Tuhala maa-aluste jõgede mõistatus

Martin Vällik skeptik.ee eestvedajana on avalikult vaidlustanud ühe lause Tuhala nõiakaevu kaitsjate pöördumises, nimelt selle, et Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, millest neli saavad alguse Tuhala jõest. Martini eesmärgiks on taunida väljaütlemisi, mis ei põhine teaduslikel uuringutel ning antud juhul on skeptik.ee teravik suunatud konkreetselt nn vitsameeste vastu. Tegelikult on kogupilt loomulikult palju laiem.

Suur pilt

Selles, et kohalikud elanikud kasutavad mingi arendusprojekti vastu võitlemisel ära kõikvõimalikke argumente, pole midagi uut. Nii näiteks leidsid Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad, et tuulikud reostavad põhjavee, tiivikulabade liikumine põhjustab inimestel krampe ning tuulikute läheduses ei saa tegelda ökoloogilise põllumajandusega. Protestiaktsioonis oli välja toodud ka palju asjakohaseid probleeme, kuid need kolm argumenti olid küll olulisust arvestades naeruväärsed.

Keskkonnamõjude osaline üledramatiseerimine algas Eestis juba fosforiidisõja päevil, kui fosforiidi kaevandamise mõjusid selgitades joonistati hiigelsuur põhjavee depressioonilehter, mis ulatus Tallinna ja Tartuni. Tol ajal oli see teaduslik falsifikatsioon suunatud võitluseks Eesti vabaduse eest ja seetõttu otsekui andestatav. Küsimus on, kelle vastu võitleme me nüüd, vabas Eestis? Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad suunasid oma argumendid välisarendajate vastu, kes oleksid kasutanud kohalikku ressurssi ning kasu maakonnale ja kohalikele elanikele oleks olnud minimaalne. Ühe põhiprobleemina on välja toodud tuulikute müra. Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu. Ja nüüd näitavad teaduslikud uuringud, et seesama müra ongi tervisekahjustuste põhjuseks. Ongi, aga kaudselt. NIMBY (not in my back yard, mitte minu tagaaeda) printsiip on ülivõimas. Kas me kunagi saame sellest ka üle ja kuidas? Olen sel teemal ka varem kirjutanud.

Tuhala nõiaring

Tuhala juhtumi puhul on tegemist puhtalt Eesti-sisese nõiaringiga.

Ühelt poolt me kõik räägime ettevõtluse tähtsusest, sest ainult ettevõtluse areng  toob lõppude lõpuks riigi kassasse raha ning tagab tööpuuduse vähenemise. Kui me kaevandame lubjakivi ja toodame killustikku rajatava tee lähedal, säästame me killustiku transpordiga kaasnevad veokite kütusekulud, liisingukulud ja amortisatsiooni ning vähendame ka keskkonnamõjusid, mis kaasneksid transpordiga kusagilt kaugemalt. Me võime luua kuitahes palju sotsiaalseid töökohti, kuid raha, millest need kinni maksta, on genereeritud algselt ettevõtjate poolt. Teiselt poolt on avalik arvamus ettevõtjate suhtes endiselt väga sageli ülinegatiivne, käsitledes ettevõtjat kui vereimejat, kes püüab rahva ja antud juhul keskkonna hävitamise arvel rikastuda. Mida lähemal inimeste kodule toimub pisutki keskkonda muutev ettevõtlus, seda enam võimutseb teine arvamus. Just selle nimel kuhjatakse kokku kõikvõimalikud argumendid arendusprojekti vastu ning vahet pole, kas need on teaduslikud või pärinevad vitsameeste suust ja sulest. Eesmärgiks on kokku koguda võimalikult palju protestiallkirju ning mida suurem on argumentide arv, seda rohkem allkirju saadakse kokku.

Samas, teaduslikus mõttes on sellisel allkirjakogumisel ka negatiivne külg. Nimelt kui kasvõi üks argument on kaheldav, võib kaheldavaks pöörata ka kogu pöördumise sisu.

Jõed, mis pole tegelikult jõed

Missugune on siis tegelik olukord? Ka Martin Vällik pisut üledramatiseerib, väites, et 11 kilomeetrit pikk maa-alune jõgi oleks teaduslik sensatsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu maailma mastaabis. Kes soovib, võib kasvõi lugeda artiklit 153 km pikkusest maa-alusest jõest Mehhikos – ja antud juhul on tõesti tegemist jõega, mida speleoloogid jälgivad ise maa all kogu pikkuses, mitte georadarite või vitsade abil.

Eks kõik algabki sellest, mida me nimetame jõeks. Meil puudub kokkulepe, kui suur peaks olema karstikoobas ja kui suur veevool, et me võiksime öelda – tegemist on maa-aluse jõega. Näiteks võib leida maa-aluseid jõgesid käsitlevast aruandest korduvalt, et nn maa-alune jõgi voolab edasi oja kaudu, st suubub ojja. Kuidas nii, jõgi suubub ojja? Me ei saa ju väita, et iga allikas toitub maa-alusest jõest? Me ei saa ka rääkida, et meil Eestis ongi kõik palju väiksem ja kui veel jõgi on maa all, siis on ta veel väiksem, palju väiksem maapealsest ojast.

Väljavõte 2007. aasta aruandest – jõed suubuvad ojadesse…

Et maailmas mingitki muljet avaldada, peaksid meie koopauurijad ja akvalangistid neid jõgesid füüsiliselt läbima ja alles siis võiksime rääkida pisutki mingisugusest sensatsioonist. Kahjuks on meie lõhedesüsteemid tegelikkuses nii kitsad, et ükski inimene sinna sisse ei mahu. Maailmas on nii palju fantastilisi karstikoopaid, et meie ükskõik mis vahendite abil määratud ‘jõed’ ei paku maailmas erilist huvi. Küll on Nõiakaev maapinnal tõepoolest omapärane.

Nii ongi mõistatus lahendatud. Meie maa-alused jõed ei ole tegelikult jõed, vaid lõhelises ja karstunud lubjakivis voolav lõhevesi.

Mis on tegelikult oluline?

Kokkuvõtvalt aga pole kohalikele inimestele olulist vahet, kui suur peaks olema jõgi, et seda võiks nimetada jõeks. Nende jaoks on tähtis, et oleks tõepoolest ära tõestatud, et plaanitava kaevanduse mõju neid huvitavale loodusele ja kaevudele on ebaoluline või puudub. Seetõttu on kogu diskussioon selle üle, kas on jõed või mitte, ainult ühest küljest teaduse ja pseudoteaduse piire otsiv ning teisest küljest terminoloogiline. Kohalike elanike jaoks on see diskussioon suhteliselt ebaoluline.

Veebilehel http://www.tuhalanoiakaevuleappi.com/ on välja toodud väljavõtted akadeemik Anto Raukase ja geoloogiadoktorite Hella Kingu ning Katrin Ergi arvamustest. Need on tõsiseltvõetavad arvamused, mille alusel tõepoolest langeb põhirõhk ja vastutus hüdrogeoloogidele, kes viivad läbi põhjavee modelleerimist. Modelleerimise võimalusi ei tohi alahinnata. Just Eesti hüdrogeoloogid on selgelt paika pannud, kui kaugele kaevandused Ida-Virumaal peaksid jääma olulistest keskkonnaobjektidest – näiteks Kurtna järvedest või Selisoo rabast, et riskid oleksid maandatud. Senini ei ole eksitud, mudelid on olnud piisavalt täpsed.

Et iga Eestimaa inimene saaks aru, kuidas põhjavesi lubjakivides liigub, soovitan vaadata Bionina saadet. Veebilehelt  http://www.ut.ee/199254 valige Bionina 5. saade ’Joogivesi’ ja seal 8:10 saate algusest annab hüdrogeoloog Andres Marandi lihtsa ja selge ülevaate toimuvast.

Modelleerimine on keeruline, aga võimalik – regionaalsel tasandil

Kui hüdrogeoloogid viivad läbi hüdrogeoloogilist modelleerimist karstialal, siis on see ränkraske töö, mis peab vastama kõikidele küsimustele – kaasa arvatud sellele, missugune on tõenäosus, et veevool kaevandusse saab olema tõepoolest nii suur, et see mõjutab olulisi keskkonnaobjekte, sealhulgas Nõiakaevu. Kui tõepoolest kaevandusse avaneks nii suur veevool, mida keegi võib nimetada kujundlikult ka maa-aluseks jõeks, siis ei ole ilmselt majanduslikult otstarbekas sellist kaevandust rajada, kuna vee väljapumpamise kulud oleksid suuremad võimalikest tuludest. Kaaluda võib kaevandamist vee alt ilma veetaset langetamata. Kõik on omavahel seotud.

On veel üks oluline aspekt, mis raskendab modelleerimist. Nimelt, kui kaevandamise käigus on plaanis lõhkamistööd, võivad need lõhelisust küllaltki olulisel määral mõjutada.

Kokkuvõttes, propageerides teaduslikku maailmavaadet, usaldaksin ma Eesti hüdrogeoloogide modelleerimisoskusi, kuid jälgiksin väga tähelepanelikult, kas ja kuivõrd mudeli piirtingimused arvestavad teadmatustega põhjavee võimalike suurte liikumiskiiruste suhtes, kas on läbi mängitud ’halvimad võimalikud’ stsenaariumid ning missugune on nende stsenaariumide mõju ümbritsevale keskkonnale. On siililegi selge, et kaevandada tohib vaid siis, kui kaevanduse mõjud piirkonna hüdrogeoloogiale on kompenseeritavad, ebaolulised või puuduvad ning selles osas saavutatakse kohalike elanikega kokkulepe. Kindlasti kohe ei saa väita, et regionaalne hüdrogeoloogiline modelleerimine on võimatu.  Samas kui negatiivne stsenaarium eksisteerib, isegi väga väikese tõenäosusega, järgneb järgmine küsimus – kes ja kuidas võtab vastutuse, kui see realiseerub.

Hüdrogeoloog Rein Perensi arvamus

Andes au küll paljude inimeste, sealhulgas geoloogide hulgas levinud ohutunnetusele, valdavad Nabala piirkonna hüdrogeoloogiat Eestis kahtlemata Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogid. Minul isiklikult on väga raske kahelda Rein Perensi ekspertarvamuses, mille ta avaldas juba 2009. aasta juunis:

“Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.”

Lihtne loogika on selles, et selle arvamuse alusel toituvad Tuhala jõgi ja ühtlasi Nõiakaev lõunapoolsetest soodest ja rabadest, samas kui kõik plaanitud kaevandusalad jäävad loodesse. Kindlasti on vaja hinnata võimalike kaevanduste mõju kogu piirkonnale, kuid tundub, et Tuhala Nõiakaev on valitud küll sümboliks, samas Nõiakaev ise ei saa kohe kuidagi ohus olla. Rein Perensi arvamusele toetudes akadeemik Anto Raukas eksib, sest Nõiakaevust kilomeetrite kaugusele loodesse jäävad kaevandused ei saa kohe kuidagi mõjutada Tuhala jõe veetaset Nõiakaevu lähistel ega toitumisala, mis paikneb Nõiakaevust hoopis lõunapool.

Kokkuvõte

Me võime uisapäisa tormata üleskutsetega kaasa ja jätta täiesti läbi mõtlemata, kas kampaania autorid on oma juhtumi korrektselt üles ehitanud. Me võime anda oma allkirja siiras usus, et kõik ongi nii lihtne ja selge nagu me loeme. Ka antud juhul, lugedes Eesti TA Looduskaitse Komisjoni arvamust, olen sellega 100%-liselt nõus, nii olekski vaja teha.

1. Enne otsuse tegemist kaevandustööde lubatavuse kohta on vaja täpsustada Nabala karstiala terviklikkust ja ulatust ning eri piirkondade omavahelisi seoseid.
2. Tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuste hindamine.
3. Läbi viia kogu piirkonna veerežiimi täiendav geofüüsikaline ja hüdrogeoloogiline uurimine, mille alusel saab hinnata kavandatavate kaevetööde mõju allikatele, allikasoodele, juba olemasolevatele kaitsealadele ning kohalike elanike poolt tarbitavale põhjaveele. Senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega selles piirkonnas.
4. Lähtudes uuringute tulemustest tuleb otsustada, kas
– luua üks suur looduskaitsealune (koos kultuuriväärtusega) Nabala karstiala;
– ala väärib nitraaditundliku ala staatust.

Kuid allkirjade kogumine käib hoopis Tuhala Nõiakaevu kaitseks. Seega, kui on tõepoolest lihtsalt näidatav, et Tuhala Nõiakaev toitub lõuna poolt, siis pole seost plaanitud kaevandustega tegelikult üldse olemas.

Märkus. Väljavõtete tegemisel antud kirjutisest ja muudetud kujul avaldamise korral palun väljavõtted ja muudatused kooskõlastada. Kirjutis lahkab probleemi kogu olemust ning mistahes lõigu eraldi esitamine ilma ülejäänud kontekstita moonutab antud arvamusloo mõtet.

5 Vastust

  1. Aitäh lahtiseletamise eest ja eriti selle Looduskaitsekomisjoni lingi eest🙂

    Üks kommetaar siiski: NIMBYst ei pea tingimata lahti saama, osa NIMBY küsimuseasetusest ei ole mitte see, et “asju mitte mingil juhul ei tohi minu tagaaeda ehitada”, aga see, “kui keegi ehitab minu tagaaeda midagi, peab mulle tooma rohkem kasu kui kahju, miks keegi peaks minu tagaaia pealt suuri kasumeid teenima ja mulle sellest pisku jagama.” Mõnikord tekib NIMBY ka vastuseks lihtsalt algataja puudulikule kommunikatsioonile, kui ei suudeta kohalikele täpselt näidata, kuidas nemad asjast osa ja kasu saavad.

    Tuulikute puhul, lisaks igasugustele imelikele argumentidele, oligi minu arvates oluline ka see, et Eesti ega Hiiumaa ei saa sellest pargist suurt kasu midagi ja tegelikult võiks meil endal olla strateegiline huvi sinna midagi ehitada.

  2. Näide Rootsist, kus terve linn – Kiruna – kolitakse rauamaagi kaevandamise nimel teise kohta. Mõned hooned (nt kirik, raekoda…) võetakse osadeks ja ehitatakse uuesti üles. Samuti ühe kuulsa inimese haud. Kogu projekt läheb maksma vähemalt 15 miljardit SEK-i, arvatavalt veelgi rohkem. Muidugi olid ka probleemid, sest kaevandus oli jõudnud linnale juba liiga lähedale – ilmsed keskkonnamõjud olid juba väga suured. Kogu ümberkolimise maksab kinni kaevandusfirma LKAB. http://www.arileht.ee/artikkel/369534

  3. Kahjuks on see tõsi, et vahel tuuakse keskkonnakaitsealaseid argumente selleks esile, et muid eesmärke täita. Üsna palju on neid, kes soovivad ettevõtlike inimeste tegemisi torpedeerida ainult seepärast, et kõik jääks endiseks, loodust tuuakse oma tahtmiste ja soovide kilbiks.

    Viimasel ajal on trendiks muutumas veel see, et kui kuskile tahetakse midagi luua, siis algatatakse seal looduskaitseala loomine (nt. Ruhnu lähedal on mingi ala, kuhu ei taheta lasta meretuuleparki planeerima ega ehitama).

    Eks ole meilgi siin kodukandis, Muraste looduskaitsealas, üht-teist kõrva taha panna. Kokkuvõttes on igal asjal mitu otsa.

  4. Nitraaditundlikust alast.
    Võiks täpsustada selle nitraaditundlikku ala eesmärgid, seda on raske tehta põllumajanduseta alale.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: