Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Eesti on läbi aastakümnete tootnud rohkem elektrienergiat kui tarbinud. Põlevkivi kasutamine tipnes 1980ndate alguses, kui kaevandati üle 30 miljoni tonni aastas – keskmiselt 1 tonn sekundis arvestusega 24- tunnise ööpäeva kohta. Kuigi põlevkivi kütteväärtus on 3 korda madalam kui kivisöel, võimaldas juba välja ehitatud tootmiskompleksi olemasolu ning tööjõu odavus võrreldes Põhjamaadega põlevkivil baseeruva energeetikaga jätkata. Võiks jätkata ka veel palju aastakümneid, jutud põlevkivi lõppemisest on liialdatud. Kõik prognoosid aga näitavad, et avaneva elektrituru tingimustes ning rahvusvahelisi kliimakokkuleppeid järgides muutub põlevkivist elektri tootmine kümne-paarikümne aasta jooksul ebaotstarbekaks – hoolimata sellest, et mitmete Eesti teadlaste ja akadeemikute väite kohaselt puudub CO2 emissioonidel otsene seos kliimamuutustega.

Suurriikide teaduste akadeemiad on otsuse teinud

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust.

Eestil ongi neli võimalust, mida saab ka omavahel kombineerida – muuta põlevkivienergeetika puhtamaks, arendada tuumaenergeetikat, võtta kasutusele taastuvad energiaallikad või muutuda elektrienergia eksportijast selle importijaks.

Väga häid lahendusi pole Eesti jaoks olemas

Energiatehnoloogiad on maailmas tormilises arengus, kuid mistahes ajahetkel ei saa me teha arendusotsuseid toetudes argumendile, et loodetavasti on mingiks ajahetkeks välja töötatud uued efektiivsed ja majanduslikult otstarbekad energiatehnoloogiad, kui hetkel neid veel pole. Tark arendaja hoiab kõiki võimalusi avatuna.

Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, samuti on iga lahendus regioonispetsiifiline nii loodustingimuste kui naaberriikide kontekstis. Me saame ainult kadestada Norrat, kus sajab palju ning kus suured kõrgustevahed skäärides loovad ideaalsed võimalused katmaks kogu riigi energiavajadus hüdroenergia abil. Kui Eesti sooviks teha samamoodi, peaks ta ümbritsema kogu Eesti territooriumi 40 m kõrguse müüriga ning uputama kõik alad, mis on madalamal kui 40 m merepinnast.

Olen vaimustatult nõus toetama otsust tagada suurem osa Eesti elektrienergia vajadusest tuuleenergia abil – juhul, kui see oleks varustuskindel ja majanduslikult otstarbekas. Tuuleenergial on kaks täiesti erinevat hinda – üks juhul, kui paneme püsti tuulikud ja suudame selle igal ajahetkel tuule tugevusest sõltuvas hulgas elektrivõrkudesse vastu võtta; – ja teine, kui seame tuuleenergia esikohale ning peame tuuleta ja vähese tuulega perioodid kompenseerima mingil muul viisil. Eestis on aastas keskmiselt 1 täiesti tuuletu päev ning 2-nädalane periood, kus Eestit kattev tuulikutevõrk töötaks vaid 10%-lise või väiksema võimsusega. Tuuleenergia seadmine esikohale eeldaks topeltinvesteeringuid – me peame tuuleenergia kas salvestama või kasutama muul küttel töötavaid kompensatsioonijaamu. Lisaks tekib elektri ülekandel iga 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu, seetõttu mida suurem on võrgustik lootuses, et kusagil tuul ikka puhub, seda suuremad on ka kaod. Me ootame uusi efektiivseid salvestustehnoloogiaid, kuid ei saa antud ajahetkel võtta vastu otsust just selline tee valida.

Biomassi kasutamine elektri ja sooja koostootmiseks on kahtlemata perspektiivne. Olen korduvalt näiteks toonud biogaasijaama Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus on kokku pandud kolm lihtsat regionaalspetsiifilist lahendust – energiatootmine on ühendatud põllumajanduspiirkonna kompleksi, CO2 kvoot müüakse maha Austriale ning tootmises osalevad vangid tööteraapia raamistikus. Ka Eestis arendatakse välja terve rida regioonspetsiifilisi lahendusi, vajalik on määratleda, kui suures mahus sellised koostootmisjaamad tagaksid Eesti elektrivarustuse ja kuivõrd see oleks majanduslikult efektiivne.

Põlevkivienergeetika muutmine CO2-puhtamaks on võimalik, maailmas on eriti kuumaks teemaks CO2 paigutamine maa alla. Kanada valitsuse otsus suunata riigi puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO2 emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all). CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO2 ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO2 säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO2 emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus. Kahjuks Eestis geoloogilised struktuurid, kuhu CO2 paigutada, puuduvad – lähimad on Lätis. Samas ei saa olema rahalises mõttes olulist vahet, kas maksta CO2 trahve või transportida CO2 torujuhtme kaudu Narvast Lätisse – põlevkivienergeetika konkurentsivõime langeb tunduvalt.

Kogu eelnevat toodud pilti arvestades (mis tegelikkuses on veelgi keerulisem) oleks riigi energiajulgeoleku tagamise seisukohalt ebakompetentne mitte kaaluda maailma juhtriikide teaduste akadeemiate soovitust arendada tuumaenergeetikat. Vastav arengusuund on kirja pandud ka Eesti energiamajanduse riiklikusse arengukavasse.

Emotsionaalsed müüdid

Eesti avalik meediaruum kubiseb põhjendustest, miks Eestis ei peaks tuumaenergeetikat arendama.

Kirjutatud on, et Eestis puuduvad spetsialistid, seetõttu on areng võimatu. Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on koostöös Stockholmi Tehnikaülikooliga ning teiste välispartneritega astunud esimese sammu – hetkel on koostamisel ühised magistriõppekavad. Meie noorte huvi selle teema vastu on ülikoolides väga suur. Me ei saa ignoreerida fakti, et maailmas on ehitamisjärgus üle 30 tuumareaktori, kindlalt on planeeritud ehitada üle 90 reaktori ning tehtud ettepanekud üle 222 reaktori ehitamiseks – lähima 20 aasta jooksul kasvab tuumareaktorite arv maailmas üle 50% võrra.

Olen kohanud emotsionaalseid avaldusi, mille kohaselt ollakse tuumajaama rajamise korral valmis koheselt Eestist ära kolima. Küsiksin vastu – kuhu, sest variante arenenud riikide hulgas pole palju, sõelale jäävad muuhulgas Norra, Taani, Läti ja Austria. Kui paljud meist aga keelduksid reisimisest või tasuvast tööst Pariisis, Brüsselis, Londonis, Stockholmis või Washingtonis põhjusel, et selles riigis on tuumajaamad? Mina pole kohanud ühtegi sellist inimest. Kas siis tõesti on argumendiks, et teised arenenud riigid oskavad tagada kvaliteedi ja turvalisuse, Eesti aga pole selleks võimeline?

Kirjutatud on ka tuumkütuse tõusvast hinnast. Seda ei saa aga vaadata kogu maailma energeetika kontekstist väljaspool. Inimeste energiavajadus järjest kasvab, naftatipp aga on juba käes. Tuumkütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind alla 20 protsendi, sedavõrd suured on tuumkütusele kuluva rahaga võrreldes tuumajaama kapitalikulud ning kulutused hooldusele ning jaama käigushoidmisele, tuumkütust ennast kulub sellega võrreldes vähe. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Kirjutatud on sellest, et tekivad tuumajäätmed ning need on vaja kusagile panna. Samas ei teadvusta me sageli, et uraani kulub sama energiakoguse saamiseks 3 miljonit korda vähem kui kivisütt ning 10 miljonit korda vähem kui põlevkivi. Jäätmete probleem on loomulikult vaja lahendada ja see on tõsine küsimus, kuid mitte lahendamatu – Eesti geoloogiline ehitus võimaldab vajaduse korral rajada jääkide lõppladestu aluskorrakivimitesse ning vastav tehnoloogia on juba rakendamisel nii Soomes kui Rootsis. Lõppladestu rajamise kulud on arvestatud seal juba aastakümneid müüdava elektrienergia hinna sisse. Võimalik aga on ka kokkulepe, et tuumkütuse tarnija võtab kasutatud tuumkütuse tagasi. Sellise võimaluse lubamise või mittelubamise peab ette nägema arendatav seadlusandlus.

Kui suur on tuumaenergia kasutamisega seonduv risk meie elule? Kuidas seda üldse mõõta? Üks võimalusi on  võrrelda on erinevaid inimese tegevusvaldkondi ja üldisi mõjusid ning leida keskmine elupäevade kaotus. USA-s tehtud analüüsi kohaselt kaotab sealne alkohoolik keskmiselt 4000 elupäeva, krooniline suitsetaja üle 2000 elupäeva, 30 % ülekaalus inimene 1300 elupäeva, autoavariide tõttu väheneb elupäevade arv keskmiselt 20 võrra, õhureostuse tõttu 80 võrra, AIDSi tõttu 55 võrra, tuumaenergia kasutamise tõttu 2 võrra ning herilaste ja mesilaste nõelamise tõttu 0.4 võrra. USAs on 104 tuumareaktorit ja seal toodetakse üle 30% maailma tuumaelektrist. Me kasutame emotsionaalselt Tshernobõli näidet ning kipume ignoreerima fakti, et ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga tuumareaktorid on veel kasutusel vaid Venemaal, lähim nendest Sosnovõi Boris.

Kokkuvõtvalt, mis tahes plaane tehes on vajalik arvestada avaneva elektrituruga. Kui meie poolt toodetud elekter pole konkurentsivõimeline, peame seda sisse ostma. Vaadates meie naabrite energiatootmist saaks vaieldamatult suur osa sellest olema tuumaelekter. Loobuda hetkel esimeste sammude tegemisest tuumaenergeetika arendamisel – isegi juhul kui tuumajaama Eestisse lõppude lõpuks ei rajata – oleks ühe arenguvõimaluse eiramine kiiresti muutuvas maailmas.

Rohkesti lisainfot tuumaenergeetika kohta leiab veebisaidilt www.tuumaenergia.ee.

17 Vastust

  1. Juba möödunud sajandil ütles minu füüsika õpetaja Aimo Palm, et tuumajaam (pidas silmas Tšernobõli laadseid, nõukogude omasid) on ohutu kui selles täidetakse kõiki reegleid ja keegi ei viruta vahelt mõnda kraani või ventiili. See Tšernobõl toimus ka plaanivälise õppuse käigus, kus mingi tegelane hakkas lihtsalt “katsetama” reaktorile seatavaid tingimusi ja ühel hetkel väljus reaktsoon kontrolli alt ning toimus katastroof. Ma ei tea, kas suurima ohufaktori ehk inimese vastu aitavad ka tänapäevased tehnoloogiad.
    Ma ise olen kindel tuumajaama pooldaja, sest see on loodust vähem reostav kui CO2 jäätmeid tekitavad soojusjaamad aga ilmselt mitte enam nii odav, sest hiinlastel oli plaan ehitada kümnendi jooksul 45 uut tuumajaama ja seoses sellega tõuseb ka nõudlus tuumakütuse järele ning hind võiks tõusta. Samas meenub Soomest juhtum kus Areva kontsern tahtis hakata uraani maaki kaevandama, sest selle turuhind oli tõusnud juba piisavalt kõrgele, et maagi kättesaamine oleks ära tasunud.

  2. Mitte, et mulle hr Lovelock’i raamat Gaia’st väga sümpaatne oleks olnud, kuid iva seal oli ja iva on ka meie roheliste erakonna jutust.
    Tarbimist tuleb kontrollida ja mõistlike samme tehes vähendada. Ei ole mõeldav vaadata maailma, kus energia tarbimine ainult kasvab (nagu ei ole mõistlik panustada ainult ühele energia tootmise viisile – olgu selleks siis tuuma- või tuuleenergia). Lühikeses perspektiivis küll, kuid pikas mitte. Aga kui pikas perspektiivis on vaja hakata energiatarbimist mõistlikult piirama, siis mida me ootame? Kas ootame kuni lühike perspektiiv saab läbi ja siis hakkame pikemas plaanis õigeid otsuseid tegema?

    Sestap. Plaane tehes on vaja kavadada lisaks avaneva elektrituru mõjudele ka inimeste käitumise muutmist kasvatuse ja eeskuju teel. Alustame kasvõi “toast lahkudes kustutan tule” – mõju on praktiliselt olematu, kuid siukest muudatus on inimese käitumises väga raske saavutada. Mis siis veel suurematest elukorralduslikest muudatustest. Alustame väikeste sammude kaupa ja kohe praegu!

    Analoogia autodest. Kui palju kütust neelavat autot ei jaksa pidada, siis tuleb: (a) võtta säästlikum auto ja (b) omandada säästliku sõidu maneerid. Seda teist energiatarbimises meil eriti ei praktiseerita.

