Eesti minevikupärand – 17 ruutkilomeetrit asbesteterniidist katuseid

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas koostatud hinnangu kohaselt on Eestis veel umbes 17 miljonit ruutmeetrit ehk 17 ruutkilomeetrit asbesti sisaldavaid eterniitkatuseid, sellest 6 ruutkilomeetrit elamutel, 6 ruutkilomeetrit abihoonetel ja 5 ruutkilomeetrit põllumajandushoonetel. See võrdub enam kui 260000 tonniga!

Kohe alguses tuleb rõhutada, et ei tohi teha liiga asbestivabade eterniitkatuste pakkujatele. Eterniidiks nimetame tsementkiudplaate ja kui need ei sisalda asbesti, siis võib olla tegemist väga hea valikuga. Hetkel seostavad paljud oma alateadvuses mõiste ’eterniit’ kohe asbestisisaldusega ja terviseohuga. Asbesti sisaldava eterniidi rõhutamiseks võiksime kasutusele võtta sõna ’asbesteterniit’.

Asbestiga seonduvatest ohtudest olen juba kirjutanud.

Kui rohkesti asbestikiudusid satub inimese kopsu, võib tekkida mitmeid ravimatuid haigusi. Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga.

Asbesti terviseriskide tõttu ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Eestis kasutati asbesti peaaegu terve sajandi jooksul, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk asbesteterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotüülasbesti.

Missugune on siis asbesteterniitkatuste võimalike terviseriskide loogika?

Kui katus on terve ja peab veel vastu, siis midagi karta pole vaja. Mistahes tegevuste puhul aga tuleb hoiduda sellest, et tekiks asbesti sisaldav tolm, mis satub inimese kopsudesse.

Kuidas tolm võib tekkida, on samuti loogiline – näiteks määrdunud või sammaldunud katuste puhastamisel traatharjaga, katuseplaatide lõikamisel ja purustamisel jne.

Paratamatus on see, et lähimate aastakümnete jooksul on meil vaja kõik asbesteterniitkatused välja vahetada või vanad hooned lammutada. Kui asbesteterniidi plaadid eemaldada ja paigutada tavajäätmete prügilasse, siis erilisi keskkonnaohtusid kartma ei pea – kui tolmu ei teki, siis asbestikiudude sattumine inimeste kopsudesse on välistatud. Näiteks mõjud põhjaveele sisuliselt puuduvad, asbesteterniidi tükid lahustuvad väga vähesel määral, kiudude edasikande probleemi ei ole.

Et kaitsta paremini oma inimeste huve, peaksid kohalikud omavalitsused jäätmejaamade kaudu paika panema kodumajapidamiste asbesteterniidi vastuvõtusüsteemid ning küsima selleks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust. Selline võimalus on omavalitustel olemas ning parim oleks, kui seda tehtaks regioonis ühiselt. Sel juhul ei peaks inimesed asbesteterniidi äraandmisel jäätmejaamas tasu maksma.

Kokkuvõteks piisab ühest lausest – katuste remontimisel või väljavahetamisel hoidke end asbesteterniidi tolmu eest!