Rõõm ühest kordaläinud malemängust

Äripäeva poolne idee toetada Ottomar Ladva arengut Igor Rõtovi heategevusliku simultaaniga oli nii hea, et osaluskihk tekkis kohe, kui juhuslikult Äripäevas ilmunud kuulutust nägin. Et aga ma ise loobusin aktiivsest malest 30 aastat tagasi – 10 aastat varem kui Igor, siis oli sooviks 20 osaleja hulgas mitte kaotada esimesena.

Kui Jüri Randviir 1974. aasta kevadel Tallinna 7. Keskkooli 4b klassile rääkis võimalusest malekoolis käia, haarasin võimalusest kohe kinni. Parimate tulemuste hulka jäid Tallinna noortekoondise koosseisus I koht Shiauliai ja II koht Vilniuse turniiril, Eesti pioneeride võistkondlik meistritiitel 37. Keskkooli koondisega (mäletan, et mängisin kõikjal II lauda) ning viik Mihhail Bronshteini vastu simultaanis. Samas ilmselt tundsin, et ma pole malemängus hüperandekas ning – ütleme ausalt – positsioonimängu mängida meeldis rohkem kui avanguid õppida… Tagantjärele tarkusena oli ka mängutaktika kartlik, tavaliselt ootasin vastase viga või tegin lihtsamaid kombinatsioone. Karjäär tipneski II järguga, I järgust jäi paar korda pool punkti puudu…

Simultaanile minnes mõtlesin, et seekord teen kõike teistmoodi kui nooruses. Otsustasin kindlalt vangerdada teisele tiivale ja rünnata, rünnata… Ning – täiesti uskumatult – rünnak õnnestus. Ütleme nii, et mitte päris pime kana leidis tera.

Ütlemata jäi veel see, et eelmisel ööl kella 3-ni internetis Skandinaavia avangut harjutasin… Simultaani andes valis Igor riskide vältimiseks teatud passiivsuse, käies a3, h3 ja Oe2. Kartsin vasturünnakut, mida ei tulnudki… Igor ütles, et tegin ise endale elu raskeks, et c5 ei käinud. Ju siis nii oli, kuigi mulle tundus, et ta oleks saanud lipuga ja ratsuga paar tuld anda ja lihtsalt ei osanud nii palju ette mõelda…

Igal juhul lahe oli, mängu ennast võib näha SIIT.

Kas piim on vilets vesi?

Selline küsimus tekiks inimesel, kes siseneks toidukauplusse ning poleks midagi kuulnud sellest, kuidas turumajandus kõik paika paneb ning kõige tähtsam maailmas on see, missuguse hinnaga tarbija oma toote kätte saab. Sest see ei saa ju olla võimalik, et pudelisse pandud vesi maksab kordades rohkem kui piim. Ja jääbki hindu vaadates mulje, et piim on vedelik, mis oma sisult ja kvaliteedilt jääb alla puhtale veele ning praegused konfliktid tootmisahelas on tingitud sellest, et lehmade karjatamine ja lüpsmine on vägagi ebaefektiivne meetod sellise viletsa vee tootmiseks.

Aga tegelikult?

Professor Selma Teesalu kirjutise kohaselt  – kes piima ei joo, riskib oma tervisega ning kui piim tõepoolest ei maitse, tuleks see asendada kohupiima, juustu, jogurtiga. Lehmapiima koostis oleneb mõnevõrra lehma tõust, söötmisest, aastaajast jm, kuid igal juhul on see väärtuslik valgu-, mineraalainete ja vitamiinide allikas.

Lehmapiim sisaldab 3,3 – 3,6% valku, mille koostisse kuulub kuni 19 aminohapet. Samas on piimavalgud täisväärtuslikud, kuna need sisaldavad asendamatuid aminohappeid, mida inimorganism ei suuda ise valmistada. Saksamaal tuntakse lihtsat reeglit: pool liitrit piima ja 50 g juustu või kohupiima katab peaaegu kogu päevase loomse valgu vajaduse. Piim ja piimatooted on läbi aegade olnud ka kõige odavamad loomse valgu allikad ning tõenäoliselt on nad seda ka praegu.

Mineraalainetest on piimas kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, naatriumi, kloori, magneesiumi. Kaltsium on vajalik luustikule, hammastele, lihastele, närvisüsteemile, südamele ja üldse kõigile rakkudele. Kui organism ei saa kaltsiumi küllaldaselt, võivad tekkida krambid lihastes, lastel võib kaltsiumipuudus tekitada luustiku väärarenguid ning luustiku kasv võib pidurduda, samuti esinevad luumurrud.

Piim sisaldab rasvlahustuvaid vitamiine D ja A ning vesilahustuvaid vitamiine B1, B2 ja C.

Mõnedele inimestele piim ei sobi – neil on laktoosi intolerants ehk hüpolaktaasia. Hüpolaktaasia on üsna levinud ainevahetushäire, mis avaldub selles, et rõõsa piima joomise järel võib tekkida ebamugavustunne ja kõhulahtisus.  Hüpolaktaasia puhul talutakse enamasti hästi hapendatud piimatooteid – hapupiima, hapukoort, keefiri, jogurtit, kohupiima ja juustu.

