Ei pea olema selgeltnägija, et nelja graafikut kõrvutades selgelt aru saada: globaalse heaolu kasvu mudelit ei ole olemas ning turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida.
Heidame pilgu nendele neljale graafikule.
1. Inimeste arvu jätkuv kasv. Prognooside kohaselt elab aastal 2050 meie planeedil 10 miljardit inimest, perioodil 2010-2050 sünnib juurde 3 miljardit inimest (kasv 43%). Kuigi kasv toimub arengumaades, vajab iga inimene ikkagi energiat.
2. Energia tarbimise kasv 1 inimese kohta. Primitiivne inimene vajas elutegevuseks 2000 kcal päevas. Tehnoloogilise ühiskonna inimene tarbib päevas 240000 kcal – 120 korda rohkem kui primitiivne inimene. Kõik riigid on seadnud eesmärgiks SKP kasvu, selle eesmärgi realiseerimine on senini tähendanud ühtlasi energia tarbimise kasvu inimese kohta. Esimesed arenenud riigid teevad plaane energiavajadust pigem vähendada, aga arenguriikide arenguplaanid on seotud energia tarbimise kasvuga.
Allikas: Making choices about hydrogen
3. Energiaallikate struktuur. Pool inimeste poolt tarbitavast energiast saadakse nafta ja maagaasi töötlemise ja oksüdeerimise kaudu. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvenergia allikate osatähtsus on väike ja nende plaanitud kasv suudab heal juhul rahuldada esimeses ja teises punktis välja toodud kasvu, põhimõtteliselt asendamata naftat ja gaasi.
Allikas: www.hydropole.ch
4. Nafta ja gaasi varude lõppemine. Enamike stsenaariumide kohaselt oleme just hetkel tootmise ja tarbimise tipus. Toodud on üks stsenaariumidest, kuid üldine loogika teatud variatsioonidega on sama.
Allikas: ASPO International
Süsteemi analüüsides ei oma arengud taastuv- ja tuumaenergeetika suundades, mida plaanitakse reguleerida kliimakokkulepete ja süsinikukaubanduse kaudu, eriti vajalikku mõju. Enne kui midagi olulist ja asjalikku suudetakse maailmas ära teha, võib saabuda globaalne energiakriis, mis esmalt tabab transpordisektorit. Lainena kaasneb toidukriis, sest kasvab nõudlus põllumajanduspindadel energiakultuuride kasvatamiseks.
Eesti on energiakriisi suhtes heas lähtepositsioonis. Elanike tihedus on väike ning võimalus biomassi kasvatada ja biokütuseid toota elaniku kohta väga suur, võimalus on kasutada tuuleenergiat ning rajada tuumajaam ning arukalt kasutada põlevkivi, muuta hooned energiatõhusateks. Ometi kui globaalne energiakriis tabab meid ootamatult, tõusevad importkütuste hinnad lakke ning elu on ka meil häiritud.
Palju veel aega on, pole teada, seda ei julge keegi täpselt ennustada, maailma süsteem on liiga keeruline ja sõltub poliitilistest otsustest. 2015? 2020? 2025? 2030? Samas peaks olema igaühele selge, miks on vaja doteerida taastuvenergeetika lahenduste väljatöötamist ja kasutuselevõttu, miks on vaja vähendada sõltuvust importkütustest. Eestil on võimalus kombineerida tuuleenergia tarbimine ja transpordisektor, arendades välja elektritranspordi suures mahus.
Lisavõimalus on loobuda tarbimise kasvu põhisest arengumudelist üldse. Kõige paremini kirjeldaks sellist mudelit ehk sõna ‘ebapopulaarne’. Tarbimist vähendav käitumine tundub meile hetkel pealesunnituna ja meedias nimetatakse seda surutiseks.
Elame huvitaval perioodil – naftaajastu tipus. Aga kas me käitume nii, nagu tuleks käituda tipus olles, või läheb nii nagu tavaliselt – ammu prognoositud sündmused saabuvad ikkagi ootamatult?
Lõpuks ka üks investeerimispankuri poolt tehtud 8-minutiline videoklipp. Loomulikult võib internetist leida igasuguseid klippe, kuid see on piisavalt lühike ja konkreetsete arvudega argumenteeritud.
Filed under: Aeg, Eesti, Energia, Keskkond, Kliimamuutused, Maavarad, Rahvusvaheline, Teooriad |
Keskkonnaabi 
Ei usu, et shokina. Prognoosiks pigem naftahinna järkjärgulist tõusu lähiaastatel tasemeni 100-150$, sõltuvalt rohelise paberi juurdetrükkimisest.
Seejärel hakkab nafta hinna alanemist määrama taastuvenergeetiliste tehnoloogiate areng ja alanemise vastu töötama turu nõudluse (Hiina, Aafrika) areng.
Igatahes on suht rumal hetkel põlevkivi ära erastada, nagu valitsus selle plaani on kinnitanud.
Kena oleks kui nende graafikute allikad kuskilt välja tuleks. Esimesest saab veel aru, kust ta pärineb, kuid ülejäänutest mitte.
Väide et “turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida” vajaks aga lahti kirjutamist, sest praegu mahub sinna sisse kõik ja samas mitte midagi.
Üks artikkel ka vastukaaluks:
http://www.businessweek.com/print/magazine/content/10_03/b4163046952385.htm
Lisasin allikad, 4. graafiku puhul võib välja tuua vähemalt 20 erinevat stsenaariumi ja prognoosi, mille tipp kõigub 10-20 aastat, aga põhimõte on sama. Business Week räägib sellest, et Holland saab vajadusel hakkama veel pikka aega. Samamoodi saaks ka Eesti põlevkivi baasil. Aga enamikus riikides on Peak Oil ammu käes, USA-s juba 1970-ndatel.
Pakun põhjalikumaks analüüsiks näiteks arutelu radikaalse kirjutise
http://www.theoildrum.com/node/6374#more
kohta. Jättes metafoorid kõrvale on selles esitatud energiaskeemid vägagi mõtlemapanevad. Toon vaid ühe lõigu.
When the raw energy was expanding (we were on the up side of Hubbert’s curve) the expansionary logic actually worked fine, except, of course, that we were damaging the environment in doing so. Another is a more subtle interaction between economics and politics. There is a huge political pressure to provide the workers with jobs and cheap goods so that they are “happy”. In the democratic nations politicians get and hold their jobs by promising the people that they will do everything in their powers to assure the continuance of business as usual (BAU).
Ei, BusinessWeek’i arikkel ei räägi ainult sellest, et Holland saab hakkama vaid selgitab, milline mõju on kõrgematel hindadel investeeringutele ja alternatiivide kasutamisele ja väljatöötamisele.
Viidatud artikkel on aga pigem arvamus, mis baseerub mitmetele majandusteoreetilistele väärusaamadele, mis võimaldab autoril jõuda soovitud järeldusteni ja ignoreerida sobimatut.
Samas on minu jaoks veenvam Julian Simon’i nägemus. Go figure, time will tell!
Kindlasti pole ka mina majandusteoreetik ja hindan süsteeme keemiainsenerile omase massi ja energia voogude ja muundumiste analüüsiga. Eks blogid jt mitteametlikud veebisaidid ongi selline ruum, kus teiste erialade esindajad püüavad kaasa mõelda ning aeg tõepoolest näitab, kas taolistel lihtsatel ennustustel on kohta või mitte. Kummaline aga on see, et kui viidatud konflikt tulevikus tõepoolest ilmneb, siis öeldakse, et ‘jah, ennustus oli, aga see põhines majandusteoreetilistel väärarusaamadel’ ning lisaks ‘majandusteoreetiliselt tõlgendades käitus keeruline süsteem ettearvamatult’. Minu küsimus majandusteoreetikutele on pigem, kas hetkel tõsisemaks muutumine ning reaalne mastaapne innovatsioon Eestis energiatõhususes ja alternatiivenergeetikas on oluline või ei. Tegevusi on juba alustatud küll, aga kuidagi laisaks ja vähemastaapseks jääb see stardiprotsess. Ning hetkel, kui oleme endiselt sõltuvuses importkütusest, aga bensiiniliiter maksab 40 krooni, siis mõeldakse – miks varem keegi ei mõelnud, sest see kõik oli nii ilmne.