  3. Roheliste üleskutse vähendada energiatarbimist ei ole muud, kui tühipaljas propaganda.See meenutab kangesti sovietiaega, kus samuti üritati teistsugust inimest kasvatada.
    Inimeste käitumist ei saa muuta!
    Palju-palju lihtsam on olemasolevaid tehnoloogiaid täiustada või siis võtta kasutusele uusi.

  4. Kusagil 10% tuumajaamadest on rajatud arenenud riikides viimasel ajal, ülejäänud arengumaades. Soome rajatav uus jaam on mõnes mõttes tuumatööstusele suur proovikivi- kui ta läbib Soome kadalipu säilib lootus… vastasel juhul võib see olla surmahoop arenenud riikide tuumatööstusele- 48 miljardit kallimaks läinud ehitus, Soome ametkondade ultimaatumid tuumajama ehitajale, Inglismaa kui suure tuumaturu ohtusametkondade kasvavad kahtlused, Prantsuse riigi soov oma osalust tuumaettevõttes müüa pole head märgid.

    Muidugi on kuhjaga teisi julgustavaid sesiukohavõtte…. lihtsalt mõttemänguna on päris põnev ette kujutada, kuidas Eesti ametkonnad suudavad läbi närida ca 100000 dokumenti miljonites lehekülgedes, mis jaamaga kaasneb (soomlased on praeguseks läbi töötanud ca 30000 tk)…

    Energiasääst tõepoolest peamine asi siin, see on energiaettevõtetele palju kiiremini tasuvam ja turvalisem, kui investeeringud uutesse võimsustesse- see ongi turu jõud, mis viib energiavajaduse langusele. Ma olen veendunud, et üldiseid trende arvestades on see tuumavärk Eesti jaoks maha visatud raha, teiseks ei saa Eesti sellega hakkama(riik ei oma mingit selget visiooni ega teovõimet energiasektoris- tuumajaama tegemist ja selle lihtsalt sisse kirjutamst arengukavasse ei saa pidada visiooniks) , kolmandaks kulutatakse riigi ja maksumaksja raha vales suunas , selle asemel et seda energiasäästu investeerida, mis on konkurentsi võime seisukohalt olulisem kui palju ja “odavat” elektrit. Mina usun et tuuma- ja naftahullus asendub üsna pea normalse rahuliku looduse rütmis kulgemisega. Need, kes armastavad energiat raisata, peavad otsad kokku tõmbaba ja sellega on see asi lahendatud.

    Või miks peaks üldse mõtlema tuumajaamade peale kui trükipress prindib juba Saksamaal päiksepaneele mille kW võimsuse hind on oluliselt madalam kui suurtel tuulegeneraatoritel ( sel ajal kui soomlased hakkasid tuumajaama rajama isegi keegi ei rääkinud veel päikseelektri kasutuse võimalikkusest Euroopas- täna soomlased ikka ehitavad oma gigavatist tuumajaama, sakslased on aga selle aja jooksul rajanud 6 tuumajaama jagu PV võimsust).

    Omades väikest kogemust, võin ma kinnitada, et probleem ei ole enam ammu tehnoloogias, vaid inimeste peades- lihtsalt keeldutakse mõistlikke otsuseid tegemast- tahetakse elada nui neljaks 5000kWh kuus tarbivas majas, mitte 500 kWh kuus tarbivas majas. Ollakse valmis investeerima 3 miljonit 200m2 majja kuid mitte sentigi oma elektrijaama või energiasäästu, väites et see ei tasu ära:) samas justkui 5000kWh kuus tarbiv maja tundub jube tasuv… ilmselt seepärast, et meile lubatakse aegade lõpuni odavat energiat tuumajaamast. Ja aega jääb aina vähemaks ja vähemaks ja mida vähemaks jääb aega seda enam n ä i b et tuumajaam on asi, mis lahendab probleemi… probleem on aga selles, et kogu aeg on ära raisatud Eestis mittemidagitegemisele, ja siis on viimases hädas vaja ühte suurt tegu ja otsust.

    Järelikult on energia veel liiga odav, ehk nagu üks mu tuttav ütles- seni kuni noored 8 liitriste bemaritega kogunevad õhtuti kaubanduskeskuste juurde mootorid töös pole mõtete rääkida sellest et nafta on kallis. Kui Soome tuumajaam saab loa tööd alustada,võiks eestlased asja uljamalt kaaluda. Õnneks on tõenäoline et lähima 5 aasta jooksul seda ei juhtu, kui üldse.

