Avalik kiri Vormsi rahvale plaanitud tuulepargi kohta

Minu poole pöördus Elle Vormsi saarelt küsimusega, mida ma arvan sinna tuulepargi rajamise kohta. Selline on minu vastus.

Tuuleenergia kasutamine – kas Vormsi võimalus või oht?

Olen Vormsil käinud vaid korra, 1987. aasta kevadel. See oli geoloogiline ekspeditsioon, mis on siiani meeles – fossiilide otsimised merekaldal, majakas, rändrahn nimega Smen, rõngasristid kalmistul. Kõik oli väga omapärane ja meeldejääv ning kiusatus on kõike seda kümneid aastaid hiljem uue pilguga vaadata.

Kui uue külastuse ajal oleksid saarel tuulegeneraatorid, siis minu arvamus saareelanikest oleks kui tarkadest inimestest, kes oskavad oma ressursse kasutada – sest tuulegeneraatorid pannakse püsti siis ja ainult siis, kui see kohalikele vajalik ja kasulik on.

Ükski inimene meie hulgast ei oska ilma elektrita elada. Iga 100 krooni elektriarvel aga tähendab praegu Eestis 80 kg põlevkivi kaevandamist ja põletamist ning kõiki sellega seonduvaid keskkonnaprobleeme – atmosfääri paisatud gaase, tuhka, kaevandustest välja pumbatud sulfaatiderikast vett. Varem või hiljem aga põlevkivist elektrit enam ei toodeta ning iga inimest peab huvitama, kust elekter siis saadakse. Veelgi enam, ka nafta ja maagaas on maailmas lõpukorral. Lähima paarikümne aasta jooksul näeme me maailmas naftahinna edasisi kõikumisi, bensiini hinna tõus 30 kroonini ja isegi 40 kroonini liitri eest on vägagi tõenäoline. Küsimuseks saab siis, kuidas üldse hakkama saada.

Maailmas on juba väikseid saari, kus kogu transport on üle viidud tuulest akumuleeritavale elektrienergiale. Ka see on Vormsi võimalus – lahendus, mis sobiks järgmiseks 1000 aastaks. Taani, Iisrael ja USA juba arendavad suuri elektriautode rendi ja akulaadimise süsteeme.

Just kõike maailmas toimuvat pika-ajaliselt ette hinnates olen mina kindlal arvamusel, et tuuleenergia arendamine on õige samm. Just see on Eesti rannikualade üks eeliseid võrreldes sisemaaga.

On teada, et hetkel on Eestis tuulegeneraatorite püstitamise taotlusi juba rohkem kui elektrivõrgud jõuavad tootmise juhuslikkuse tõttu ära kasutada. Ja samas on teada, et kohalike elanike protestid järjest suurenevad. Nüüd aga on sedasi, et need piirkonnad, kus arendajad ja kohalikud elanikud kaubale saavad, majanduslikus mõttes ja pikemas perspektiivis kindlasti võidavad. Lisaks otsesele kasule omandavad nad kogemusi, mis tulevikus on ülikasulikud.

Nüüd jõuame tuuleenergia probleemideni. Kõige olulisemad neist on müra ja vaade. Võib-olla olen ma imelik, aga minul teeb vaade tuulegeneraatoritele südame soojaks. Kui juba ilmselt kümmekond aastat tagasi Taani pealinnas Kopenhaagenis maandusin ja aknast tuulikuterivi nägin, mõtlesin – kuidas nemad oskavad ja meie ei oska. Sest ma tean, missugust keskkonnakahju ja riske põhjustavad teised elektri tootmise viisid. Kui Eestis pandi püsti esimesed tuulegeneraatorid, mõtlesin – viimaks ometi.

Aga loomulikult ei ela mina tuulegeneraatori kõrval. Seda ma julgen küll öelda, et mind see vaade ei häiriks. See oleks pigem ülev – me suudame, me saame hakkama järgmised 1000 aastat. Samas kui vaiksel suveõhtul kostuks minu koduni müra, siis see võiks ilmselt närvi ajada küll.

Minu linnakodust vuravad mööda autod, külmaperioodil puhub elutoas õhksoojuspump. Olen isegi selle pumba vuhinaga ära harjunud, sest ta annab efektiivselt sooja. Mul on sellest kasu, ma aktsepteerin seda. Suvilas on naabritel koerad ning lähedalasuvas motellis peetakse suviti sageli öö läbi pidusid. Üsna sageli mõtlen, et tahan rohkem vaikust. Müra on tõsine probleem.

Aga kui tõsine? Kui keegi tuulegeneraatori minu kodu lähedale püsti tahaks panna, siis kõigepealt ma tahaksin seda mürataset enne kuulda. See peaks ju olema võimalik – arendaja viib kohalikud elanikud sarnase tuulepargi lähistele ja igaüks saab kuulda, missugune hääl kostub 500 meetri, 1 kilomeetri, 2 kilomeetri kauguselt sõltuvalt tuule suunast. Saab ehk ka küsida sealsete inimeste kogemusi ja arvamust. Ning kõik selle saab videolinti võtta ning kõigile vormsilastele ette mängida.

Samas mingi müratase tekib ju ikkagi. Ja nüüd tahaksin ma teada, mis ma selle eest saan, kui pean seda aktsepteerima. Ilmselt tahaksin ma pakkumist oma tuleviku elektriarvete osas. Näiteks mingi madala tarbimise juures tuuleperioodidel võiks juhul, kui müratase on olemas, mu elekter üldse tasuta või väga madala hinnaga olla – ja selline kokkulepe võiks olla aastakümneteks. Täpselt nagu õhksoojuspumba mühinat ma aktsepteerin teadmisega, et see on keskmiselt 2-3 korda efektiivsem kui elektriküte. Suurema tarbimise korral sooviksin tunduvat hinnaalandust. Ja nüüd, kui see pakkumine on mulle tehtud, siis mõtleksin veel kord järele. Sest kui ütlen jäägitu ei, saavad samasuguse pakkumise inimesed kusagil mujal ning mina ei pruugi enam kunagi saada. Kas ma olen nendest targem või rumalam?

Me võime muidugi öelda, et raha ei oma mingisugust tähtsust – keskkond on püha ja ülimuslik. Jah, ka nii võib mõelda – aga kas see müra tõepoolest on selline, mis sügavalt häirib, või ei ole seda tegelikult märgatagi? Ning kuu lõpus, kui pangaarve on täiesti kokku kuivanud, võib sellest tingitud stress olla 100 korda suurem kui tuulegeneraatori mühisemisest tekkiv stress. Paljud eestlased seostavad sõna ’raha’ sõnaga ’äri’ ja ’kasumiahnus’, aga tegelikult on raha arvestamine ainuke võimalus võrrelda erinevaid mõjusid, sest inimese mõju praeguste eluviiside juures keskkonnale on kahjuks paratamatu. Hetkel tekitab igaüks meist suure augu põlevkivimaardlas, suure hulga tuhka ning heitgaase. Näiteks juba tekitatud tuha hulk ühe inimese kohta on meil Eestis umbes 200-300 tonni! Kas see on parem? Kui vormsilastel õnnestuks saada kogu oma elekter tuulegeneraatoritest, siis võiksid nad uhkelt öelda: meie enam tuhka ja heitgaase ei tekita. See on suur samm edasi.

Mis aga puutub varjude vaheldumist, mõju põllumajandusele ja põhjaveele, siis need on küll ebaolulised, kui mu maja päris tuulegeneraatori kõrval pole. Seal aga ei tohi see ollagi.

Jah, ilmselt võivad ka linnud hukkuda. Kuid linnud hukkuvad ka tankerite õnnetuste läbi tekkinud naftalaikudes ning elektrijaama aluselistes tuhabasseinides. Kui oluline oleks mõju Vormsil, sellele vastavad juba ornitoloogid.

Ning loomulikult jääb viimane sõna vormsilastele. Minu soovitus on teha mudel, mida oleks võimalik maketilt näha ja lindilt kuulda. Siis oleks tore edasi arutleda.

– – –

Et kohapeal peaks ära käima ja ei maksaks internetimaterjale uskuda, selle tõenduseks lisan kaks täiesti vastandlikku klippi Youtube’ist. Vaadake, kuulake ja hinnake ise, kuidas on võimalik äärmuslikult manipuleerida. Kulutage 7 minutit oma elust ja te ei kahetse! Välja arvatud juhul, kui te ühte neist kahest eelarvamuste tõttu näha ja kuulda ei taha…

1. Negatiivne näide – agressiivne pöördumine kohaliku tuulepargivastase liikumise juhi poolt

2. Positiivne näide – tuulegeneraatori müra võrrelduna teiste müratekitajatega

Kõik sõltub sellest, kui tugevaks taustahääl timmida. Eesti vanasõna ütleb, et ära usu hülge möla. Antud juhul aga on küsimuseks, kes üldse on hüljes. Armsad inimesed, käige juba rajatud analoogsete projektide kohtades ära ja siis otsustage!

Viimane aspekt on seotud võimalike tuludega. Kui olen mandril tähtis tegelane ja saarel on mul puhkepaik, siis võimalik minu jaoks pisike tulu tuulepargist ei lähe mulle üldse korda. Minu sooviks on rahu, vaikus, et saarel oleks üldse võimalikult vähe rahvast jne. Sellised inimesed võivad kaasa minna kampaaniaga, kus kõik tundubki negatiivne. Samas ei tohiks nad unustada, et kõik pole nii vaprad ja ilusad ning saarel võib olla küllaladaselt inimesi, kelle jaoks tuulepark on positiivseks ootuseks.

Kuidas aga on turistidega? See on nn ‘müügitöö’ küsimus. Saar võib end reklaamida puhtaima energia tootja ja kasutajana. Kümnekonna aasta pärast, kui elektriautod on reaalsus, siis naftavaba saarena. See on suhtumise küsimus ja mina ei jätaks kindlasti kohe Vormsile sõitmata põhjusel, et seal on tuulegeneraatorid.

Siiski on käesoleva kirjutise näol tegemist minu isikliku arvamusega, mis võib näha tuleviku maailma ja seoseid palju laiemana kui enamik teisi inimesi.