To Jüri Saar.
“Väide et “turumajandus ei suuda energiakriisi ära hoida” vajaks aga lahti kirjutamist,”
— äri-ühiskonna mudel, mille TOIMIMINE on rajatud TUIMALT kasvule, st kasumikasvule, SKP kasvule, raha (hulga) kasvule (kui irooniline eks), tootmise kasvule, tarbimise kasvule, ei suuda loodusseaduste vastaselt pikaajaliselt toimida suletud energiasüsteemis
— SÜSTEEM ON SULETUD, sest ei olemas “PUHAST ENERGIAT”, nii et iga kilokalori energiaga, mis süsteemi toodetakse, kaasneb kindlal hulgal (vastavalt tootmisviisile) akumuleeritud energiavajadust, st jämedalt öeldes, et see “jama”, mis energia toomisel vette, õhku, mulda, aluspõhja lastakse/maetakse, tuleb millalgi utiliseerida, sest SÜSTEEM ON inimese jaoks SULETUD. — “jura”, mida tinglikult nimetatakse tarbimisühiskonna retoorikas hüvedeks ja mida negatiivse energiabilansiga elukorraldus nii kiivalt üha suuremal hulgal produtseerib, vajab samuti peale (üha lühenevat) kasutamisaega täiendavat energiat utiliseerimiseks. Tänane (eilane?) inimene ei näe selles muidugi probleemi, sest probleemi lahendus peitub labases soovmõtlemises, et see “jama” iseenesest hajub või dematerialiseerub ilma inimtõu eriliste pingutustega.
Kokkuvõttes tsiteeriksin Wolfgang Uchatius (Die Zeit) kolumni “…majanduskasvu on vaja kapitalismil, aga kas seda on vaja inimestel?”
(Eesti Päevaleht 30.5.09)
PS! neoliberaalse turumajandamise nekroloogile jäkuks:
ees ootavad huvitavad ajad (nagu 2008-2010) aastad ilmekalt demostreerisid
puust ja punaseks öeldult, turumajanduse ainukesed püsiväärtused, millel nimetatud ülehaibitud süsteem püsib, on AHNUS ja HIRM (seda kinnitab iga vähegi tegusam börsimaakler)
seega turumajanduslikud protsessid on pikemas ning üha lühemas perspektiivis etteennustamatud, prognoosimatud, sest
… mänguväljale lisandub üha enam regulatsioonile allumatuid mängijaid – üha enam neoliberaliseeruvaid riike
… kapitalivood on väljunud algsete mänguväljal olijate (arenenud riigid, senine majanduseliit) kontrolli alt
… globaalne süsteem lihtsalt ei allu kitsa eliitliku kapitali kontrolli alla ja riskikapitalil mängijate kasv on eksponentsiaalne
sest süsteemi entroopia kasvab, infovoog ning infohulk, millest tuleb “õigete investeerimisotsuste” tegemiseks “õigeid otsuseid teha”, kasvab eksponenetsiaalselt.
(teatavasti infohulk, mis ületab teatava piirmäära, muutub vastuvõtja jaoks müraks, kus maalt see piir jookseb, on muidugi vastuvõtjaspetsiifiline)
Epiloog:
Parafraseerides küberneetika isa ja lapsgeeniust Wienerit: elame kasvava süsteemientroopiaga maailmas, kahaneva harmooniaga saarekestel, kuid sellest hoolimata, et kõik protsessid püüdlevad oma loomuliku oleku – so kaose, maksimaalse entroopia – staadiumi poole, peaksime püüdma siiski Inimeseks jääda.
Lisasin postitusse investeerimispankuri Steve Croweri poolt tehtud videoklipi, mis toetub konkreetsetele arvudele. Eriti ilmekas on, kuidas geoloogid väidavad üht ning naftafirmad teist naftatipu ligikaudse aasta kohta. Et aga igaüks järele mõtleks ka siin Eestis ja kohe – kas uut fossiikütusel töötavat sõiduvahendit on üldse majanduslikult otstarbekas muretseda? Eriti sellist, mis 100 km läbimiseks üle 10 liitri kulutab?
Tere! Et selline värk tulekul on, aimasin juba nii 20 aasta eest. Sisetunne ytles, et sihuke jama kaua kesta ei saa, mis tänapäeva maailmas toimub. Eestis oleks viimane aeg tösiselt kätte vötta tööhobuste kasvatamine, enne kui viimased entusiastid oma karjad lihakombinaati viivad. Tuleks hakata tootma ka vastavat tehnikat-köik vajalik, et saaks hobustega tööd teha. MIna isiklikult hakkan kohe-kohe koos oma noorte sugulastega hobusetalli ehitama. Kavas on ka oma tarbeks tuulegeneraator ja päikesepaneelid hankida. Suurem jagu toidust ka oma maalt ja laudast. Autod on niikuinii varsti ajalugu. Ja lennukid siis ka enam ei lenda, need ju jubedad kytuseögardid. Öhk saabki puhtamaks. Ja majanduse ymberkorraldamisega on kiire, aega pole enam kuigi palju jäänud.
Tere. Ma siiski arvan, et inimene soovib oma heaolu taset iga hinna eest säilitada. Näiteks tuuleenergia abil töötav elektritransport on lahenduseks, ära töötanud akud aga suunatakse taastamisse ning ressursikulu on väga väike, Samas loodusega kooskõlas eluviis muutub väärtuseks omaette. Minu peamine sõnum on selles, et hetkel on innovatsioon taastuvenergeetika vallas endiselt suhteliselt väiksemastaapne – vaja on palju radikaalsemaid investeeringuid ja tegevusi. Samas kes neid tegema peaks? Kui kütuse hinnad peaksid hüppeliselt tõusma, on naftariigid ja kütusefirmad need, kuhu finantsvahendid akumuleeruvad.
aguirres: sinu arusaam turumajandusest (kirjutatu põhjal) ja selle toimimisest on kahetsuväärselt ühekülgne ja kui sa selle pealiskaudsuse pealt soovid teha üldistusi, siis palun.
Majanduskasvu ei ole kapitalismile vaja vaid inimestele, kelle jaoks tähendab see kõrgemaid sissetulekuid, pikemat, mitmekülgsemat ja paremat elu:
Parametric estimations of the world distribution of income
http://www.voxeu.org/index.php?q=node/4508
erikpuura: Mis puudutab naftavarusid ja perspektiive, siis minu jaoks on siiani olnud kõige veenvam Cambridge Energy Research Associates mõni aeg tagasi avaldatud raport:
The Future of Global Oil Supply: Understanding the Building Blocks:
http://www.cera.com/aspx/cda/client/report/Report.aspx?KID=5&CID=10720
Minul isiklikult on kalduvus olla raportist natuke optimistlikum.
Kas pole irooniline, et seda aega, ‘kui lennukid ei lenda’ ongi juba ära nähtud, ja küllap on ülemaailmsed tagajärjed energiatööstusele ka USA puuragu-lekkel?
Küsida tahtsin kunagise Exxon-Valdeze katastroofi kohta Alaskal. Kuskilt lugesin, et praegu võib öelda, et loodus on naftaga kuidagi hakkama saanud ja mingi tasakaal tekkinud. Kas keegi teab, kas on seda ka täpsemalt uuritud?
@Jüri: alates 80ndatest kasvas USA DOW index 4 kordseks. Samal ajal kasvas riigivõlg 4 triljoni dollarini. Viimastel aastatel ei ole väga DOW indexi kasvu nigu näha :P, aga riigivõlg jätkab üsna samas vaimus.
Ja kuidagi väheks on jäänud kodanikke, kes räägivad börsidele peagi saabuvast igavesest kasvust ning peagi algavast riigivõla kahanemisest.
Raske on näha ratsionaalsust sellises süsteemmis.
Koduseks mõtlemiseks:
1. Kust TAEVAST võetakse kapital, ressurss, energia, et USA, Jaapani, Kreeka, Hispaania, Itaalia, Islandi ja paljude teiste arenenud maade üha paisuvat RIIGIVÕLGA kahandada?
2. Kust TAEVAST võetakse kapital, ressurss, energia, et USA, Jaapani, Kreeka, Hispaania, Itaalia, Islandi, Eesti ja paljude teiste arenenud maade üha paisuvat ERASEKTORI VÕLGA kahandada?
2. Millisest karuohakast kasvab välja uus majanduse kasvumootor?
Viimase kümnendi majanduskasvu mootor oli teatavasti omamoodi globaalne Ponzi skeem, mida tänaseni kangekaelselt panganduseks, kui selliseks, nimetatakse?
aguirres: segast juttu on keeruline kommenteerida ja kodanike on igausuguseid, nendest paljud on puudulike majandusalate teadmistega ja mitmetel puudub arusaam sellest, kuidas pangandus üldse toimib. Äkki oleks otstarbekam pöörduda nende poole.
Riigivõlg lahendatakse raha juurde trükkimise ja täiendavate maksudega. Kahjuks tähendab see inflatsiooni, kuid see on eraldi pikem jutt. Mina isiklikult ei poolda pideva puudujäägiga majandamist ja leian, et avalik sektor on paisunud õigustamatult suureks ja ebatõhusaks.
Erasektori võlg makstakse tagasi tulevasest käibest või lõpetatakse pankrotiga – kui ei suuda laenu tagasi maksta, siis ilmselt poleks pidanud seda võtma. Kui see pangad kaasa kisub, siis ilmselt on pangad väljastanud hoolimatult laene, kuid miks see üldse võimalik on tuleneb paljuski keskvalitsuse tegevusest, mis on sisuliselt pankade kohustused garanteerinud. Väide, et erasektori võlg üha paisub ei vasta väga paljudes kohtades aga lihtsalt tõele.
Ei nõustu küsimuse sõnastusega, et mingi üks kasvumootor upitab majandust ja ilma selleta midagi nagu ei toimukski. Ühte ja ainsat valdkonda ei ole vaid on hoopis mitmed erinevad valdkonnad enda kirevas mitmekesisuses, mis võtavad pidevalt kasutusele uusi tehnoloogiaid, muutuvad tootlikumaks ja suudavad sama kaupa/teenust pakkuda vähemate ressurssidega. Kui enamus ettevõteid suudab tootlikust suurendada 2% aastas, siis sealt tulebki majanduskasv.
Turumajandus põhineb printsiibil, et kaupade ja teenuste müüki tuleb pidevalt suurendada. See on see SKP kasv või mis iganes majanduskasv millest Sa räägid.
Kaupade ja teenuste müügi suurendamine nõuab energiat. Kuid energiatarbimise kasv ei ole lineaarne SKP kasvuga, vaid sellest oluliselt kõrgem.
Räägid effektiivsustest. Toon su maa peale tagasi. Tehnoloogiad võivad olla effektiivsed, kuid neoliberaalne turumajandus, kui selline, ei ole iseenesest effektiivne majandamise vorm. Liberaalse turumajanduse vankri ette võib küll rakendada effektiivseid tehnoloogiaid, kuid need ei muuda tarbimisekasvust elatuvat turumajandamist iseenesest effektiivseks.
Miks?
1. raha on odav, mis tähendab, et igaüks, kel vähegi algkapitali võib omandada effektiivse või vähemeffektiivse tehnoloogia kauba või teenuse tootmiseks, kasvõi kapitali laenates
2. eelnevast tulenevalt tekib turule hulga tootjaid, kes pakuvad sama või sarnast kaupa. turg on aga piiratud.
3. eelnevast tulenevalt tuleb kulutada energiat konkurentsi ületamiseks, st turundada ja turustada, ehk siis üksteisest üle karjuda. ja see ei ole mitte vähe energiakulukas protsess.
4. kapitali laenates tuleb tagasi teenida mitte ainult enda kasum vaid ka laenu intress, mis teatavasti ületab teinekord laenu summa enda – see aga on lisakulu, lisaenergia, mis tarbitakse protsessi käigus
Lõppjäreldus – effektiivsed tehnoloogiad ei taga effektiivset majandussüsteemi, vaid rakendatakse harjumuspärase iganenud laenamise ning tarbimise kasvatamise tsükli vankri ette. Effektiivne tehnoloogia võib kasvatada küll ettevõtte kontojääki, kuid suletud süsteemi ta energiat juurde ei sünnita.
Need raamatud, mida ilmselt sina lugenud oled, põhinevad väärhüpoteeesil, et loodusest on võimalik ammutada energiat ilma suuremate kuludeta, et see on tagasisidestamata süsteem, löö lissalt toru masse ja pumpa välja.
Aeg oleks ikka silmad avada ning mõista, et tasuta lõunaid st tasuta energiat, millel ekspansiivne turumajandus tuimalt põhineb, ei ole olemas.
Animeeritud infograafiline lugu finantskriisist:
PART 1. http://www.youtube.com/watch?v=Q0zEXdDO5JU&feature=player_embedded#!
PART 2: http://www.youtube.com/watch?v=iYhDkZjKBEw&feature=channel
No vaatan mis ma vaatan, aga seal kirjeldatud majanduskavu taga ühtegi effektiivset tehnoloogiat ei näe. Ainult effektiivne petuskeem, kuidas rumalatelt ja vähem rumalatelt raha ära võtta 😉
…ja alternatiiv on?
majandus, mis põhineb sellel, et tööd tasustatakse vastavalt töötaja poolt reaalselt loodud hüvedele. seejuures peavad need hüved järgima võimalikult vähese keskkonnamõju printsiipi, nende tootmisel peab säilima globaalses mastaabis ökosüsteemide isetaastevõime.
see aga tähendab juba ainuüksi hüvede mõiste radikaalset reformimist ja uue, esmapilgul ebamugava, elukorraldusega leppimist.
eriti raske on leppida sellega täna jõukamal põhjapoolkeral ning sealsel “edukamal” ühiskonnakihil.
Kuid omamoodi algust on juba sellega tehtud – sellest, kes UK ühiskonnas toodavad ja kes hävitavat sotsiaalset kapitali, võib lugeda näiteks siit: http://www.youtube.com/watch?v=iYhDkZjKBEw&feature=channel
Kindlasti ei ole see ülim tõde, kuid see on SUUND, vaja on lihvida metoodikat ning see globaalselt ellu rakendada.
Vajalikud muutused on oma olemuselt alati geniaalselt lihtsad, kuid nende rakendamine ebamugav, mistõttu pingutatakse sellenimel, et nende muutuste ellurakendamist võimalikult keeruliseks mõelda ning seeläbi rakendamine üldse elimineerida.
Võime probleemi eitada ning tegelikkust omale sobivas suunas koolutada, on inimesele ainuomane, eriti kui see võimaldab ebamugavusi määramatusse tulevikku lükata. osaleda illusioonidesse klammerdunud massipsühhoosis samuti inimesele täiesti loomulik seisund. 🙂
vabandust link UK sotsiaalse kapitali tootjate ja hävitajatele on siin: http://www.neweconomics.org/sites/neweconomics.org/files/A_Bit_Rich.pdf
Ja nii lihtsalt see käibki – Q. E. D.
mõttemalli muutmises kahjuks ei ole midagi lihtsat, kuid see on tõeliste muutuste aluseks.
Lihtsam on kahelda ja küsida, et kas eetilisemas, moraalsemas ning harmoonilisemas maailmas on ikka parem elada, kui võtta ette see esmajärgul ülimalt ebamugav muutuste tsükkel.
nõus, aquirres,
“…majandus, mis põhineb sellel, et tööd tasustatakse vastavalt töötaja poolt reaalselt loodud hüvedele. seejuures peavad need hüved järgima võimalikult vähese keskkonnamõju printsiipi…”
Eriti hämmastav on põllumajandus ja seal saavutatud nn efektiivsus – raske ja aeganõudev inimtöö on efektiivselt asendatud keemiatööstuse toodetega (väetis, kahjuritõrje, toote säilitamise vahendid (et transpordile vastu peaks), kile-all-kile-peal põhimõte ka nt Hispaanias (Google pildiotsing “greenhouses Spain”), kus ju ometi peaks päikesevalgust jätkuma…), mis nagu teeks toidu odavamaks… ja üksiti ka söödamatuks. Veel hullem, pealtnäha nagu oleks toit, ja ega kohe homme ära ei sure ka.
Seega siis “…on hoopis mitmed erinevad valdkonnad enda kirevas mitmekesisuses, mis võtavad pidevalt kasutusele uusi tehnoloogiaid, muutuvad tootlikumaks…”
Ega mõtteviisi muutusega keskkonnamõju arvestamises oluliselt kaua enam viivitada ei saa? Ka “Oil Katrina” puhul on avastatud, et kui naftapüüdjad välja pannakse, et saa ka kalatööstus töötada… http://edition.cnn.com/video/#/video/us/2010/04/30/Napolitano.oil.spill.wdsu?hpt=T1
Suurfarminduse subsideerimine Euroopas on üks huvitav teema.
Põllumajandusest tuleb jällegi üks hea teema, kus uued tehnoloogiad mitte ei aita jätkusuutlikumale majandamisele vaid teenivad suurkorporatsioonide huve, kuid mitte ainult, vaid on osutunud pikemas perspektiivis suisa ohtlikuks:
GMOd põllul ei ole lahendanud saagikuse probleemi, vaid vastupidi, GMOd kaotavad ajapikku resistentsuse (mis inimsese poolt jõuga juurede poogitud) patogeenidele.
Analoogia võib tuua gripivaktsiinist, kus gripp muteerub ning muutub vaktsiinile resistentsemaks, st muutub tugevamaks, mis tähendab, et näiteks inimene, kes seni on suutnud gripitüvele oma enda immuunsüsteemiga vastu panna, ei pruugi seda järgmises nö muteerumistsüklis. Seejuures ei ole järgmise “ringi” viiruse eest kaitstud ka täna vaktsineeritud kodanik. See muteerumistsükkel on muidugi üsna tulus, aga loomulikult mitte nendele, kes püüavad end viiruste eest kaitsta.
Aga sellest ei ole muidugi Eestis tark rääkida valju häälega, sest Eesti on selle tööstuse summade jaoks ikka liiga väike maa…
kuna mitmed erineva alatooniga teemad juhtusid kokku jooksma (eelkõige et mul endal jooksis juhe kokku oma spetsiifilise andmeanalüüsi tegemisel ja natuke vaja meelt lahutada üldisema diskussiooniga)
# konkreetne postitus energiakriisist
# millega seondub otsestl varasem diskussioon siin blogis tuumaenergeetikast milles austet blogipidaja korraks minuarust vääratas vastuses Jaan Kaplinskile:
/Vastuseks Jaan Kaplinskile: kas mitte globaalne katse rajada ühiskonnakord ‘igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi’, mille elluviimiseks peavad vajadused olema kontrollitud (st summa võimetest peab olema võrdne summaga vajadustest), ei lõppenud mitte inimsuse vastaste kuritegude lainega, mis on tänaseks hukka mõistetud? Jah, on selge, et ehk üksikud avastatud ja avastamata suguharud välja arvata, on kogu maailm suunanud oma arenguplaanid üle keskkonna taluvuspiiride. Kraaklemine CO2 ümber on alles pinnavirvendus ja suurem ning tõeline ebamugav tõde on alles avastamata. Samas tulles ühiskonnas välja superideedega vabaneda tarbimiskultuurist ning sukeldudes isikliku eeskujuga säästlikkuse maailma ei muuda lähikümnendil suurt midagi. Muutus saab olema põhjalikum ja pika-ajalisem ja loodetavasti juhtub viidatud ökokatastroof kusagil mujal kui näiteks Läänemeres./
https://erikpuura.wordpress.com/2010/01/17/kas-pooldate-tuumaenergia-kasutuselevottu-eestis-miks/
# Mehhiko lahes toimuv
# vaidlus austet aguirrese ja Jüri Saare vahel kas kapitalistlik ja vabaturunduslik majandusmudel on jätkusuutlik, õiglane vms
#viimatised arvamuslood EPLs Rain Kattelilt ning Kaarel Tarandilt
ja otsad tõmbaks kokku sellise arvamusartikliga Env Sci Tech nimelisest ajakirjast
Global financial and environmental crises
http://pubs.acs.org/doi/full/10.1021/es8030215
mille juhtmõtteks on lause:
Socialism collapsed because it did not allow the market to tell the economic truth. Capitalism may collapse because it does not allow the market to tell the ecological truth. Øystein Dahle, former vice president, ExxonMobil
Omappolselt, suht lühinägelik oleks arvata et nn ökoloogiline katastroof jätab meid puutumata, sest suure tõenäosusega on see globaalne. Milline katasatroof see olla võib, seda me isegi ei tea, sest see juhutub kui kogu biosfääri taluvuspiir ületatakse ning neid protsesse mis järgnevad me ei oska modelleerida.
Jään vastuse võlgu et mis on alternatiiv. ökofašism, või hoopis ökokommunism? vaevalt… ja kui ma teaks vastust oleks ma geenius. Tehnoloogiline areng – samuti paraku mitte, ma ei ole nende killast kes väidavad et tehnoloogia ongi kõige kurja juur. Tõele näkku vaadates pole inimesed kunagi nii hästi elanud kui praegused lähipõlvkonnad. Aga ma siiral põlastan sedasorti lähenemist et küll tehnoloogia lahendab kõik iseenenest, et võibolla me lendame hoopis kusagile teistele planeetidele ja alustame seal uut ja ilusat elu. Kuj me ei suuda siin Maal hakkama saada ei saa me hakkama ka kusagil mujal (jätame kõrvale tõsiasja et tegelikult pole meil peaaegu kusagile minnaga). Disporaa kogu universumisse oleks muidugi teatav lõpplahenduse edasilükkamine 😛
Lõpuks, ei mäleta enam algallikaid aga limiteeriva ressursi ammendumise perioodil tekib mitmetel elusolenditel ka liigisiseselt meeletu konkurets mille käigus järelejäänud ressursid raisatakse veel eriti kiiresti, käivutub lühialjalise võitja strateegia eriti räigel viisil. Naftaga seoses on seda ka ennnustatud inimkonnale ning vabaturuhind ei reguleeri suure tõenäosusega midagi. Midagi sellist olla juhtunud tuntud näites Lihavõttesaartel toimunust ja päris huvitavaid intellektuaalseid mõtteid on avaldatud mida võisid mõelda viimase puu maha raiujad
Energiafoorum 2010
Tuumakas, mõtlemapanev ettekanne Peeter Jalakalt, sellest kuivõrd ohtralt kaikaid jääb hajusenergia ellurakendamise kodaratesse:
http://uudised.err.ee/index.php?06204061
cyz: vaba turumajandus ja kapitalism ei ole üks ja see sama. Taoliste teemade üle arutlemine on vältimatult puudulik olukorras, kus pooltest terminitest saavad mõlemad osapooled erinevalt aru. Kui huvitab, siis äkki pakub huvi “Is the Name “Capitalism” Worth Keeping?”:
http://www.thefreemanonline.org/headline/is-the-name-%E2%80%9Ccapitalism%E2%80%9D-worth-keeping-part-i/
Huvitav oleks teada, mida sa Rain Katteli või Kaarel Tarandi jutus esile tõstmist väärivaks pead. Mõlemad arvamuslood on problemaatilised.
Tehnoloogia taga on ikkagi inimesed ja iseenesest ei lahenda tehnoloogia tõesti midagi. Tehnoloogia on kõigest vahenda erinevate probleemide lahendamiseks, mida rakendatakse lähtuvalt vajadusest ja võimalusest. Küsimus on pigem selles, kuidas võimaldada mitmekesiste ja erinevate tehnoloogiatega katsetamise võimalusi ja kuidas suunata ressursse valdkondadesse, kus neid on paljude arvates vaja.
Ennustusi on igasuguseid…muinasjutte samuti.
ei taha kalduda semiootilisse vaidlusesse, nii palju kui mina olen aru saanud on humanitaaria valdkonda kuuluvad terminid veelgi udusemad kui loodusteaduslikud kus on ka palju arusaamatusi. arvatavasti on taotluslik asendada sõna “vaba turumajandus” “kapitalismiga”. mina saan asjade seisust siiski nii aru et tegeliklt mõeldakse
Free market based economy may collapse because it does not allow the market to tell the ecological truth.