  5. Olen nii arutlenud kui kirjutanud energiasäästust ja selle võimalustest, lisaks tegutseb tehnoloogiainstituudis energiatõhusa ehituse labor. See argument ‘järelikult on energia veel liiga odav’ tundub esmapilgul mõistlik, paraku ei vii see avatud energiaturu tingimustes Eestit kusagile edasi – hakkame elektrienergiat sisse ostma mujalt ning kaotame veel tuhandetes töökohti. Ka päikesepaneelideest võib rääkida, kuid Eesti päikeseenergia potentsiaal on 3.5 korda viletsam kui Hispaanias ning ka Saksamaaga ei suuda me konkureerida. Järelikult mistahes tasemel on päikeseenergeetika areng, oleme lõunamaade suhtes konkurentsivõimetud. Külmadel talvekuudel, kui energiat oleks vaja kõige rohkem, on valgust kõige vähem. Detsembris paistab Eestis päike alla 30 tunni kuus ja valget aega on ülivähe. Kokkuvõttes, isegi kui me ei suurendaks oma elektritarbimist ja vähendaks seda 10-20%, oleks meil ikkagi baaselektrijaama vaja!

  6. Pannes Eesti elektritarbimise koormusgraafikusse „klotsi“ nimega tuumajaam, st kui soovime osa ööpäevaselt ja aastaajati muutuva koormuse katta mittereguleeritava üksusega (tuumajaamaga), siis sellega paneme põlevkivi (või ka kivisöe) elektrijaamad veelgi keerulisemasse režiimi tööle, nende kasutegur langeks veelgi. Ütleme et Eesti suvine öine koormus on 400 MW, kui meil oleks nt 400 MW-ne tuumajaam, siis tähendaks see Narvas jaamade seiskamist – plokkide, millede seiskamine vältab tunde, millede käivitamine vältab ööpäev, vägaväga kohmakate ja aeglaselt sisse-välja lülitavate agregaatide seiskamist. Ehk siis, põlevkivienergeetika ei sobi kokku tuumaenergeetikaga. Mittereguleeritavad tuumajaamad tahavad muutuva koormusgraafiku kompenseerimiseks kõrvale hästi reguleeritavaid tootvaid üksuseid, parimaks on veehoidlaga hüdroenergia.

    Unustame põlevkivienergeetika ära, laseme sellest taagast ükskord ometi lahti? Küsiksin vastu, mida me siis asemele valime? Millal valime? Kuidas uuele valikule üle läheme? Ja miks me peaks põlevkivist loobuma? Jah, vastuseks on EL energeetikapoliitika, poliitika, mis lähtub minu arvates põhjendamatust veendumusest, et inimtekkeline CO2 emissioon muudab planeet Maa kliimat.

    PS kus kohast pärineb info, et ülekandel tekib 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu?

  7. […] Tuumajaamast ilma emotsioonideta […]

  8. millises mõttes see tuumajaam mittereguleeritav ikkagi on ? Reaktsioonikiirust saab reaktoris ju varieerida. Vähemasti neist vanemat tüüpi vene reaktorites sai. Muidugi on seal mingi viivitusaeg aga mitte just väga pikk..

  9. Ei ole leidnud adekvaatset vastust mind ammu huvitanud küsimusele: kui kaua jätkuks uraani, kui kogu maailma energiavajaduse rahuldamiseks kasutatakse tuumaenergiat?

  10. Küsimuseks on, missuguse konditsiooniga uraani. Sest kui tõesti muud varianti pole, on võimalik uraani toota kasvõi mereveest. Põhjalik ülevaade on kättesaadav http://www.world-nuclear.org/info/inf75.html, aga sellesse peab süvenema. Vaadata võib Enn Realo ettekannet energiaseminarilt https://erikpuura.wordpress.com/2009/05/29/tartu-ulikooli-22-05-energiaseminari-videosalvestused/, alates 9. minutist, kus on näha, et avatud tsükli puhul jätkuks määratud ressurssi praeguse tarbimise juures 85 aastaks, suletud tsükli puhul (jääkide ärakasutamine) väga palju kauemaks – ning need on nn määratud ressurss, mis on juba teada. See omakorda tähendab, et meie doktüoneemakildast pole lähimatel aastakümnenditel otstarbekas uraani toota.

  11. Mingi aeg, kui vajalik tehnoloogia välja töötatakse, võiks hakata meie põlevkivituhast uraani eraldama.🙂 Tonnis põlevkivis on mõni kuni paarkümmend grammi uraani, põlevkivituhas, kust pool ainest on ära põletatud, peaks seega uraani poole rohkem olema. Muide, Sillamäel eraldati peale II ilmasõda kohalikust savikivist 60 tonni uraani.

    St, nagu Erik Puura juba ütles, on uraani igal pool, ka meil siin Eestis. Muidugi, lähiajal on arukam uraani nt Austraaliast osta. Ja et tuumaelektris on kütuse hinna osakaal vaid mõned protsendid, siis ei ole tuumkütuse hinnal kuigi suur roll tuumaelektri hinnas. Kui väga vaja, võimegi oma tuhaväljad laiali puistata ja uraani taga hakata ajama. Sellest tuleneb ka tõsiasi, et tuumajaamu koormatakse pidevalt 100%-lt. St tuumajaamale tehtavad kulutused ei sõltu tema väljundvõimsusest, seega, kui tuumajaam töötaks nt 50%-se koormusega, oleks selle jaama elekter 2 korda kallim. Ja et tuumajaamad pole mõeldud osakoormusega töötama, siis pole ka osalise koormusega töötamisele tehnoloogilises mõttes tähelepanu pööratud. Reaktsioonide ja protsesside kiirusi reaktoris saab ja peab jah, kogu aeg reguleerima, kuid nt poole koormusega töötamine on siiski pigem avariirežiim, kui ettenähtud ja normaalne talitlus.

  12. Siin on kahjuks üks suur eksitus. Eestis on kahte tüüpi põlevkivi – kukersiiti, mida kaevandatakse ja põletatakse, ning diktüoneemaargilliiti, mida kasutati lühiajaliselt Sillamäel. Kukersiidis on uraani sisaldus väga madal ning ei meie põlevkivituhas ega poolkoksis pole kunagi uraani ega radioaktiivsuse probleemi olnud ega ole, see aga tähendab, et sealt on seda mõttetu ka toota.

  13. Kas ma eksin, kui väidan, et nn tuhaploki (toormeks põlevikivituhk) üheks suureks miinuseks oli radioaktiivsus? MIllalgi Vene ajal ringles veel 1 muinasjutt, mille kohaselt tahtnuksid mingid välisfirmad meie uraani sisaldavaid tuhamägesid ära osta.🙂

    Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli ühes Enn Realo tabelis põlevkivituha radioaktiivsuseks märgitud vaid paar korda kõrgem sisaldus kui Ida-Eesti suhtelised radioaktiivsed mullad – ilmselt pole vähemalt sel aastatuhandel mõne aja pärast metsastunud tuhamägede laialisonkimist ette näha.

  14. Need olid müüdid ja neid pole õnnestunud murda… Kukersiidist ca 50% moodustab lubjakivi-komponent, lisaks on lasumis lubjakivi vahekihid. Sellises settimiskeskkonnas radioaktiivsed elemendid ei kontsentreeru. Ja ka peale põletamist – isegi kui kontsentratsioonifaktor on 2 – on tuhas sisaldus kordades alla näiteks graniidi. Seda tõendavad kõik teadustööd ning pole ühtegi teadustööd, mis tõendaks vastupidist – on vaid müüdid, mis on jäänud…

  15. kas ma saan õieti aru, et eestis leiduvat uraani polegi mõtet kaevandada, sest ka tuumaelektrijaamade kahekordistudes maailma,s kui uraani hind tõuseks, ei oleks see tasuv?

  16. Jah, olen täielikult sellisel seisukohal – Eesti uraani kaevandada lähiaastakümnetel ei tasu. Maailmas on veel palju paremaid ressursse küll, uraani hind aga tõuseb seetõttu, et tuleb investeerida uute kaevanduste rajamisse. Samas nendes uutes kaevandustes on kaevandatavas uraanimaagis uraani sisaldus palju kõrgem kui Eestis. Ja et ka Eestis peaks investeerima kaevanduse rajamisse, siis pole see majanduslikult otstarbekas. Lisaks on uraani meie graptoliitargilliidist väga raske kätte saada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: