Viis minutit tuumaenergeetikale?

Tänase saate ‘Aeg Luubis’ jaoks paluti mul kommenteerida tuumajäätmete matmise küsimust. Toimetaja lähteülesanne oli mahutada viieminutilisse ülevaatesse ära kogu teema, sealhulgas võtta kolme eksperdi kommentaarid! Kui püüdsin veenda, et selle keerulise teema puhul on vähemalt kakskümmend argumenti ja probleemi, mis tuleks kõik lahti rääkida, sain vastuseks – saame aru, aga saateformaat nõuab viieminutilist ülevaadet!

Sellise aja jooksul saab välja tuua ehk kolm probleemi ja argumenti, mis tähendab, et ülejäänud 17 jäävad käsitlemata. Väitsin, et mistahes kombinatsioon kolmest saab olla subjektiivne ja ei ava probleemistikku kogu oma komplekssuses.

Toimetaja poolt saadetud eelkommentaar oli järgmine: “Tuumaenergia – CO2-vaba tootmine. Samas lauses ei esitata aga mitte kunagi fakti, et umbes neli protsenti tekkivatest ohtlikest jäätmetest ei ole töödeldavad ning tuleb matta turvaliselt aastasadadeks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on arvutanud, et Eesti vajaduste jaoks oleks mõistlik 600-700 MW võim­susega jaam – mis on nii väike, et selle jaoks tundub ühe miljardeid kroone nõudva hoidla rajamine isegi kahjulik. Jääkide väljavedamine. Ainsana võiks tulla kõne alla Venemaa ja Rosatom, mis lubab väidetavalt tema käest ostetud kütusejääke tagasi võtta. Näiteks Prantsusmaa kulutab ladustamiseks sobivat savist pinnast uurides igal aastal ligi 250 miljonit krooni, ent ka seal ei saa ladustamist alustada mitte varem kui kümne aasta pärast. Sama seis on Soomes ja Rootsis.”

Minu kirjalik vastus oli järgmine.

Kõrgradioaktiivsed jäätmed tuleb matta turvaliselt 100000 aastaks, kuna selle aja jooksul on radiatsioonitase alanenud looduslikuks. See tähendab, et matmistehnoloogia peab arvestama ka järgmist võimalikku jääaega 10000 aasta pärast. Osalesin just hiljuti Rootsi SKB projektis, kus uuriti liustikuvee võimalikku mõju matmispaigale. Just seetõttu tehakse matmispaik 500-800 m sügavusele graniitsete kivimite sisse, vaskkonteineris tuumkütuse äratöötanud vardad ümbritsetakse lisaks metabentoniitse savi kihiga.

Sellise tehnoloogiaga matmiskohta on juba asutud ehitama Soomes Olkiluoto tuumajaama lähedal ja valmima peaks aastaks 2020 ning olema kasutatav aastani 2118. Sama tehnoloogia võetakse kasutusele Rootsis ning seda oleks tõenäoliselt võimalik kasutada ka Eestis, selleks aga on vajalik teha täiendavaid geoloogilisi uuringuid. Samas me ei peaks oluliselt investeerima tehnoloogia väljaarendamisse.

See on õige, et mida väiksem on tuumajaam, seda suuremad on protsentuaalselt kulud matmispaiga rajamiseks. Aga see on majanduskalkulatsiooni osa, milles mina ei ole kompetentne spekuleerima. Sõnaühendil ‘tundub kahjulik’ pole siin mingit tähendust.

Hoidla lõpphind sõltub väga mitmest asjaolust. Kõige tähtsam on kindlasti kasutatud kütuse maht, mis omakorda oleneb reaktorite arvust, nende võimsusest, tegevusajast, koormusest ja kütuse omadustest. Jäätmete ruumala ja ladustustihedus määravad omakorda lõpphoidla suuruse. Mida suurem hoidla, seda kallimaks muutub hind.

Soome rajatava Olkiluoto lõpphoidla hinnanguline kogumaksumus on ligikaudu 3 miljardit eurot, millest investeerimiskulud moodustavad 650 miljonit, tegevuskulud 2118. aastani umbes 2100 miljonit ning dekomisjoneerimis- ja sulgemiskulud 250 miljonit eurot. Vajalikud summad kogutakse jooksvalt osana elektri müügi hinnast tuumaenergia ettevõtete käest ja paigutatakse riiklikku tuumajäätmekäitlusfondi, kuhu 2007. aasta lõpuks oli raha kogunenud 1,6 miljardit eurot.

Samas peame arvestama, et Onkalo hoidla on suur, sinna paigutatakse paljude reaktorite jäätmed. Tuumaelektri hind Soomes on kogu aeg sisaldanud hoidla maksumuse osa ning on ikkagi olnud konkurentsivõimeline.

