Mineraalvesi Estonia kaevandusest

On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.

San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.

Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…

Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.

Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.

Tuntumad sulfaatiderikkad mineraalveemargid on Contrex, Hépar, Vittel, Calistoga, Peñaclaran, Rhenser, Rietenauer ja San Pellegrino.Nestle kontsern müüb San Pellegrino mineraalvett umbes 20 miljardi krooni eest aastas.

Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.

Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.

Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.

Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!

Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas!  Ja nüüd naerame koos.

Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.

Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud,  üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.

Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.

Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.