Probleem ei ole mitte vabaturus kitsalt vaid selles et see põhineb ainult teatud osa inimtegevusel. Biosfääris toimuvaid protsessidel mitte. Inimene on paraku tavaline loom oma evolutsioonilise taustga.
Küsimus kuidas võimaldada tehnoloogia mitmekesisuse arengut, aga enne kõike teadmiste arengut on tõesti põhiküsimus. Aga valdkondade valiku tegemine on juba problemaatilisem. Vaatame kasvõi maailmamajanudse valdkondade edetabelit.
Ennustuste koha pealt, paneme kokku Puura poolt välja toodud graafiku rahvastiku kasvu, eneriga vajaduse ning gaasi-nafta produktsiooni omad. loomulikutl on pilt keerukam, aga alustuseks sobib see päris hästi
cyz: sa kirjutad, et ei taha kalduda semiootilistesse vaidlustesse ja järgmisel hetkel soovid taandada diskussiooni ühele lausele, mis on eelkõige välja öeldud tema retoorilise mõju tõttu, kus tõlgendamisruumi rohkem kui küllaga.
Mis on ökoloogiline tõde? Ma julgen väita, et nii palju kui on selle lause lugejaid on ka tõlgendusi. Väide, et vaba turumajandus “ei luba” on aga lihtsalt nonsens. Vaba turumajandus just seda tähendabki, et tegu on paindliku detsentraliseeritud süsteemiga, kuhu on võimalik integreerida ka n.n. “ökoloogiline tõde”, mis iganes selle all ka ei mõeldaks.
Kõrgemad hinnad, mis tulenevad olukorrast, kus nõudlus ületab pakkumise edastavad tõde sellest, kui palju ja kui otstarbekalt keegi piiratud ressursse kasutab. Vaba turumajanduse lahutamatuks osaks on omandiõigused, mis on kahjuks erinevate ressursside puhul sageli ebaselged või lihtsalt kõrvale heidetud. Kui aga pole omaniku pole enamasti huvi mõelda piirkonna, ressurssi või kogukonna tulevikule – ühtlasi pole ka vastutajat, keda kokkulepete rikkumise puhul korrale kutsuda. Välismõjude integreerimine hinnasüsteemi jääb aga paljudes kohtades eelkõige inimeste ja nende esindajate tahte taha (paljuski ka omandiõiguslike küsimuste tõttu), kes ei ole huvitatud kalli “ökoloogilise tõe” integreerimisest hinnasüsteemi. Ega siit ei ole kaugel järgmine retooriline hüpe: “The ecological truth based economy may collapse because it does not allow the market to tell the humane truth.”
Vaba turumajandus enda suhteliste hindade mehhanismiga on vajalik juba ainuüksi selleks, et tagada mingi taustsüsteem, kus ökoloogiline, majanduslik ja sotsiaalne “tõde” oleksid omavahel mingilgi määral võrreldavad. Erinevate inimeste väärtushinnangud ja eelistused on erinevad, mis võib vastandumisel viia vägivaldsete konfliktideni, eriti kui puudub taustsüsteem, kus kollektiivseid valikuid oleks võimalik ligilähedaseltki võrrelda.
Kui ma sinu kommentaarile vastasin, siis käis jutt ikkagi konkreetselt sinu kommentaaris pakutud ennustusest, mis ei rajanenud kahjuks millelegi konkreetsele – sellest ka võrdlus muinasjutuga.
“Ega siit ei ole kaugel järgmine retooriline hüpe: “The ecological truth based economy may collapse because it does not allow the market to tell the humane truth.” ”
ja kusjuures see lause ongi ilmselt tõele küllaltki lähedal – sellist elu nagu meie elame praegu ja mille poole ülejäänud kolmveerand maailma püüdleb ei ole koos ökoloogilise tasakaalu säilitamisega võimalik.
Jüri: eile ei olnud aega pikemalt vastata.
Loomulikult mingi sõnapaar kusagil tekstis nagu näiteks “ökoloogiline tõde” on erinevate teadmistega inimeste poolt erinevalt mõistetav, aga sama võib juhtuda ka väga abstraktse loogilise väljendiga nagu näiteks 10 + 11, üks kasutab kümnendsüsteemi, teine binaarset. kuigi ökoloogiline tõde ei ole mingi üldlevinud termin ning sõna “tõde” kasutamine võib hägustada mõistmist, sest nagu me teame väidab tänapäeva filosoofia et absoluutset tõde pole, siis saab selle sõnapaari taha panna meile teada olevad loodusteaduslikud seaduspärad. Oluline on teadvustada et iga elusolend võtab keskkonnast ressursse ning saadab sinna tagasi jäägid. jäägid tema jaoks, aga vahel jäägid ka kõikidele teistele eluvormidele. ei ole olemas inimtegevust millel pole jääke niin nagu ka ühelgi teisel eluvormil. Fotosünteesi jääk on hapnik, väga “mürgine” aine mis on väga kasulik ainult teatud protsessides sest energiasaagis on palju suurem. Ja evolutsioon on leidnud tee kuidas oksüdatiivseid protsesse muudest lahus hoida. Absoluutselt “puhas” tehnoloogia eeldaks et mingi välise energia abil käideldakse midagi ja lõppseis on täpselt sama mis algseis. et jah kuidas jääb termodünaamikaga…
vabaturg – väidate et hindadesse pole integreeritud kogu taustsüsteemi kuuluvad kulud. Ausalt, ma olin üllatunud et te ise selle välja käisite, sest ma ei tunne teie tausta, ja siinsetest postitustest jääb kergelt mulje et olete pisut kallutatud vabaturu apologeet, enamustel juhtudel sellise mõttemaailmaga inimesed nii kaugele ei mõtle. Sest vabaturg reguleerib ju ennast ise, kui vaja siis ta võtab need erineva taustüsteemi osad arvesse, eks ole? Sellesmõttes on kerge libastumine väita et hinnasüsteemide kujundamine jääb inimeste esindajate taha, kes see veel peab kujundama kui mitte turusuhted? Vabaturg ega ka mingid muud suhtelised suhted ei saa panna paika taustsüsteeme mis tegelikult on globaalses mõttes ühtsed, näiliselt aga mitte ja lühikese perspektiivis võibolla ka reaalselt mitte. Päriselt paika panna olekski võibolla vaja oleks vaja kõikuda mingi väärtuse ligidal aga kui suurtes piirides? Lisaks onl taustsüsteemid ise ka dünaamilised. Ma ei tea kuidas seda arvestada meie majandutegevuses, ainuke mida ma suudan pakkuda on käituda väga konservatiivselt ja säästlikult, aga see ei käi inimloomusega kokku. Tavaliselt ma mõtlen selle koha peal alti kuidas küll hakataks rohelisel moodusel sõda pidama, enne seda keskkonaasäästlike militaartehnoloogiaid arendades?
väga palju küsitavusi on teemas kuidas teha õigeid kollektiivseid otsuseid, tihti väidavad need inimesed kes on pettunud hallide masside “rumaluses” et väiksem ring või isegi valgustatud monarh oleks alternatiiv. mina vahet ei näe, halli massi on võimalik manipuleerida, veidi suurem tarkade klubi võib omavahel kokkumängima hakata jne jne. tegelikutl siit ma tahtsin jõuda olulisemani, omand ja omandisuhted:
väidate et kõigel peab olema omanik, ma ei saa täpselt aru kui kaugele te tahate minna, aga mulle tundub et olete nende asjade peal sügavuti mõelnud ning arvate on et omanik peaks olema päris paljudel asjadel ning võibolla ka nähtustel. Sellega seoses meenub mulle kuidas erafirma kes esimesena iniemese genoomi sekveneeris tahtis seda endale patendeerida. Kuidas peaks olema omandatud ning jagatud hajusad ressursid mille taga on tegelikutl meist olenemata protsessid ning mida kasutavad peale meie miljonid teise elusorganismid. Ja kas mingi konkreetsed, näiteks süsinukuringe protsessid peals olema monopoliseeritud või ühtlaselt osakuteks jagatud, kas nendega kauplemine on vabaturg (suure tõenäosusega tekivad suured omanikud või isegi monopol). Kellel on suurem õigus omandada CO2 kvoote kas inimesele või hoopis turbasamblal, kes pidevalt fikseerib CO2 ja matab-kõrvaldab selle turbasse, või peaks turbasammal oma olemasolu delegeerima aktsionäride nõukogule? Vanasti oli lihtne galeoon jõudis randa, lõõdi rist püsti ja jumalast mahajäetud maa kuulutati kellegi omaks. Seda tehakse tänapäevalgi, näiteks teatava riigi allveelaev põhjapoolusel.
postitus venib väga pikaks, nii et hetkel lõpetan, lahtisi otsi jääb muiduig palju…
nõustun cyziga 100%
lisaks märkused:
vabaturu isereguleeruvus on mütoloogiline nähtus. Juba ainuüksi selle tõttu, et eksisteerivad RIIGID ja eksisteerivad POLIITILISELT VORMUNUD SEADUSED ja eksisteerivad RIIKIDE LIIDUD ning POLIITIKUD. Kusjuures see süsteem on ülimalt heterogenne.
Mis tähendab automaatselt seda, et osa TURUreeglitest jääb suunata lobby tööl ning poliitprostitutsioonil.
Poliitmajandust aga vabaturuks lugeda on natuke narr, kas pole?
Isiklikult oleksin kahe käega vabaturumajanduse poolt, kui hinnad kujuneksid reaalselt nõnda, et:
* tootmise ja turustamise käigus on omahinda sisse arvatud keskkonna kahjud, nii pikemad kui lühemad
* töötajad on vääriliselt tasustatud
Paraku ei suuda neoliberalistid nii kaugele minna, sest mängu tuleb KAPITAL ehk VARA. Nimelt mängu alustades on paratamatult tingimused ebavõrdsed. Luues nii mitte ainult hüsteerilise kasvu-ideoloogia, mida päevast päeva koosolekutel, aastaaruannetel, buklettidel, sloganitel, plagudel kireda, vaid veel hullem, süvedada juba algoleku ebavõrdsust maksimaalsel (seaduses lubatud ja teinekord enam) määral.
Eesti näitel: kui suundusime õndsasse vabaaturumajandusse, siis head kaardid mängiti kätte kolhoosi brigadiiridele, laoülematele, autobaasi dišpetseritele – nad olid õigel ajal õiges kohas ning MAJANDUSALANE haridus ei puutu absoluudselt asjasse, et nendest kodanikest MILJONÄRID said üsna ruttu, sest neil avanes võimalus erastada (loe kantida) äritsemiseks vajalik vara või kapital. Süsteemi vedas ikka NAHHAALSUS ning OPORTUNISM.
Lugemismaterjal: Eesti Ekspress, Postimees, Päevaleht, Äripäev jms 1990-2010
Nõnda tasuks oma lapsesilmad Baltic Business Schooli vmsiganes Kiisuakadeemia UNERÄHUST puhtaks pesta ja vaadata kuidas REAALSELT KAPITAL liigub, mis suunas ning eelkõige, mis JÕUDUDE mõjul.
JA kui tulla tagasi põhiteema juurde, ehk energia ja üleüldse ressursikriis, siis võib oma mütsi ära süüa, et turusüsteem, mis on rajatud ahnuse ja hirmu taastootmisetsüklitele, ei kanna just erilise jätkusuutlikkuse märki endas…
:))
cyz: esimeses lõigus nagu oleks küsimus ja nagu ei ole – kahjuks ei ole suuteline sealt siiski küsimust välja peilima.
Kui on lihtsam mõelda, et olen vabaturu apollogeet, siis äkki on põhjust peatuda selle, mis sinu jaoks tegelikult selle sildi taga peitub. Isereguleerimine tähendab, et tegu ei ole kinnise süsteemiga, mida saab kujundada ainult üks osapool (keskvõim), kellel on kalduvus eelistada kas võimulolijaid või võimule lähedal olijaid. See tähendab vähem piiranguid konkurentsi tekkimisele ja vähem takistusi individuaalsetele algatustele.
Toimivad turud saavad eksisteerida ikkagi institutsionaalses keskkonnas, kus võimalused on enam-vähem võrdsed. Libastumise lause iva jäi mulle praegu kahjuks arusaamatuks.
Omand ei pea olema individuaalne (Elinor Ostromi töö ja looming) ja ma piirduks materiaalse (excludable goods) omandiõigusega. Patendid on valdaval enamusel juhtudest aga üleliigsed (Boldrin ja Levine “Against intellectual monopoly”). Neil on omad plussid, kuid praegusel kasutamise viisil on neil rohkem miinuseid.
Hajutatud ressurssidele, mille taga on meist olenematud protsessid, on võimalik omandiõigused määrata läbi enam-pakkumise kui selleks on soov. Võimalusi on ka teisi, kuid see oleneb juba rohkem konkreetsest ressursist.
CO2 kvoodid on mõttetult keeruline ja manipuleeritav süsteem, kus tehakse tsentraliseeritud otsuseid ja erandeid. Minu eelistatud alternatiiv oleks CO2 maks, mis kompenseeriks negatiivseid välismõjusid. Taolise süsteemi manipuleerimine oleks oluliselt keerulisem ja nähtavam.
Omandiõigust ei ole samblaliigile samas kui mingil territooriumil olevale samblale võib see täiesti olemas olla (eramaal kasvatatud mets on kellegi omand) ja aktsionääride koosolek ei puutu lihtsalt asjasse.
Turud ei ole täiuslikud, kuid neisse on sisse ehitatud tagasisidemehhanism pidevalt muutuvate hindade näol, mis võimaldab integreerida nii muutuvat institutsionaalset keskkonda kui ka tehnoloogiat ja suhtelisi eelistusi. Tsentraliseeritud süsteemi on märksa lihtsam kujundada piiratud kitsa ringi huvidest lähtuvalt.
aguirres: Nii lihtne on teha alusetuid üldistusi ja lahta groteskseid lihtsustusi ilma asja sisuse süvenemata. Ja kui sellest väheks jääb, siis võib ju alati hakata tegema järeldusi mitte argumentidest vaid inimesest. Rõõm lugeda, et sa Tõeni oled jõudnud ja seda teistega jagada raatsid. Jätka sama õpetlikus vaimus.
Nähtuste algolemus on lihtne. Situatsiooni püütakse keerulisena esitada teatud eesmärkide saavutamiseks – kaardilauas ei ole võimalik lihtsalt rikastuda, kui poleks vabatahtlike või vähem vabatahtlike rumalaid, keda lüpsta.
Igaüks võib mõelda mida tahab. Ma ei väida, et kuulutan TÕDE.
Küll on mul aga jätkuvalt raske aru saada tiirasest kiindmususest liberaalkapitalistlikku maailmakorda ning selle ägedast igapäevasest pealesurumisest, ehkki aeg oleks EDASI LIIKUDA. Sest küsimus ei ole ideoloogias, vaid REAALSUSES – planeet Maa taustsüsteemis.
MIHKEL RAUD sõnastas selle VANKUMATU TENDENTSI ühes oma Eesti Päevalehe koluminis väga tabavalt: “Eestis on tema iseseisvumise esimestest päevadest valitsenud ettevõtluse fetiš. [….] Iga majandushariduseta hüsteerik, kes üritab ettevõtluse kõrvale (saati siis asemele) midagi muud leida, on paremal juhul idealistlik ullike, halvemal Kremli agent. […] Tilluke talumatu kliimaga maatükk ja käputäis ärahirmutatud inimesi, kelle jaoks tähendab isegi ametiühingusse kuulumine rahvuslikku reetmist.”
jüri: nn esimeses lõigus ei olnud tõesti mingit küsimust, oli vaid viide taustale ning võimalustele erinevaid taustsüsteeme integreeritult inimtegevusse hõlmata. minuarust on see võimatu, võttes näiteks kasvõi ainult “ökoloogiliselt õiglase” hinna, me ei suuda seda mitte kunagi adekvaatselt hinnata, see oleks võimalik vaid täiesti sünteetilises-tehislikus süsteemis kus me ise kõike manageerime ja käigus hoiame. me oleme oma olemuselt (puht metabolismi seisukohalt) dissipatiivsed. ja seetõttu ei saa olla, kui suht vulgaarselt väljenduda, ilma raiskava mõjuta tegevusi. Inimesele ainuomane on veel see et ta kulutab meeletult palju rohkem ressursse ja energiat kui tal on vaja oma üleoleku tõestamiseks (ei ole idealist ega teab kes veel, loomulikult on vaja teatavat üleoleku-eelist-kohastumust vms omada et ellu jääda) ülejäänud loodusest. aga kuna see on veidi kõrvalteem siis ma seda siinkohal ei tahaks edasi arendada.
iseregulatsioon kui selline on tõesti lihtne ja ilus ning lubab teatavat paidlikust. iseregulatsioon, nagu termingi ütleb, reguleerib sisuliselt süsteemi ennast aga mitte midagi muud, eriti väljunditmis kiiret vastust ei põhjusta. see pruugi tööta enam keerumaks muutuvas ningi ingereerunud süsteemis, kus on palju erinevaid iseregulatsioonimehhanisme milledele antavad signaalid ja sealt vastuvõetavad signaalid on kodeeritud erinevalt, st kui isereglutsiooni tekitavad seosed-mehhanismid on madalama tasemega kui terviksüsteem ise. bõrsiindeks ei ütle ühelegi teisele liigile mitte midagi, ei ütle vist ka paljudele miljarditele inimestele midagi, kes toimetavad omasoodu edasi. organiseerumise näiteks on loomulikult see sama institutsionaalne keskkond. seega turgu, ongi juba eest liide vaba 😉 kadunud, reguleeritakse. turul kujunevast hinnast on vähe et see sobiks kõikide nende keerukate ainevoogude liikumist reguleerima nendes mastaapides millesse inimetegevus on sisenenud
millise vormi võtab organiseerumine, st antud juhul inimühiskondade institutsionaliseerimine, sõltub sellest mille “vastu” (või kes tahab olla positivist võib kasutada ka “poolt”) see on toimunud. need põhjused on olnud ja on palju madalamal tasemel kui seda biosfääri toimimine ning seda reguleerivad mehhanismid. ja seetõttu ei suuda need institutsioonid raamidesse suruda ebakohaseid tegevusi mis kahjustavad üldisemat süsteemi. kasvõi see tants ja trall mis käib CO2 ümber on tegelikutl niivõrd halenaljakas, kuigi probleem on tõsine ja osaliselt sobiks ka katusküsimuseks et teadvustada üldisemat pilti. aga milleni jõutakse on ülim politiseeritus, nägelus – võibolla on see siis kah see iseregulatsioon mis lõpuks helge tuleviku toob .
see omadiküsimus on kah päris pikk teema, võibolla kui kunagi aega on saaks seda ka arutada. huvitav vaid et miks viidatud proua uuris vist palju nn traditsionaalseid kultuure ja mitte oma algo-ameerika omandisuhteid (anglo-ameerika arusaamadest on minuarust ka austatud oponendi mõtted vist paljuski kantud ja mulle need väga ei imponeeri oma liigse individualismi kaldumisega). minuarust individuaalselt võiks inimene omada oma keha ning kõike sellega kaasnevat, eriti oma tahet, mõistust jne, pluss ebaolulist nipet näpet veel :-), isiklikult mitte palju rohkem … kollektiivne omad, ei vaidle, kuigi inimesed võiks tunnetada oma piire et mille omamisest jõud üle käib ja millest mitte.
me ei räägi kolhoosidest, eks ole 😛 ja ma ei ihale mingi tsentraliseeritud keskvõimu järele, kuigi kui me vaatame teatavaid (ise)organiseerumise viise looduses (hulkraksus teke, ühiselulised elukad siis rumal küll aga tekivad viited tsentraliseeritusele, aga kui lähemlat seletada siis ikkagi veidi teises kontekstis kui siin mõledud).
“Turud ei ole täiuslikud, kuid neisse on sisse ehitatud tagasisidemehhanism pidevalt muutuvate hindade näol, mis võimaldab integreerida nii muutuvat institutsionaalset keskkonda kui ka tehnoloogiat ja suhtelisi eelistusi. Tsentraliseeritud süsteemi on märksa lihtsam kujundada piiratud kitsa ringi huvidest lähtuvalt. ”
Küberneetika algtõde: kui ei kulutata energiat harmoonia ja korrastatuse loomisele, siis süsteemi entroopia kasvab. Ja üldiselt: enam korrastatust põhjustab üha rohkem korrastatust.
Siit koorubki isereguleeriva turumajanduse paradoks ning põhjus, miks see mudel reaalsuses isegi statistilise vea piires ei suuda kaua toimida:
1) TAGASISIDE MEHHANISM hälbub üsna lühikese ajajooksul just selle tõttu, millele viitasin ülevalt teises postituses. TURUOSALISTE INFORMATSIOONI KÄITLEMISE JA TAGASISIDESTAMISE mehhanism ei allu positiivse tagasisidestamise printsiibile. Kasvav süsteemientroopia võimendab seda üha enam.
2) vanaturust saan üsna ruttu TELEFONIMÄNG, mille lõpptulemus on halvasti etteaimatav, seega kuna puudub TAGASISIDE VÕIMALIKU LÕPPSEISUNDI SUHTES teatud ajavahemiks, EI OLE KA VÕIMALIK POSITIIVNE TAGASISIDE, mis TURGU ÕIGES SUUNAS (stabiilsuse) REGULEERIKS.
3) REGULEERIMISTÖÖ teevad lõpuks ära ikkagi INSTITUTSIOONID – VAATA VIIMAST MAJANDUSKRIISI
4) Kui lõviosa regulatsioonist jääb ikkagi RIIKIDE kanda ja kulud NUHELDAKSE MAKSUMAKSJA KAELA, siis excuse my french miskrdi vabaturumajandusest me üldse räägime!?!?
Sa kirjutad, kuid ei ütle tegelikult midagi (nähtuste algolemus-mis nähtus? püütakse esitada-kes? kaardilaud-millest käib üldse jutt? positiivne tagasiside -). See, mida sa enda kommentaarides serveerid, ei ole reaalsus vaid sinu tõlgendus sellest – see ei saagi teisiti olla. Lisaks veel väga kitsas ja ühekülgne tõlgendus.
Mihkel Raud teeb igasugust pulli nagu ka Juur ja Kivirähk ning neid on alati lõbus lugeda. Ainult, et Juur ja Kivirähk pole sedavõrd endast sisse võetud.
Arvamusi on igasuguseid ja mõned neist on lihtsalt poleemilised liialdused.
Kui sa vastuolulised enda viimases kommentaaris ei märganud, siis viimane aeg oleks lahmivast abstraktsusest loobuda konkreetsuse kasuks.
Minu nägemus finantskriisist on kirjas siin:
Click to access Finantskriis2008.pdf
Aga valgusta meid edasi. Huvitav on lugeda.
cyz: Kuidas kujuneb ökoloogiliselt õige hind?
Kirjandus, kunst ja muusika ei ütle ühelegi teisele liigile samuti midagi. Enamus inimkonna saavutustest ei ütle enamusel inimkonnast midagi. Kas see teeb nad vähem väärtuslikuks?
Paku midagi turu asmele “keerulist ainevoogude liikumist reguleerima” – äkki selgub, et ülejäänud variandid on märksa problemaatilisemad? Ma defineerisin enda arvates vaba turumajanduse ära, kuid sa pole vaevunud sama tegema reguleerimisega – kes, kuidas ja mida.
Minu jaoks on üks huvitavamaid küsimusi, mis võimaldab institutsionaalseid muutusi (Douglass North on abiks) ja uute teadmiste ja informatsiooni integreerimist institutsioonidesse. Keskvalitsuste (avaliku valiku probleemid) huvid on märksa kitsamad ja nendega tegelemine keerulisem kui hajutatud detsentraliseeritud süsteemis. Sina näed politiseeritud nägelust, mina näen erinevate huvide, eelistuste, harjumuste, väärtuste ja kommetega inimesi üritamas leida parimat võimaliku lahendust kollektiivsele probleemile. Või on sul midagi muud välja pakkuda?
Kas sa heidad Ostromile ette seda, et ta ei tegelenud kõigega? Anglo-ameerika institutsioone on kõige rohkem uuritud ja Ostromi suhteline eelis ning huvid olid tänuväärselt laiemad kui üks kultuuriruum. Ostrom on öelnud, et teda huvitab institutsionaalsete vormide paljusus ja see, kuidas, millised ja mis viisil nad ühes või teises konttekstis toimivad või mitte.
Mis on liigne individualism sinu jaoks? Mis on ebaoluline nipetnäpet?
Ükski süsteem ei ole täiuslik, kuid mida ma ei näe on alternatiiv, mis suudaks ligilähedsaseltki sarnaseid funktsioone täita kui võimalikult vaba turumajandus. Ma olen enda arvates pragmaatik ja ei pelga ära vajadusel reguleerimist ega piiranguid, kuid abstraktsel tasemel jäävad taolised diskussioonid alati puudulikuks. Sinu enda jaoks muutuks nii mõnigi küsimus selgemaks konkreetses konttekstis.
Kahjuks ei näe põhjust pikki diskussioone anonüümsete inimestega arendada. Kui soovid tõesti diskussiooni, siis vabalog -at- gmail com.
@ herr Saar
Kulla sõber, kui jäi abstraktseks, siis hea lugemismaterjal on Wiener – tänu kelle revolutsioonilistele töödele me siin saamegi baidiridu vahetada. Kommentaariruum jääb pisut lühidaks tema teeside lahti seletamiseks 🙂
Sinu jutt finantskriisi tekkepõhjustest on ilus ja kõlbab igaljuhul mõne toreda tasulise Kiisuülikooli diplomitööks :). See on muidugi tore, et osatakse õhinal toredaid päheõpitud postulaate poolveenvalt esitleda, kuid reaalsusega on sellel muinasjutul pigem vaid narratiivne seos.
Elu ja majandust ei kujunda majandusteoreetikute märjad unenäod, vaid INIMESED, nende käitumuslikud otsused ja reaktsionism. Inimeste otsused on aga suunatud nelja faktori poolt:
1) informatsiooni omastamise võimest
2) informatsiooni tõlgendamise iseärasustest
3) tõlgenduse tagasisidestamisest (reaktsioon)
4) neid kolme eelnevat mõjutavad isikuomadused
Pigem naiivne on arvata, et määrava osa turuosaliste KÄITUMIST KUJUNDAVATE, MÄÄRAVATE isikuomaduste loetelu (punkt 4.) jääb julguse, headuse, aususe, kaastunde ja abivalmiduse sektorisse.
Pigem ikka sinna: kadeduse, auahnuse, ihnuse, valelikkuse, arguse sektorisse.
(Vastasel juhul ei vajaks me ju seadusi, regulatsioone, ettekirjutusi).
Lihtsalt öeldes, ja siin pole midagi uut, on vabaturumajandus ning kapitalistlik ideoloogia ahnitsemise poole kaldu.
Seda ideoloogiat toidab ühepoolne kokkuleppe, et ahnitsemise suuruse määras ning ahtnisemise viisi valikul (niikaua kui JOKK) oleme kõik vabad.
Kui aga paati kõvasti kreeni ajada, siis see läheb lihtsalt ümber – selline on paraku maailmakord.
Lõpetuseks võiks sind ennast parafraseerida:
“Inimühiskond pole kapitali poolt täiuslikkuseni aheldatav vaid pidevalt arenev, õppiv ja muutuv kooslus, kus peab olema vabadus katsetada ja proovida õiglasemat ning harmoonilisemat elukorraldust, mitte ainult alluda ja kuuletuda töö- ja laenuandjale.”
😀
mis sellel anonüümsel diskussioonil viga on, mind ei huvita absoluutselt teie isik (sry, jah selline väide on paljudele eneseteadlikele inimesele veidi solvav, aga nagu ma ütlesin teie isik ei huvita nii et ärge võtke isiklikult)
väga lühidalt.
– vähemalt muusika, seda helide kujul, võib teistele liikidile öelda küll üht kui teist …
-kas sõda on samuti tegevus: erinevate huvide, eelistuste, harjumuste, väärtuste ja kommetega inimesi üritamas leida parimat võimaliku lahendust kollektiivsele probleemile?
-Ostromile ei heida ma midagi ette pigem vastupidi ma arvan et tal oli palju kergem uurida neid nähtuseid traditsiooniliste kultuuride peal kui kasvõi anglo-ameerika kultuuriruumis, sest selles prevalveerib individualism ning üksikule indiviidile kinnistunud eraomand ning selline süsteem ei saagi adekvaatselt reageerida üldistele ning hajusatele ressurssidele
-kogu minu jutu mõte on et nn lääne tsivilisatsioon, vaadates toimuvaid arenguid ei saa konkreetses situatsiooni hakkama, jõuame tagasi selle retoorilise ning poleemikat tekitanud lauseni: Capitalism may collapse …
-mida asemele pakkuda, inimtsivilisatsioone erinevate institutsioonidega on praegugi mitmeid… eks seda näitab ilmselt ainult aeg, rahvastiku kasvukiiruse järgi võib mõned potentsiaalsed ka välja valida… komplekselt ma ei näe lääne tsivilisatsioonil mingit eelist, mis sest et mulle paljud, eriti vaimsemasse (mitte segi ajada religiossusega, ma olen vääramatult teadusliku maailmapildiga inimene) poolde kuuluvad väärtused väga meeldivad ja näen et neis teistes alterntiivides selliseid võimalusi eneseteostuseks nagu meil praegu võimalik on
viimane lause läks veidi sassi … lisame stringide reale
#selliseid võimalusi eneseteostuseks nagu meil praegu võimalik on
,
pole
kõike head diskussioonis osalenutele!
aguirres: kui cum laude magistrikraad Lundi ülikoolist (maailma top 100 ülikooli hulgas, stabiilselt) on “tasuline kiisuülikool”, siis ma ei tea…meie reaalsused on lõplikult lahknenud.
Aga jaga meile veel enda valgustatud tarkust, ega sa peale enda kellegi halba ei tee.
kui cum laude ja lausa magister ja lausa Lundist – kuidas nii nii hirmsasti võisin ma eksida.
“kiisuülikool” – silly me…
Aga tubli, tubli, tähtis on, et endal oleks selline ülev tunne nagu lihtliikmel peale parteibossi aastapleenumil peetud kõnet 🙂
Lihtsalt teema lõpetuseks, vblla suudavad siiski kõrgestiharitud magistrihärrad oma hallid ajurakukesed liberaaldoktriinide retsiteerimise vahepeale tööle panna. Kapitalistliku vabaturumajanduse põhiline paradigma seisneb selles, et ükski turge kujundav ja oma tahtele allutav suurkorporatsioon ei VASTUTA TÄIEL MÄÄRAL enda tegevuse TAGAJÄRGEDE PÄRAST, EI SOTSIAALSES (finantskriis) ega KESKKONNA PLAANIS (ökokatastroofid).
Nõnda nagu pankrotistunud ning maksumaksja rahaga uuesti kokku klopsitud suurpangad ei jätnud hüperboonuseid põhjakursile viinud juhtiedele välja maksmata, kavatseb ka kriminaaluurimise all olev BP oma aktsionäridele dividendid välja maksta: http://www.e24.ee/?id=270870 — loomulikult tuleb seda kiirelt teha, sest võlanõue, mis ökokatastroofi eest arvestatakse lööb gigandilt ilmselgelt jalad alt.
See on elevant elutoas, mida suudavad maailmapoliitika kujundajad suurepäraselt ignoreerida… eelkõige sellepärast, et see täidab nende enda ISIKLIKU ülima heaolu eesmärke.
Mistõttu jääb mulle eriti arusaamatuks, sinu vabablogi kapitalistiku vabaturumajanduse propaganda, kuna vaevalt sa ise eelmainitud eliiti kuulud ja sellest üllistustööst mingit isiklikku hüvangut välja pumpad…
Tuli meelde üks quote:
Classic economic theory, based as it is on an inadequate theory of human motivation, could be revolutionized by accepting the reality of higher human needs, including the impulse to self actualization and the love for the highest values.
Abraham Maslow