Kiviõli keemiatööstuse juhtum

Kas keegi hoolib Kiviõli inimestest ja kas nende protest keemiatööstuse poolt tekitatud keskkonnaprobleemide vastu viib lahenduseni, millest neile mingitki leevendust saab olema? Või on ainsaks lahenduseks tehas sulgeda, millele järgneb kohalik sotsiaalne katastroof?

Tegemist on järjekordse vägagi keerulise juhtumiga, kus ettevõtjate ja kohalike elanike huvid vastanduvad, kuid osaliselt ka kattuvad, sest keemiatehase näol on tegemist peamise kohaliku tööandjaga. Eesti Päevalehe andmeil kavatsevad kohalikud elanikud pöörduda õiguskantsleri, keskkonnaministri ja majandusministri poole. Nii peakski seda küsimust homme (esmaspäeval, 22. märtsil 2010) arutama hakkama Riigikogu keskkonnakomisjon.

Kõigepealt on vajalik aru saada keskkonnaprobleemidest, millest peamisteks on õhureostus ja veereostus.

Õhureostus

Õhureostuse tõenduseks on 11. jaanuaril 2010 tehtud foto, millel on eristatav tuule suund, peamine ohuala ja toodud välja ka põhjus – temperatuur kõrguse suunas mitte ei lange, vaid tõuseb (inversioon). On täiesti selge, et sellise suitsu teele jäävad inimesed on otseses ohus, samas peamine mõjuala konkreetsel päeval ja tunnil on juhuslik – sõltub tuule suunast, tugevusest ja temperatuuride erinevusest vertikaalses suunas. Kõrge korstna üheks eesmärgiks on suitsugaase hajutada. Normaaltingimustes liigub suits korstnast kõrgematesse atmosfäärikihtidesse ning korstna lähedal elavate inimesteni ei jõua.  Kui aga esineb inversioon, siis jäävad suitsugaasid maapinnalähedastesse kihtidesse ja mõjutavad kohalikke elanikke – suits liigub õhutemperatuuri langemise suunas. Täpselt ette ennustada, kus suitsu mõju on suurim, on võimatu. Nii peavadki kohalikud elanikud lihtsalt ootama ja kartma, millal suurim mõjuala nende elu- ja viibimiskohta tabab.

Inversiooni on lihtsalt lahti seletanud ilm.ee-s Jüri Kamenik. Maapinnalähedaste atmosfäärikihtide kõige olulisem tunnus on temperatuuri langus kõrguse suurenedes. Kui maapinna lähedal ulatub temperatuur suvel vahel isegi üle 30 soojakraadi, siis kilomeetrite kõrgusel valitseb korralik pakane (külma 40-65°). Normaalselt langeb temperatuur mitu kraadi ühe kilomeetri kohta, kui tõusta ülespoole.

Sügisel ja talvel, eriti aga öösel juhtub sageli nii, et temperatuur esialgu tõuseb kõrguse kasvades, enne kui viimaks uuesti tavapäraselt hakkab langema. Selle tulemusena jääb suits maapinnalähedastesse kihtidesse vangi. Inversioonil on mitmeid põhjuseid – näiteks annab maapind tunduvalt enam soojust ära kui saab juurde (radiatsiooniinversioon), lume kohal jahtub õhk väga kiiresti (lumeinversioon) ning külmale õhule maapinnal tungib peale soe õhk (sooja õhu inversioon). Mägistel aladel esineb veel ka reljeefiga seotud inversioon – külm õhk koguneb mööda mäenõlvu nõgudesse ja gaasid ei liigu nõost välja, näiteks nagu selle aasta jaanuaris Bergenis (Norra), kus kehtestati piirangud transpordile – pooled autod eemaldati liiklusest ja kehtestati sõidukiiruse piirangud.

Üheks kõige kohutavamaks õhureostuse juhtumiks maailmas oli Londoni sudu detsembris 1952, mille tagajärjel hukkusid tuhanded inimesed ning kümned tuhanded haigestusid kroonilistesse hingamisteede haigustesse. Sündmus viis Clean Air Act’i vastuvõtmisele 1956. aastal, mille peamiseks kiireks lahenduseks oli kivisütt kasutavate kaminate asendamine kaugküttega ning korstnate rajamine inversioonikihist kõrgemale ulatuvateks. Nii vähenes kohalik õhureostus ja suurenes saasteainete kauglevi.

Eestis on küllaldaselt kompetentseid inimesi, kes võivad anda Kiviõli õhuprobleemidest täieliku pildi, näiteks Eesti Keskkonnauuringute Keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa.  Samas on selge, et fotol kujutatud sündmus ei pruugi olla regulaarse keskkonnaseirega üldse tuvastatav – seirejaamad võivad paikneda mujal ning proovid võivad olla võetud ajal, mil inversiooninähtus pole tugev. Kuna fotolt nähtuv probleem on ilmne, siis ei tohi metoodika piiratuse tingimustes väita, et probleemi ei eksisteeri.

Põhjaveereostus

Põhjaveereostus on kahtlemata teine väga oluline probleem. Kahjuks aga ulatuvad põhjavee reostust põhjustavad probleemid paljude aastakümnete taha. Mäletan selgelt oma esimest ekspeditsiooni Kiviõli poolkoksimäe piirkonda 1989. aasta kevadel ning juba siis jäi silma vedeljäätmete paigutamine tiikidesse poolkoksimäe jalamil. Just need vedeljäätmed on veereostuse peamiseks allikaks, mitte poolkoks ise. Kindlasti on vajalik põhjaveereostusse allikad likvideerida. Kahjuks sellest ei pruugi piisata, sest reostuse levik kaevudeni põhjaveekihtides võib võtta samuti aastakümneid ning kaevudeni hakkab jõudma kõigepealt juba aastakümneid tagasi põhjustatud reostus.

Kiviõli poolkoksimägede ümbruse põhjaveereostust on põhjalikult uurinud ja uurib ka praegu Liidia Bitjukova Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist.

Tulevikustsenaariumid

Mis siis võib tulevikus toimuda? On kolm põhimõttelist võimalust:

1)      Keemiatehas lõpetab oma töö ja kohalikud inimesed jäävad tööta;

2)      Keemiatehast trahvitakse järjekordselt ning see jätkab oma tööd, midagi ei muutu;

3)      Võetakse kasutusele reaalsed abinõud keskkonnamõjude vähendamiseks ja kohalike elanike probleemid leevenduvad, tehas jätkab oma tööd.

Samas tundub, et juhtumil on ka täiendavad asjaolud. Nimelt väidavad praegused omanikud, et keskkonnaprotestide taga on tehast varem osta püüdnud konkurentide katse tootmine seisata. Kui põrkuvad erahuvid, võib lahenduse leidmine olla veelgi raskem ning kui konflikt püsib, siis seda suurem on tehase seiskumise tõenäosus.

Minu arvates on selge, et parim variant kohalike inimeste jaoks oleks kolmas – töökohad ei kao ning keskkonnaprobleemid saavad lahendatud. Küsimuseks aga on, kas keegi üldse sellest variandist rääkima ja selle nimel tegutsema hakkab? Keskkonnainspektsioon võib keemiatehast järjekordselt trahvida, aga see ei pruugi midagi muuta – trahvisummad on senini olnud väikesed ning lõppkokkuvõttes on tehas sunnitud trahviraha millegi arvelt leidma. Tehas jätkab tööd ja probleemid korduvad.

Keeruliste juhtumite puhul on sagedane olukord, kus iga ametkond tõmbub ringkaitsesse lähtudes ainult seadusandlikest aktidest ja nende tõlgendamisest. Samas saab igaüks aru, et normaalse mõistuse seisukohalt on lahend hoopis midagi muud. Kuidas panna erinevad ametkonnad, omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad sellise lahendi nimel üheskoos tegutsema ja kes seda peaks tegema, ongi võtmeküsimus.

Maailmapraktika analüüs näitab, et taoliste probleemide lahendamine saab toimuda eelkõige kohalike huvigruppide (nii kohalikud elanikud kui ettevõtjad) ja kohalike omavalitsuste koostöös. Riigipoolne tugi antud juhtumi puhul võiks eelkõige seisneda projektipõhistes toetustes, mis võimaldavad kohalike elanike keskkonnaprobleeme leevendada – likvideerides seejuures põhjused, mitte võideldes tagajärgedega. Kui konfliktid kohalikul tasandil jäävad püsima, siis on selle juhtumi puhul üks peamine kaotaja – Kiviõli.

Rännak teadlaste ja meedia koostöö uudismaal

14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett. Teadlased on tõestanud, et Mona Lisa oli 83% õnnelik ja televiisori vaatamine on hea. Sisuliselt iga päev jõuavad meieni teadustöö tulemusi käsitlevad uudised, mis meid mõjutavad. Samas jahivad need uudised otsekui mingit sensatsiooni või kurioosumit ning annavad täiesti eksliku pildi teadlaste tööst. Lisagem veel, et arvuti andmetel oli Mona Lisa 9% tülgastunud, 6% kartlik ja 2% vihane.

Mina olen valinud blogimise meetodi, sellest on kujunenud omalaadne hobi. Sellel on palju plusse – keegi ei saa valida jutust üksikuid lõike, info liigub meediakanalitesse ülikiiresti (automaatselt vahendavad epl.ee, bioneer.ee, blog.tr.ee; sagedasteks vahendajateks on novaator.ee ja greengate.ee jne) ja sissekanded on omalaadseks päevikuks. Samas on see loomulikult aeganõudev hobi ning soovida või nõuda, et teised teadlased võiksid ka blogima hakata, on kohatu.

Samas on teadlaste ja meedia suhtluse teema sisulisest küljest avamata. Nii otsustasin kulutada 5 tundi sellele teemale. Loodetavasti on see heaks lähtematerjaliks veelgi tõsisemate juhtnööride loomisel – nüüd juba teadusajakirjanike ja ajakirjandusõppejõudude poolt. Tegemist on loodusteaduslikel kogemustel põhineva analüüsiga.

Sissejuhatus

Euroopa Liidu poolt finantseeritud projekti MESSENGER raames loodi Oxfordi ja Amsterdami ekspertide poolt juhtnöörid teadlastele meediaga suhtlemiseks. Need juhtnöörid põhinevad konsultatsioonidel teadlaste, ametnike, ajakirjanike, meediaspetsialistide ning valitsusväliste organisatsioonide esindajatega. Aruteludes leiti, et juhtnöörid on vajalikud ning paljud panustajad soovisid nende võimalikult laia levitamist. Käesolev ülevaade kasutab suures osas MESSENGERi tulemusi, kuid lisatud on Eesti näited ning täiesti uus on tulemuste konfidentsiaalsust käsitlev osa.

Ühiskonda on vaja teadussaavutustest teavitada. Peamiseks materjaliks teadmiste laialdasel levitamisel ei saa olla teadusartiklid, õpikud või konverentsiteeside kogumikud. Laiema avalikkuseni on vaja jõuda televisiooni, raadio, ajalehtede, ajakirjade ja interneti kaudu.

Samas pole populaarteadusliku ajakirjanduse igapäevatööks ainult osutada teadlastele tasuta abi ning informeerida lugejaid, vaid ka pakkuda meelelahutust ja tuua välja olulisi vaidlusküsimusi. Toimetajate eesmärgiks on müüa oma toodangut ning hoolitseda oma reitingute eest saamaks kasumit või õigustamaks maksumaksjate raha kasutamist.

Kui teadlased ja teadus- ning arendusasutused soovivad levitada informatsiooni oma teadustöö tulemuste ühiskonnamõju kohta, on hädavajalik, et teadlased saaksid aru nii meedia rollist ühiskonnas kui sellest, kuidas meediasüsteem ühiskonnas töötab.  On tähtis, et meediasuhtlus toimub arusaamatustest hoiduval viisil ning saavutatakse parim tulemus informatsiooni korrektsel esitamisel. Ühiskonnal tervikuna on ka õigus sellist korrektsust nõuda, kuna suur osa teadustööst toimub maksumaksja raha eest.

Negatiivseid näiteid on väga palju, nii juhtumitest, kus meedia on haipinud teaduslugusid ning tekitanud ühiskonnas mittevajalikke pingeid toetudes puudulikule andmestikule kui ka juhtumitest, kus teadlased ise on saavutusi ja riske ülehinnanud ning tekitanud seeläbi nii asjatuid lootusi kui paanikat ja segadust. Selle tulemuseks on omakorda pinged teadlaste ja ajakirjanike vahel. Euroopas eksisteerib siiski ka väga palju head praktikat, näiteks uute tehnoloogiate arendamist käsitlevate lugude korral ohtude ja kasude analüüsi metoodiline käsitlemine, moraalinormide ja eetika aspektide hõlmamine jne. Kui teadlased sellest ise aru ei saa või pole selleni veel jõudnud, siis võib just meedia rolliks kujuneda teadustöö tulemustega seonduvate riskide või maksimaalse ühiskondliku kasu saamise analüüs ja sellest teavitamine. Nii võib meedia saada integraalselt seotud teadustöö protsessiga.

Kui teadus töötab laialdases tõenäosuste ja ebamäärasuste piirides, siis kodanikke huvitab eelkõige, et riigivõim tagaks kaitse võimalike ohtude eest. Võttes lahti ajalehe, huvitab kodanikke eelkõige see, kas turvatunne ühiskonnas on tagatud. Kui otsida vastust näiteks küsimustele, kas mobiilimastid või nanotehnoloogia areng peidavad endas keskkonnaohte, siis teadlased ei saa anda ’ei’ või ’jah’ vastust – nad peavad andma vastuse vastavalt teaduslikule metoodikale, mis sisaldab tõenäosuste ja teadmatuste analüüsi. Lugejale aga võib selline esitlus tunduda keerutamise või konspiratsioonina.

Heaks näiteks on uudis Solarise keskuse Cinamoni kinolae varingu kohta. Kui ripplagi alla kukub, siis on mitmeid stsenaariume: see kas liugleb, kukub külg ees jne. Kogenud füüsik tuvastab kohe võimalikud stsenaariumid, millest sõltuvad ka võimalikud mõjud saalis viibivatele inimestele. Õnneks oli õnnetuse hetkel saal tühi. Ajakirjanik aga tegi uudise pealkirjaga ‘Füüsiku sõnul võinuks ka varingu alla jäämine lõppeda õnnelikult.’ Sama moodi on võimalik jääda ellu maavärinates täielikult purustatud majades. Loomulikult on teadlasel õigus, see on üks stsenaariume, aga lugejale tundub, nagu püüaks teadlane puhtaks pesta arendaja süüd. Siin on meedia selgelt teadlase arvamust kuritarvitanud.

Olen ise püüdnud kirjutada nn säästupirnide kasutuselevõtust, analüüsides põhjalikult plusse ja miinuseid. Antud juhul peab tarbija olema väga teadlik, muuhulgas saama aru sellest, et sagedaste sisse ja välja lülituste korral pole enamik säästupirnidest sobilikud. Lisaks, kui elavhõbedat sisaldav säästupirn puruneb, on vaja ruumi veerand tundi õhutada ning seejärel killud kuivalt kokku koguda, pakendada topeltkilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti. Tehnoloogia areneb ning nüüdseks on saadaval väga suur variatsioon säästupirne – madalama elavhõbedasisaldusega, kollasema valgusega, rohkem lülitusi taluvaid jne. See on terve teadus kõigest sellest aru saada, mis toimub. Samas olen saanud küsimusi ja kommentaare stiilis: „Mis te keerutate, öelge välja, kas peaks hõõglambid asendama või mitte. Ei või jah.“

Kogu teaduse populariseerimise teema on ka usalduse suurendamise teema. Eurooplaste usk teadlastesse on kõrge, kuid see usk ei ole pime. Usalduse tõstmiseks on vaja paremat suhtlemist teadusringkondade ja ühiskonnagruppide vahel. Ka sellise vastastikku usaldusväärse suhtlusvõrgustiku tekkele kaasa aitamisel on populaarteaduslikul ajakirjandusel kriitiline roll.

Seniks aga, kuni veel usaldust tekkinud ei ole, kehtib ka reegel ‘Usalda, aga kontrolli’ – teadlase jaoks tundmatu ajakirjaniku puhul on otstarbekas nõuda artikliga tutvumist enne avaldamist kas ise või asutuse pressiesindaja poolt.

Kas teadlane peaks ajakirjanikega üldse rääkima?

Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on tavapäraseks väärtõlgenduseks arusaam, et meedia on teadusringkondade vaenlane, püüdes pidevalt leida võimalusi teadlaste tööd kritiseerida ning panna neid vastutama ühiskonnaprobleemide eest. Siiski on selgunud, et see väärarusaam ei domineeri. Populaarteaduslikul ajakirjandusel on hiigelsuur roll ühiskonna üldise teadmistetaseme tõstmisel.

Teadlased ja insenerid peaksid kindlasti olema kursis sellega, kuidas meedia nende uurimisvaldkonda käsitleb. Mis on vaidluste põhiteemad? Kes on uudistes ja ülevaadetes käsitletud võtmeisikud? Kas mingit valdkonda käsitledes saavad sõna oma ala parimad professionaalid? Kas on adekvaatselt käsitletud kõiki riske?

Eesti meedias on levinud kahjuks meedia poolt nn ’kodustatud teadlaste’ sündroom, kus ühed ja samad teadlased kommenteerivad erinevaid teadusvaldkondi, sealhulgas selliseid, kus nad eksperdid ei ole ja milles on palju paremaid eksperte.

End maailmas toimuvaga ja uudistega kursis hoidmine välistab teadlaste jaoks halvad üllatused. Kui ajakirjanik võtab ühendust aktuaalsel teemal, siis on imelik, kui erialateadlane ütleb, et ta pole maailmas või riigis toimuvaga kursis ning ei tea midagi oma teadustöö teemaga seotud moraaliaspektidest, keskkonnaohtudest või tervisemõjudest. Kommunikatsioon ei ole enam ühesuunaline protsess – see on dialoog ja vastastikune sõltumine ning ajakirjanikel on keskne roll käsitlemaks kõikide huvigruppide, mitte ainult teadlaste arvamusi.

Viimasel ajal on Eestis tunda nn ’kunstliku teadusajakirjanduse’ levikut. Mitmetes projektides on ilmselt tulemusindikaatoritena kirja pandud meedia kaudu käsitlevate teadusuudiste arv ja maht. Ühest küljest on see positiivne, teadustööd ja teadlased tõusevad paremini suuremale pildile. Teisest küljest on märgata ka nn ’linnukeste’ tegemist, st töö tulemusena nähaksegi uudist, mitte dialoogi läbiviimist teaduse ja ühiskonna vahel.

Palju on räägitud sellest, et teadlasi tasustatakse ainult teadusartiklite ja õppetöö põhjal. Ma ei usu, et peaks hakkama lugema populaarteaduslikke linnukesi ja seda otseselt siduma tasustamisega. Samas võiks igal teadlasel olla üks tööpäev aastas, kus ta paneb kirja oma viimase aasta töö populaarteaduslikus vormis. See oleks ka teadustööle ülikasulik. Mida ma ühiskonnale pakun? Missuguseid diskussioone see ühiskonnas äratab? Missugused muutused võiksid olla toimunud teaduses ja ühiskonnas minu valdkonnas 5, 10 ja 20 aasta pärast? Vastamine nendele ja veel mitmetele üldistele küsimustele võimaldab teadlastel ka oma edasist uurimistööd paremini planeerida, kirjutada paremaid projektitaotlusi ja kokkuvõttes saada ka rohkem raha.

Teadlased peaksid õppima tundma ajakirjanikke ja ajakirjandusmaailma

Eestis on suhteliselt vähe häid teadusajakirjanikke, samas meedia huvi on just viimasel ajal tugevasti suurenenud. Meil tegutseb Eesti Teadusajakirjanike Selts, millel on hetkel 17 liiget. Samas on ka väljaandeid, kus kõik nn teadusuudised kuuluvad pigem rubriiki ’veidrus’ või ’kurioosum’.

Kõigil suurematel teadus- ja arendusasutustel on olemas pressiesindaja, kes peaks etendama teadlaste ja meedia vahelise silla rolli ning omavad ajakirjanduse või avalike suhete alast eriharidust. Mõned asutused tegelikult nõuavad, et teadlased kooskõlastaksid kõik oma avalikud esinemised kommunikatsiooniosakonnaga. Siiski peab iga teadlane olema valmis ootamatuteks pöördumisteks ning peaks oskama vältida lõkse, mis võiksid tema tööd ja teadmisi naeruvääristada või valesti tõlgendada.

Pressiesindaja peamiseks rolliks peaks olema teadustööd käsitlevale materjalile uudisväärtuse andmine, tehniliste terminite lihtsustamine ja selgitamine, fookuse viimine teadustöö meetoditelt pigem selle võimalikele mõjudele. Mõnedel juhtudel võib teadustöö olla veel arenemisjärgus, kus uudisväärtus puudub või tõendid on veel ebapiisavad.

Samas puudub pressiesindajal tavaliselt teadustaust teadlase uurimisvaldkonnas või üldse tervikuna. Seetõttu ei saa pressiesindaja kaasa aidata teaduskommunikatsiooni sisu suhtes.

Mis on uurimistöö staatus?

Suur osa teadustöö kajastustest Euroopa meedias on seotud eelretsenseeritud ning mainekates teadusajakirjades ilmunud teadusartiklitega. Sel juhul on teadustöö juba tunnustatud ning seda tuleb ka teaduskommunikatsioonis käsitleda. Samuti peaks olema nimetatud, kui teadustulemused on veel avaldamata. Sageli pole alles arenemisjärgus ja avaldamata teadustöö esimeste tulemuste avaldamine populaarteaduslikus ajakirjanduses ei teadlaste ega avalikkuse huvides.

Näiteks kui uurimistöö on küll leidnud korrelatsioone, kuid pole jõudnud põhjuste väljaselgitamiseni, võib selliste tulemuste avaldamine põhjustada väärarusaamu ja paanikat. Uudistetoimetaja kasutab heameelega pealkirjas sõnastust ’Ajuvähki seostatakse elektroonikaseadmete kasutamisega’, samas kui sõna ’seostatakse’ tagamaaks võib olla kaudne sõltuvus ilma otseste põhjusteta ning uurimistöö võib alles olla läbiviimisel, st uudis luuakse teadustöö hüpoteeside, mitte tulemuste põhjal.

Kõik uudised, mis on seotud inimese tervisega ja käitumisega, vajavad erilist käsitlust. Uudiste pealkirjades ja sisus esineb juba lugematul hulgal sõnastust ’teadlased on saavutanud murrangu’ mingi haiguse ravis, samas kui tegelikkuses on läbi viidud alles esimesed loomkatsed hiirte või rottidega. Seda käsitlevad ajakirjanikud sageli alles viimases lõigus, et mitte rikkuda oma lugu. Teadlaste huvides on, et piirangud, mis eksisteerivad loomkatsete ülekandmisel inimkatseteni, on kajastatud juba populaarteaduslike artiklite ja ülevaadete sissejuhatuses või esimeses osas.

Konfidentsiaalsus

Teaduslik uurimistöö on sageli seotud ettevõtlusega – nii võimalustega kasutada teadustöö tulemusi majanduselus kui konkreetselt ettevõtluslepingute täitmisega. Sellega seonduvalt on teadustöö sisu ja tulemuste avalikustamine seotud piirangutega, millest iga teadlane peab aru saama. Piisab, kui avalikustada uurimistöö tulemused populaarteaduslikus ajakirjas – ja leiutis võib olla mitte patenteeritav, sest see pole enam uudne. Isegi konverentsiettekanded ja lihtsalt uurimisgrupi välisele kolleegile tulemuste edastamine on tegelikult avalikustamine, mis võib patendi saamisel saada saatuslikuks.

Veelgi tõsisemad on konfidentsiaalsusnõuded, mis on määratletud ettevõtluslepingutes. Tavaliselt võib teadlane tulemusi küll avalikustada nii teadusajakirjades kui meediale, kuid vaid ettevõtte kirjalikul loal. Aga iga lepingut on vaja teada, lugeda ja tõlgendada eraldi. Lepingu rikkumise korral võib teadus- ja arendusasutust oodata mitte ainult lepingusummadest ilma jäämine, vaid trahv, kuna informatsioon võis lekkida ettevõtte konkurendini.

Arvestades ettevõtluse ja finantseerija huvi on teadusprojektide puhul kindlad ajaperioodid, mil meedia tähelepanu on vajalik. Sageli nõuab riiklik või rahvusvaheline uurimistoetuse jagaja, et avalikustamine toimuks projekti käivitudes ja lõppedes ning kindlasti oleks nimetatud finantseerija. Ettevõtlussuhteid arvestades aga on avalikustamine oluline siis, kui on vaja mingile ideele leida ettevõtluspartnereid selle edasiarendamiseks, kui projekt on täiendavate investeeringute otsimise faasis või kui on olemas konkreetne tulemus, mida ettevõtetele pakkuda.

Lisaks teadlastele peavad konfidentsiaalsusreeglitest aru saama ka ajakirjanikud.

Uudiste kvaliteet ja mõju

Ajakirjanikke ja reportereid ei huvita tavaliselt teadustulemused, mis tõestavad uuesti seda, mis on juba laialdaselt teada. Uudistesse jõuavad lood, kus teadustulemused võimaldavad arvata, et seni teadaolevad arusaamad võivad muutuda või täieneda.

Samas ei pruugi ajakirjanikud tajuda või välja tuua, et tegemist on näiteks vaid ühe teadlase arvamusega, mis vastandub sisuliselt kogu mingi eriala teadusringkondadele.

Nii näiteks väitis üksainus arstiteadlane, et leetrite-punetiste-mumpsi (MMR) vaktsiin võib olla seotud autismi ja Crohni tõvega. Teadusartikkel tugines ainult kaheteistkümne arenguhäiretega lapse uuringu tulemustel, mille alusel artikli autor tegi põhjapanevaid järeldusi. 1998. aastal avaldatud uuring pani aluse vaktsineerimisvastasele liikumisele kogu maailmas – vaktsiinist ei keeldunud mitte ainult lapsevanemad, vaid sellest loobumist toetasid isegi paljud arstid. Inglismaa ja Walesi kohta avaldatud andmete alusel kasvas seal leetritesse haigestumine 2008. aastal eelneva aastaga võrreldes rohkem kui 70 protsenti ja seda peamiselt just aastate jooksul vaktsineerimata jäetud laste tõttu.

Lisaks peaksid ka ajakirjanikud aru saama, et ühtegi loodusteaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Seega lauseehitus ‘Teadlased on tõestanud, et…’ on tegelikult vastulous loodusteaduste metoodikaga.

Riskide ja kasude kommunikatsioon

Teadlase jaoks on risk lihtsalt mingi kahjuliku sündmuse esinemise statistiline tõenäosus korrutatud võimaliku kahjuga juhul, kui sündmus toimub. Tavainimene aga, sealhulgas seesama teadlane oma igapäevases elus, käsitleb riske hoopis teistmoodi, nn ettevaatlikkuse printsiibi kohaselt.

Näiteks võib eristada vabatahtlikke ja pealesunnitud riske. Sõites autoga Tallinn-Tartu maanteel või olles krooniline suitsetaja võtab inimene vabatahtliku riski sattuda liiklusõnnetusse või haigestuda kopsuvähki. Samas kõrgendatud kiirgusdoos radoonist elumaja keldris või fluoroos ülikõrgest fluori sisaldusest kraanivees on inimesele pealesunnitud riskid. Pealesunnitud riskid mõjuvad tavainimestele ka psühholoogiliselt märkimisväärselt tugevamini.

Samuti tekitavad pingeid võimalikud katastroofilised sündmused – epideemiad, lennuõnnetused, meteoorkehade kukkumised Maale, rikked tuumajaamades jne. Kuigi Eesti paikneb näiteks maavärinate riski seisukohalt sisuliselt kõige madalama riskiastmega piirkonnas, tõlgendatakse uudiseid sageli ikkagi stiilis ’maavärinad tulevad lähemale’. Samas on kiirgusdoos röntgenuuringutest paljukordselt kõrgem kui tuumajaamade mõju – kuid selle vastu ei võidelda, sest kasusid peetakse suuremaks kui riske.

Riskid on alati olemas. Mõned teadlased tõlgendavad ettevaatlikkuse printsiipi viisil, et nad peavad alati ära tõestama uue tehnoloogia ohutuse, enne kui tulemus praktikasse viia või tulemused meedias avalikustada. Eksperimentaalteaduses aga jäävad alati alles teadmatused. Teadlaste poolt on vajalik luua laiapõhjaline arutelu nende teadmatuste üle, mitte vältida diskussiooni.

Tuleb ka alati olla valmis selleks, et teaduslik riskihinnang ei pruugi vastata ja paljudel juhtudel ei hakka kunagi vastama erinevate tõekspidamiste ja nende alusel loodud organisatsioonide poolsetele huvidele ja käitumisele. Greenpeace ei muuda ennast – ta ei hakka pooldama tuumaenergeetikat, kuigi paljud teadlased ei näe hetkel emissioonide piiramise vajadust täites tuumaenergeetikale alternatiive. GMOde vastu võitlejad ei lasku kompromissidesse. See on kõik teada ja sellega tuleb arvestada. Dialoog ühiskonnaga ei saa kunagi olema selline, et avalikkus ainult plaksutab teadlaste saavutuste peale.

Kui aga ajakirjanikud pole ise kindlad, kas nad saavad teadlase töö mõttest, tulemustest ja väärtusest õigesti aru, siis võib avalikkus olla aetud segadusse.

Riskid ja kasud on vajalik mõtestatult välja tuua

Väga paljud teadusuudised on koostatud stiilis ’Teadlased on näidanud, et faktor X tõstab Y riski 30% võrra.’ Sellist informatsiooni ei ole tavaliselt võimalik hinnata, kuna me ei saa teada, kui suur risk Y üldse oleks faktori X mõjuta. Kui aga on välja toodud, et Y on näiteks vähirisk, mis tavaliselt esineb 80 inimesel 10000-st, siis on selge, et faktori X tulemusena tõuseb vähirisk 100 inimeseni 10000-st. Lisaks ei pruugi risk olla jaotunud võrdselt eri ühiskonnagruppide vahel ning võib olla sõltuv näiteks mitte ravimist endast, mida inimene manustab, vaid selle doosist.

Eestis külvas näiteks märtsis 2008 väga suurt paanikat artikkel, mille kohaselt 14% Eesti elanikkonnast joob radioaktiivset põhjavett. Tean ise mitut inimest, kes peale seda uudist kraanivett enam ei joo. Kuidas tegelikult seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole? Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid. Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile. Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist.

Veel üks tüüpiline näide – uuringust, mis näitas, et kaks last on tervisele parim. Kirjutises loetletakse erinevaid teviseriske, mis on seostatud laste arvuga perekonnas ja kasutatakse sõnastust ‘sagedamine’, ‘suurem tõenäosus’ ja ‘kõrgendatud risk’, kuid võrdlustes ei esitata isegi erinevuse suurust  mitte, rääkimata riskide absoluutväärtustest.

Mõnikord varjavad ka teadlased ise absoluutväärtusi, et ilmselt õigustada teadustööks kulutatud vahendeid. Osalesin teaduskonverentsil, kus ettekandja tõi välja küll ohtlike ainete sisalduse erinevused võrdluse all olnud materjalidest, kuid jättis ilmselt teadlikult välja toomata, et kõik sisaldused on tugevalt väiksemad lubatud keskkonnanormidest. Kuulajatele aga jäi mulje, et kui ohtlikest ainetest konverentsil juba räägitakse, siis on selle materjaliga seotud ka suur probleem. Tegelikult oleks see teadlane olnud kohustatud ütlema, et kõik määratud sisaldused olid normidest väiksemad – nii ja ainult nii oleks ta õigustanud teadusraha kulutamist.

Seega on alati vajalik viidata tegelikele mõjudele ja absoluutsele riskidele, mitte esitada pelgalt võrdlevaid hinnanguid, mille olulisus jääb teadmatuks.

Riskide võrdlemine

Üks viise, kuidas viia teadustöö tulemusena leitud riskid mõtestatumalt lugejani, on võrrelda uusi leitud riske selliste riskidega, mis on inimestele laialdaselt teada. Näiteks kui rajatakse uut tööstusobjekti, on võimalik öelda, et selle keskkonnamõjud ei ole suuremad kui olemasolevatel ning võrdlevalt näiteks välja tuua, et on tegemist puhtama tehnoloogiaga.

Samas tuleb hoiduda vabatahtlike ja pealesunnitud riskide võrdlemisest. Kirjutades näiteks, et vale toitumise terviserisk on palju suurem kui kõrgepingeliinide vahetus läheduses elamise risk, siis alavääristab see inimesi, kes peavad pealesunnitult elama kõrgepingeliinide läheduses – toitumist saab muuta lihtsalt, elukohta aga lihtsalt vahetada ei saa. Samuti kui teha võrdlus, et risk haigestuda mingisse haigusesse on väiksem kui tõenäosus võita mingil loteriil – siis inimesed ju ostavad loteriipileteid sooviga võita ning keegi ikka alati võidab. Selline võrdlus ajab segadusse.

Inimesi ajavad segadusse ka hiigelsuured arvud. Näiteks kui me ütleme, et põlevkivi kaevandati 1980. aastal 30 miljonit tonni ja tuhka tekkis 15 miljonit tonni, siis me ei oska vastavat kogust ette kujutada. Kui me aga toome võrduse, et aastas on ca 30 miljonit sekundit, järelikult kaevandati 1 tonn sekundis 24 tundi ööpäevas, siis tekib ettekujutus. Samuti kui kirjutada, et põlevkivitööstuse tahketest jäätmetest jätkuks rajamaks Hiina müüri ümber kogu Eesti territooriumi, kaasa arvatud saarte rannajoon – tekib tunnetuslik arusaam hiigelsuurtest kogustest.

Väga raske on omavahel võrrelda riske, mis on oma olemuselt täiesti erinevad – näiteks põlevkiviküttel soojuselektrijaamade ja tuumaelektrijaamade võimalikke keskkonnamõjusid. Need on põhimõttelised valikud, millesse on sageli kaasatud kogu ühiskond ning valikuteni jõudmine ja nende muutmine võtab aastaid ja aastakümneid. Näiteks viidi Rootsis 1980. aastal läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Avalik huvi ja erinevad raamistikud

Tavainimestele avaneb teadusuudiste valguses terve psühholoogiline, emotsionaalne, moraalne, sotsiaalne ja poliitiline raamistik. Seetõttu püüavad ka uudised käsitleda erinevaid aspekte. Biotehnoloogia, nanotehnoloogia, tuumaenergeetika – uudised kõigist neist valdkondadest kaetakse kindlasti keskkonnamõjude, eetika ja äriliste aspektide aruteludega. Ajakirjanikud väljendavad erinevate huvigruppide ja arvamusliidrite seisukohti. Seetõttu on ajakirjanike ootus, et ka teadlased kommenteeriksid teemat laiemalt kui vaid oma teadustöö seisukohalt.

Teadustööl ja vastavalt ka teadusuudistel on tugev mõju näiteks inimeste toitumisharjumustele, isikliku turvalisuse tagamisele, kommunikatsioonile, suhtumisele keskkonna kvaliteeti. Need arvamused viivad omakorda arengutele seadusandluses. Seega on populaarteaduslikul meedial tegelikult ka väga suur vastutus.

Kokkuvõte

Kõigil teadlastel on professionaalne vastutus teavitada oma uurimistöö tulemustest avalikkust. Samas tuleb kindlasti arvestada konfidentsiaalsusnõuetega ning kindlasti kirjeldada, kas tulemused on juba avaldatud või teadustöö on alles pooleli.

Suuremates teadus- ja arendusasutuses on inimesed, kes teaduskommunikatsiooni eest vastutavad ja on selle eest tasustatud. Vajaduse korral on võimalik saada neilt abi, paljudes asutustes on ka otsene teavitamiskohustus.

Vajalik on olla kursis meediakajastustega oma uurimisvaldkonnas.

Kui uurimistulemused ja järeldused on oluliselt erinevad teadusringkondade arvamusest, siis on vajalik seda eraldi rõhutada.

Väga hoolikas on vajalik olla riskide ja kasude esitamisel, luues selgelt arusaadavad ja üheselt mõistetavad võrdlused.

Kui teadustöö tulemused võivad oluliselt muuta inimeste elu ja harjumusi, siis tuleb lisaks hoolikale kirjeldusele olla valmis ka laiadeks avalikeks sotsiaalseteks, eetika-alasteks, poliitilisteks jne diskussioonideks.

Kuidas ületada NIMBY sündroomi

Pungil saal täis juba eelnevalt emotsionaalselt ülesköetud kohalikke elanikke. Karjumine, plakatid. Närvis arendajad. Arendaja avalike suhete korraldaja, kes lõpuks vastu ei pea ja lausa hüüab: “Kuidas te ometi nii lollid olete?”

Täiendavat õli valavad tulle emotsionaalsed avalikud pöördumised, mille käigus kogutakse kümneid tuhandeid allkirju.

Riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse juhid on krampis – nad soovivad ühest küljest suurendada ettevõtluse konkurentsivõimet ja omavalitsuse tulubaasi, teisest küljest aga peavad arvestama kohalike elanike arvamusega. Valijad ju lõppkokkuvõttes.

Kas üldse on võimalik NIMBY (not in my back yard) sündroomist üle saada? Lisaks on tuntud lühendid veel LULU (locally unwanted land use), NIABY (Not In Anyone’s Backyard), BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything) ja CAVE People (Citizens Against Virtually Everything).

Et tõepoolest kogukonna poolehoid võita, on vajalik NIMBY sündroomist paremini aru saada.

Vastuseisu puhul eristatakse nelja olemuselt erinevat põhjust.

1. Positiivsete ja negatiivsete mõjude vahekord

Pole kahtlustki, et suur osa arendusprojekte tegelikult parandab kohaliku elu kvaliteeti – loob uusi töökohti, suurendab maksutulusid kohalikule omavalitsusele ja elanikkonna kriitilist massi ning seeläbi ei lase kohalikul elul välja surra. On üleriigilise tähtsusega projekte, mille tegemata jätmise korral kannatab kogu ühiskonna heaolu.

Kuid vahetult arendusprojekti naabruses elavad inimesed kardavad kaotada kõike seda, mis neil on juba olemas. Neile meeldib kõik sellisena nagu see hetkel on – pole vaja rohkem liiklust, meeldib metsik loodus, isegi uute laste tulek kohalikku kooli võib tunduda hirmutavana. Harjumustes peitub jõud. Harjumuste säilitamise sildi all on arendusprojekti vastastel väga lihtne saavutada kohalike elanike tugi – palju lihtsam kui arendajatel leida pooldajaid.

Loomulikult on ka tõsiseid ja lubamatuid ohte, nagu tugev keskkonnanorme ületav müra, reostunud või kuivanud kaevud jne – kuid jutt on projektidest, mille keskkonnamõjude hinnang ei ole lubamatuid ohte tuvastanud.

Selgelt on inimesi, keda projekt mõjutab tugevalt ja palju enam kui teisi. See aga ei tähenda alati, et kõige enam mõjutatud inimesed on automaatselt kõige suuremad vastased. Kõige tähtsam on, et kohalikud elanikud näeksid projektis ja saaksid projektist reaalset tulu.

2. Konflikt erinevate väärtushinnangute vahel

Mõnede inimeste jaoks on arendusprojektid võitluseks hea ja kurja vahel. Paljudes arenenud riikides hinnatakse tugevamini arengu ja kasvu vajadust ning muutusi planeeritakse nii, et keskkonnamuutused oleksid talutavad. Eestis kujundavad väärtushinnanguid ikka veel enam kui kahe aastakümne tagused emotsioonid – just tänu fosforiidisõjale taasiseseisvus Eesti ilma inimohvriteta. Lisaks on väga lihtne luua ettevõtjatest kuvand kui vereimejatest ja ärikatest, kes püüavad töörahva ja keskkonna arvel rikastuda. Tõsiasi, et riigikassa täitub ainult ettevõtjate poolt loodavast lisaväärtusest ja makstavatest maksudest, ei jõua paljudele Eestis ikka veel kohale.

Viimase paari aastakümne jooksul on kogu maailma arenenud riikides tekkinud ka ideoloogia, mille kohaselt maal on tegelik väärtus, mis on suurem kui inimeste soov seda kasutusele võtta. Keskkonna säilitamine on selle ideoloogia kohaselt muutunud eraldiseisvaks moraalseks põhimõtteks, mis on tähtsam kui majanduskasv ja inimeste heaolu suurendamine. Eraldi staatuses on loomulikult maa-alad, mis on riiklikul tasandil võetud looduskaitse alla või seal esineb looduskaitsealuseid objekte, taimi või loomade elupaiku, kultuuriväärtusi jne. Jutt on maadest, kus arendustegevus on lubatud.

Vajalik on määratleda ja eristada arendusprojekti vastaste väärtushinnangud – kas nad on põhimõtteliselt vastu keskkonna muutmisele üldse või on nad arusaamal, et igasugune ettevõtlus, mis keskkonda mõjutab, peaks olema keelatud ning ettevõtjatel ei tohi lubada mitte midagi teha. Arutlus peaks viima erinevate väärtushinnangute võrdluseni – kas tahamegi jääda hiigelsuure tööpuudusega riigiks või peaksime ikka arenema ka? Kas arendusprojekt hoopis ei võimalda säilitada kohalikku elu – kooli, apteeki, kaubandusvõrku?

Eestis puudub selge arusaam ettevõtluse vajalikkusest meie ühiskonnas.

Mul oli võimalus küsida meie loodusteaduste õpetajate käest, keda oli saalis umbes 70, kas nad oskavad nimetada ühe Eesti ettevõtte, mil on nende silmis positiivne maine. Peale väikest paust tõusis üks käsi: ’Skype.’ Kas veel mõni? Peale pikemat pausi tõusis ka teine käsi: ‘Räpina paberivabrik.’ No nüüd on meil siin küll nagu Pipi viktoriin – summeerisin olukorra. Pipi palus nimetada kaks inimest, kes on surnud, ning üks oli Karl XII ja teine üks vanaproua, kelle nime ja aadressi ma kahjuks ei mäleta.

3. Võitlus teadusliku info ja valeinfo vahel

Tohutu hulk opositsioonist arendusprojektidele luuakse väärarusaamade ja liialdatud hirmu levitamise kaudu. Ühtede teadlaste arvamustest valitakse välja teatud lõike ja väljendeid, teised on valmis ütlema oma ekspertarvamuse mitte vastava eriala spetsialistina ning probleemiga põhjalikult tutvumata. Sageli viidatakse küll reaalsele võimalikule keskkonnamõjule, mis aga on projekti kontekstis täiesti ebaoluline või puudub hoopis. Info saajad ei tee sageli mingit vahet – kampaania autor ütles, teadlane kinnitas sellest mingit osa, järelikult on arvamus põhjendatud.

Kahjuks ka arendajad ei tee sageli mitte midagi selleks, et enne projekti tutvustamist teaduslikku taustinformatsiooni levitada. Seaduses ei ole seda ju nõutud, avalike suhete korraldus on NIMBY suhtes lapsekingades. Avalikesse suhetesse panustamine võib tunduda ettevõtja jaoks ka ebaoluline lisakulu. Kui aga kogu teaduslik informatsioon ja arenduskontseptsioon tuuakse välja alles avalikul arutelul, siis inimesed tunnevad, et keegi on nende eest otsused juba ära teinud. Inimesed soovivad ise olla kaasatud juba algusest peale ja väga lihtne on õhutada kollektiivset solvumist, kui seda pole tehtud.

Projekti kohta käiva informatsiooni esitamine avalikel aruteludel on sageli liiga teaduslik, kuid mis veel tähtsam – ei arvesta reaalsete hirmudega, mis inimestel on. Ootamatult tulnud küsimustele ei osata piisavalt lihtsalt ja selgelt vastata. Sageli ka ei oska või ei julge inimesed neid tegelikult huvitavaid küsimusi küsida. Just seetõttu on vaja kõik hirmud eelnevalt ära määrata ja ettekandes käsitleda.

Kurvem on lugu, kui uuringud ongi läbi viidud ebakvaliteetselt. Meenub ühe prügila rajamise keskkonnamõjude hinnang, kus vähempakkumise teinud keskkonnafirma lootis saada kõik andmed arhiividest, kuid lõppkokkuvõttes tehti järeldused põhjaveereostuse kohta ainult nende kihtide baasil, mis kuulusid prügila rajamise käigus eemaldamisele. Loomulikult kukutati kogu projekt täiega läbi ja prügila jäi rajamata. Pole mõttetumat kulutust arendaja jaoks kui finantseerida ebakvaliteetset keskkonnamõjude hinnangut.

4. Rahuldamata emotsionaalsed vajadused

Vastuseis projektile võib tekkida ka täiesti projektist sõltumata. Mõned kodanikud osalevad aruteludel lihtsalt selleks, et tunda ennast tähtsana või õigustada oma rolli kogukonna juhina. Kui selgub, et erilisi tugevaid argumente arendusprojekti vastu nagu polegi, valitakse ja vaidlustatakse tähtsusetuid fakte ja tõlgendusi ning viiakse kogu protsess emotsionaalse vastasseisu tasandile.

Sellise rünnaku vastu aitab vaid emotsioonidele vastutulek, st vajalik on anda sellistele inimestele võimalus end tühjaks rääkida, aur välja lasta. Kõige hullem on eomtsioonirünnaku ohvriks langenuna vastata ise samasuguse rünnakuga.

Kas projektil on ka pooldajaid?

Kui projektil puuduvad kohaliku elanikkonna hulgas pooldajad, siis on midagi väga valesti – kas on tõepoolest eeltöö täielikult tegemata või siis on projekt tõepoolest keskkonnavaenulik ning keskkonnamõjude hinnang on ebakvaliteestelt läbi viidud ja puuduvad planeeringud.

Pooldajate tekkeks on vajalik veenmisoskus. Arendajad kasutavad sageli loogilist faktide ja lahenduste esitamist, oponendid toetuvad emotsionaalsetele rünnakutele, survestamisele, kollektiivsele süütundele, hirmudele, ettevõtjast kui vereimejast kujutelma loomisele.

Arendajatel peab olema väga hea läbirääkimisoskus. Tuleb osata leida kompromisse, anda piisavalt järele, jõuda ühisotsusteni ja need dokumenteerida.

Kokkuvõte

Vajalik on osata vastuseisu tõlgendada, sorteerida see põhjuste järgi. Vastus, mis on ebaõigelt hinnanud küsimuse tekke põhjust, võib probleeme hoopis juurde tekitada kui lahendada. Projekti vastaste hulgas on inimesi, keda projekt tõesti oluliselt mõjutab ning kellele on kindlasti vaja projekti eelnevalt tutvustada, läbi rääkida. On põhimõttelisi vastaseid, keda ei huvita ühiskonna heaolu kasv. On elus pettunud inimesi, kes põhimõtteliselt ettevõtjaid ei salli. Ning on enesenäitajaid, keda projekti sisu ja mõjud tegelikult üldse ei huvitagi.

Peamine on leida projekti pooldajad ja nendega sageli suhelda ning peamised vastased, kellega pidada läbirääkimisi. Samuti on vajalik otsustajaid teavitada, et läbirääkimised toimuvad ning kui ilmnevad tulemused, siis sõlmida kokkulepped ja ise teavitada vajaduse korral ka avalikkust.

Kasutatud kirjandus:

Debra Stein

How to Overcome NIMBY Opposition to Your Project

Nation’s Building News (NAHB) – March 2007

Robotmannekeen: nullist tähtede poole

Kui Alvo Aabloo ja Maarja Kruusmaa hakkasid TÜ Tehnoloogiainstituudis robotmannekeeni projektiga tegelema, siis ajas see kaastöötajaid pigem muigama – keegi ei ennustanud, et peagi korjab ühisprojekt ettevõtja Heikki Haldrega ridamisi auhindu ning OÜ Massi Miliano kuulutatakse Euroopa üheks kõige paljulubavamaks start-up’iks ehk eesti keeles naljakalt nimetatuna iduettevõtteks. Ka Alvo enda sõnade järgi on robotmannekeeni puhul tegu vaid kõrvalprojektiga, mis edu korral toetab teadusuuringute põhisuunda – ioonjuhtivusega polümeeride väljatöötamist ning neile rakenduste leidmist.

Tänane päev, 11. märts 2010 jääb jälle ajalukku. Massi Miliano Fits.me interneti rõivapoodide virtuaalse proovikabiini teenus valiti Euroopa internetiäri kõige innovaatilisemaks ja suurima potentsiaaliga lahenduseks Brüsselis toimunud ühepäevasel äri- ja innovatsioonikonverentsil Plugg.

Peale Maarja tööleasumist põhikohaga TTÜ biorobootika professorina muutus robotmannekeen ka Eesti ülikoolidevahelise koostöö kenaks näiteks. Igal juhul tuleb täna õnne ja jätkuvat edu soovida nii Maarjale, Alvole, Heikkile, Paulile ning kõikidele nende meeskonnaliikmetele – Eesti robootikutele.

Tuhala maa-aluste jõgede mõistatus

Martin Vällik skeptik.ee eestvedajana on avalikult vaidlustanud ühe lause Tuhala nõiakaevu kaitsjate pöördumises, nimelt selle, et Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, millest neli saavad alguse Tuhala jõest. Martini eesmärgiks on taunida väljaütlemisi, mis ei põhine teaduslikel uuringutel ning antud juhul on skeptik.ee teravik suunatud konkreetselt nn vitsameeste vastu. Tegelikult on kogupilt loomulikult palju laiem.

Suur pilt

Selles, et kohalikud elanikud kasutavad mingi arendusprojekti vastu võitlemisel ära kõikvõimalikke argumente, pole midagi uut. Nii näiteks leidsid Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad, et tuulikud reostavad põhjavee, tiivikulabade liikumine põhjustab inimestel krampe ning tuulikute läheduses ei saa tegelda ökoloogilise põllumajandusega. Protestiaktsioonis oli välja toodud ka palju asjakohaseid probleeme, kuid need kolm argumenti olid küll olulisust arvestades naeruväärsed.

Keskkonnamõjude osaline üledramatiseerimine algas Eestis juba fosforiidisõja päevil, kui fosforiidi kaevandamise mõjusid selgitades joonistati hiigelsuur põhjavee depressioonilehter, mis ulatus Tallinna ja Tartuni. Tol ajal oli see teaduslik falsifikatsioon suunatud võitluseks Eesti vabaduse eest ja seetõttu otsekui andestatav. Küsimus on, kelle vastu võitleme me nüüd, vabas Eestis? Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad suunasid oma argumendid välisarendajate vastu, kes oleksid kasutanud kohalikku ressurssi ning kasu maakonnale ja kohalikele elanikele oleks olnud minimaalne. Ühe põhiprobleemina on välja toodud tuulikute müra. Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu. Ja nüüd näitavad teaduslikud uuringud, et seesama müra ongi tervisekahjustuste põhjuseks. Ongi, aga kaudselt. NIMBY (not in my back yard, mitte minu tagaaeda) printsiip on ülivõimas. Kas me kunagi saame sellest ka üle ja kuidas? Olen sel teemal ka varem kirjutanud.

Tuhala nõiaring

Tuhala juhtumi puhul on tegemist puhtalt Eesti-sisese nõiaringiga.

Ühelt poolt me kõik räägime ettevõtluse tähtsusest, sest ainult ettevõtluse areng  toob lõppude lõpuks riigi kassasse raha ning tagab tööpuuduse vähenemise. Kui me kaevandame lubjakivi ja toodame killustikku rajatava tee lähedal, säästame me killustiku transpordiga kaasnevad veokite kütusekulud, liisingukulud ja amortisatsiooni ning vähendame ka keskkonnamõjusid, mis kaasneksid transpordiga kusagilt kaugemalt. Me võime luua kuitahes palju sotsiaalseid töökohti, kuid raha, millest need kinni maksta, on genereeritud algselt ettevõtjate poolt. Teiselt poolt on avalik arvamus ettevõtjate suhtes endiselt väga sageli ülinegatiivne, käsitledes ettevõtjat kui vereimejat, kes püüab rahva ja antud juhul keskkonna hävitamise arvel rikastuda. Mida lähemal inimeste kodule toimub pisutki keskkonda muutev ettevõtlus, seda enam võimutseb teine arvamus. Just selle nimel kuhjatakse kokku kõikvõimalikud argumendid arendusprojekti vastu ning vahet pole, kas need on teaduslikud või pärinevad vitsameeste suust ja sulest. Eesmärgiks on kokku koguda võimalikult palju protestiallkirju ning mida suurem on argumentide arv, seda rohkem allkirju saadakse kokku.

Samas, teaduslikus mõttes on sellisel allkirjakogumisel ka negatiivne külg. Nimelt kui kasvõi üks argument on kaheldav, võib kaheldavaks pöörata ka kogu pöördumise sisu.

Jõed, mis pole tegelikult jõed

Missugune on siis tegelik olukord? Ka Martin Vällik pisut üledramatiseerib, väites, et 11 kilomeetrit pikk maa-alune jõgi oleks teaduslik sensatsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu maailma mastaabis. Kes soovib, võib kasvõi lugeda artiklit 153 km pikkusest maa-alusest jõest Mehhikos – ja antud juhul on tõesti tegemist jõega, mida speleoloogid jälgivad ise maa all kogu pikkuses, mitte georadarite või vitsade abil.

Eks kõik algabki sellest, mida me nimetame jõeks. Meil puudub kokkulepe, kui suur peaks olema karstikoobas ja kui suur veevool, et me võiksime öelda – tegemist on maa-aluse jõega. Näiteks võib leida maa-aluseid jõgesid käsitlevast aruandest korduvalt, et nn maa-alune jõgi voolab edasi oja kaudu, st suubub ojja. Kuidas nii, jõgi suubub ojja? Me ei saa ju väita, et iga allikas toitub maa-alusest jõest? Me ei saa ka rääkida, et meil Eestis ongi kõik palju väiksem ja kui veel jõgi on maa all, siis on ta veel väiksem, palju väiksem maapealsest ojast.

Väljavõte 2007. aasta aruandest – jõed suubuvad ojadesse…

Et maailmas mingitki muljet avaldada, peaksid meie koopauurijad ja akvalangistid neid jõgesid füüsiliselt läbima ja alles siis võiksime rääkida pisutki mingisugusest sensatsioonist. Kahjuks on meie lõhedesüsteemid tegelikkuses nii kitsad, et ükski inimene sinna sisse ei mahu. Maailmas on nii palju fantastilisi karstikoopaid, et meie ükskõik mis vahendite abil määratud ‘jõed’ ei paku maailmas erilist huvi. Küll on Nõiakaev maapinnal tõepoolest omapärane.

Nii ongi mõistatus lahendatud. Meie maa-alused jõed ei ole tegelikult jõed, vaid lõhelises ja karstunud lubjakivis voolav lõhevesi.

Mis on tegelikult oluline?

Kokkuvõtvalt aga pole kohalikele inimestele olulist vahet, kui suur peaks olema jõgi, et seda võiks nimetada jõeks. Nende jaoks on tähtis, et oleks tõepoolest ära tõestatud, et plaanitava kaevanduse mõju neid huvitavale loodusele ja kaevudele on ebaoluline või puudub. Seetõttu on kogu diskussioon selle üle, kas on jõed või mitte, ainult ühest küljest teaduse ja pseudoteaduse piire otsiv ning teisest küljest terminoloogiline. Kohalike elanike jaoks on see diskussioon suhteliselt ebaoluline.

Veebilehel http://www.tuhalanoiakaevuleappi.com/ on välja toodud väljavõtted akadeemik Anto Raukase ja geoloogiadoktorite Hella Kingu ning Katrin Ergi arvamustest. Need on tõsiseltvõetavad arvamused, mille alusel tõepoolest langeb põhirõhk ja vastutus hüdrogeoloogidele, kes viivad läbi põhjavee modelleerimist. Modelleerimise võimalusi ei tohi alahinnata. Just Eesti hüdrogeoloogid on selgelt paika pannud, kui kaugele kaevandused Ida-Virumaal peaksid jääma olulistest keskkonnaobjektidest – näiteks Kurtna järvedest või Selisoo rabast, et riskid oleksid maandatud. Senini ei ole eksitud, mudelid on olnud piisavalt täpsed.

Et iga Eestimaa inimene saaks aru, kuidas põhjavesi lubjakivides liigub, soovitan vaadata Bionina saadet. Veebilehelt  http://www.ut.ee/199254 valige Bionina 5. saade ’Joogivesi’ ja seal 8:10 saate algusest annab hüdrogeoloog Andres Marandi lihtsa ja selge ülevaate toimuvast.

Modelleerimine on keeruline, aga võimalik – regionaalsel tasandil

Kui hüdrogeoloogid viivad läbi hüdrogeoloogilist modelleerimist karstialal, siis on see ränkraske töö, mis peab vastama kõikidele küsimustele – kaasa arvatud sellele, missugune on tõenäosus, et veevool kaevandusse saab olema tõepoolest nii suur, et see mõjutab olulisi keskkonnaobjekte, sealhulgas Nõiakaevu. Kui tõepoolest kaevandusse avaneks nii suur veevool, mida keegi võib nimetada kujundlikult ka maa-aluseks jõeks, siis ei ole ilmselt majanduslikult otstarbekas sellist kaevandust rajada, kuna vee väljapumpamise kulud oleksid suuremad võimalikest tuludest. Kaaluda võib kaevandamist vee alt ilma veetaset langetamata. Kõik on omavahel seotud.

On veel üks oluline aspekt, mis raskendab modelleerimist. Nimelt, kui kaevandamise käigus on plaanis lõhkamistööd, võivad need lõhelisust küllaltki olulisel määral mõjutada.

Kokkuvõttes, propageerides teaduslikku maailmavaadet, usaldaksin ma Eesti hüdrogeoloogide modelleerimisoskusi, kuid jälgiksin väga tähelepanelikult, kas ja kuivõrd mudeli piirtingimused arvestavad teadmatustega põhjavee võimalike suurte liikumiskiiruste suhtes, kas on läbi mängitud ’halvimad võimalikud’ stsenaariumid ning missugune on nende stsenaariumide mõju ümbritsevale keskkonnale. On siililegi selge, et kaevandada tohib vaid siis, kui kaevanduse mõjud piirkonna hüdrogeoloogiale on kompenseeritavad, ebaolulised või puuduvad ning selles osas saavutatakse kohalike elanikega kokkulepe. Kindlasti kohe ei saa väita, et regionaalne hüdrogeoloogiline modelleerimine on võimatu.  Samas kui negatiivne stsenaarium eksisteerib, isegi väga väikese tõenäosusega, järgneb järgmine küsimus – kes ja kuidas võtab vastutuse, kui see realiseerub.

Hüdrogeoloog Rein Perensi arvamus

Andes au küll paljude inimeste, sealhulgas geoloogide hulgas levinud ohutunnetusele, valdavad Nabala piirkonna hüdrogeoloogiat Eestis kahtlemata Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogid. Minul isiklikult on väga raske kahelda Rein Perensi ekspertarvamuses, mille ta avaldas juba 2009. aasta juunis:

“Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.”

Lihtne loogika on selles, et selle arvamuse alusel toituvad Tuhala jõgi ja ühtlasi Nõiakaev lõunapoolsetest soodest ja rabadest, samas kui kõik plaanitud kaevandusalad jäävad loodesse. Kindlasti on vaja hinnata võimalike kaevanduste mõju kogu piirkonnale, kuid tundub, et Tuhala Nõiakaev on valitud küll sümboliks, samas Nõiakaev ise ei saa kohe kuidagi ohus olla. Rein Perensi arvamusele toetudes akadeemik Anto Raukas eksib, sest Nõiakaevust kilomeetrite kaugusele loodesse jäävad kaevandused ei saa kohe kuidagi mõjutada Tuhala jõe veetaset Nõiakaevu lähistel ega toitumisala, mis paikneb Nõiakaevust hoopis lõunapool.

Kokkuvõte

Me võime uisapäisa tormata üleskutsetega kaasa ja jätta täiesti läbi mõtlemata, kas kampaania autorid on oma juhtumi korrektselt üles ehitanud. Me võime anda oma allkirja siiras usus, et kõik ongi nii lihtne ja selge nagu me loeme. Ka antud juhul, lugedes Eesti TA Looduskaitse Komisjoni arvamust, olen sellega 100%-liselt nõus, nii olekski vaja teha.

1. Enne otsuse tegemist kaevandustööde lubatavuse kohta on vaja täpsustada Nabala karstiala terviklikkust ja ulatust ning eri piirkondade omavahelisi seoseid.
2. Tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuste hindamine.
3. Läbi viia kogu piirkonna veerežiimi täiendav geofüüsikaline ja hüdrogeoloogiline uurimine, mille alusel saab hinnata kavandatavate kaevetööde mõju allikatele, allikasoodele, juba olemasolevatele kaitsealadele ning kohalike elanike poolt tarbitavale põhjaveele. Senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega selles piirkonnas.
4. Lähtudes uuringute tulemustest tuleb otsustada, kas
– luua üks suur looduskaitsealune (koos kultuuriväärtusega) Nabala karstiala;
– ala väärib nitraaditundliku ala staatust.

Kuid allkirjade kogumine käib hoopis Tuhala Nõiakaevu kaitseks. Seega, kui on tõepoolest lihtsalt näidatav, et Tuhala Nõiakaev toitub lõuna poolt, siis pole seost plaanitud kaevandustega tegelikult üldse olemas.

Märkus. Väljavõtete tegemisel antud kirjutisest ja muudetud kujul avaldamise korral palun väljavõtted ja muudatused kooskõlastada. Kirjutis lahkab probleemi kogu olemust ning mistahes lõigu eraldi esitamine ilma ülejäänud kontekstita moonutab antud arvamusloo mõtet.