5. mail 2008 märkasid Sichuani provintsis elavad hiinlased tuhandeid konnasid ületamas linnatänavaid. Ebausklikke inimesi rahustati ametnike poolt väitega, et tegemist on tavalise loomade rändega. Nädal aega hiljem, 12. mail toimus sealsamas 8-magnituudiline maavärin, hukkus ligi 90000 inimest, 363000 sai vigastada ning 5.47 miljonit kaotasid oma kodu.
Internetis ringleb ka üks foto konnade rändest enne maavärinat.
Seos keskkonnageoloogia õpetamisega
Tudengitele keskkonnageoloogiat õpetades on kursuse osaks keskkonnakatastroofide ennustamine. Enamik keskkonnageoloogia õpikuid mainib loomade anomaalset käitumist kui indikaatorit, siiski vaid pealiskaudselt ja mitte eriti tõsiseltvõetavana.
Samas ajaloolised tõendid on üle 2300 aasta vanad. Juba aastal 373 eKr kirjeldasid kreeklased, kuidas rotid, maod, nirgid jt loomad lahkusid Helike linnast viis päeva enne selle hävimist maavärina ja tsunami tagajärjel.
Enamik teadlasi on skeptilised
Kuna Jaapanis on maavärinaohud eriti suured, siis on jaapanlased loomi ja nende käitumist põhjalikult uurinud. USA teadlased on skeptilisemad, kuna mingi konkreetse käitumise ja sellele järgnenud sündmuse seosed pole olnud sarnased.
Inimeste meenutuste kohaselt on maavärinatele sageli eelnenud koerade ulgumine, puurilindude rahutus ja kasside närvilisus ning ärapeitmine inimeste eest. Geoloogid on senini selliseid väited tõrjunud viitega, et kui maavärinat poleks toimunud, siis oleks imelik käitumine lihtsalt unustatud, järelikult on tegemist psühholoogilise järelefektiga.
Ainuke suurem õnnestumine – Hiina 1975
Maavärinate ennustamisega tegeleb Hiinas umbes 10000 teadlast ja 100000 amatööri, loomade anomaalse käitumise jälgimine on seejuures üks levinumaid metoodikaid. Guangxi provintsis jälgitakse videokaamerate abil maofarmi – vastavalt kogemustele väljuvad maod oma pesadest 3-5 päeva enne maavärina toimumist, seejuures maavärina epitsenter võib paikneda kuni 120 km kaugusel. Mida tugevam on maavärin, seda agressiivsemalt maod käituvad – paisates ülisuurt ohtu tunnetades end vastu ruumide seinu. Guangzhou loomaaias jälgitakse paabulinde, konni, madusid, kilpkonni, hirvi ja oravaid. Loomaaia direktori andmetel enne maavärinaid talveunes loomad ärkavad, vee-elukad aga hüppavad veest välja. Ka lehmad ja hobused kuuluvad Hiinas jälgitavate loomade nimistusse.
Senini on maailmas edukalt ennustatud vaid ühte, 4. veebruaril 1975 toimunud Haichengi maavärinat. Edukalt selles mõttes, et linn evakueeriti ning kuigi 90% linna hoonetest hävis, jäid 90000 inimest ellu. Sellele maavärinal eelnenud indikaatorid – eeltõuked, aga ka loomade käitumine olid nii ilmsed, et inimesed päästeti. Hiina teadlased said ülemaailmse kuulsuse – mis aga ei kestnud kaua, sest 28. juulil 1976. aastal hukkus Tangshani maavärinas 255000 inimest. Kuigi indikaatorid olid olemas, polnud need nii ilmsed kui Haichengis ja evakueerimisotsust ei tehtud.
Berklandi metoodika
USA geoloog Jim Berkland leidis väga lihtsa metoodika ennustamaks suuri maavärinaid – ajalehes suurenes kadunud koduloomade kuulutuste arv. Näiteks 22. septembril 1989 märkas ta, et tavapärase 15 kadunuks kuulutatud koera asemel oli kuulutusi koguni 57. Samal ajal olid ka vaalad sattunud kaldale San Franciscos ja Santa Cruzis, kodutuvid kadunud jne. Seostades neid sündmusi Kuu ja Maa gravitatsioonijõudude maksimumiga avaldas ajaleht 13. oktoobril ta lühiennustuse, et lähipäevadel võib toimuda tugev maavärin. Nelja päeva pärast see toimuski. Kokku on Berkland enda sõnul ennustanud 12 maavärina toimumist. Paraku on teadusajakirjade retsensendid pidanud Berklandi teooriaid mitteteaduslikuks.
2004. aasta tsunami
2004. aasta India ookeani tsunami on inimkonna ajaloo üks kohutavamaid loodusõnnetusi. Hukkus üle veerand miljoni inimese. Seevastu hukkunud loomi oli ebaloogiliselt vähe. Arvatakse, et loomad valmistusid katastroofi vastu juba 10 päeva varem.
Enne tsunami saabumist põgenesid flamingod randadest metsadesse, Sri Lanka koerad keeldusid hommikusest jalutuskäigust, pühvlid ühes Tai külas põgenesid üles mägedesse – päästes ühtlasi külaelanikud, kes neile järgnesid. Mägedesse põgenesid ka elevandid – nende puhul arvatakse, et elevandid kasutavad oma lonte seismiliste vibratsioonide detekteerimiseks. Rannikuilt sadu ja tuhandeid inimeste surnukehasid otsides leiti mõned üksikud surnud loomad.
Seletused loomade käitumisele
Loomade võimet end päästa enne 2004. aasta tsunamit on püüdnud lahti seletada Aleksandr Turovski.
Metsloomad teadsid tunde või isegi päevi ette, et katastroof on tulekul – selleks on Turovski arvates kaks põhjust. Esiteks loomade meeleorganite omapära - nad tajuvad infraheli ning suure vapustuse ees on see alati. Heli liigub kiiremini kui vesi, eriti kiiresti liigub infraheli vees. Sestap tajusid veeloomad, isegi millimallikad, selle ära ning läksid sügavustesse. Teiseks ei ela ükski loomaliik eraldatuna, vaid suurte kooslustena. Liigid panevad üksteise käitumisstruktuuri tähele. Mida suurem loom ning monoliitsem kari, seda rohkem teda tähele pannakse. Elevanti jälgivad ja temast sõltuvad sajad loomaliigid, elevandil on aga võime infraheli abil suhelda. Kui elevandid hakkasid lahkuma, hakkasid ülejäänud loomad muretsema ning tajusid seejärel ise läheneva katastroofi tohutut infrahelifronti.
Samas ei saa kiiremini liikuva infraheliga seletada seda, kuidas loomad katastroofe viis päeva ja rohkem ette suudavad tajuda, ning seejuures erinevaid katastroofe – maavärinaid, tsunamide mõju rannikutel tuhandete kilomeetrite kaugusel maavärinate epitsentrist, vulkaanipurskeid… On teooriaid, et loomad tajuvad kas Maa vibratsioone või Maast vallanduvate gaaside elektrivälja.
Lõpetuseks
Kui loomad hakkavad imelikult käituma, siis isegi paljude signaalide korral on võimuesindajatel kombeks neid ignoreerida. Osaliselt on see arusaadav, sest kui asum evakueeritakse ja midagi ei toimu, võib keegi oma tööst ilma jääda. Ignoreerimise korral aga… võivad kaalul olla sajad tuhanded inimelud. Hiina Haichengi juhtumi puhul 1975. aastal käivitasid evakueerimise tegelikult alles esimesed eeltõuked, kuigi ka muud indikaatorid klappisid.
Piirkondades, kus inimesed paiknevad loodusohtudele ülilähedal, on välja kujunenud selged käitumisviisid. Vulkaan Etna jalamil paiknevate külade elanikud lahkuvad oma kodudest, kui koerad ja kassid muutuvad ärevateks. Venetsueelas Caracases peetakse kasse, koeri ja isegi boamadusid uskudes, et loomad saavad inimestele ohtudest teada anda. Jaapanis jälgitakse kuldkalade ujumist akvaariumides. Tashkendi maavärina puhul 1966. aastal vedas hullunud koer oma perenaise maavärina epitsentrist eemale.
Filed under: Geoloogia, Katastroofid, Keskkond, Muud huvitavat, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
ilmselt võhiklik küsimus, aga miks seda infraheli aparaatidega ‘püüda’ ei saa? Et katastroofe natukegi enne tabada, nagu loomad?
Tsunamide mõjude eest hoiatamiseks töötavad nii globaalsed kui regionaalsed võrgustikud. Kui seismilised lained liiguvad kiirusega 1-14 km/s, siis näiteks 2004. aasta India ookeani tsunami liikus kiirusega 0.3 km/s. Nii tekivad päästvad minutid ja kui oskame neid ära kasutada, siis on võimalik päästa kümneid tuhandeid inimelusid. Seesama 2004. aasta detsembrikuu tsunami jõudis lähima linnani (Banda Aceh Indoneesias) 11 minuti pärast peale maavärina energia vallandumist. Globaalne võrgustik jõudis genereerida teate 14 minutit peale maavärinat. Tai rannikule jõudis hiidlaine 30 minutiga. Vallandunud energia võrdus 700 miljoni Hiroshima aatompommiga. Kuigi info oli olemas, inimesi päästa ei õnnestunud – vastastikuse süüdistamise käigus süüdistati eelkõige India ookeani rannikuriikide mitteadekvaatseid infosüsteeme. Kui soovite näha tsunami leviku visualiseeringut, külastage veebisaiti http://www.globalresearch.ca/index.php?context=va&aid=207
Alla kerides seal keskel algab ‘Annex’, kus on 2004. aasta tsunami leviku simulatsioon. Sri Lankani jõudis laine ca tunniga! Lihtsalt info ei jõudnud kohale. Ka satelliidimaterjal oli lisaks seismilisele andmestikule olemas. Ja selle info saab kätte kiiremini kui infraheli. Kuidas aga on võimalik, et loomad juba kümmekond päeva varem ohte tajusid – jääb mõistatuseks. Geoloogilised sündmused on sageli nagu autoavariid – katastroofiliste sündmuste toimumine või mittetoimumine on seotud kokkusattumustega ning kümmekond päeva enne ei pruugi olla selge, et sündmus täpselt sel hetkel toimub. Suurte maavärinate puhul loomulikult on pinged juba kuhjunud ning võib tekkida teatud energia eelvallandumine. Kuna aga iga päev toimub umbes 100 maavärinat, mida inimene tunneb, siis eristada suurele maavärinale eelnevat energia vallandumist inimene üldreeglina ei oska – erandiks oli see 1975. aasta juhtum. Kõige tipuks on ka inimese ja eriti juhtide soovi puudumine alalhoidlikult käituda. Näiteks 1902. aasta Mount Pelee (Martinique saar) vulkaanipurske ennustamiseks polnud loomi vaja, vulkaan oli juba aktiviseerunud – aga tulemas olid valimised ning keegi juhtidest ei soovinud, et tema valijad linnast lahkuksid! Mis puudutab infraheli ja elevante, siis hea on vaadata ka seda videot.
Elevandikari aeg-ajalt tardub, londid pannakse vastu maad ja võetakse vastu signaale, samuti jalad tajuvad vibratsioone. Nii suhtlevad elevandid ka omavahel väga suurte vahemaade tagant. Arvatakse, et elevandid tajuvad välgu kokkupuudet maaga sadade kilomeetrite kauguselt. Inimene arendab oma tehnoloogiaid loomadelt õppides (näiteks koera haistmismeel – bionina jne), aga elevantide tasemele pole veel jõutud. Nii et kindlam on elevante jälgida.
Tänan põhjaliku vastuse eest!
Loodame, et siis millalgi ka meie natukegi elevantidele järele jõuame 🙂 – siis aga jäävad kõik teised loomad, kes ikkagi ‘omal alal’ võimekamad on.
Väga asjalik lugu. Selles mõttes on inimkonnast kahju, et suures tehnoloogia hulluses unustatakse loodusepoolt antavate vihjete märkamine. See pole ainult siis katastroofides, vaid ka inimese tervise suhtes, huvitav, kui teha küsitlus, kui paljud siis tevad tammekoore, vaarikavarre ja pärnaõie teed.
Mul ka koer ulus kahtlaselt enne kohalikke valimisi.
Uuemõisas, Ridala vallas panin tähele septembris tigude, eriti viinamäetigude massilist rännet rannamadaliku võsaheinamaadelt üle kruusakattega tee merest eemale. Kahtlustan, et selgi talvel tõuseb vesi 2m üle nulli, nagu jaanuaris 2005. See 2 m tähendab just nende võsaheinamaade üleujutamist, kusjuures ühel pool teed loksus siis merevesi, teisel pool oli juba kuiv.
Antud teemaga seonduvalt võiks olla skeptilisem. Nimelt väide, et suurte katastroofide järgselt (nagu seda oli 2004. aasta tsunami) on loomi ohvrite seas vähem kui inimesi, ei pruugi olla korrektne. Päästetööde käigus keskendutakse eelkõige ju inimestele, mitte loomadele. Raske oleks ette kujutada olukorda, et keegi päästetöötajatest kirjutaks täpselt üles mitu hukkunud looma (ja mis liigist need olid) iga inimohvri kohta tuli. Seega tegelikult me ikka täpselt ei pruugi teada kui palju loomi 2004. aastal tsunamis surma sai. Teiseks, kui ka oleks enam-vähem täpne ülevaade loomohvritest, siis inimestega võrdlemiseks tuleb arvestada katastroofieelset inimeste ja loomade vahekorda katastroofipiirkonnas. Ärgem unustagem, et inimene on oma suuruseklassis üks kõige sagedasem loomaliik ja seetõttu on väga tõenäoline, et suure katastroofi järel ongi inimesi ohvrite seas rohkem kui sama suuri või suuremaid loomi. Nii et kuni selliseid statistilisi uuringuid tehtud (avaldatud) ei ole, jäävad ka jutud loomade ebaproportsionaalselt väikesest esindatusest katastroofiohvrite seas pelgalt subjektiivseteks arvamusteks.
Selge see, et paljudel loomadel on inimesest parem võime tajuda maa-, õhu- ja veevõnkeid, kuid üldistust, et on olemas mingi üleüldine kalasid, kodutuvisid, veiseid jne hõlmav maavärinataju, ei saa ju teha. (Ja miks üldse peaks lindudele olema kasulik kohastumus, mis võimaldab neil mitu päeva enne tajuda maavärinat? On ju lihtsam ette kujutada, et lind tõuseb lendu just sel hetkel, kui jalgealune häirivalt vibreerima hakkab). Ent just sellisele üldistusele paistab rajanevat Berklandi metoodika (pole küll sellega lähemalt tutvunud). Küllap on ikka nii, et selget käitumismustrit loomadel maavärinate eel ei ole, vastasel juhul olleks nii oluline asi juba ammu ära tabatud ja ära kasutatud.
Teadusmaailm on tõesti valdavas enamuses jäänud skeptiliseks. Loodusteaduslikku teadusmetoodikat järgides – korratavaid katseid pole suudetud näidata. Samas pole maavärinate eel ka selget füüsikaliste parameetrite mustrit – on indikaatorid, mida jälgitakse (pinnakihtide elektrijuhtivus ja seismiliste lainete kiirus, radooni sisaldus kaevude vees, maapinna kallakused, eelvärinate seeria jne), kuid enne maavärinat võivad need ilmneda, aga võivad ka mitte ilmneda. Siiski, kuna neid parameetreid mõõdame me enda poolt loodud aparaatidega, siis sellised ennustused, kus üks kord õnnestub ette ennustada ja teine kord mitte, loetakse teaduslikeks. Otsides võtmesõnadega ‘animals anomalous behavior earthquakes’ scholar.google.com-ist avaneb arvukalt teadusartikleid, mis paraku fikseerivad, et loomade anomaalne käitumine enne keskkonnakatastroofe on juba tuhandeid aastaid edasi antava pärimuse osa, mida pole õnnestunud teaduslikult tõestada – kuigi teatud indikatsioon on olemas. Viidatud on, et erinevad loomad jälgivad üksteist ja arvatud, et igas populatsioonis on üksikindiviidid, kelle käitumist jälgivad jällegi sama populatsiooni loomad. Internetist on vabalt kätte saadav ka Motoji Ikeya raamat Earthquakes and Animals: From Folk Legends to Science. Igal juhul paljudes maavärinaohtlikes piirkondades jälgivad inimesed spetsiaalselt sel otstarbel loomi, seega ei saa väita, et meetodit ei kasutata.
skeptik Margusele – ju selles häda ongi, et inimene ei usu, kui pole puust ja punaseks tehtud ja 100% garantiid küljes. Pealegi – kuidas saab olla, et keegi, pealegi loom, on tark või mõneti isegi targem (tundlikum, liigi sälitamiseks otstarbekamate instinktidega) kui inimene? Sellega oleme leppinud, et nt kiiruse osas loomade vastu ei saa (veel üks põhjus vähemateks loomohvriteks?).
Samas, kui linnud rändel orienteeruvad ka maa magnetvälja järgi, siis võiks ju arvata, et sealtkaudu ka maavärina kohta mingi inf tuleb?
Aga kui inimene ei saa aru, siis ta ei usu. Mõnd asja jälle usub pimesi. Võta siis kinni, mis õige on.