Miks Euroopa Liit surub elavhõbedat meie kodudesse?

Jutt on jällegi säästupirnidest, seekord uuest vaatevinklist – püüdes hõõglampide keelustamise otsust mõista. Iga säästupirn sisaldab umbes 5 mg elavhõbedat. On ka uuemaid ja veel kallimaid eksemplare, kus elavhõbedat vaid 1 mg – aga ikkagi elavhõbedasisaldusega. Miks asendatakse sunduslikult elavhõbedat mitte sisaldavad tooted seda sisaldavatega?

Poliitika

Tegelikult on vastus üks ja ainult üks – sõlmitud poliitiline kokkulepe vähendada CO₂ emissioone aastaks 2020 20% võrra ning selle protsessi eest vastutajad peavad näitama, et nad on midagi teinud. Nende tahtmine jääb poliitmaastikul peale.

Jätame siin kõrvale teema, kas inimtekkelised CO₂ emissioonid annavad olulise panuse globaalsetesse kliimamuutustesse või mitte. Minu isiklik arvamus on, et kui oluline ja täpselt missuguse mustriga mõjud on – ega me tegelikult seda ei tea ja kliimamuutusi täpselt ette ennustada ei oska. Oskame ühe või teise parameetri või parameetrite rühma alusel tõmmata lineaarseid graafikuid ja luua mudeleid, kuid tegelikult on toimuvas väga palju umbmäärasusi. Jah, kehtib reegel – pigem karta kui kahetseda, ning selle alusel ka tegutsetakse. Siin aga sekkuvad mängu poliitikud.

Poliitikute arvates peab kogu aeg midagi muutuma – soovitavalt ikka paremuse poole. Veel parem on näidata, et tegeldakse maailma päästmisega seda ähvardavate ohtude eest. Õnnetud jääkarud üksikul jääpangal, sulanud lumememm – selliste kuvandite alusel peaksid kõik saama aru, et globaalsed kliimamuutused võib olla oluline probleem. Maailmas midagi korda saata aga on juhtide arvates võimalik vaid poliitiliste tööriistadega. Võrreldes maailmapoliitikat näiteks hekipügamisega, siis on kõikidele hekiomanikele peale pandud kohustus pügada oma hekki 20% võrra sõltumata sellest, mis taimede baasil hekk on rajatud ning kui vana ja kõrge ta praegu on.

On arvamusi, mille kohaselt CO₂ piiramine ja emissioonidega kauplemine on tegelikult ettevalmistus fossiilsete kütuste lõppemise perioodile – et hankida piisavalt vahendeid taastuvenergeetika alastele lahendustele, toetada tuumaenergeetika renessanssi jne eesmärgiga hoida ära nafta- ja gaasiriikide täielikku domineerimist.

Poliitiline kokkulepe on tore, aga et tegelikku efekti saavutada, peaksid inimesed muutma oma käitumisharjumusi, tegema midagi teistmoodi. Kõige toredam oleks, kui inimesed hakkaksid tarbima vähem energiat, sealhulgas elektrienergiat. Teatavasti ju suur osa elektrienergiast tuleb elektrijaamadest, mis põletavad fossiilseid kütuseid.

Tegelikkus

Kui me aga vaatame elektritarbimist meie kodudes, siis valgustuseks kulub vaid 8% elektrienergiast. Piisab mõne uue ja võimsama elektrilise riistapuu soetamisest – ning kogu võimalik sääst elektripirnide väljavahetamisest on olematu. Kui perekond kolib korterist oma majja linna lähedale, kasvab pere energiavajadus vähemalt 2 korda. See on areng, mille poole suur hulk inimesi püüdleb – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Pere energiasääst pirnide vahetamise arvelt on selle kõrval tühine. Samas arvestavad pirnide vahetuse propageerijad välja, et tänu pirnivahetusele võib ehitamata jätta nii mõnegi uue elektrijaama. Kas ikka võib? Tarbimine kasvab endiselt suure kiirusega.

Miks siis ikkagi pirnid, mitte näiteks muud kodumasinad? Ka kodumasinatel on energiaklassid, aga piirid on ees. Pesumasina vee soojendamisel teatud temperatuurini tuleb ikka kulutada kindel hulk elektrienergiat, samuti kohvivee keetmisel. Hõõglampide puhul aga on arvutatud, et näiteks kivisöe või põlevkivi orgaanilise aine oksüdeerumise energiast jõuab valgusenergiaks vaid 2%. Seega energiakadu on 98%. Just selle numbri vähendamise otsustasid Euroopa energiapoliitikud rakendada oma vankri ette – ikka põhjendusega vähendada CO₂ emissioone. Just sellel ja ainult sellel põhjusel otsustati keelustada hõõglambid.

Mis aga tegelikult juhtus? Väga paljudel juhtudel saadi aru, et lambipirnide asendamisel pole mingit seost CO₂ emissioonide vähendamisega, mõnedel juhtudel aga on olukord isegi vastupidine. Näiteks Soomes, kus suur osa elektrienergiast saadakse tuumajaamadest ning kui ruumide kütteks kasutatakse fossiilkütuseid, annavad hõõglambid samuti oma panuse küttesse ja tulemuseks on CO₂ emissioonide kasv, sest tuleb rohkem kütta… Vahe pole kindlasti suur, aga kindlasti see näide näitab keelupoliitika mõttetust.

Euroopa Tarbijate Organisatsiooni direktor Monique Goyens on välja toonud, et paljudel inimestel on nahatüüp, mille suhtes nn säästupirnid on kahjulikud. Hõõglampe oleks vaja tervislikel põhjustel – huvitav, kas luuakse süsteemid, mis võimaldavad arstitõendi abil neid ikkagi osta?

Veelgi kurvem on elavhõbeda küsimus. Kui paljudes valdkondades, näiteks stomatoloogias toimub elavhõbeda täielik keelustamine, siis nüüd toome elavhõbedaohud oma kodudesse. Kõige drastilisem näide võib olla, kui väike laps kukub kogemata säästupirnide kasti peale (õnneks ei jõua keegi neid veel kastide kaupa osta, küll aga võib peagi tekkida kast katkiste pirnidega) ning gaasiline elavhõbedaemissioon satub lapse kopsudesse. Rakendatud pole peamist soovitust – elavhõbedat sisaldava pirni vahetamisel peaksid kauplused vana tagasi võtma.

Et tegu pole ainult eestlaste protestiga, seda näitab Euroopa Liidu energeetikavoliniku Andris Piebalgsi blogisissekanne hõõglampide keelustamise kiitmise kohta, mida lugejad on 5-palli süsteemis hinnanud 1.51-ga. Kommentaarides on välja toodud ka olulisemad vastuargumendid.

Eriti huvitav on võrdlus, mille kohaselt söeelektrijaamad paiskavad hõõglampide töö tagamiseks keskkonda rohkem elavhõbedat kui satub kodudesse need välja vahetanud säästupirnide kaudu. Elavhõbe on looduses levinud element, seda on igal pool, ainult väga väikeses kontsentratsioonis. Muuhulgas on elavhõbedat loomulikult ka soojuselektrijaamade heitmetes. Samas jutt on hoopis elavhõbedast gaasilises vormis ning sellest, et need gaasid on meie kodudes. Säästulambi purunemise korral siseruumis on soovitus ruumi 15 minuti jooksul õhutada, killud kuivalt kokku korjata, paigutada mitmekordsesse kilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti… Päris keeruline, kas pole?

Miks siis ikkagi?

Kokkuvõtvalt on CO₂ emissioonide poliitiliseks piiramiseks välja mõeldud keeld, mis väga paljudel juhtudel ja väga paljudele inimestele tundub jaburana. Olen kirjutanud, et ootan säästupirnide hinna tunduvat alanemist ja plaanin osa hõõglampe kindlasti asendada – seal, kus pean neid valgustuse seisukohalt talutavaks, majanduslikult kasulikuks ja elektrienergiat ka tegelikult säästvaks.

Miks siis ikkagi otsustati rakendada keeldu? Kas olid üheks põhjuseks säästupirnide tootjate tehtud investeeringud ning samas pirnide väga kõrge hind ja ebaühtlane kvaliteet, mistõttu müük ei edenenud piisavalt hästi? Arvutused ju pidid tõestama, et iga inimene hoiab raha kokku – ja kui inimesed ei hakanud raha kokku hoidma, siis mitte seepärast, et nad poleks seda tahtnud, vaid seepärast, et paljude inimeste kogemuste baasil oli pirnidel kvaliteediprobleem ning kokkuhoiu asemel tekkis lisakulutus. Paljudele ei meeldi kunstlik valgus, paljudele ei meeldi elavhõbedasisaldus, neid pole mõtet panna pidevalt valgustust sisse-välja lülitavatesse ruumidesse, probleeme võib esineda tugevate külmakraadide juures, mõned kasutavadki hõõglampide soojust jne. Väga paljudel juhtudel on hõõglamp parem ja kvaliteetsem toode kui säästupirn – miks siis peaks selle müük olema keelatud?

Minule siiski tundub, et tegu on puhtalt poliitotsusega näitamaks, et midagi on tehtud. Ja selle otsuse mistahes vastuargumendid ei leia isegi tõsist arutelu… Ka Andris Piebalgsilt sooviti blogis vastuseid ja kommentaare, neid aga pole tulnud.

Narvalastel jälle võimalus

Eks siis ootame, kui keegi taibukas ettevõtja tuleb turule küttekehaga, mis kuidagi kahtlaselt meenutab hõõglampi ning millel on üks huvitav lisafunktsioon – ta annab rahulikku ja mahedat valgust, mis ei kahjusta tervist ega sisalda elavhõbedat. Kuniks seda aga pole, avaneb ärivõimalus jällegi ilmselt narvalastele…

Lõpetuseks meenub mulle, kuidas mu isa rajas talvel Mustamäe rõdule omamoodi külmkapi. Et moosipurke ja marineeritud seeni talvel hoida nii, et oleks piisavalt külm ja need samas ära ei külmuks, vedas ta puidust kappi hõõglambi. Ka kõige külmematel öödel ei külmunud purgid ära. Olen 100% kindel, et tegu oli palju keskkonnasõbralikuma lahendusega võrreldes teise külmkapi ostmisega – selleks lihtsalt polnud ei ruumi ega raha… See, et moosi- ja seenepurgid ka pisut valgust said, ei oma selles loos mingit tähtsust.