Nord Streami kajastamine Eesti meedias ei lahka suuremat pilti

Nord Streami aruteludest Eesti meedias puudub kõige tähtsam komponent – miks Saksamaale ja tema naaberriikidele on Nord Streami vaja ja kuidas see mõjutab meie naaberriikide otsuseid. Hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest ning enamus uuringuid näitab, et see kasvab 70%-ni. Praegusel perioodil toimub Euroopas jätkuvalt fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning energiavajaduse kasv.

Eesti meedia aga käsitleb teemat valdavalt ainult Eesti vaatevinklist. Kõlavad küsimused, kas on võimalik, et me jääme ilma töökohtadest ja tellimustest Venemaalt ning kui palju saasteaineid jõuab täpselt Eesti randa Nord Streami rajamisel. Tundub, nagu Eesti ei olekski osa mingist suuremast süsteemist ning meid huvitab ainult meie endi olukord.

Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs on oma blogis kirjeldanud 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga, süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega ning energiasäästuga. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – tegelikult toimub inimeste vajaduste jätkuv kasv ning varude vähenemine sellise kiirusega, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest.

Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab kui vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Eesti on energiavarude seisukohalt õnnelik riik. Kui me vähegi suudame oma peaga mõelda, on meil piisavalt energiaallikaid, et tagada energeetiline julgeolek. Meie tõmbleme selle pärast, et ei oska teha valikuid – mida ongi väga raske teha, sest iga meie valik sõltub rahvusvahelistest kokkulepetest ja tehnoloogia arengust. Väga paljudes Euroopa riikides aga on olukord hetkel sootuks teine – pole eriti millegi vahel valida. Britid aplodeerisid, kui Langeledi gaasitoru Norrast käiku läks, sest gaasinälg sai mõneks ajaks rahuldatud.

Siit jõuame keskkonnaküsimusteni. Kõlanud on lapsikud süüdistused Eesti teadlaste suunas, et Nord Streami võimalike ohtude väljatoomine on poliitteadus. Tegelikult saavad ju kõik üheselt aru, et gaasitoru rajatakse läbi madala ja reostunud mere, mille põhjasetetesse on aastakümnete jooksul kuhjunud ohtlikud ained, mis mingil määral vältimatult vabanevad.  Mere põhjas on rohkelt sõja-aegadest pärit keemiarelvi ja meremiine ning veel ka 1960-ndatel toimus kontrollimatu tööstusjääkidest vabanemine, visates need lihtsalt merre.

Nord Streami väidetel on ohtlike ainete mobiliseerumine põhjasetetest lühiajaline ja ebaoluline, miinide lõhkamise mõju samuti ebaoluline ning kogu trass on kaardistatud sellise põhjalikkusega, et ohtlike ainete matmispaikadest minnakse mööda.

Kõik saavad ka üheselt aru, et gaasitoru ei muuda Läänemere seisundit paremaks ning on riskid, et see muutub veelgi halvemaks. Eesti teadlased võtsid vaevaks analüüsida tuhandeid lehekülgi Nord Streami keskkonnamõjude hinnangut ja leidsid, et mitmetest olulistest võimalikest riskidest on üle libisetud.

Näiteks esialgses aruandes toodi põhjasetete kaardistamise andmed, aga ainult pealmise 5 cm paksuse kihi kohta. Teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. On täiesti selge, et toru paigaldamine mõjutab 10-30 cm sügavust kihti. Sellest üle libisemine oli ebakorrektne.

Esialgse  aruande leheküljel 1633 tõi Nord Stream ise välja mõjudest arusaamise lüngad:

– vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva hõljumi kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas;

– merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg;

– tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks;

– mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel.

Olen täielikult nõus Nord Streamiga – need lüngad on olemas. Nord Stream väidab, et vaatamata nendele lünkadele on mõjud ebaolulised või väheolulised.

Paratamatult jääb nn ’hall tsoon’ – mis on ühelt poolt tingitud lünklikest teadmistest, teiselt poolt aga võimalikest suurematest riskidest, mis võivad realiseeruda.

Nüüd jõuame kõige olulisemani. Igal arendusprojektil on kolme tüüpi võimalikud keskkonnakahjud:

–          mida me oskame kindlalt ette ennustada;

–          mis võivad tekkida seoses meie lünklike teadmistega;

–          vähetõenäolised, aga siiski võimalikud kahjud, mis tekivad riskistsenaariumide realiseerumisel – näiteks veealuse gaasitoru lõhkemisel.

Samuti on igal projektil kellegi jaoks nii positiivsed kui negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja ka keskkonnamõjud. Võrreldes näiteks kivisöega on maagaasi põletamisel CO2 emissioonid saadava energiaühiku kohta kolmandiku võrra väiksemad – seega keskkonnamõju, kui põletame kivisöe asemel maagaasi, on positiivne. Kui aga infrastruktuur on üles ehitatud maagaasi tarbivaks ning Saksamaa ja tema naaberriigid peaksid talveperioodil jääma gaasita, oleks tegu majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga.

Kaaludes eri mõjusid Euroopa Liidu tasandil tervikuna on Soome ja Rootsi leppinud võimalike keskkonnakahjude riskidega Läänemeres. Keegi pole öelnud, et neid riske pole. Tänapäeva maailmas – eriti arvestades inimeste arvu, kasvavaid vajadusi ning loodusvarade vähenemist – tuleb sisuliselt iga areng millegi arvelt.