Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.
1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.
2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.
3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.
4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.
5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.
6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.
Filed under: Eesti, Eluviis, Energia, Haridus, Ideed ja leiutused, Keskkond, Metsad, Rahvusvaheline, Tervis |
Keskkonnaabi 
Väga selgelt ja mõistlikult öeldud. Tervisi, ja head uut aastat!
Tähelepanuväärne on muidugi see, et juba mitme mõtleja suust olen kuulnud soovitusi impordi asendamise poliitikaga tegeleda. Ma usun, et majanduspoliitilises mõtlemises demonstreerib see pendli liikumise uut suunda. Ma arvan, et ses osas tuleks diskussioonibaasi laiendada, uurida Lõuna-Ameerika riikide vastavat kogemust, et jõuda aruka läheenemiseni kodumaise kassiliiva küsimuses.
Vaidleksin veidi vastu:
2 – lemmikloomad – alles näidati uudistest milline bioloogiline jälg lemmikloomadel on, teatud juhtudel isegi suurem kui autol
6 – anonüümne kommenteerimine – on asju, millele tuleb reageerida kuid mida ei saa isikunime alt teha ja kasutatakse aliast. Vähemalt seniks, kuni leidub karjääriredelil dendrodebiile kes ei talu erinevaid arvamusi eriti veel oma alluvatelt. Siia kategooriasse kuuluvad ka poliitikud või poliitiliselt määratud ametnikud, kes ametkonda või alamaid ametnikke politiseerivad (erakondlik kuuluvus kohustuslik töökoha säilitamiseks või saamiseks). Samuti võib vägagi laialt jälgida seda, kuidas kommenteerimisel tule alla satub kommenteerija isik, mitte öeldu. Ka artiklite puhul, artikli autor, mitte sisu. Olen nõus sellega, et oma öeldu eest tuleb ka vastutada. Kuid olen vastu sellele, et iga kommentaar on igale lugejale otseselt seostatav kommenteerija pärisnimega. Ehk siis, piisab kui kommenteerimiskeskkonna haldajale on teada kommenteerija isik, kuid seda avalikustatakse ainult erijuhtumil kui see osutub vajalikuks seaduserikkumiste avastamiseks.
Tänud kommentaaride eest.
Bioloogiline või ökoloogiline jalajälg ja selle arvestamine ületab sageli igasuguse loogika piirid, olen sellest ka juba kirjutanud. Näiteks on parimaks jalajälje vähendamise meetodiks üldse mitte paljuneda. Lisaks on näiteks ülekaalulisus ökoloogilise jalajälje seisukohalt isegi hea, sest inimene elab keskmiselt vähem ja ei reosta oma olemasoluga enam meie planeeti… Sama paralleeli saab rakendada lemmikloomade suhtes. Aga see on pikem arutelu.
Pigem kommenteeriksin anonüümset kommenteerimist. On nähtused, mis on läinud selgelt üle piiride. Näiteks surmaga lõppenud õnnetusi käsitlevate uudiste avamine kommenteerimiseks, mis riivavad lähedaste tundeid tugevalt ja ennatlike järeldustega. Samuti selgelt rassilist vihavaenu külvavad kommentaarid. Sel on ka selge rahvusvaheline väljund – isegi juba automaattõlkega on võimalik saada aru kommentaaride sisust ning iga maailma inimene näeb meie kommentaariruumi kaudu, kuivõrd olulisel määral lastakse rassistlikel arvamustel vohada, märgistades neid veel ka plussidega ja miinustades selliseid arvamusi, mis kutsuvad vähendama inimvihkajalikkust rahvuse ja nahavärvi alusel. Kuigi meediaväljaanne ütleb, et ta ei võta mingisugust vastutust kommentaaride eest, on see ikkagi ise vastava keskkonna loonud ning tõstab sellega oma loetavust, saab otsest kasu reklaami müügilt. Kui see aga toob kaasa kahjud, siis peaks meediaväljaanne olema vastutav ka nende kahjude korvamise eest. Ja kahjud tekivad selle tõttu, et anonüümsena kommenteerides ületatakse piirid, mida oma nime alt kommenteerides ei ületataks.
Väidan ka seda, et järelduste tegemine anonüümsetest kommentaaridest loob mulje avalikkuse arvamusest, ehk nagu Winston Churchill ütles – pole olemas avalikku arvamust, on avaldatud arvamus. Ja kommentaarid on avaldatud.
Edasi võib arutleda, kas inimene ei peaks olema targem ja ignoreerima seda, mis kommentaariruumis toimub. Varem või hiljem aga haavab anonüümne kommentaariruum iga inimest. See on argpükslik ja pealekaebajalik käitumine, seda enam, et üha sagedamini on tegu ka sulaselge valetamisega.
Mis puudutab anonüümseid vihjeid näiteks juhul, kui alluv ei julge muidu ülemuse ebasobilikust käitumisest teada anda, siis on see arusaadav ja võib toimuda. Kuid see võiks toimuda spetsiaalsetes foorumites.
Kui aga inimene tahab suures meediaväljaandes sõna võtta, siis võiks ja peaks ta seda tegema oma nime alt – nime ei ole vaja häbeneda!
kas biomassi kasvatamine võiks tuua kaasa ohu mingite muude kultuuride kadumiseks?
Ja kommentaaridest – mind lugejana ei huvita nimi, pseudonüüm on palju kõnekam (ja vahel nimi koguni varjutab mõtte :). Toimetus peaks andmeid teadma, see on õige.
Täiendan toda biomassi teemat konkreetse küsimusega. Aastate eest tõi roheline Strandberg välja idee, et meil on palju kasutusest väljaläinud endisi põllumajandusmaid ja väga palju märgalasid. Need tuleks kasutusele võtta just energiakultuuride kasvatamiseks. Märgaladele paju, kalmus võhumõõgad ja misiganes veel. Rehkendati sadade tuhandete hektarite kasuliku pinnaga.
Märgalad biopuhastitena tundub hea mõte, kuid ka sellel suunal on piirid ees, kus need märgalad paiknevad ja mis on sellise tegevuse mõju muule keskkonnale.
Eelkõneleja urk esitaski juba küsimuse, mida tasuks laiendada. Kas poliitik, kes mingi idee kasvõi populistliku tagamõttega välja käib, vastutab ka oma sõnade eest mingil moel või on lugejatel haugi mälu?
Ideid on olnud palju. Ideede juures on eriti tähtsad 3 asja: 1) kas tehnoloogiline lahendus on olemas ja kindel (st tegemist pole utoopiaga ning tagatud on vajaminev toodang, voog igal ajamomendil); 2) kas oleks piisavalt huvilisi – nii investoreid kui tarbijaid; 3) kas idee on majanduslikult tasuv ja keskkonnariskid maandatud. Kui biomassist on varem räägitud, siis on olnud majanduslik piirang – sest põlevkivi saab ühelt pindalaühikult rohkem ja seda pole vaja kasvatada. Nüüdseks on olukord muutunud, fossiilsete kütuste kasutamine maksustatakse. Selles valguses on Eestis biomassi kasvatamine endistel põllumajandusmaadel kindel lahendus sisuliselt piiramatuks ajaks.
Endiste põllumajandusmaade osa võib tegelikult lahku lüüa mitmeks:
– kvaliteetne põllumaa, mis omandireformist tulenevatel põhjustel on kasutusest välja jäänud ja looduslikult võsastunud/metsastumas
– põllumajandusmaa puudusel maakorralduse ja maaparanduse vahenditega kasutuselevõetud maad, mis kas ei osutunud sobivaks (kuivendatud turba-alad) või kus keerati mullad nii segamini et ühtset kasutusrežiimi on raske leida.
Järgnevad strateegiad sõltuvad aga mitmest eeldusest. Ühelt poolt on oluline teada, kas Eesti vajab üldse suuremat põllumajanduskultuuride pinda – seotult siis toidupuudusega maailmas ja võimaliku globaalse soojenemise tõttu meie piirkonna rolli tõusuga põllumajandustootmises; teiselt poolt aga ka seda et kas seni põllumajanduskasutuses olnud maadel energiakultuuride kasvatamine on ühesuunaline tee – st kas vajadusel saab samad maad jälle põllumajandusse tagasi tuua?
Kolmas aspekt on selgelt keskkonnaga seotud – Strandberg soovis olemasolevaid märgalasid kasutada energiakultuuridele. Milline on selle tegevuse keskkonnamõju (mõju märgaladele) arvestades ka seda, et väga suure tõenäosusega ei ole võimalik energiat koristada märgalarežiimis, st koristusajaks peab olema kas maa külmand või veerežiim muudetud.