Küsimus kerkis üles energiafoorumis.
Kui rääkida kodusest energiasäästust, siis ikkagi peamised võimalused on hoone energiatõhususe parandamine, soojuspumpade kasutamine, saunakütmise vähendamine (muidugi pesta on ka vaja) ja kõik muud aplikatsioonid, mille käigus tõstetakse vee temperatuuri (nt veekeetjas õige koguse vee keetmine, pesumasinas võimaluse korral madalatemperatuurilisem rezhiim jne).
Palju on räägitud valgustusest. Samas valgustus moodustab ca 8% perekonna elektritarbest. Kuivõrd on kulusid nn säästupirnide või LED valgustitega võimalik vähendada, sõltub mitmest asjaolust. Näiteks kui hoone on talvel kasvõi osaliselt elektriküttel, siis pole külmaperioodil suurt vahet, kas kasutada hõõglampe või säästupirne.
Eestis tuleb elekter sisuliselt täielikult põlevkivist. Kui teie igakuine elektriarve on 500 krooni ja kasutate EE hinnapaketti Kodu 1, mille hind on hetkel 1.47 krooni/kWh (päeva- ja öötariifil vahet ei tehta), siis kulutate 340 kWh kuus. Taastuvenergia eest võetakse küll ka tasu, kuid selle osakaal on väike, arvestama ei pea.
340 kWh on ca 1220 MJ. Soojuselektrijaamades kasutatava põlevkivi energiast jõuab peale soojuseraldust elektrijaamas ja võrgus kodudesse 27%, seega on selle koguse kodudesse jõudva elektri saamiseks vaja põletada põlevkivi energiakogusega 4500 MJ.
Põlevkivi keskmine kütteväärtus on 11.4 MJ/kg, seega 500 kroonise arve puhul kulub 400 kg põlevkivi, tekib ca 200 kg tuhka ning 400 kg CO2. Kui tonn CO2 hakkab maksma näiteks 400 krooni, siis peaks tulema 500-kroonisele elektriarvele 160 krooni otsa, kui põlevkivi edasi põletame. 400 kg põlevkivi toodetakse meie kaevandustes keskmiselt 0.7 sekundi jooksul, 24 h ööpäevas.
Samas on meil tarbimisühiskond ja kuidagi imelik on, et kõiki muid mõttetuid asju pakutakse – osta seda, teist, kolmandat (mittevajalikku või mitte väga vajalikku), aga vaadake, energiat – seda tuleb säästa! Kuidagi kummaline ju, iga ostetud asja valmistamisel ja transpordil kasutati energiat ja selleks, et energiat säästa, on parim viis mitte eriti vajalikke asju mitte tarbida…
Filed under: Eesti, Eluviis, Energia, Haridus, Keskkond, Maavarad |
Keskkonnaabi 
See transpordi aspekt kipub teadvusest kuidagi eriti lihtsalt kaduma, eriti kui muu on üliväga “öko”: “söön vabalt kasvavate kanade mune, käin neid 50 km kauguselt autoga toomas”; “meil on suvila, kus laps saab süüa puhast hernest, jajaa, sõidame sinna autoga, edasi-tagasi 120 km”; või siis “ökoseebi” pood paksu metsa vahel asulatest kaugel, kuhu sõidetakse kohale kaugelt, ostetakse seepi ja ollakse nii öko, et hirmus kohe! 🙂
Eriti “öko” on praegune tootmine Hiinas, kõikvõimalik kama on sealt siia veetud. Veel, nt Norras püütakse kala, see veetakse hiinlastele fileerida ja osa veetakse siis Norrasse tagasi. Või siis näiteks õnnetud H2O molekulid, mis Eviani pudelis Prantsusmaalt siia taritakse.
Me veame kõikvõimalikku kaupa mööda planeeti edasi-tagasi ja kulutame selleks meeletult kütust, aga mingi valemiga “tasub” see kuidagi ära.
Ehk siis, tarbigem eestimaist, ja kui VAJALIKKU Eestis ei toodeta, ostkem soomlastelt, rootslastelt, venelastelt.
Kuidas saab 400 kg põlevkivi põletamisel tekkida 600 kg jääkprodukte?
Lihtne vastus on, et kui põlevkivi orgaaniline aine reageerib hapnikuga, siis toimub reaktsioon C + O2 = CO2, mille tulemusena 1 massiühikust süsinikust tekib 3.67 massiühikut CO2, mis on jääkpodukt.
Täpsem vastus on keerulisem, sest ka teised kerogeeni komponendid reageerivad hapnikuga, tuhk hakkab reageerima veega (samas tuhk hakkab ka atmosfäärist CO2 tagasi siduma), püriidist tekib raud(III) oksiid ja sulfaadid jne. Kuid need kogused on väiksemad ja lihtne seletus on ikkagi CO2, toodud arvud on tugevalt ümardatud.