Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Milliseid pakendeid eelistada keskkonna säästmise seisukohalt?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Olen lugenud teadusartikleid, kus on võrreldud ühekordset ja taaskasutatavat klaastaarat. Hinnatud on summaarset keskkonnamõju ning analüüsi tulemuseks on, et olulist vahet pole. Taaskasutatava taara kokkukogumise ja eriti pesemise süsteem on samuti oluliste keskkonnamõjudega.

Iga ettevõte püüab turundust muuta efektiivsemaks ka pakendiga, nii on ka klaastaaraga – vaadake poodides, kui palju on erinevaid pudeleid ja kujutage ette süsteemi keerukust, kus iga eriline tühi pudel peaks jõudma täpselt sama tootjani. Kui erinevad tootjad kasutaksid sama taarat, siis oleks taara kindlasti keskkonnasõbralikumalt taaskasutatav.

Seda ma ei teagi, kuidas hetkel Eestis on – kas, kui palju ja missugustele tootjatele klaaspudelid tagasi lähevad ja taaskasutatakse. Lisaks näiteks kui klaaspudelis on surnud hiir, saab selle ju küll tagasi antud, aga seda sealt välja saada on keeruline. Ühes suures tehases täidavad kaasaegsed tootmisliinid pudeleid nii kiiresti (mitu pudelit sekundis näiteks), et ei suuda ette kujutada süsteemi, mis suudab sama kiiresti tagastatud taarat pesta ja puhtust kontrollida. Aga võib-olla eksin. Oleks hea, kui keegi teadja kommenteeriks.

Sisetunne ütleb, et summa summarum väga olulist vahet tänapäeval ei ole, missuguses pakendis mingi toode on. Ehk hoopis olulisem võib olla, kas toode on kohalik või transporditud väga kaugelt – see loob vägagi suure erinevuse. Arvan, et kui mingi teadusuuring leiab olulise erinevuse pakendite energiakulu ja keskkonnamõjude vahel, siis ikka jäetakse mingi faktor arvestamata – nagu selle klaastaara taaskasutuse näite puhul.

Kuidas võiks keskmine eestlane igapäevaselt energiat kokku hoida?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Kui rääkida kodusest energiasäästust, siis ikkagi peamised võimalused on hoone energiatõhususe parandamine, soojuspumpade kasutamine, saunakütmise vähendamine (muidugi pesta on ka vaja) ja kõik muud aplikatsioonid, mille käigus tõstetakse vee temperatuuri (nt veekeetjas õige koguse vee keetmine, pesumasinas võimaluse korral madalatemperatuurilisem rezhiim jne).

Palju on räägitud valgustusest. Samas valgustus moodustab ca 8% perekonna elektritarbest. Kuivõrd on kulusid nn säästupirnide või LED valgustitega võimalik vähendada, sõltub mitmest asjaolust. Näiteks kui hoone on talvel kasvõi osaliselt elektriküttel, siis pole külmaperioodil suurt vahet, kas kasutada hõõglampe või säästupirne.

Eestis tuleb elekter sisuliselt täielikult põlevkivist. Kui teie igakuine elektriarve on 500 krooni ja kasutate EE hinnapaketti Kodu 1, mille hind on hetkel 1.47 krooni/kWh (päeva- ja öötariifil vahet ei tehta), siis kulutate 340 kWh kuus. Taastuvenergia eest võetakse küll ka tasu, kuid selle osakaal on väike, arvestama ei pea.

340 kWh on ca 1220 MJ. Soojuselektrijaamades kasutatava põlevkivi energiast jõuab peale soojuseraldust elektrijaamas ja võrgus kodudesse 27%, seega on selle koguse kodudesse jõudva elektri saamiseks vaja põletada põlevkivi energiakogusega 4500 MJ.

Põlevkivi keskmine kütteväärtus on 11.4 MJ/kg, seega 500 kroonise arve puhul kulub 400 kg põlevkivi, tekib ca 200 kg tuhka ning 400 kg CO2. Kui tonn CO2 hakkab maksma näiteks 400 krooni, siis peaks tulema 500-kroonisele elektriarvele 160 krooni otsa, kui põlevkivi edasi põletame. 400 kg põlevkivi toodetakse meie kaevandustes keskmiselt 0.7 sekundi jooksul, 24 h ööpäevas.

Samas on meil tarbimisühiskond ja kuidagi imelik on, et kõiki muid mõttetuid asju pakutakse – osta seda, teist, kolmandat (mittevajalikku või mitte väga vajalikku), aga vaadake, energiat – seda tuleb säästa! Kuidagi kummaline ju, iga ostetud asja valmistamisel ja transpordil kasutati energiat ja selleks, et energiat säästa, on parim viis mitte eriti vajalikke asju mitte tarbida…

Kas keskkonnafoorumi huvilisi on?

Mõned päevad tagasi avaldasin arvamuse, et Eestis võiks olla üks tõsisem keskkonnafoorum. Leho Kraav pakkus välja keskkonna www.energiafoorum.ee.  See võiks olla samalaadne ja tõsine nagu näiteks ELFA elektroonikafoorum tehnikahuvilistele – püstitatud on küsimus ning toimub vastamine, arutelu ja analüüs.

Vaatame, kas asja saab – ise püüan sealt kord päevas läbi käia, kui aega on. Aga julgustaksin eriti noori keskkonnahuvilisi teemasid püstitama ja küsimusi küsima. Ning loomulikult on eelkõige oodatud keskkonnavaldkondades tegutsejad, kes ka küsimustele vastaksid.

Võrreldes blogiga on foorumis esile toodud populaarsemad ja aktiivsemad teemad. Blogipostitused kaovad arhiividesse suht kiiresti, foorumi teema võib aktuaalsust säilitades kesta aastaid. Lisaks foorumis on kõik osalejad võrdsed, see ei ole kellegi poolt domineeritud inforuumi külastamine ja kommenteerimine.

Nii et võiks selline keskkond olla, vaatame, kas välja pakutud energfiafoorum veab välja või mitte. Ise olen valmis kaasa aitama, ülejäänu sõltub juba osalistest ja reaalsest vajadusest tõsise diskussiooni järele,

Julgustan igaüht registreeruma ja ühe küsimuse püstitama!

Kuidas orienteeruda keskkonnauudiste uputuses? Keskkonnafoorumi idee.

Veel mõni aeg tagasi uurisin innukalt olulisemaid keskkonnauudiste portaale ning huvitavamate artiklite ja ülevaadete korral püüdsin maailmas toimuvat Eesti lugejaskonnale edastada. Hetkeks on aga infoväli muutunud nii suureks, et parimagi soovi korral jõuab meieni vaid fragment toimuvast.

Lisaks rahvusvahelistele meediaväljaannetele on isetegevuslik inforuum tohutult paisunud. Piisab, kui heidate pilgu veebisaidile http://green.alltop.com/, mis koondab endasse erinevate keskkonnauudiste portaalide viimaseid sissekandeid. Ainuüksi sel kokkuvõtval lehel on üle 1500 keskkonnauudise.

Kui aga vaadelda eestikeelses inforuumis toimuvat, siis näiteks Eesti suuremad veebimeedia väljaanded delfi.ee (peamiselt Forte) ja postimees.ee püüavad köita lugejaid artiklite pealkirjadega ning kurioosumitega, toimetajatele on ülitähtis indikaator klikkide arv.

Tõsisematele lugejatele suunatud portaalidest Tartu Ülikooli novaator.ee püüab leida uudiseid, mis meie lugejatele huvi pakuks – samas tõlkeuudiste voog on 10 uudist nädalas, ülikooliga seonduvaid originaaluudiseid ilmub nädalas keskmiselt 3. Teadusuudiste voogu on viimasel kuul oluliselt suurendanud teadus.err.ee. Originaaluudised toodab ka teadus.ee.

Eesti keskkonnauudiste portaal greengate.ee teeb omakorda väljavõtte eelpool kirjeldatud väljaannete uudistevoost, kasutades valikul filtrit, mis klapib portaali omanike ja toimetajate maailmavaatega – lisades originaalartikleid. EPL veebiväljaanne lingib Novaatori uudistevoogu. Bioneer.ee-s on originaaluudiste ja tõlgenduste maht samuti olemas, lisaks töötab ka foorum, mis siiski eriti populaarseks kujunenud ei ole.

Samas on täielikult selge, et eestikeelsesse inforuumi jõuab väike ja juhuslik murdosa maailma keskkonnauudiste voost.

Jälgides eriti delfi.ee ja postimees.ee anonüümses kommentaariruumis toimuvat nähtub, et kommentaatorite üldine keskkonna-alane haridustase on madal, kuigi leidub ka inimesi, kelle arvamustel on jumet küll. Toimub diskussioon, kuid kommentaaride lugeja on üldistusi teha püüdes juhatatud pigem tupikusse kui põhjendatud arvamuseni. Kommentaariruumist mistahes järelduste tegemine ei kannata teaduslikkus mõttes mingit kriitikat, kahjuks aga kohtab üha rohkem järelduste tegijaid, kaasa arvatud väljaanded ise, tootes uusi üllitisi kui ’meie lugejate arvamusi’.

Hetkeseis on selline, et kui näiteks tehnika ja meditsiini valdkonnas on töötavad veebifoorumid, siis keskkonnaprobleemide valdkonnas hetkel suure külastuste arvuga haritud foorum kahjuks puudub. Nii greengate.ee, bioneer.ee, novaator.ee, teadus.err.ee kui teadus.ee on kommenteerimise ja diskussiooni osas jäänud suhteliselt steriilseks. Ehk oleks hea idee luua ühine keskkonnafoorum?

Samuti on eestikeelne Wikipedia jäänud nõrgukeseks, üha enam aga näen vajadust, et inimesed teeksid kõigepealt endale selgeks lihtsad entsüklopeediatõed ning alles siis süveneksid probleemide rägastikku. See käib osaliselt ka mõnede teadusuudiste tõlkijate kohta, kes võtavad uudise üks-üheselt üle ning ei kontrolli, kas äkki entsüklopeediline teadmistepagas sellega vastuolus on. Veebientsüklopeedia on ka keskkonnaharitust silmas pidades kohutavalt vajalik.

Minule isiklikult on keskkonnauudistega tutvumisel eestikeelsest inforuumist väljumine tõeliseks kergenduseks, sest nii haare kui loogilisus on rahvusvahelises ruumis niivõrd palju parem ja rahustavam. Samas oleks meil ka eesti keelset haritud inforuumi väga vaja. Veel kord, see võiks olla ühine foorum, kuhu keskkonnaprobleemidest huvitatud inimesed iga päev tahaksid minna ja ennast ka maailmas toimuvaga kurssi viia. Vajadusel ka vaielda, kasvõi niivõrd segastel ja emotsionaalsetel teemadel nagu kliimamuutused, kilekotid ja tuumaenergia kasutamine.

Isetegevuslikult on katseid olnud, näiteks http://keskkond.forumotion.net/, kuid kandepinda pole tekkinud.

Mida arvate? Ja kes pakuks välja lahenduse ja koha, kus oleks soov sisuliselt iga päev pisut kolada, infot saada ja diskuteerida ning millele tekiks ka kandepind?

Normaalseks muutumise aasta 6 muutust

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.

2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.

3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.

4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.

5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.

6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.