse abivahendisse, mis lisaks kõigele on keskkonnasõbralik.
Lisamata ei saa aga jätta, et palavate ilmadega on tegu suurepärase konditsioneeriga. Näiteks sel suvel võis seadet vahel tõesti elupäästjaks kutsuda.
[…] This post was mentioned on Twitter by Tiit Kirss, Erik Puura. Erik Puura said: Õhksoojuspump kindlustab toasooja sügis- ja kevadkülmade ning maheda talve korral: http://t.co/RQfPxqe […]
jaah, mind häirib isegi ööseks tööle jäänud sülearvuti ventilaatori ülivaikne urin, saati siis soojuspumbast.
lisaks… mis elektrivõit see siis on, kui kütteperioodi tippajal tuleb pumba asemel midagi muud kasutada? muul ajal on küttekulud nii või teisiti väiksemad, kuna temperatuuride vahe on nii väike.
Igaühel on õigus oma arvamusele, see ongi individuaalne. Kui häirib, siis häirib. Mõned inimesed ei talu isegi tuulegeneraatori nägemist 2 km kauguselt. Mis puudutab kütteperioodi, siis kaugkütte koral on väga suur vahe, millal keskküttekraanid lahti keerata – kas oktoobris või detsembris, samuti millal kinni panna. Aga tegemist on tõepoolest mõnes mõttes mugavusseadmega.
Igasugused soojuspumbad võiksid meil palju-palju laiemat kasutust leida! Ka väikekontorites-firmades nt. Uuemad õhk-õhk seadmed töötavad rahuldavalt ka -20 kraadiga, et nii külmasid ilmasid on siiski suht harva, siis tasuks neid minu arvates kogu aeg töös hoida.
Lubatagu mul üks täpsustus veel siia lisada, selle COP teguriga on tihtilugu natukene segased lood. Nt COP 4,4 tähendab seda, et 1 kWh energia kohta saadakse soojust 4,4 kWh, st 1 kWh Eesti Energialt ja 3,4 kWh õuest.
Mina olen kütnud enda maja kahe soojuspumbaga ja kuni -20 C annab ilusti sooja veel, mis COP täpselt on siis seda ei tea. tavaliselt tuleb -20 ööseks päeval annab külm järele. Mul on tulnud nii maksimaalselt ehk kaks nädalat muud kütet kasutada ja pisteliselt olen õhkküttekaminat kütnud. Tegelikult on õhksoojuspump odav kütteseade võrreldes maasoojuspumpade ja põrandakütetega. Uue maja võiks täitsa projekteerida õhksoojuspumbaga ja arvastada, et elektriga tuleb natuka kaasa aidata krõbeda pakasega.
Jah, ilmselt kannatab -20-ni ära, kuigi sulatab välisosa päris sageli. 2010 jaanuaris oli periood 19.-29. jaanuar, kus Tartus temperatuur langes öösiti alla -20, samuti korraks aasta esimestel päevadel. Varasemad talved olid palju pehmemad. Muidugi peab elektrivarustus suurele elektrikütte võimsusele ka vastu pidama.