Tänavune putukasuvi Eestis paneb mõtlema, miks teadlased pole loonud tõeliselt efektiivseid sääsehävitusvahendeid. Kas peamegi jääma end katma pestitsiide sisaldavate sääsetõrjevahenditega, näiteks N,N-dietüül-meta-toluamiidiga ehk DEET-iga?
DEET loodi USA keemikute poolt II maailmasõja džunglisõdades sõdivate sõdurite tarbeks ja selle kasutamine on kindlasti õigustatud piirkondades, kus sääsed levitavad viirushaigusi, näiteks Lääne-Niiluse viirust või malaariat. Võrreldes looduslike sääsetõrjevahenditega on DEET küll kõige efektiivsem, samas üldreegliks on, et raseduse ajal tuleks vältida igasuguste kemikaalide sissehingamist ja sattumist nahale. Sama põhimõte kehtib astmaatikute ja ülitundlike inimeste suhtes. Kõik DEET-i sisaldavad vedelikud, geelid ja kreemid, aga ka mitmed teised sääsetõrjevahendid ärritavad silmi. Kui ainet satub silma, tuleb loputada silmi rohke veega. Pole just parim lahendus?
Kodumaine Orto Plix-sari baseerub looduslikel ainetel, samas jääb nende toimeaeg DEET-ile alla. Internetis hulkudes võib leida loodustooteid, mis väidavad olevat DEET-i sisaldavatest aerosoolidest ja määretest veelgi tõhusamad, näiteks naistenõgese (i.k catnip) õlil baseeruvad tooted. 240 ml pudeli eest aga küsitakse 16 dollarit.
Põhja-Ameerikas on laialt levinud sääsemeelitusseadmed, mille põhimõtteks on mimikeerida palja nahaga looma või inimest ja kui sääsed on piisavalt lähedal, siis imeda nad kogumiskambrisse.
Sääsed leiavad inimesed oma keemiliste sensoritega üles peamiselt inimestest lähtuvate CO2 ja piimhappe emissioonide abil, tajudes neid kuni 40 meetri kauguselt. Mida rohkem inimesi on koos – seda tugevamad on emissioonid ning seda enam sääski taipab ‘jaole tulla’. Samuti tunnevad nad higis sisalduvaid kemikaale – rohkem higistavad inimesed peavad taluma suuremaid rünnakuid. Lisaks tajuvad nad värvierinevusi muu taustaga (eriti ohvri liikumise korral) ning lähemale jõudes kehasoojust.
Nii et sääsel on sensorite mõttes väga hea ründelennuki varustus. Ega nad muidu juba 30 miljonit aastat Maal hakkama poleks saanud – tunduvalt kauem kui inimesed.
Sääsemeelitusseadmed kiirgavad CO2, soojust ning muid sääskedele atraktiivseid ühendeid, näiteks Dragonfly II süsteem oktenooli. Tootja ise võrdleb seda seadet raseeritud jänesega. Ja kui sääsed on piisavalt lähedal, imetakse nad kogumiskambrisse. Selliseid seadmeid pakutakse internetis laialdaselt, samas ei suuda nad kõiki sääski eemaldada – tootjad lubavad tavaliselt 80% sääskedest ära meelitada. Hinnad jäävad tuhandetesse kroonidesse (eelpool nimetatud Dragonfly II ligi 4000 krooni) ning lisaks on vajalik osta pidevalt õhku paisatavaid aineid.
Muide, siseruumides saab sääskede eemaldamiseks efektiivselt kasutada tavalist käsitolmuimejat. Selliselt on võimalik neid tabada lennult ning seintele ei jää plekke. Eriti keskkonnasõbralikud inimesed aga võivad sääsed hiljem tolmuimeja kogumiskambrist loodusesse tagasi lasta…
Kallid sääsemeelitusseadmed pole senini Eestisse laialdaselt jõudnud seetõttu, et meil sääsed ohtlikke haigusi ei levita. Põhja-Ameerikas levitavad sääsed nii entsefaliiti kui Lääne-Niiluse viirust, suures osas maailmast on endiselt probleemiks malaaria. Just seetõttu arendatakse uusi tehnoloogilisi lahendusi sääskede vastu seal, kus probleemid on tõsisemad.
Seega, kõige laialdasemalt püüame me lisaks vehkimisele ja laiakslitsumisele ennast sääskedele vastikuks teha, kattes end neile vastikute keemiliste ühenditega. Pisut kõrgem tase on meelitada nad lõksudesse, eritades ühendeid, mille abil nad oma keemiliste sensoritega meid üles leiavad, ja imedes nad kogumiskambritesse. Kolmas, veel paarkümmend aastat tagasi Star Wars kategooriasse liigitatud idee on totaalne vastuhakk, hävitades sääsed laseritega.
Nathan Myhrvold on peale Microsoftist lahkumist 1999. aastal muuhulgas olnud barbecue maailmameister, loodusfotograaf, kokk, panustaja SETI projekti ning vulkaanide uurija. Tema firma Intellectual Ventures arendabki muuhulgas sääsehävituslasereid, mida perspektiivis võidakse eelkõige kasutada haiglate ümber ja majade aedade kaitseks.
Kes ei pea pikaks, soovitan kuulata tema veebruaris 2010 peetud TED-kõnet tervikuna (15 minutit), muuhulgas on leiutatud paremad konteinerid vaktsiinide transpordiks ning on modelleeritud malaaria levikut Madagaskaril vastavalt sademete ja temperatuuride andmestikule. Kel on kiire, soovitan vaadata alates 9:30-st.
Arendatavad süsteemid oskavad helianalüüsi abil eristada sääski teistest putukatest ning otsustada, kas tappa see või mitte. Lisaks saab tiivalöökide sageduse järgi vahet teha emasel ja isasel sääsel ning tappa ainult emaseid, sest ainult emased imevad verd…
Sääselaseri idee ise on tegelikult mitukümmend aastat vana ning nüüd lihtsalt taaselustatud. Arendatava tehnoloogia põhiprobleemiks aga kujuneb laserite võimsuse ja toimeala reguleerimine ning muude kahjulike mõjude vältimine. Näiteks tuleb välistada olukorrad, kus hävitatava sääse taga paikneb inimese silm või muu kahjustuda võiv objekt…
Filed under: Eesti, Ideed ja leiutused, Keskkond, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Lisa kommentaar