Jääke ei pea hakkama ladustama kohe. Kõikjal maailmas on neid aastakümneid paigutatud vaheladudesse ja elektri tootmise käigus kogutud vahendeid hoidla rajamiseks. Hoidlat hakatakse rajama mitmete kümnete aastate möödumisel peale tuumajaama käivitumist.

Samas on võimalik, et kõrgradioaktiivsed tuumajäätmed võtab tagasi tarnija. Väide, et seda võiks ainsana teha Venemaa, on vale. Kõigepealt sõltub kõik sellest, missugune seadusandlus arendatakse Eestis välja. Näiteks Soome seadusandlus keelab jääke välja vedada ning ainsaks lahenduseks ongi hoidla rajamine. Näiteks IRIS-tüüpi reaktor, mida arendab Westinghouse, näeb ette võimaluse, et vahetatakse välja kogu reaktori südamik – vana viiakse minema, uus tuuakse asemele.

Kokkuvõttes arvan, et tuumaenergeetika ja sealhulgas tuumajäätmete matmine on nii oluline teema, et sellele pühendada 5 minutit jätab üles rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Eestis on kompetentseid inimesi selles valdkonnas, näiteks Enn Realo TÜ Füüsika Instituudist, kel on olemas vastused enamikule küsimustest. Paraku ei ole teadlasi vaevutud telekanalitesse teemat lahkama kutsuma või on kutsutud teadlasi, kellele tuumaenergeetika on pigem hobi kui erialalistel teadmistel põhinev arendustegevus. Näeme, kuidas ühed ja samad teadlased või poliitikud on sisuliselt eksperdid kõikidel elualadel. Kutsun telekanaleid kõigepealt küsima, missugusele eriharidusele nad oma arvamuses toetuvad, ning seda lahkama. Ning pühendama teemale enam kui 5 minutit!

Enda kohta julgen öelda, et õppisin ja töötasin Stockholmis KTH.s kuus aastat instituudis ja töörühmas, mis tegeles kõrgradioaktiivsete tuumajäätmete matmise modelleerimisega. Töötati välja Rootsile sobilik tehnoloogia, millega keskkonnariskid on välditud 100000 aastaks. Sisuliselt täpselt samasugune tehnoloogia võetakse kasutusele Soomes Onkalo kõrgradioaktiivsete jäätmete lõppladestus.

Peale ‘Aeg Luubis’ saate vaatamist jäidki küsimused õhku. Toomas Trapido poolt näidatud maavärinate kaart ja väide, et väikesed maavärinad ja metaan on lõppladestule ohtudeks, on vastuväide sadadele põhjalikele uurimistöödele ja selleks kulutatud sadadele miljonitele SEK-idele, FIM-idele ja eurodele Rootsis ja Soomes. Seda ei saa pidada tõsiseks, sisuliselt vaidlustas Trapido kogu Soome ja Rootsi lõppladestute kontseptsiooni. Sealjuures Soomes on lõppladestut hakatud juba rajama. Samuti Rein Einasto väide, et tuumajäätmeid võiks matta Maardu graniidikaevandusse, aga tuumajaam peaks paiknema suurlinnale lähemal kui näiteks Pakris, on kahjuks vastuolus maailma praktikaga ja regulatsioonidega. Tuumajaamu ei ehitata suurlinnade külje alla. Kahjuks välistab 5-minutiline saateformaat igasuguse diskussiooni.

Varasemad avaldatud krijutised tuumaenergeetika teemal:
Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Tartu Ülikooli energiaseminari videosalvestused

Tuumaenergeetika areng Rootsis

Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

Kaart: tuumaenergiariigid Euroopas

Veel kord tuumaenergeetikast

Energeetikadebatt Prantsusmaal

Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

Vene ajakirjanik: tuumajaam Kaliningradi oblastisse!

Lühiülevaade maailma tuumaenergeetikast

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

Lisaks, jätkuvalt on avatud veebisait tuumaenergia.ee!

5 Vastust

  1. Jah, üpris tormakad ja kaootilised olid need 5 minutit. Aga asi seegi. Ehk tekitas vaatajais küsimusi, milledele edaspidi vastuseid hakatakse otsima.

    Aga, palun selgitage, miks on nende jäätmete matmine nii keeruline ja kallis? Võhikuna võiks arvata, et tuleb kaevata/puurida auk, nt km sügavune, (millessegi valatud) jäätmed auku kukutada ja auk kinni valada.

  2. Ok, selgitan. Tuumaenergeetika on kogu maailmas äärmiselt emotsionaalne ja võiks öelda ka, et ülereguleeritud valdkond. Kõrgradioaktiivsete tuumajäätmete suhtes kehtib seetõttu põhimõte, et me ei jätaks järgmistele põlvkondadele mistahes ohtusid. Selle saavutamiseks on üks kindel lahend: paigutada tuumajäätmed sellistesse geoloogilistesse tingimustesse, kus saab tõestada, et 100000 aastat ei juhtu nendega midagi ja nad saavad rahulikult laguneda loodusliku radioaktiivsuse fooni tasemele. Ning otsitakse sobilikke tehnoloogiaid ja kohti. Soome ja Rootsi leidsidki lahenduse: paigutada tuumavardad vaskkonteinerisse, sest ehe vask on läbi ajaloo teada kui inertne ,materjal. Teiseks, ümbritseda need konteinerid veel igaks juhuks metabentoniitse savi kihiga. See savi teadaolevalt paisub, kompakteerub ning veejuhtivus on savidest sisuliselt kõige madalam. Ning kolmandaks, paigutatakse need vaskkonteinerid saviga ümbritsetuna 500-800 m sügavusele graniidi sisse. Sest kui 10000 aasta pärast tuleb järgmine jääaeg, lükkab see pealt minema ehk mõned kuni mõnedkümned meetrid, aga nii sügavale ei jõua mõjud ka 100000 aasta möödudes mitte. Kõik see on välja mõeldud selleks, et olla absoluutselt kindel, et me järgmistele põlvkondadele probleeme ei jäta. Loomulikult maksab see väga palju, aga sõltumata sellest on tuumaelekter hinna poolest vägagi konkurentsivõimeline. Miks me ei puuri lihtsalt auku? Sest lõppladestus on ka kõik väikesed praod graniitkivimis läbi uuritud ning modelleeritud vee liikumise kiirust. Jällegi selleks, et olla absoluutselt kindel, et probleeme pole. Lihtsalt puuraugu puhul sellist kindlust pole.

  3. Võhikuna tahaks siiski detailsemat vastulauset Trapido poolt maalitud maavärina- ja metaaniohule. Ilmselt on ju Põhjamaade vastavais uuringuis maavärinaohtu käsitletud?

  4. http://www.posiva.fi/files/899/WR_2009-29_web.pdf
    The ability of the canister to withstand shear loads is dependent not only on mechanical properties of the canister itself, but also on the ability of the buffer to mitigate the
    effects of shear displacements. Maximum allowable shear displacements are in the order of 10 cm (Börgesson et al. 2004, see also discussion in Section 4.3.1) at buffer densities of about 2000 kg/m3. This target is suggested to be applied for all canister positions. Displacements of several centimeters across the deposition hole are possible only if the deposition hole is intersected by a large enough fracture which can undergo these displacements of several centimetres. Such displacements are thought to be possible mainly in connection to earthquakes occurring during or after a deglaciation. The likelihood of events causing such displacements is very low (see e.g. LaPointe & Hermansson 2002 Saari 2000). Saari (2008) discusses the seismicity of the Olkiluoto area in relation to the general seismicity of the Fennoscandian Shield and the region of
    south-western Finland. The conclusions of the study by Saari (2008) include that the historical earthquakes in the area within a radius of 100 km from Olkiluoto are small
    (M<3.1) and their recurrent periods are long. Thus the potential impacts on the ONKALO and the repository due to seismicity are likely indirect changes in the surrounding bedrock structure, stress field and groundwater conditions. According to Saari (2008) two nearest active zones from Olkiluoto are NW-SE oriented, the one related to Laitila rapakivi massif about 15 km southwest from Olkiluoto and the other is related to the Satakunta sandstone formation, about 35 km northeast from Olkiluoto.
    – – –
    Metaani kohta käivad täiendavad uurimused, kuid väide, et 500 m sügavusel graniidi sees toimuvad metaaniplahvatused, on absurdne. Tegu on vees lahustunud gaasiga, mitte gaasipliidiga.

  5. Arusaadav. Kuid selline üüratu hind…

    Meenuvad Norras nähtud hüdroelektrijaamad. 1 konkreetne, mis eredalt meelde jäi – paar km orust horisonaalset tunnelit mäe otsas oleva järve alla, sealt omakorda 750 m vertikaalset tunnelit üles, järve alla. Ja see oli üsna pisike hüdrojaamake, st tunnelid ei saanuks ülikallid olla. (Norra hüdroenergia tarbeks olevat üle 3000 km tunneleid uuristatud). Või siis Kongsbergis endine hõbedakaevandus, kus on tunneleid ca 700 km.

    Ma saan aru, et tuumajäätmed tuleb (vask)konteinerisse paigutada, valedele inimestele juurdepääs välistada jne jne, aga selline hind… aga ju maksabki siis see eriti eriline turvalisus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: