NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta

NASA astrobioloog David Morrison on saanud sadu küsimusi erinevate looduskatastroofide kohta, mis internetimaterjalide väitel aastal 2012 ees seisavad. Sealhulgas on mitmeid pöördumisi noortelt, kes nutavad, kaaluvad enesetappu ja viimases hädas otsivad abi. Lõpuks ei pidanud Morrison vastu ja tegi avaliku pöördumise, et lihtsate sõnadega ja mitu korda üle korrates kõik ’puust ja punaseks teha’. Avaldan pöördumise tõlke eesti keelde. Kui Youtube’is otsida ’the truth about 2012’, toob otsing esile sadu klippe, mis kõik kinnitavad ees seisvaid katastroofilisi sündmusi. Kuna Morrisoni pöördumine on seal hulgas kui hüüdja hääl kõrbes, toon selle siin spetsiaalselt välja.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad ähvardama aastal 2012. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Nii et ärge muretsege. Lubage mul rääkida mõnedest konkreetsetest asjadest. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet, mis detsembris 2012 põrkub Maaga kokku või vähemalt tuleb Maale väga lähedale. Fakt on aga see, et Nibirut ei ole lihtsalt olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema on pöörduda astronoomide poole. Kui planeet X või Nibiru siseneks Päikesesüsteemi, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul. Üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda mingi objekti pärast, mis tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktika joondumise pärast. Kuna igal aastal detsembris on Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi, ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise kohta. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas see võiks toimuda, ja kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, siis need vahetuda ei saa. Pole kunagi vahetunud ega vahetu. Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset üks kord keskmiselt iga mõnesaja tuhande aasta jooksul.  Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning maksimum võib kahjustada orbiidil paiknevaid satelliite. Ja me võime näha põhjavalgust ja virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid kevadeks 2013, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Ja minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Ja kõik see suur hulk materjale, mida näete internetist ja Youtube’ist ning kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on valed. Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui ta käes on.

Rõõm purustatud autost ja surnud lehmast

9. oktoober 1992 oli reede ning ühtlasi USA koolides ameerika jalgpalli võistluste päev. Just seetõttu olid sajad tuhanded inimesed Kentuckyst New Yorgini õhtul väljas liikvel ning paljudel olid kaasas videokaamerad. Nii juhtuski, et meteoor õnnestus jäädvustada tervelt 16 inimesel. Tulekera lendas õhtupimedas taevas kirde suunas kiirusega umbes 60000 km/h.

Õhutakistuse tõttu lagunes arvatavalt mitmetonnine meteoroid vähemalt 70 tükiks. Üles õnnestus leida vaid üks 12.4 kilogrammine meteoriit – see purustas New Yorgi osariigi Peekskilli linnakeses 17-aastase Michelle Knappi Chevrolet Malibu parema taganurga.

Mürina peale kodust välja tormanud Michelle leidis oma auto purustatuna ning selle kõrvalt veel sooja kivikamaka. Kohale tulnud kohalik politsei avas kriminaaljuhtumi, bensiinipaagi kahjustuse tõttu käis kohal ka päästemeeskond.

Michelle aga tajus endale süllelangenud õnne ning müüs vanaema käest 100 dollari eest ostetud 12 aastat vana auto edasi uhiuue auto hinnaga. Ostjad oskasid auto edasi teenima panna – seda esitleti maailmaturneel lisaks USAle veel Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis… 2002. aastal oli auto oksjonil müügis alghinnaga 175000 dollarit.

Peekskilli meteoriidiauto tuuril Saksamaal (http://www.nyrockman.com/pages/peekskill-germany.htm).

Veelgi kallimaks aga osutus kivimeteoriit. Ka hetkel võib igaüks internetist osta 4.8-grammise tüki 900 dollari eest, mis teeb 12.4 kilogrammise meteoriidi hinnaks 2.3 miljonit dollarit. Kõrge hinna põhjustab mitte niivõrd meteoriidi unikaalsus, vaid sellega kaasas käiv lugu auto purustamisest.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Kel aga on kahju välja käia üle 10000 krooni 4.8-grammise autopurustaja tüki eest, võib alla 4000 krooni ehk 300 USD eest osta 19.5-grammise tüki Valera lehmatapjast.

15. oktoobri õhtul 1972. aastal kuulsid farmerid Trujillos Venezuelas vilinat ning järgmisel hommikul leidsid karjamaalt purustatud kaelaga surnud lehma. Selle kõrval lebasid 38, 8 ja 4 kilogrammi raskused kivikamakad. Farmerid olid taibukad saamaks aru, et tegu oli meteoriidiga. Imestust väljendamata sõid nad surnud lehma ära ning meteoriiditükid hoiti lihtsalt alles, kuni kuuldus jõudis kohaliku ülikooli astronoomini. Antud juhul tunnevad rõõmu surnud lehmast eelkõige lehma tapnud meteoriidi tükkidega kaubitsejad. Jällegi müüb eelkõige mitte meteoriidi haruldus, vaid legend.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Just selle lehma näol on tegemist ainukese kindlalt teadaoleva loomaga, mille meteoriit on tapnud. Ühtki kindlat meteoroidide inimohvrit läbi aegade teada ei ole, vastavaid märkmeid võib leida küll näiteks Hiina kroonikatest, aga kindel dokumentatsioon puudub.

Kindlasti on rahaga palju targemat teha kui osta autopurustaja ja lehmatapja tükikesi – kogumine ja kauplemine jääb kollektsionääride äritegevuseks ja hobiks. Eesti ala aga on leitud meteoriidikraatrite arvu ja säiluvuse poolest unikaalne. Kuigi autosid pole senini purustatud ega lehmi tapetud, on turismirõõmu looduses kuhjaga. Populaarteaduslik turismiinfo Eesti meteoriidikraatrite kohta on kättesaadav Eesti geoturismi veebilehelt.