Nord Streami aruteludest Eesti meedias puudub kõige tähtsam komponent – miks Saksamaale ja tema naaberriikidele on Nord Streami vaja ja kuidas see mõjutab meie naaberriikide otsuseid. Hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest ning enamus uuringuid näitab, et see kasvab 70%-ni. Praegusel perioodil toimub Euroopas jätkuvalt fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning energiavajaduse kasv.
Eesti meedia aga käsitleb teemat valdavalt ainult Eesti vaatevinklist. Kõlavad küsimused, kas on võimalik, et me jääme ilma töökohtadest ja tellimustest Venemaalt ning kui palju saasteaineid jõuab täpselt Eesti randa Nord Streami rajamisel. Tundub, nagu Eesti ei olekski osa mingist suuremast süsteemist ning meid huvitab ainult meie endi olukord.
Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs on oma blogis kirjeldanud 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi?
Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga, süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega ning energiasäästuga. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – tegelikult toimub inimeste vajaduste jätkuv kasv ning varude vähenemine sellise kiirusega, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest.
Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab kui vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.
Eesti on energiavarude seisukohalt õnnelik riik. Kui me vähegi suudame oma peaga mõelda, on meil piisavalt energiaallikaid, et tagada energeetiline julgeolek. Meie tõmbleme selle pärast, et ei oska teha valikuid – mida ongi väga raske teha, sest iga meie valik sõltub rahvusvahelistest kokkulepetest ja tehnoloogia arengust. Väga paljudes Euroopa riikides aga on olukord hetkel sootuks teine – pole eriti millegi vahel valida. Britid aplodeerisid, kui Langeledi gaasitoru Norrast käiku läks, sest gaasinälg sai mõneks ajaks rahuldatud.
Siit jõuame keskkonnaküsimusteni. Kõlanud on lapsikud süüdistused Eesti teadlaste suunas, et Nord Streami võimalike ohtude väljatoomine on poliitteadus. Tegelikult saavad ju kõik üheselt aru, et gaasitoru rajatakse läbi madala ja reostunud mere, mille põhjasetetesse on aastakümnete jooksul kuhjunud ohtlikud ained, mis mingil määral vältimatult vabanevad. Mere põhjas on rohkelt sõja-aegadest pärit keemiarelvi ja meremiine ning veel ka 1960-ndatel toimus kontrollimatu tööstusjääkidest vabanemine, visates need lihtsalt merre.
Nord Streami väidetel on ohtlike ainete mobiliseerumine põhjasetetest lühiajaline ja ebaoluline, miinide lõhkamise mõju samuti ebaoluline ning kogu trass on kaardistatud sellise põhjalikkusega, et ohtlike ainete matmispaikadest minnakse mööda.
Kõik saavad ka üheselt aru, et gaasitoru ei muuda Läänemere seisundit paremaks ning on riskid, et see muutub veelgi halvemaks. Eesti teadlased võtsid vaevaks analüüsida tuhandeid lehekülgi Nord Streami keskkonnamõjude hinnangut ja leidsid, et mitmetest olulistest võimalikest riskidest on üle libisetud.
Näiteks esialgses aruandes toodi põhjasetete kaardistamise andmed, aga ainult pealmise 5 cm paksuse kihi kohta. Teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. On täiesti selge, et toru paigaldamine mõjutab 10-30 cm sügavust kihti. Sellest üle libisemine oli ebakorrektne.
Esialgse aruande leheküljel 1633 tõi Nord Stream ise välja mõjudest arusaamise lüngad:
– vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva hõljumi kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas;
– merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg;
– tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks;
– mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel.
Olen täielikult nõus Nord Streamiga – need lüngad on olemas. Nord Stream väidab, et vaatamata nendele lünkadele on mõjud ebaolulised või väheolulised.
Paratamatult jääb nn ’hall tsoon’ – mis on ühelt poolt tingitud lünklikest teadmistest, teiselt poolt aga võimalikest suurematest riskidest, mis võivad realiseeruda.
Nüüd jõuame kõige olulisemani. Igal arendusprojektil on kolme tüüpi võimalikud keskkonnakahjud:
– mida me oskame kindlalt ette ennustada;
– mis võivad tekkida seoses meie lünklike teadmistega;
– vähetõenäolised, aga siiski võimalikud kahjud, mis tekivad riskistsenaariumide realiseerumisel – näiteks veealuse gaasitoru lõhkemisel.
Samuti on igal projektil kellegi jaoks nii positiivsed kui negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja ka keskkonnamõjud. Võrreldes näiteks kivisöega on maagaasi põletamisel CO2 emissioonid saadava energiaühiku kohta kolmandiku võrra väiksemad – seega keskkonnamõju, kui põletame kivisöe asemel maagaasi, on positiivne. Kui aga infrastruktuur on üles ehitatud maagaasi tarbivaks ning Saksamaa ja tema naaberriigid peaksid talveperioodil jääma gaasita, oleks tegu majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga.
Kaaludes eri mõjusid Euroopa Liidu tasandil tervikuna on Soome ja Rootsi leppinud võimalike keskkonnakahjude riskidega Läänemeres. Keegi pole öelnud, et neid riske pole. Tänapäeva maailmas – eriti arvestades inimeste arvu, kasvavaid vajadusi ning loodusvarade vähenemist – tuleb sisuliselt iga areng millegi arvelt.
Filed under: Eesti, Energia, Gaasitoru, Geoloogia, Keskkond, Läänemeri, Maavarad, Rahvusvaheline, Reostus |
Keskkonnaabi 
Miks on Saksamaal vaja nord streami (kirjutan “nord streami” sihilikult väikese algustähega)? On tehtud panus pikaajalisele geopoliitilisele partnerlusele venemaaga, mis sest, et Saksamaa on selles liidus “noorema venna” rollis. Gaasitoru on selle geopoliitilise liidu füüsiline väljendus, midagi selgroo taolist. Saksamaa finlandiseerub, temast saab Suur-DDR. Saksamaa kannul finlandiseerub kogu Euroopa.
Meile, eestlastele (samuti lätlastele, leedulastele ja poolakatele) ei tähenda selline intiimne geopoliitiline liitlassuhe midagi head – geograafiline reaalsus lihtsalt on selline, et Eesti asub valel pool gaasitoru. Mõjusfäärid on taas kord paigas ja Eesti on antud venemaa meelevalda. Nüüd on mõjusfääride piire tunnustanud ka Taani, Rootsi ja Soome.
Kindlasti ei tuleks selle olukorraga vaikides leppida. On näiteks välja pakutud idee, et Eesti peaks boikoteerima nn. Lissaboni lepingut, nagu seda tegi Tšehhi, kuni Euroliit nõustub Nord Streami maapealse marsruudiga. Paraku pole meie Riigikogust ja Valitsusest selle idee teostajaid. Kui vähegi võimalik, tuleks algatada või toetada kohtuprotsesse nord streami ehituslubade vastu. Pelgalt allkirjaandmisest poole vist mingit kasu, ehkki ka seda võib teha: http://www.balticsea.lt/ee . Võib liituda nord streami vastaste gruppidega Facebookis, näiteks http://www.facebook.com/group.php?gid=63152183085 ja
http://www.facebook.com/group.php?gid=28527416878 . Midagi vast veel ikka teha saab, enne kui ehitustööd pole alanud.
Igatahes aitäh hr. Ivale Puurale selle artikli eest. Oleks kena, kui saaks lisada ka lingid, mida hr. Ivar Puura on varem postitanud oma kommentaarides Postimehe nord streami teemaliste artiklite all.
kaks küsimust – kuidas on meremiinide õhkimine teistmoodi või sarnane gaasitoru jaoks tehtavate õhkimistega?
ja – mis tegelikult toimub, kui toru ise lekkima hakkab või lõhkeb? Kas olemasolevad veealused torud on kunagi lõhkenud?
Ja retooriline – kuidas saab olla, et ühe talve juba kriisiolukorras olnud riigid jälle loodavad, et NÜÜD kõik toimib ja Vene gaas tuleb? Sest alternatiivi enam pole?
Vaatame fakte:
Nord Stream on 1200 km pikk. Natuke suurema kui meetrise läbimõõduga toru maetakse pooleteise meetri sügavusele merepõhja alla. Võtame seega suure varuga eelduseks, et iga meetri toru kohta tuleb teisaldada 4 m3 pinnast. Toru panekuks on planeeritud 2 aastat. Võttes jällegi teatava varuga, et selleks kulub vaid 480 päeva, võib suures plaanis eeldada, et liigutatakse 10 000 m3 merepõhja päevas.
Tuletan siinkohal meelde, et Läänemeri on MERI. Meri on suur. Läänemere maht on 20 000 kuupkilomeetrit, ehk 20 miljonit miljonit kuupmeetrit vett. Isegi kui võtame Soome lahe ruumalaks tagasihoidliku kümnendiku sellest, lahustub (jaguneb) kogu päevane ülestõstetav sade merevette suhtes 1:200000000. Isegi kui toru paigaldamiseks ülestõstetud pinnas pole mitte mõnevõrra saastunud merevesi vaid PUHAS KAALIUMTSÜANIID (üks mürgisemaid teadaolevaid keemilise ühendeid tapva kogusega 1,5milligrammi kehakaalu kg kohta), ning see ei sadestu taas sinnasamasse merepõhja vaid lahustub vees täielikult, siis tuleb inimesel mürgituse saamiseks ära juua 22,5 tonni merevett.
Ning Läänemere põhi ei koosne kindlasti 100% kõige mürgisematest teadaolevatest kemikaalidest. Rohkem nagu kruus, muda ja muu üpris tavaline kraam, teatud teoreetilise väljavaatega, et sinna hulka on aegade jooksul mingil hulgal saastet, mis teoreetiliselt võiks kuidagimoodi seespidisel tarvitamisel mingitpidi kahjulik olla. Vaevalt et seal üldse midagi käegakatsutavalt tervistkahjustavat on. Võin kõikide teadlaste ja poliitikutega kihla, et Läänemere põhjast võib suvalisest Nord Streami trassil paiknevast kohast üles ja üles tuua kopatäie, ning selles võiks igaüks täie rahuga kasvõi sees püherdada, ilma et sellest midagi juhtuks.
Ning mitte ainult ei juhtu merepõhjas sobramisega mitte midagi, vaid merepõhjast üles tõstetavat pinnast ei tõsteta pinnale (mis oleks absull mõttetu energiakulu), vaid jäetakse sinnasamasse põhja, kus see sadestub heal juhul mõne või mõnekümne meetri kaugusele kohast, kust see üles võeti. Kogu see kaevandatav kraam on veest raskem ning ei liigu seepärast mitte kuhugi – kui see kraam veest raskem ei oleks, siis ei oleks see ülepea merepõhjas.
Mis sellest kõigest järeldada? “Teaduslikud” keskkonnaalased põhjendused Nord Streami vastu on hästi dirigeeritud jama. Paljud maailmamered on gaasitorusid risti-põiki täis ning keskkonda ei mõjuta need karvavõrdki. Kõik reaalsed põhjendused gaasitoru vasti on SADA protsenti poliitilised ning lähtuvad asjaolust, et Eesti ja USA parempoliitikutele ei meeldi väljavaade, et Venemaa Euroopast gaasi vastu raha saab, ilma et neil puuduks võimalus kätt vahele panna. See on 100% ainus põhjus, miks Eesti selle toru vastu on. Mitte et toru oleks süüdi, vaid Venemaa. Kui poliitiline tahe oleks vastupidine, siis ei hooliks mitte keegi mitte ühestki kampsunites keskkonnateadlasest, vaid neid naeruvääristataks ja sõidetaks meedias teerulliga üle.
Lp Kommentaator,
on tänuväärne, et tegite arvutusi. Teie teooriast on puudu bioakumulatsioon ja see, et juba hetkel ei soovitata Läänemere kalu süüa rohkem teatud kogusest – seega on kriitiline piir juba ammu käes. Lisaks, kas olete nõus isiklikult püherdama ka näiteks Soome Kymijoki suudmeala põhjasetetes?
lp Erik Puura
*Mille* bioakumulatsioon täpsemalt ning kuidas puutub Kymijoki eeldatavasti vähetervislikku suudmeala seisukord keset merd kümnete meetrite sügavusel toimetamisse?
Kas te üldse teate konkreetselt, mis seal merepõhjas niiväga kohutavat on, millises kontsetratsioonis ning kui tõenäoline on selle vähegi märkimisväärne terviskahjustav mõju?
Nii väheteaduslikud kui minu arvutused ongi, pole teie mõttekaaslastel neile niigi palju arvutusi välja pakkuda.
Rääkides veel Kymijokist, siis üpris tõenäoliselt oleks Läänemere ja selle rannal elavate inimeste huvides keskenduda sealse paberi- ja muu tööstuse tekitatud konkreetse saaste, mitte poliitiliselt motiveeritud teooriatega gaasitoru rajamise õudusest.
Olen valmis reaalselt kihla vedama, et seoses Nord Streami rajamisega ei juhtu Läänemere keskkonnaga mitte midagi õudsat ega isegi märkimisväärset.
Tere
Olen nõus Teiega teaduslikult disputeerima, aga mitte juhul, kui jääte anonüümseks.
PS: täpsuse huvides on hirmudest natuke siin kirjutatud: https://erikpuura.wordpress.com/2009/04/18/elavhobedast-laanemeres/
Vastaksin veel ühe hästi lihtsa arvutusega.
Läänemere pindala on 377 000 ruutkilomeetrit. Gaasitoru rajamisega häiritakse, ütleme hästi suure varuga võttes, 5 ruutmeetrit merepinda meetri gaasitoru kohta. Kokku keeratakse 1200km trassi rajamisega sedasi pahempidi 5 ruutkilomeetrit merepõhja – ja seda mitte korraga, vaid 2 aasta vältel, s.o. ~0,01 ruutkilomeetrit päevas.
Millise teadusliku või mitteteadusliku loogika alusel julgete väita, et häirides mistahes viisil vaid 0,0013% merepõhjast (tempoga 0,00002% päevas), mõjutab see kuidagi praktiliselt või isegi puhtteoreetiliselt Läänemere olukorda või veel vähem, avaldab mõju selle kaldal elavatele inimestele?
Mille bioakumulatsioon? – no aga kõigi nende mürkainete mõistagi, mis toiduahelas (vetikatest peale) tasapisi ülespoole ja inimese toidulauale liikuma hakkavad, kui asja inimese seisukohalt võtta. Ajaloost nt Minamata juhtum Jaapanis, eesti keeles vist eriti midagi pole (peale Steingraberi “Mina olen ookean”, kus juhtumit kirjeldatud), inglise keeles leiab materjali küll.
Kuna probleem on minu jaoks 100% poliitiline, siis mitte olles paksunahaline tegevpoliitik, pole anonüümsuse kaotamine minu huvides ning teaduslik diskussioon lõpeks niikuinii stiilis “.. see kõik on kena, aga energiajulgeolek, Vene sõjalaevad, Euroopa soomestumine” jne jne.
@urk, ei vaidle vastu et bioakumulatsioon on olemas ning Läänemeri pole sellest mitte puutumata, küll aga suhtun väga skeptiliselt väidetesse, nagu gaasitoru rajamine neid protsesse mõjutaks.
hmmm… mina olen üht-teist lugenud ja ausalt öeldes ajab päris närviliseks, et mitmeid asju miskikski ei peeta. Soome ja Rootsi on ju teatud kalade söömist ametlikult tunnistanud, et liiga mürgised. JUBA ON mürgised. Kuidas saab siis arvata, et toru ja setete liigutamine midagi ei muuda?
DDT ei pidand ka suurt midagi tegema, kui seal sees püherdada või leiva peale raputada. Jama hakkab siis, kui ta toiduahelat pidi kehasse jõuab. Seda kirjutas Rachel Carson 60ndatel. Aga ega skeptikud usu.
@urk, Läänemeres on seda elavhõbedat või mis iganes dioksiine nii palju kui on, aga gaasitoru rajamine ei mõjuta seda. Sest merepõhjast saab toru rajamise poolt mõjutatud vaid üliväike murdosa.
ei mõjuta? Jumal tänatud, kohe kergem hakkas. Ometiks keegi, kes kindlasti teab.
Minamatas muideks ajas asjaosaline tehas aastakümneid oma joru – meie heitvetes metüülelavhõbedat pole, meie ei puutu asjasse. Kuni selgus, et põhjamudas toimuvad mingid mõjutamatud protsessid just nende tehase elavhõbedaga, mida reomudas natuke oli.
Aga noh, eks meri ole ju sinivetikaid täis juba niikuinii, laevade saasta ka, mis seal enam. Inimesed tahavad areneda, vaja gaasi võtta, kuni veel on.
Et gaasijuhtme tulek on tänaseks juba 95% kindel asi, siis soovitan juba kohe hakata poodidest soola ja tikke kokku ostma ning elus viimast korda kiluvõileiba süüa, kuna ülejärgmine aasta on terve Läänemeri igaveseks ajaks puhas mürk ja kihvt.
ps: Läänemere põhja on juba täna risti-põiki veetud igasuguseid andmeside- ja elektrikaableid juba ainuüksi Eestist mitu tükki, aga hoiataks siis keegi poole sõnagagi Rootsi suunduvate internetitrasside rajamise keskkonnaohtudest? Sinu blogikommenteerimise nimel hävib elusloodus, kalad ning surevad neid söövad inimesed. Mõtle selle peale.