Avalik kiri Vormsi rahvale plaanitud tuulepargi kohta

Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.

Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?

Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.

Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.

Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.

Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.

Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.

On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.

Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.

Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.

Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.

Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.

Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?

Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.

Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.

Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.

Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.

– – –

Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…

1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt

2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega

Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!

Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.

Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.

Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.

18 Vastust

  1. Nõustun täielikult loo autoriga. Selleks, et see arvuti siin töötaks, internet eksisteeriks, et toas oleks valgem kui küünal seda võimaldab, selleks kõigeks on kasutatakse põlevkivist toodetud elektrienergiat. See hoone siin, need asjad, materjalid ega toit ei kasvanud siin looduslikult, vaid toodi siia väga kaugelt, selleks kasutati naftat. Hetkel tundub, et inimkond on leidnud energia saamiseks “konteineritäie kala” (fossiilsed kütused) ja nüüd, kus see konteiner hakkab tühjaks saama, tuleks hakata usinasti “õnge” meisterdama.

    Ka minus tekitab tuulegeneraatorite nägemine imetlust. Ideaalvariandis paneksin ma oma tahahoovi ise oma isikliku tuulegeneraatori püsti ja kruviksin päikesepaneelid katusele. Elektrivõrk jääks ainult tagavaravariandiks. Kui kokkuleppele jõuda, võiks teha seda ka naabriga kahe peale või külakollektiiviga või vallaga. Kui investeerida rohkem, ehitada võimsam tuulik kui endal vaja läheks, siis oleks elektrienergia müümine lisasissetulekuks neile, kes on endale sellise “õnge” valinud ja lisaväljaminek neile, kes tuulikut ei taha ja on otsustanud seda “kala” “õngemeestelt” osta. Mida lähemale saabub selle “kalakonteineri” ammendumine, seda rohkem tõuseb “kala” hind ja seda rohkem hinnatakse neid, kelle käes on “õng” ehk energia tootmise vahendid (tuulepark, tuumajaam, biokütuse tootmine ja kasutamine, päikeseenergia jaam).

    Loomulikult ei ole õiglane, kui “õngemees” ei saa “õnge” hoidmise eest mingit tasu lihtsalt selle tõttu, et “õng” kuulub kellelegi teisele. Elektrimüügist saadav tulu peaks jagunema asukohavalla ja projektiomaniku vahel. Või kui vald on liga suur üksus, siis võiks ka nii olla, et kõik majapidamised, kust tuulik on näha, saavad elektrihinnalt soodustust vastavalt tuuliku kaugusele 10-60%, ja need kinnistud, kust tuulikut on kuulda, saavad omal valikult kas elektri 90% soodsamalt või siis kompensatsiooni mingi summa ulatuses. Viimasel juhul oleks tuuliku omanikul huvi kasutada võimalikult madala müratasemega ja võimalikult hea tootlikkusega tuulegeneraatoreid. Peaaegu et tasuta elekter meelitaks tuulikute alla aga igasuguse energiamahuka tootmise, näiteks elektriautode laadimise.

  2. “Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. ”
    ………………………………………………………………

    Tuuleparkide kõige põhilisemad halvad mõjud on ju hoopis infraheli (mida kõrvaga ei kuule), madalsageduslikud elektriväljad, madalsageduslikud magnetväljad ja madalsageduslikud elektromagnetväljad ning väga suurte tuuleparkide puhul ka televisioonilevi kadumine kogu piirkonnas (mida kõike ju samuti kõrvaga ei kuule), mistõttu kuuldamatu madalsagedusliku müra lindilt ette mängimine pole kuigi hea idee.

    Tõenäoliselt infraheli ja ülalmainitud elektromagnetiliste nähtuste tõttu kaovad tuulepargi mõjualast reeglina linnud. Mõjualast läbi lennata nad võivad, kuid pesitsema ei jää.

    Vormsilased võiksid ehk mõelda et ehk on linnud mõnes asjas targemad kui inimesed ning ehk on ka inimeste tervisele kasulik saarelt lahkuda lindude järel kui sinna peaks püstitatama tuulepark.

  3. Lp Mati Kokk, missugusest allikast pärinevad Teie andmed ja väited? Siis saaksime edasi arutleda.

  4. Ka minus tekitasid tuulegeneraatorid kunagi imetlust ja olin nende entusiastlik poolehoidja. Veel 5 – 6 aastat tagasi kirjutasin ja avaldasin teksti, milles kiitsin tuulikutega energiatootmist.

    Kuid pärast seda kui olin lugenud kui tohutu palju kahju teeb tervisele tuulikute infraheli ja et see infraheli levib ning teeb tervisele kahju veel kuni vähemalt 10 kilomeetri kauguseni tuulikust, olen muutunud tuulikute vastaseks. Sain ka ise elada nädala ühes hotellis, mille toa aknast mõnesaja meetri kaugusel meres olid tuulikud – nädala võib hädaga pooleks ära kannatada, kuid koduks selline koht raudselt ei kõlbaks.

    Tegelikult on olemas väljapääs – tuleb lihtsalt hakata tootma selliseid tuulikuid mis ei tekita infraheli ja elektromagnetilisi häireid. Sellised tuulikud on võimalikud ja neid on isegi juba müügil.

  5. Missugust teadustööd Te lugesite infraheli levi ja tervisemõjude kohta 10 km kaugusele? Palun kas saate anda viite?

  6. Jah, Euroopas on avaldatud hulgaliselt soliidseid teadustöid, mis kinnitavad et suurte tuulikute infraheli levib vähemalt 10 km kaugusele tuulikust ja kaugemalegi. Ma loodan et mõnel teisel päeval saan siia riputada lingid mõnele tööle, täna pole mul aega et neid töid üles otsida oma arvuti kettalt.

    Tuulikute infraheli mõõtmiste puhul Euroopas on olnud kõige suuremaks probleemiks tuvastada et mingi konkreetne infraheli on pärit just nimelt mingilt konkreetselt lähimalt tuulikult, mitte aga muudelt kaugematelt Euroopa tuulikutelt, sest tuulikute infraheli levib (ja säilitab mõõtmisteks piisava tugevuse) tegelikult isegi sadade kilomeetrite kaugusele. Euroopas on tuulikuid aga igal pool. Siiski vähemalt ühel juhul on Saksamaal õnnestunud tõestada infraheli levi 10 km kaugusele ühest konkreetsest suhteliselt eraldi seisvast tuulikust.

    Samuti on artikkel ühes akadeemilises akustikaajakirjas, milles mõõtmiste alusel näidati et ühe konkreetse Norras asuva tuulepargi poolt tekitatud infraheli oli mõõdetav ca 1000 km kaugusel Rootsis.

    Kui aega saan, loodan siia riputada ka lingi ühele uuringule tuulikute kahjulikust mõjust inimese tervisele 10 km kaugusel tuulepargist.

    Siin on aga Suurbritannia kogemus tuuleparkide mõjust televisioonilevile:
    http://www.pagerpower.co.uk/downloads/PagerPowerIEA290307Irene.pdf
    Seal on kirjas et televisioonilevi häiritus ulatub hullematel juhtudel 20 kilomeetrini tuuliku taha.

    BBC-l on välja töötatud juhendmaterjal tuuleparkide arendajatele, aitamaks neil kalkuleerida televisiooni vastuvõtu häirete geograafilist ulatust:
    http://www.bbc.co.uk/reception/info/windfarm_tool.shtml

  7. Infraheligeneraatorit on kasutatud suure eduga kalade eemalepeletamiseks tuumaelektrijaamade jahutusvee veehaaretest ja hüdroelektrijaamade turbiinikanalitest:

    http://oceanengineering.blogspot.com/2007/05/infrasound-and-fish.html

    Võib arvata et sama edukalt nagu see generaator, peletaks ka Vormsi tuulikute infraheli saarelt minema mitte ainult linnud, vaid ka kalad Vormsi rannamerest.

    Samas teame et meri tekitab vahel ka looduslikku infraheli, mis on arvatavasti inimeste merehaiguse tegelikuks põhjuseks. Huvitav oleks aga teada kuidas suhtuvad mere looduslikku infrahelisse meres elavad kalad.

    Mul endal ei oleks probleemiks elada tiheda liiklusega Sõpruse puiestee või Endla tänava ääres või isegi raskete rongidega raudtee ääres. Aga tuulikute madalsagedusliku undamise eest ma põgeneks tuhatnelja.

  8. Toetudes internetist vabalt kättesaadavatele materjalidele toon siia vastukaaluks lingi Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi teadlase Inge Roosi ettekandele, mille slaid 27 on selline: “Tänapäeva moodsate generaatorite poolt tekitatava müra võib lugeda väheoluliseks. Mis puudutab madalsageduslikku (infraheli) müra, mida inimkõrv sageli ei kuule, kuid mis võib mõjuda loomadele ja lindudele, siis eesrindliku tehnoloogiaga tuulegeneraatoritel on ka see viidud miinimumini.”
    http://deepzone2.ttu.ee/soojus/loengud/roos/Loeng%207%20b%20Taastuvate%20keskkonnamojud.pdf
    Mis puudutab seda, kas on võimalik luua spetsiaalseid ifraheli generaatoreid, millega loomi mõjutada – siis jah, kindlasti on võimalik. Antud juhul aga on vaja hinnata, kas Eestisse plaanitud generaatori tüüpide puhul on infraheli levik määratletud ning missugune on selle tervisemõju ning mõju telekommunikatsioonile. Seda käsitleb KMH. Aga ilmselt on koht ka täiendava teaduskirjanduse tsiteerimiseks, mis peab pärinema kindlasti viimastest aastatest.

  9. Ma pidin peaaegu toolilt maha kukkuma kui hakkasin lugema viidatud Inge Roosi hosiannat tuuleenergiale. Ja seda õpetatakse TTÜ soojustehnika instituudis?

    Lugegem mõningaid “pärleid” :

    Tuuleenergia põhieelised:

    1) Odavus – tuul suudab konkureerida
    tuumaenergia, kivisöe ja gaasiga.

    Tule taevas appi, Inge, kas sa pole siis kuulnud midagi tohututest subsiidiumitest tuuleenergiale.

    2) Varustamiskindlus ja bioloogiline mitmekesisus.

    No comments.

    Ma ei hakka rohkem seda “loengut” kommenteerima vaid ütleks mõne sõna antud blogi artikli kohta. Ma puudutaks vaid ühte tuuleenergiaga seotud aspekti. Ja see on selle hind. Ilma subsiidiumiteta. Levinuim põhjendus praegu on et tulevikus, fossiilkütuste ammendumisel, kui elektrienergia hind hakkab järsult tõusma muutub tuuleenergia konkurentsivõimeliseks hinna poolest. See oleks nii kui tuuleenergeetika suudaks toimida iseseisvalt, ilma muude allikate toetuseta (kompenseerimine tuulevaikuse korral). Kuid paratamatult peab tuuleenergeetikat toetama muu energeetika ja viimase kallinedes kallineb paratamatult ka esimene. Ma väidan, et tuuleenergia ei suuda ka tulevikus iseseisvalt olla kunagi konkurentsivõimeline ja tal saab olla ainult lokaalne tähendus ning me kõik peame selle üheskoos kinni maksma.

  10. Üldiselt saame tuuleenergia puhul rääkida sellest 10-20%, mille olemasolevad võrgud suudavad vastu võtta. Samas ma näen kindlalt tulevikku elektritranspordi arengus ja akude laadimises tuuleenergia baasil. See võimaldab tippe siluda, aga tuleb oodata veel salvestustehnoloogiate arengut. Sooviyan vaadata Enn Lusti salvestatud ettekannet http://www.ut.ee/590925, nüüd juba aasta vana, aga ikkagi. Küsimus on, kuivõrd tuuleenegial põhinevad lahendused saavad olema rannikualade ja saarte arenguvõimalusteks. Mis puudutab subsiidiume, siis eks teisel kaalukausil ongi fossiilkütuste reostus + jääkreostus ning tuumaenergeetika pikk planeerimisaeg + riskid, tuumajäätmete küsimust ma ei ületähtsustaks, sest käitluseks luuakse spetsiaalsed fondid – Soomes ja Rootsis on sinna juba aastakümneid vahendeid kogutud ning alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem saavad kõrgradioaktiivsete jäätmete lõpphoidlad valmis. Aga selge on see, et baasjaama(de)ks tuleb teha valik põlevkivi, tuumaenergia, biomassi ja impordi hulgast ning nende kombinatsioonidest. Samas transpordisektori üleminek elektritranspordivahenditele toimub niikuinii – miks mitte olla pioneeriks, mitte järelejooksjaks?

  11. “Küsimus on, kuivõrd tuuleenegial põhinevad lahendused saavad olema rannikualade ja saarte arenguvõimalusteks”

    Vabandust, aga hetkel on õhus kaks tugevat case`i, mis näitavad, et tuuleparkide rajamisel ning rannikualade ja saarte arenguvõimaluste vahel igasugune seos puudub.

    Hiiumaa tuulepark, mis rajamisel müüks kogu oma elektri väljapoole ning Vormsi tuulepark, mis teeb seda sama.
    Mõlemal juhul asuvad kasusaajad väljaspool kogukonda.

    Aulepa tuulepark, mis läbi häda suudab nüüd VIST midagi kohalikule turule müüa, on sellises seisus, kus liigendite mürataseme tõttu peab arendaja hakkama teostama liikuvate osade vahetustöid.

    Kokkuvõttes, ei maksa segamini ajada raamatupidamuslikku (maksumaksja toetus) rohelist energiat ning seda energiat, mille tootmine roheline mingil määral reaalsuses on.

    Sest selge on see, et erakapitali huvi on minimaalsete kuludega maksimaalne tulu. Kui see ei tähenda seejuures kohe-kohe ajalooks saava vanaraua püstiupitamist subsiidiumite väljapumpamise eesmärgil, siis söön ma oma mütsi ära.

  12. Minule teadaolevalt hiidlased tegelevad väga tõsiselt just nimelt sellega, et peamiseks kasusaajaks oleks kogukond. Nendest ‘õhus case’idest’ on esimene ammu ära langenud just nimelt kohaliku vastuseisu tõttu. Võiks ikka minu juttu ka lugeda – tuulepargid tekivad siis ja ainult siis, kui kohalik kogukond neist kasu saab ja aktsepteerib. Mina lihtsalt näitan, et toimub üleerutumine kardetud keskkonnamõjude tõttu – mida kõike ei mõelda välja eesmärgiga hoopis arendajale öelda, et kohalik kogukond teda ei aktsepteeri.

    Lisaks erakapitali huvist ja soovidest. Palun näidata viisid, kuidas arenguprojekte läbi viia ilma erakapitali kaasamata. Kas me peaksime ühiskonnakorda muutma, et midagi tehtud saaks?

  13. Sellest ju jutt ongi, et hetkel ei ole ühtegi näidet Eesti pinnalt tuua, kus kohalik kogukond kasu saaks tuuleparkidest või et saadav tulu kaaluks üle pikaajalised keskkonnamõjud.

    Mis puudutab Sinu viidatud Kirde-Eestile, siis seal tuleb kogukonnast lugeda kaevandamisesega seotud töökohti ikka neljakohaliste numbritega.

    Väide, et tuulepargid tekivad ainult siis, kui kohalik kogukond nendest kasu saab, on küll äärmiselt ilus ning põhineb ilmselt illusioonil, et Eestis toimib täiel määral rahvademokraatia, kuid kahjuks ei kattu see “päris elus” realiseerinud parteimajandusliku eliitjuhitava pseudodemokraatliku valitsemiskorraga…

    Ja vastuseks viimasele küsimusele viiside kohta, kuidas arenguprojekte ilma erakapitali kaasamata läbi viia:
    vabatahtlike ühendused, kelle esmane eemärk ikkagi on eelkõige vajalike muutuste läbi viimine, mitte niivõrd oportunistlik viisaastaku plaanil põhineva lühiajalise maksimaalse kasumi välja pumpamine ning seejärel rändtirtsuna järgmisele “võimaluste väljale” liikumine.

  14. Ahjaa. Ja kui üldse rääkida “rohelisest energiast” või õigemini: “võimalikult rohelisest energiast”, siis ainus märksõna on siin: turumajanduslikest tõmbetuultest eraldiseisev DETSENTRALISEERITUD energiatootmine…

    … ja siinkohal on küll väikesed leibkonna-kogukonna tuulik-laine-“river side small hydro”-päikesepatarei-biokütus jms integreeritud süsteemid.

  15. Jah, aga… Teaduspoolelt vaadates on Eestis varsti tekkimas masinapurustajate liikumine. Me kardame paaniliselt iga asja, millel on mootor, generaator jne. Suur osa ohtudest, mida nähakse, on kas üle võimendatud või siis üldse absurdsed. Teadlased vilistatakse välja – kui te teaduslikku juttu ajate, järelikult peate olema arendaja poolt äraostetud. Iga ettevõtja motivatsioon on ainult üks – kasumiahnus. Kuhu me selliste argumentidega siin riigis jõuame? Rõhungi sellele, et teeme valmis idealistlikud mudelid, kus kohaliku kogukonna huvid on arvestatud. Isegi vabatahtlike ühendus realiseerub varem või hiljem ikkagi ettevõttena. Aga need idealistilkud mudelid ei tohi falsifeerida mingi tehnoloogia tegelikke mõjusid. Kui me rahva saame taha ainult teaduslike falsifikatsioonidega, siis pole hiljem ka neil vabatahtlike ühendustel midagi teha, sest kohalik tavaelanik tõepoolest arvab, et tuulegeneraator solgib täielikult ära põhjavee.

  16. Täiesti nõus.

    Nägemine valgus, mittenägemine pimedus!🙂

    Kuid sellel masinapurustajate liikumisel (mis ju isenesest on ka pisut paaniline väljend), on omad kindlad sotsiaal-majanduslikud põhjused — sajandeid on kestnud kogukondadele välisjõudude domineerimine ning propagandistlik lõksupüüdmine: ristiorjandus, siis pätsuaegne totalitaarkapitalism, mis päädis ideega, et “miks ei võiks töötud tasuta tööd teha”, siis nõukogudeaegne totalitarism, koos oma progressi märgade unenägudega ning nüüdse hästikiidetud ortodokselt taastoodetud kauboikapitalism — nendest režiimidest laetud geneetiline mälu väljendubki aeg ajalt üsna spastilistena näivate “not-in-my-backyard” pursetena.

    Viiendat põlve rannaelanikuna tahaks küll vahel väljenduda, et tunnen ennast indiaanlasena, kelle maalt on valge mees kolm korda kulda leidnud….

  17. Rõõm on lugeda asjalikku arutelu tuuleenergia teemal. Ka meie Vormsil arutame erinevaid lahendusi, millest üks oleks valla ja kogukonna poolne planeering. Ei saa ütlemata jätta, et väike vald vajab oma eksporti. Tuuleenergia balansseerimiseks on midagi veel vaja ning on olemas mitte ainult sooja-elektri koostootmisjaamad, vaid ka jaamad mis kasutavad peaaegu kogu soojuse elektrienergia tootmiseks ning põletavad biomassi, mida vähemalt Vormsil leidub suures külluses.

    Arvan, et esimene samm tulevaseks detsentraliseeritud elektritootmiseks on selliste tootmisüksuste tekkimine eri kohtadesse. Siis on hiljem, mida lahku lülitada. Subsiidiumid on hetkel vaid hoogu andvaks meetmeks, tegelikult on tuuleenergia sama tasuv kui õli või põlevkivi energia 30 a jooksul.

    Loodan, et lähi aastakümnel näeme ka uut tüüpi meretuulikuid, mis pumpavad hoopis vett ning ei sisalda generaatoreid. Nendest ei kiirga ka sellisel hulgal elektromagneetilist müra ja pumbatud vee kaudu saab elektrit toota stabiilselt 24/7. Ühesõnaga on täna küpseid tehnoloogiaid ja ka palju põnevamaid, mis vajavad veel mõnda aastat. Täna planeerides peame vaatama tegelikult umbes 5 aastat tehnika arengus ette. Edu arutelule ja kõik soovijad on ka teretulnud Vormsi valla sisemise aruteluga liituma, mitte ainult tom’i blogis.

  18. Globaalselt mõtleva üliõpilasena ütleks nii palju, et tõesti kui me tahame jätkata oma ebamäärast tarbimist ja sõltuvust elada meie laste arvelt, on meil kindlasti vaja tuumajaama. Kui tahame aga puhtamat loodust, siis sobib erinevate energiaallikate kasutus sõltuvalt piirkonnast (ehk siis nt Lääne-Eesti peaks energia saama tuulikutest), sisemaal siis nt biomass või ratsionaalses koguses taastumatuid energiaallikaid.

    On selge, et bioregioonideks jaotamine on maailma tulevik, kuid see ei saa alati olla rahvuspõhine (riigipiiripõhine), vaid peab tulenema ikka keskkonnavõimalustest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: