Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.
Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?
Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.
Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.
Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.
Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.
Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?
Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.
Filed under: Eesti, Energia, Geoloogia, Haridus, Jäätmed, Katastroofid, Keskkond, Kliimamuutused, Läänemeri, Maavarad, Põhjavesi, Rahvusvaheline, Reostus, Tervis |
Keskkonnaabi 
Kas tuumaenergia kasutusele võtmine lahendab jätkusuutliku ühiskonna probleemi? Mida rohkem energiat toodetakse, seda suurem on selle mõju keskkonnale ja ökosüsteemile. Väidan täpselt vastupidist, et energia kokkuhoid on pikas perspektiivis lahendus, vähemalt tuleb see tõsta prioriteediks nr 1. Mida rohkem me energiat tarbime, seda keerukamaks läheb sotsiaalne struktuur ehk ühiskond. Mida keerulisem on ühiskond, seda raskem on ühiskonnal võimalikest katastroofidest vmi toibuda. Uue tasakaalu saavtamiseks kulub meeletult energiat. Seda et keegi ei taha tunnistada, et selline kasvuühiskond ei ole jätkusuutlik on elevandi ruumis mitte märkamine. Tuumaenergia kasutusele võtmine on vastutuse tulevikku lükkamine. See ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Uskumus, et teadus või tehnoloogia tulevikus midagi päästab on suhteliselt kahtlane uskumus. Rääkida võiks pigem lokaalsetest energiajaamadest, mis töötaksid taastuvatel loodusressurssidel.
Olen arvamusega nõus, mis puudutab pikka perspektiivi. Minu väide oli aga, et ükski riik maailmas ei ole selliseid eesmärke püstitanud – vähendada energia tarbimist väga olulisel määral. Tõsi, selliseid plaane on rohelised eri riikides valitsustele esitanud. Kuid ka siis räägime maksimaalselt 10-20% vähendamisest. Ja pange tähele, sageli ei räägita mitte energia tarbimise vähendamisest summaarselt, vaid SKP ühiku kohta. Seega, kui SKP oluliselt kasvab, siis energia tarbimine ikkagi kasvab! Ja kas see tähendab, et reostav tööstus kolib Hiinasse, kus vahet pole, kui palju globaalset atmosfääri reostada? Samas põlevkivienergeetika Eestis annab üle 95% elektrienergiast ja vajalik on see kuidagi asendada! Isegi väga keskkonnahoidlikuks peetud riigid näevad oma arenguplaanides ette energia tarbimise kasvu. Nii et argument ‘tuleb tõsta prioriteediks number 1’ eeldab ainulaadset mõtteviisi muutust maailmas. Olen täiesti nõus ka sellega, et mida keerulisemaks areneb tehnoloogia, seda haavatavam on ühiskond. Võtame kasvõi külmaperioodiga kaasnenud stiihia Prantsusmaa-Inglismaa rongitunnelis või õhusaaste Bergenis. Selged märgid on olemad, aga kas midagi muutub? Oodatakse ilma paranemist ja vahepeal sõidavad rongid hõredama graafikuga ning pooltel autodest keelatakse sõita (rasketes ilmaoludes Bergenis tehakse paaritu- ja paarisnumbrite sõidupäevad vastavalt kalendrile). Mis puudutab lokaalseid elektrijaamu taastuvatel ressurssidel, sellega olen 100% nõus ja Eestis on kõik võimalused olemas. Aga ka see väga lihtne ja andekas lahendus tagaks ju tegelikult – sama moodi tuumaenergiaga – piisavad ressursid elektrienergia tarbimiseks ja tarbimise kasvuks? Nii et siin on väike vastuolu argumentatsioonis. Ja lõpuks arvestame ka seda, et maailma elanikkond kasvab endiselt jõudsalt – küll mitte Eestis…
Kuna ma ei ole energiaspetsialist, siis on mul pigem küsimus, et kui keeruline (kulukas) oleks teha mingisugune virtuaalne keskkond, kus saaks mudeldada erinevate energia allikatega, arvestades keskkonnamõju, hindu jne? Et milline variant Eestile kõige paremini võiks sobida? Võik olla tavainimesele arusaadav, siis saaks näha, et milline oleks võimalik parim lahendus. Loomulikult jääb hulk inimesi, kellele on keskkond tähtsam kui majanduskasv, ja vastupidi elik siis väärtuste küsimus. Samas ma ei ole näinud kusagil meedias ka eriti ratsionaalset diskusiooni alternatiivide teemal, et millised on üldse olemas, mida hetkel arendatakse ja võiksid Eestisse sobida jne. Aastaid tagasi oli ka tuuleenergia propageeriad friigid, täna ei ole enam kohta, kuhu tuulikuid püstitada ei tahetaks.
Minu selge arvamus on selline, et arenduse võlu on individuaalsetes edukates projektides, mis panevad kokku mitmed lihtsad faktorid. Ühe sellise näitena olen toonud biogaasi tootmist Ungaris Dunajvarose linna lähedal. Projekti muudab tasuvaks 3 lihtsat ideed: 1) suur põllumajanduspiirkond ja järelikult oma biokütus + palju orgaanilisi jääke; 2) CO2 kvoodi mahamüümine Austriale (ikka CO2 kauplemine aitab kaasa seliistele projektidele); 3) selle ettevõtte töötajad on osaliselt vangid (tööteraapia). Lihtne, kas pole? Sellest olenevalt tuli arvestuslik tasuvusaeg EL abiga 5 aastat, ilma EL abita 10 aastat. Kui ka selline virtuaalne keskkond oleks, peaks see lähtuma kindlatest parameetritest, mis aga on väga regiooni-spetsiifilised. Umbmäärasused jääksid aga kokku nii suured, et väga selget pilti ei tekiks.
Tõepoolest, meedias sellist diskussiooni ei ole. Ühest küljest ehk arvatakse, et tavainimene ei peagi kõiki detaile teadma. Teisest küljest tundub, et tõsised teemad meie väiksuse juures meedias lihtsalt ‘ei müü’ piisavalt.
Arvan, et oleks võimalik avalikest aruannetest üles leida ja kokku panna lihtsad kalkulatsioonid – näiteks kui palju biomassi on saadaval ja mis kujuneks taastootmise hinnaks. Lihtsalt oleks need lihtsad kalkulatsioonid vajalik ühele lehele kokku tuua ja ega seal väga palju enam mudeldada ei olegi. Samas oleks ka oma ala eksperte vaja kaasata, kes minu arvates on ka Eestis täielikult olemas,
Siin sekkub ka ettevõtlus. On ju teada, et käib võitlus prügi pärast. Kui investeerida prügipõletustehastesse, käivitub konkurents prügilatega ja tulemuseks võib olla, et kumbki suund ei majanda end efektiivselt ära. Igas regioonis võivad olla täiesti omapärased lahendused, mis toetuvad kohalikule loodus- ja inimressursile ning arvestavad juba olemasoleva infrastruktuuri ning nõudlusega samade energiaallikate järele. Ja ega ettevõtja eriti ei tahagi, et tema äriplaan on avalikkusele selgelt nähtav ja arusaadav – kohe tekivad konkurendid…
Rasmusega päri. Võiks öelda, et mingis mõttes isegi Lovelock’iga. Küll mitte tuumajaama kasutamises aga sellest aspektist, et me mitte ei pea mõtlema arengule vaid jätkusuutlikule taandumisele. Elevandiks toas ei ole mitte üüratu energiatarbimine vaid üüratu hulk energia tarbijaid. Eesti käib esirinnas – rahva arv väheneb. Ja “maast leitud energia” on just see mis arengut edasi kütab – tsivilisatsioonide areng algas ju siis, kui võeti kasutusele lisaenergia: veoloomad ja ratas. Ja sedapsi on see tänapäevani.
Radikaalsemast vinklist võiks ju vaadata, et kui palju see tuumajaam meil lõpuks maksma läheks ja vastaskaalule panna see, et kui palju olemasolevat kinnisvara saaks sama raha eest 0-energia (või +energia) hooneteks keerata. Kui veel lisada kohalikud energiatootmise üksused (kus tuul, kus biomass, kus energiavõsa jne jne), siis … vast tasuks arvutamist.
Aga isegi kui on tugev tahtmine tuumajaama rajada, siis tuleb nentida, et Strandbergil kipub õigus olema: “Üks eeldatult parima haldussuutlikuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast nimelt. See ausammas ei tööta tänaseni. Kõlab pentsikult aga me oleme täna suutelised looma mälestusmärgi, mis ei tööta. Mis tegelikult ei peakski nagu muuna töötama kui märgina. Mis saab siis sellest kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks eeldatavalt töötama…tuumajaama nimelt?” [http://marekstrandberg.blogspot.com/2009/11/suur-tuumaunistus.html] Ehk siis, kui Ivan Orava ausammas tööle hakkab, siis oleks see pool sammu selles suunas, et näidata: me saame vähemalt samba ehitamisega hakkama!
Ma väga ei dramatiseeriks üle seda samba küsimust – see, kes hakkama ei saanud, oli sisse ostetud ehitaja. Et aga ka suurprojektid võivad untsu minna, siis võib meelde tuletada nii Hallandi oosi lugu https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/30/kuidas-uks-projekt-saab-untsu-minna-hallandi-oos-rootsis/ kui Olkiluoto uue reaktori ehituse venimist. Eriti kui on tegemist unikaalse objektiga või ühe esimese seda tüüpi ehitusega, siis on risk väga suur ja see risk jääb alati. Mis puutub ‘sama raha eest saaks…’, siis ikkagi on energiatõhusus ja baaselektrienergia vajaduse tagamine kaks ise asja ja neid ei saa vaadata stiilis ‘kas üks või teine’, vaja on mõlemaid.
Tuumaenergeetika poolt või vastu? See on Hamleti küsimus, millele vastust ei saa anda ainult energeetikud, füüsikud, geoloogid. Nii või teisiti tekitame probleemi, millega tuleb tegelda meie järglastel tuhandeid, võibolla kümneid tuhandeid aastaid. Rääkida rajatiste ning jäätmete turvalisusest või ohutusest võiks siis, kui teaksime, mis ootab inimkonda tuhandete tulevaste aastate jooksul. See on aga kaunis kahtlane. Mõtleme tagasi sada, tuhat, kümme tuhat aastat. Mis jõud hakkavad maailmas valitsema tulevikus? Maetut saab ikka välja kaevata, ehitatud lõhkuda, see on enamvähem kindel. Minule on kindel ka see, et praegune tsivilisatsioon ei saa kesta, inimkond võibolla saab, kui ta suudab luua mingi uue säästlikuma elulaadi. Seegi on aga ülimalt kahtlane: oleme kohanenud kasina, isegi vaese eluga. See kohanemine aga on meisse istutanud igatsuse rikkama, külluslikuma elu järele. Mille oleme mõnel pool planeedil loonud, millega aga ei ole kohanenud. Hävitame biosfääri ja väga tõenäolikult ka iseend. Asja parandaks korralik keskmine ökokatastroof, mis ehk sunniks inimesi elulaadi muutma, enne kui on hilja. Üldse, on aeg tegelda rohkem inimesega, uurida inimest, vastata küsimusele, mida meil tegelikult vaja on, mis on inimlik, mõistlik, elamisväärne elu. Mitte korrata väiteid nagu “meie vajadused kasvavad”, “me vajame ikka rohkem…”, “inimkond kasvab…” Küsimus on, kas saame vajadusi, soove, ootusi otsustavalt muuta või ei. Kui ei, pole erilist mõtet arutada, kuidas neid soove rahuldada, kas vaadata eurovisiooni tuuleelektri või tuumaelektri jõul.
Tuumajaama puhul on viimasel ajal minu jaoks kõige huvitekitavam küsimus see, et kui iga miljoni inimese kohta tehakse tuumajaam, siis kuskohast kogu see uraan tuleb. Kas see on ülereageerimine või tõsine faktor, mida kaaluda?
Vastuseks Jaan Kaplinskile: kas mitte globaalne katse rajada ühiskonnakord ’igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi’, mille elluviimiseks peavad vajadused olema kontrollitud (st summa võimetest peab olema võrdne summaga vajadustest), ei lõppenud mitte inimsuse vastaste kuritegude lainega, mis on tänaseks hukka mõistetud? Jah, on selge, et ehk üksikud avastatud ja avastamata suguharud välja arvata, on kogu maailm suunanud oma arenguplaanid üle keskkonna taluvuspiiride. Kraaklemine CO2 ümber on alles pinnavirvendus ja suurem ning tõeline ebamugav tõde on alles avastamata. Samas tulles ühiskonnas välja superideedega vabaneda tarbimiskultuurist ning sukeldudes isikliku eeskujuga säästlikkuse maailma ei muuda lähikümnendil suurt midagi. Muutus saab olema põhjalikum ja pika-ajalisem ja loodetavasti juhtub viidatud ökokatastroof kusagil mujal kui näiteks Läänemeres. Et meie ühiskond aga lähikümnendid talutavalt üle elaks, on tuumajaama küsimusele ometi vaja vastata. Vastus saab olema poliitiline ja positsioonile vastavalt tuleb ju ka Hamletit pidada pigem poliitikuks kui filosoofiks.
Kas aga uraani jätkub? Geoloogina ma ei näe uraanivarude piiratust kui tuumaenergeetikat piiravat faktorit. Pigem on probleemiks ülisuur nõudlus uute reaktorite järele, uuetüübilise reaktori rajamisega kaasnevad riskid, väikese tuumariigi kallis ülalpidamine (kõik süsteemid ja institutsioonid peavad olema paigas), NIMBY-sündroom (mitte minu tahaaeda – ükskõik kus kohas). Lisaks tegelikult kõige suuremaks ohuks pean ma uut katastroofsündmust, mille tulemusena tuumaenergeetika renessanss maailmas lööb kõikuma. Mul oleks väga hea meel, kui mul poleks selles osas õigus ja selline stsenaarium ei realiseeruks. Elu näitab, kas mu sisetunne oli õige või ei.
Tere.
Minu arvamus on kindel EI.
Et sellele küsimusele vastata tuleb alustada siiski Kaplinski kommentaarist, ehk küsida endalt- milleks seda vaja on? …jõuame vist üpris kiiresti vastuseni et polegi vaja : ) . Minu üks põhjendusi on ka see et meie, eestlased, oleme esimene rahvus EL-s välja sureb. Kriitilise piiri saavutame juba varsti.
Puura viimatise kommentaari kohta:
Vaatame asju nüüd tasakaalustamise künka otsast ja saame väita et ainult üksikud suguharud on jäänud oma kultuuris ja tegemistes lugupidavaks oma maa suhtes. Nad toimivad harmoonias.
Katastroofist rääkides kasutate just sedasama NIMBY retoorikat (loodame et juhtub kuskil mujal..). Kellele nimeliselt te siis loodate seda õnnetust kaela kukkuvat? Kas teie/meie olete midagi oma tarbimisharjumuste muutmiseks ette võtnud?
Mis on meie eesmärk? Teeme midagigi ja siis vaatame mis edasis saab? (liigume vales suunas) Tsiteerides teid: “Et meie ühiskond aga lähikümnendid talutavalt üle elaks, on tuumajaama küsimusele ometi vaja vastata.” Vastates Eesti künka otsast- meie elame 20-30a ära veel ka põlevkiviga.
Minule tundub et seda ongi vaja, et ühiskond lähikümnendeid talutavalt üle EI elaks!! Mugavustsoonis tehakse valesid otsuseid, seda näitab meid ümbritsev elu koguaeg. Mugavustsoonist ongi vaja inimesed välja tuua, et nad mõtleks mismoodi nad käituvad.
..põhimõtteliselt olen vist jõudnud Kaplinski kommentaari juurde tagasi. Enne kui hakkame otsustama, tuleks edasisie elu põhiolemus üle vaadata kaugemas perspektiivis kui järgmised 20 aastat ja enne reaktoreid mitte ehitada.
– – –
Ümberhinnata tulekski kogu väärtusahelate süsteem, muidu pole nendel “ellujäämis” tõmblustel erilist mõtet, ikka viib põhja. Liikuda materiaalkapitalismilt naturaalkapitalismi suunas.
Puuduvad ka pikaajalised sihid, rääkimata uuringutest ja analüüsidest selle nimel. Raha pannakse hoopis sammastesse : )
Samuti on poliitikast saanud ÄRI jaoks PR-osakond. Inimeste huve kaitstakse ainult nn. pakazuuha mõttes. Suured otsused rahad liiguvad muid teid pidi.
Need on minu arvamused.
Parimat.
Mul on üks küsimus: kuhu tuleks aatomienergiajaam Eestis konkreetselt ehitada?
Me võime väärtushinnangud ümber hinnata aga fakt on see, et maailmas elab hetkel ca 7 miljardit inimest ja see arv kasvab üsna kiirest (ja mitte lääne riikide arvelt). See on probleem, millele tuleks vastus leida ja minu sisetunne ütleb, et kui lääneriigid hakkaksid näiteks Hiinale rääkima mingit juttu naturaalkapitalismist, siis ei oleks kolmanda maailmasõja puhkemine üldse kaugel.
Samas meile tagasi pöördudes, siis ma ei näe kuidas Eesti saaks suurenevate keskkonnatasude taustsüsteemis muutuda keskkonnasõbralikumaks (kasutades põlevkivienergeetikat), sest üldiselt on keskkonnasõbralikud ja keskkonnasõbralikumad lahendused kallimad kui konventsionaalsed lahendused. Kuigi pikemas perspektiivis on paljud keskkonnasõbralikud lahendused isegi majanduslikult tasuvamad kui konventsionaalsed lahendused näiteks passiivmajad.
Muutused ei sünni üleöö, isegi nii väikses riigis nagu seda Eesti on. Kui me tahame keskkonnasäästlikumaks muutuda, peame me paratamatult loobuma kõigepealt põlevkivienergeetikast, et muutuda majanduslikus mõttes konkurentsivõimelisemaks, mis omakorda loob teatud majandusliku baastaseme üleminekuks säästlikumale ühiskonnakorrale. See on pikaajaline protsess ja vahepeal on vaja ka elada ja selleks ongi tarvis see tuumajaam rajada.
Nagu ma juba ennist mainisin, siis tegelik probleem ei puuduta üldse Eestit, vaid pigem Hiinat, Indiat, Brasiiliat ja teisi arenevaid suurriike ning sellessuhtes pole meil midagi kaasarääkida ega ära teha ja teatavatek ajaloolistel põhjustel isegi õigust seda teha.
Olen ammu püüdnud leida vastust, kas tuumajaam on meile 20 aasta perspektiivis õige valik. Alternatiivseid variante on palju, tuuleenergia, sooja koostootmisjaamad, mereenergia, põlevkivi energia. Lähtudes maaila suurriikide nägemusest, siis hetkel pole energiakriisi edasilükkamiseks just palju alternatiive peale tuumaaenergia. Uraani jätkub piisavalt, el hind on mõistlik, arvestades alternatiive. Meil promotakse hullult tuuleparke, kuid kas me tahame, et vaadates merele näeme ainult tiirlevaid tiivikuid??? Visuaalne reostus! Tuult pole piisavalt meie tingimustes, et rahuldada meie vajadusi! Eesti riik on väga väike, kelle SKP võrreldes arenenud naabritega ei kannata võrdlu stki. Leian, et me peaks leidma erinevate energitootmisviiside sünergia ja hajutama riske – tuulepargid, asulatesse biokütustel töötavad kombijaamad, üks tuumajaam sobiks meie energiaportfelli ka ära. Soome, Rootsi, Prantsusmaa(vist pea 50% kogu energiast toodetakse tuumaenergiast), Saksamaa, Itaalia, Usa jne – kas nende riikide teadlased, poliitikud, majandus in on lollimad, kui meie??? Õpime teiste riikide vigadest ja loome tõhusa ning nn lollikindla systeemi! Lähima 10 a jooksul tulevad ka uued energiasaamise viisid (vesinik jne), oleme uuendulikud!