Sündmused 2010.aasta esimesel poolaastal annavad meile kõigile mõtlemisainet. Loodus pakub jätkuvalt ootamatusi ja meie tehnoloogilised lahendused ei ole eriolukordadeks piisavad. Seda kogesid omal nahal ka eestlased, kes Islandi vulkaani tuhapilve tõttu koju ei pääsenud või sõidud sõitmata jäid. Naftakatastroof Mehhiko lahes aga on puhtalt inimese enda kätetöö. Puurida 1500 meetri sügavuse mere põhja 4 kilomeetri sügavune auk naftamaardlani – sellega saab inimene hakkama. Samas aga sulgeda see enne kasutuselevõttu nii, et toimub 11 hukkunuga plahvatus, kogu ujuvplatvorm vajub mere põhja ning Mehhiko lahte lekib mitmete kuude jooksul nii palju naftat, et selle kogust isegi täpselt määrata ei osata – sellega on nüüd inimene samuti hakkama saanud.
Kui algul teatas BP lekkest umbes 5000 barrelit päevas, siis 19. juuni ametlik hinnang oli 35000-60000 barrelit päevas ning 16. juuli seisuga on hinnatud, et kokku on Mehhiko lahte lekkinud üle 4.3 miljoni barreli ehk üle 610000 tonni naftat. Nüüdseks on selge, et tegemist on läbi aegade maailma suurima naftareostusega inimeste hooletuse ja teadlikult võetud riskide tõttu, suurem on vaid 1991. aasta Lahesõja tagajärjel Pärsia lahte lekkinud nafta kogus.
Terve maailm on jälginud kuude kaupa BP katseid leket pidurdada otseülekandes. Ettevõtte kodulehel bp.com on link ’watch the live streams’ ning ühendus reaalajas Mehhiko lahe põhjaga ongi loodud. BP aastaaruanne 2009. aastast aga toob välja, et kontsern registreerib vastavalt oma keskkonnastandarditele iga lekke, mis ületab 1 barreli mahu.
Hetkeks (18.07.2010) on BP-l õnnestunud lekkekohale paigaldada uus ja efektiivsem 75-tonnine naftakoguja, mille abil loodetakse kogu lekkiv kütus mere pinnale pumbata. Leke on peatunud, kuid surve on pidevalt tõusnud ning ametlikku teadaannet õnnestumise või ebaõnnestumise kohta veel ei ole.
Sadu kilomeetreid reostatud randu. Kalad. Linnud. Merikilpkonnad. Austri- ja krevetikasvatused. Mississippi delta alad. Kogu ökosüsteem kannatab. Tööta on jäänud kalurid, hotellipidajad, kaatrilaenutajad. Kehtestatud süvamere puurimiskeeld on põhjustanuid omakorda tööpuudust. Õnnetuse seniseid kogukahjusid on hinnatud 30 miljardile dollarile. BP-ga on sõlmitud kokkulepe 20 miljardi dollari tasumiseks 3.5 aasta jooksul.
BP töötles lekkekohta Euroopas keelustatud kemikaaliga – et nafta vee pinnale ei tõuseks. Ometi jõuab naftat üha enam rannikuile, toimub loterii ning selguvad üha uued kaotajad. Inimesed kirikutes paluvad, et nafta nendeni ei jõuaks. Missuguseks aga kujuneb mõju orkaanide ajal? Missuguseks kujuneb kemikaali kasutamise tegelik mõju, vähendades küll nafta sattumist rannikuile, kuid suurendades mõju sügavamatele veekihtidele ja merepõhjale?
President Obama väljendas end selgelt: „Shut the damn hole!“ Miks siis ikkagi ei suutnud kogu maailm mitme kuu jooksul ühte auku sulgeda? Või tegelikult BP, kogu maailm vaatas pealt. Õnnetuse pidi ära hoidma mere põhjas paiknev 450-tonnine blowout preventer ehk BOP. Gaasipurske korral BOP klapid sulguvad, sulgurmehhanismid on erinevad ja dubleeritud. Seda aga, et ühel hetkel võib BOP alt vedada, ei sisaldanud ükski riskihinnang. Kuna riski ei olnud tuvastatud, puudus ka selliseks õnnetuseks valmisolek.
Nii käitutigi BP poolt sarnaselt 1979. aastal samas Mehhiko lahes toimunud Ixtoc I naftaplatvormi plahvatusele järgnenud lekkega. Kõigepealt prooviti rajada lekkekohtadele kuppel, aga koos naftaga eralduv maagaas moodustas reaktsioonis veega kristalseid hüdraate ning blokeeris pumpamistoru ava. Läbikukkumine. Seejärel prooviti BOP kaudu puurauku pumbata rasket vedelikku, sisuliselt puurimismuda, mis pidi tungima maardlani välja ja blokeerima väljavoolu. Läbikukkumine, leke murdunud torust oli liiga tugev. Kolmas katse püüdis sisestada BOP kaudu kummitükke, mis oleksid pidanud murdunud toru otsa blokeerima. Läbikukkumine.
Lõpuks prooviti murdunud toru ots läbi saagida. Väga oluline oli saada sirge lõikekoht, et hiljem tihe kate paigaldada. Saag aga kiilus kinni ning toru läbihammustamisel hiiglaslike tangidega jäi toru ots hambuliseks.
Paigaldatud kate ehk top hat oli jällegi eriline – seda soojendatakse metanooli ja soojendatud mereveega vältimaks kristalsete hüdraatide teket. Kate aga lekkis alumise ääre alt ja seda sai ka reaalajas mitme nädala jooksul jälgida. Katte abil on suudeti koguda kuni 15000 barrelit päevas, vahepeal aga kogumine seiskus, kuna laeval tekkis tõenäoliselt välgulöögist tulekahju… Nüüdne kate on endisest tugevam ja efektiivsem.
Kurioosumina on õnnetuse tulemusena lisaks BP rannikuosariikide abirahale eraldatud BP grandid ka kohalikele ülikoolidele. Kokku 500 miljoni dollarilisest grandipaketist sai Louisiana riiklik ülikool juba 5 miljonit dollarit ning Florida okeanograafiainstituut ja Mississippi ülikool kumbki 10 miljonit dollarit. Vajalik on uurida nafta koostist, jaotumist, keemilisi muutuseid lagunemisel, nafta ja kemikaalide mõju ökosüsteemidele. Agarus, kui kiiresti ja kui suures mahus BP toetusi ja grante jagab, näitab omakorda katastroofi mastaapsust ning firma soovi end säilitada. Kohalik meedia aga on juba süüdistanud ülikoole selles, et sõlmitud lepingud pole mitte heatahtlik panus uurimistöösse, vaid tagamaks BP-le juriidilist kaitset. Samas aktsiakursi languse tulemusena on BP aktsiapaki väärtus juba langenud üle 63 miljardi dollari.
Mida on meil kõigest sellest õppida? Seda, et vanasõnad üheksa korda mõõda, üks kord lõika ja pigem karta, kui kahetseda kehtivad? Et ametkonnad ja ettevõtted peaksid pöörama rohkem tähelepanu riskidele ja ohutusele, sest tagajärjed võivad olla kolossaalsed?
Hoidmaks Läänemerd tuli ideedega välja meie hulgast novembris 2007 lahkunud akadeemik Karl Rebane. Laseriehituse algatajana ja toetajana Eestis soovis ta vähendada naftakatastroofide riske Läänemerel – lähtudes pragmaatilisest arusaamast, et ohutuse tagab kõrgendatud vastutus.
Lennukitele paigaldatavad spetsiaalsed laserid võimaldavad näha ka õhukest naftakihti merel. Aga leitud naftareostuse korral – kui just tegu pole hiigelsuure reostusega karile sattumise tagajärjel – on sageli väga keeruline kohtukindlalt tuvastada, missugune tanker süüdi oli. Ideeks oli panna tankerite pardale naftaloots koos laserradari ehk lidariga ning märgistada laadungid eriliste ainete kui markeritega, igal laadungil erinev märgistus. Vaja minev kogus lisandainet on üliväike, määramiseks on Tartu Ülikooli füüsikutel olemas nii aparatuur kui metoodika. Märgistatud laadungite korral on võimalik hoolimatu naftareostuse tekitamise ja sündmuskohalt lahkumise korral süüdlasi avastada ja naftavedajatelt trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.
Selline süsteem oleks tõstnud naftavedajate vastutustunnet ning vähendanud naftareostuse riske. Samas süsteemi juurutamine tähendaks põhimõttelisi muutusi seadusandluses, millest naftavedajad ei ole kindlasti kohe huvitatud. Mis aga on tähtsam – naftavedajate huvi või Läänemere puhtus ja ohtude vähendamine?
Vajadused riske adekvaatselt hinnata on igal elualal, igas ettevõttes. Kuna aga katastroofstsenaariumite tõenäosus on hinnanguliselt sageli üliväike, siis puuduvad süsteemid ja meetodid nende realiseerumise korral tegutsemiseks. Nii oli vulkaanituhaga ja nii oli Mehhiko lahe naftalekkega. Seega peaks 2010. aasta esimene poolaasta olema õppetunniks kogu maailmale. Tundub aga, et inimeste reaalne käitumine on arvatust loium. Nii nagu Islandi vulkaanid on hetkel vagusi, püütakse naftakatastroofile viidates ehk tugevamalt käivitada tuumaenergeetika ja taastuvenergeetika arenguprogramme ja arendusprojekte, kuid elu läheb edasi vastavalt bau-printsiibile (business as usual) ning kogu maailm on hoopis ootel, mis ja kus järgmisena toimub, sest mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta ühtlasi on nii looduse, inimtegevuse äparduste kui muude ettenägematute asjaolude kokkulangemiste poolt…
Filed under: Energia, Geoloogia, Katastroofid, Keskkond, Maavarad, Naftakatastroof, Rahvusvaheline, Reostus |
Keskkonnaabi 
Mida tehnoloogilisem on ühiskond, seda haavatavam ta on. 2007. aasta küberrünnak vähendas oluliselt Eesti kaitsevõimet mitme tunni vältel. Umbes 8 aastat tagasi jäi New York ja veel 60 miljonit ameeriklast 10 tunniks ilma elektrita. Külmkapis on õlut küll, aga külmkapi uks käib lahti elektriga. Jne. Mida aeg edasi, mida rohkem tehnoloogiat rakendatakse tootmises, igapäevaelus, aga ka riigivalitsemises ja riigikaitses, seda haavatavam ühiskond on. Kuid mitte proportsionaalselt. Vanade tehnoloogiliste uuenduste rakendamine vähendab inimlike vigade suhtelist osakaalu ja nende mõju. Liiklussurmade arv Eestis on viimase 10 aasta jooksul vähenenud peaaegu 2 korda. Uppumissurmade arv aga hoopis vähem. Seega inimese poolt vigade tegemine tehnoloogia arenedes suhteliselt väheneb, kuid nad jäävad, neid täielikult vältida pole võimalik.
Kapitalistlik ühiskond on niimoodi säetud, et iga uus investeering peab kohe hakkama võlga tagasi teenima, sest konkurent ja pangad hingavad kuklasse. Seepärast pole ka aega uute tehnoloogiliste uuenduste rakendamisel kõike läbi mõelda ega läbi mängida, ega kaitsevahendeid väljatöötada, neid ehitada ja katsetada. Pole aega üheksa korda mõõta. Paratamatult tehakse vigu. Ja mida aeg edasi, mida rohkem uut tehnoloogiat rakendatakse, mida rohkem inimesi on uue tehnoloogia rakendamisega seotud, seda sagedaminini tehakse vigu, seda sagedamini juhtub õnnetusi. Kui riiklikku järelevalvet suurendadagi kaks korda, siis vigade arv ei vähene kaks korda, vaid suureneb, sest uute tehnoloogiate rakenduste arv suureneb rohkem, kui kaks korda. Seega õnnetusjuthude arv kasvab.
Tartu Ülikooli ettepanekud Läänemere kaitsmisel naftareostuse vastu on igati teretulnud. Kiitus!
Nüüd on sõna majandusministeeriumil ja rahandusministeeriumil.
Lühidalt ja tabavalt kommenteeritud, Rein, kuigi sõna “kapitalismus” kipub meil teatavaid liberaalsemaid ringkondi veidi ärritama.
Aga veeretaks laisalt jutt veel tasasel suvisel hapukurgihooajal edasi. Mitte tehnoloogiast. Sattusin kuulama nö mitte mainstream tegelaste aruetelu, jutt oli sellest et kui mingi küsimus, rõhk oli keskkonnal, politiseeritakse, siis reageeritakse tihiti üle ja hakatakse tegutsema ilma reaalandmeid ning uusi tulemsui kasutamata. Toodi varasemaid näiteid ning jõuti praeguse kuumkartuli, CO2 juurde. Üleregeerimise märgid on, selge see, aga kõige kurvem on see et kontsentreerumine mingile ühele probleemile varjutab palju teisi ja võrdväärseid probleeme. Teatud aja arvasin et CO2 on ju hea katusprobleem ja viib mõtted õiges suunas, aga ma olen selle tühususes kahtlema hakanud. Mind huvitaks aga hoopis see mida arvavad ühiskonnateadlsed, kas selline üleregeerimine on teatud asendustegevus 9 korda mõõtmisele ja 1 kord lõikamiselel või omaette nähtus. Nö tagantjäerele tarkuse asendus.
Konkreetselt Mehhiko puuraugust, teatud lootus on et see paneb põõna Arktika “naftaväljade” ekspluateerimiselel võtule, seal ju veel sügavam, vist keskmiselt 4000 m
Kas CO2 all peetakse silmas kliimamuutusi laiemalt? Või seda, et kitsalt CO2 keskendumine on varjutanud teised, probleemsemad heitmegaasid?
Ühiskonnateaduste doktorandina ühes juhtivas Inglismaa ülikoolis pean nentima, et kliimamuutuste puhul on kahjuks tegu alareageerimise mitte ülereageerimisega. Miks? Kõige levinum seletus on see, et inimkond on “psühholoogilise eituse” faasis. Eelseisvad muutused on nii suured, et neid ei suudeta või ei taheta hoomata. Akadeemilises debatis on aga peamiseks küsimuseks saamas see, et kas ja kui suur osa ühiskonda koos loodusega suudab kiirelt muutuvas maailmas kohaneda (resilience, adaptation) – ammu enam mitte ainult, et millised muutused millise temperatuuri tõusu juures täpsemalt aset leiavad. Siin tulevad mängu juba peenemad probleemid, näiteks tehnoloogilised rajasõltuvused jms. Paraku on sotsiaaleoreetikud seni jõudnud vähe uurida ühiskondlikke protsesse seoses kliimamuutuste ja võimaliku süsinikuvabale majandusele üleminekuga. Nii käiakse loodusteadlastest samm tagapool ja ei suudeta nende tulemusi veel vajalikul määral analüüsiga toetada.
Tere Kärg, siiski küsimus jääb – kuidas sa teaduslikult põhjendad seda, et tegemist on alareageerimise, mitte ülereageerimisega? Ka juhtivates ülikoolides on oma koolkonnad ja eri arvamused, nii et viidata ülikooli konsensuslikule arvamusele vaevalt saab. Praegune kuumalaine Euroopas loomulikult põhjustab taas lineaarseid tõlgendusi, kuid samal ajal on näiteks Lõuna-Ameerikas anomaalselt külm. Oleme ausad – me oskame kliimamuutusi prognoosida vaid enam-vähem lineaarsete mudelitega. Me ei tea täpselt, mis juhtub. Aga võtame teise aspekti. Kas süsinikukaubandus viib reaalselt fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamisele? Minul selleks usk puudub. Ei majanduslikud ega rahvusvahelised poliitilised instrumendid ei suuda süsinikuemissioone väga oluliselt piirata, pigem saavad nafta ja maagaas lihtsalt otsa. Majandus- ja poliitilised süsteemid on sellised, et jätkuv suund heaolu tõusule koos rahvaarvu kasvamisega ei saa lubada endale taastuvenergia kasutuselevõttu vajalikus mahus – kui käsitleme CO2 probleeme tõsistena. Pilt aga on veelgi nukram – kuna meie ressursid lähevad CO2 probleemi lahendamiseks, oleme unustamas teisi globaalseid keskkonnaprobleeme (muu õhureostus, veereostus, jäätmeprobleemid, ohtlikud ained jne), millega rahvusvaheline poliitiline süsteem CO2-orienteerituse tõttu ei jõua piisavalt lihtsalt kontsentreeruda ning majandussüstreem turvalisuse tõstmisesse investeerida. Naftakatastroof ja tuhapilv on ju selles suhtes väga head näited, paneme ajaloost juurde näiteks Hg, Cd ja DDT, vaatame SOx ja NOx globaalseid pilte, samuti ookeanide prügisaari, prügimasse jne. Nii et kui süsiniku suhtes ‘käiakse samm tagapool’, siis paljud teised kohutavalt olulised asjad on üldse kõrvale jäänud.
mul on väga hea meel et asjatundlikke inimesei on juurde tulnud. Erik suuresti vastas minu eest, ega mul polegi suurt lisada konreetselt CO2 teemale.
Et ühiskonnateadused on sammu võrra maas, noh ma ei ütleks et see on sisuline probleem, sest ma vabandan selle osa inimeste ees kes ei oma teaduslikku maailmapilti, siis loodusteadused /reaalteadused ongi see osa kust meie teadmisi juurde tuleb. Aga nad ei suhesta neid teadmisi otseselt inimesega. Seetõttu sõltuvadki humanitaarsema poole saavutused sellest millised algteadmised kogunevad. Kusjuures ma ei sea midagi siin hierarhiasse, ühiskonnateaduse poolt peaks tulema tagasiside et mis viiks meid edasi suhtestumises maailmasse üldiselt ja ka tavainimesetasemel…
nii palju kodukootud filosoofiat, aga palju tõsisem probleem on selles et ma ei näe tõsist diskussiooni ega arenguid majandusteaduses. Oli see vist eile kui Aasmäe kirjutas koduajakirjanduses veidi sel teemal, mitte eriti sügavuti ja minuarust pakatades liigsest optimismist. Aga just nimelt – kuidas meie õnnistatud vaba ning ühele lühikesele ajahetkele optiomiseerimisülesandega tegelev turumajandus käsitleb piiramatu kasvu võimalust või selle võimatust. Tüüpreageering on, aga tehnoloogia ju areneb koguaeg, kui siis on ainult ajutised raskused ning tagasilöögid ning muud polegi ju vaja, piiramatu kasv las aga jätkub. Unviersum on küll meie igapäevaelu mõistes piiramatu, aga piirmatud pole elutingimused mis meile sobivad ning piiramtud pole ka meie võimed neid laiendada.
Ma ei kritiseeri mitte vabaturu suhteid kui selliseid vaid mehhanisme mis nagu tagavad majanduse heaolu ainult nn tihti näilistes kasuvtingimustes.
üks väike lisalause – mitte kliimamuutuste vaid tervikuna keskkonnamuutuste suhtes on tegu alareageerinuga
Rõõm näha, et me mõtleme siin enam-vähem samas suunas. Olen täiesti nõus: kitsalt käsitletuna varjutab CO2 retoorika teisi olulisi keskkonnaprobleeme, samas kui laiemal tasandil on tegu pigem alareageerimisega. Samas tahaksin täpsustada, et kliimamuutusi ei saa võrdsustada kitsalt CO2 haldamise küsimustega – viimase iseloomustamiseks sobiks ehk tinglikult sõna „kliimapoliitika”, mis Eestis nii populaarne paistab olevat. Kliimamuutused on aga minu jaoks tihedalt seotud küsimusega suuremast sotsiaalmajanduslikust transformatsioonist, kus ühiskond on teel naftajärgsesse, teistsuguse kliima, geograafia ja populatsiooniga maailma. Seda protsessi võiks tingimuslikult nimetada siirde- või ülemineku ühiskonnaks (transition). Ainuke häda, et keegi ei oska täpselt öelda, kuhu ja millele ollakse üle minemas! Majandusküsimused on siin tõesti kesksed. Mulle tundub, et rida viimase aja sündmusi (eriti alates 2008. sügise finantskrahhist, aga ka Deepwater Horizon ja tuhapilv) on paljastanud, kuivõrd sõltuv (ka keskkonnast!) ja haavatav on globaalne majandusvõrgustik. Ükski sündmus ei seisa eraldi, vaid päästab valla ahelreaktsioone. Seni on need kuigivõrd kontrolli all suudetud hoida, aga kui kauaks. Just siin on naftaajastu tipul ja kliimamuutustel otsustav sõna öelda – olen veendunud, et majandusmõjud ilmutavad end palju varem kui konkreetsete kliimamudelite ennustused täituma hakkavad. Ja veel – ei taha küll päris apokalüptilisse meeleollu langeda, aga ma ka ei usu, et süsinikukaubandus oleks mingi (ainus) võluvits käimasolevate protsesside tagajärgede leevendamisel.
PS. Dr Puura – ma paluks jätkuvalt audientsi. Olen augustis-septembris jälle kodumaal.
Siinkohal veel üks huvitav viide kaardile, mis näitab maailma temperatuurianomaaliaid juunis 2010:
http://www.guardian.co.uk/science/2010/jul/16/june-2010-warmest-recorded
tehnoloogia arengust – kas tüüpilist saare tuulikut ei saa elektrit tootma panna? Tuulikud ju silma ei riiva.
Tehnoloogiaga on nii, et iga rajatis optimeeritakse otstarbeks, milleks seda kasutatakse. Tuulegeneraatori labad peavad olema kõrgusel, kus tuult jagub. Tüüpilise saare tuuliku kasutamisel elektri tootmiseks on efektiivsus madal ja projekt ei ole konkurentsivõimeline.
aga mis on muutunud peale 2008. finantskrahhi? kõik jätkub ju vanaviisi, mõnes lõigus ehk veidi hillistetumal moel, või olen ma millestki aru saanud? see süsteem näib muutuvat vaid siis kui tõesti mingi ressurss otsa saab mida ei suudeta asendada, sest alles siis toimub tõsine tagasilöök kasvupõhise majanduse jätkumisele
hiljuti oli lugeda et süvamerepuurmise jätkamise loa lobby töötab täie auruga, lobby on ju aktsepteeritud tegevus – lausa orgaaniline osa süsteemist milles erinevad inimgrupid “ühises” koostöös ühiskonnaprobleeme lahendavad. praegune moratoorium, ajutine, annab vaid eelise teistele piirkondadele.
Islandi vulkaani tuhapilv on aga niivärd ebaoluline võnge, et selle pole mingit mõju. statistiliselt on ju lennundus endiselt kõige ohutum transpordimoodus ja targad mehed arvutasid et Eesti jaoks ka kõige odavam. vähemalt fossiilkütuste praeguse hinnataseme juures. nii nagu kõige rentaablim olla arendada Eesti transportisüsteemi autoliikluse baasil, see paradigma kehtib juba viimased 20 aastat