Piim on valitud hinnasõja tooteks just seetõttu, et enamus inimesi seda ostab – meelitades kunstlikult madala hinnaga õnnestub maha müüa ka kõike muud, sealhulgas vett piimast mitmeid kordi kallima liitrihinnaga. Paraku on sellisel kampaanial otsene mõju piimatootjatele. Euroopa piimasõdade senine praktika näitab, et kuigi kauplusteketid väidavad end ise sellise reklaamkampaania kinni maksvat, järgneb hinnasurve kogu tootmisahelale ikkagi ning tegelikkuses nii väärtusliku vedeliku tootjatel on õigus olla nördinud selliste trikitamiste peale.

Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Eesti on läbi aastakümnete tootnud rohkem elektrienergiat kui tarbinud. Põlevkivi kasutamine tipnes 1980ndate alguses, kui kaevandati üle 30 miljoni tonni aastas – keskmiselt 1 tonn sekundis arvestusega 24- tunnise ööpäeva kohta. Kuigi põlevkivi kütteväärtus on 3 korda madalam kui kivisöel, võimaldas juba välja ehitatud tootmiskompleksi olemasolu ning tööjõu odavus võrreldes Põhjamaadega põlevkivil baseeruva energeetikaga jätkata. Võiks jätkata ka veel palju aastakümneid, jutud põlevkivi lõppemisest on liialdatud. Kõik prognoosid aga näitavad, et avaneva elektrituru tingimustes ning rahvusvahelisi kliimakokkuleppeid järgides muutub põlevkivist elektri tootmine kümne-paarikümne aasta jooksul ebaotstarbekaks – hoolimata sellest, et mitmete Eesti teadlaste ja akadeemikute väite kohaselt puudub CO2 emissioonidel otsene seos kliimamuutustega.

Suurriikide teaduste akadeemiad on otsuse teinud

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust.

Eestil ongi neli võimalust, mida saab ka omavahel kombineerida – muuta põlevkivienergeetika puhtamaks, arendada tuumaenergeetikat, võtta kasutusele taastuvad energiaallikad või muutuda elektrienergia eksportijast selle importijaks.

Väga häid lahendusi pole Eesti jaoks olemas

Energiatehnoloogiad on maailmas tormilises arengus, kuid mistahes ajahetkel ei saa me teha arendusotsuseid toetudes argumendile, et loodetavasti on mingiks ajahetkeks välja töötatud uued efektiivsed ja majanduslikult otstarbekad energiatehnoloogiad, kui hetkel neid veel pole. Tark arendaja hoiab kõiki võimalusi avatuna.

Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, samuti on iga lahendus regioonispetsiifiline nii loodustingimuste kui naaberriikide kontekstis. Me saame ainult kadestada Norrat, kus sajab palju ning kus suured kõrgustevahed skäärides loovad ideaalsed võimalused katmaks kogu riigi energiavajadus hüdroenergia abil. Kui Eesti sooviks teha samamoodi, peaks ta ümbritsema kogu Eesti territooriumi 40 m kõrguse müüriga ning uputama kõik alad, mis on madalamal kui 40 m merepinnast.

Olen vaimustatult nõus toetama otsust tagada suurem osa Eesti elektrienergia vajadusest tuuleenergia abil – juhul, kui see oleks varustuskindel ja majanduslikult otstarbekas. Tuuleenergial on kaks täiesti erinevat hinda – üks juhul, kui paneme püsti tuulikud ja suudame selle igal ajahetkel tuule tugevusest sõltuvas hulgas elektrivõrkudesse vastu võtta; – ja teine, kui seame tuuleenergia esikohale ning peame tuuleta ja vähese tuulega perioodid kompenseerima mingil muul viisil. Eestis on aastas keskmiselt 1 täiesti tuuletu päev ning 2-nädalane periood, kus Eestit kattev tuulikutevõrk töötaks vaid 10%-lise või väiksema võimsusega. Tuuleenergia seadmine esikohale eeldaks topeltinvesteeringuid – me peame tuuleenergia kas salvestama või kasutama muul küttel töötavaid kompensatsioonijaamu. Lisaks tekib elektri ülekandel iga 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu, seetõttu mida suurem on võrgustik lootuses, et kusagil tuul ikka puhub, seda suuremad on ka kaod. Me ootame uusi efektiivseid salvestustehnoloogiaid, kuid ei saa antud ajahetkel võtta vastu otsust just selline tee valida.

Biomassi kasutamine elektri ja sooja koostootmiseks on kahtlemata perspektiivne. Olen korduvalt näiteks toonud biogaasijaama Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus on kokku pandud kolm lihtsat regionaalspetsiifilist lahendust – energiatootmine on ühendatud põllumajanduspiirkonna kompleksi, CO2 kvoot müüakse maha Austriale ning tootmises osalevad vangid tööteraapia raamistikus. Ka Eestis arendatakse välja terve rida regioonspetsiifilisi lahendusi, vajalik on määratleda, kui suures mahus sellised koostootmisjaamad tagaksid Eesti elektrivarustuse ja kuivõrd see oleks majanduslikult efektiivne.

Põlevkivienergeetika muutmine CO₂-puhtamaks on võimalik, maailmas on eriti kuumaks teemaks CO₂ paigutamine maa alla. Kanada valitsuse otsus suunata riigi puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO₂ emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all). CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO₂ ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO₂ säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO₂ emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus. Kahjuks Eestis geoloogilised struktuurid, kuhu CO₂ paigutada, puuduvad – lähimad on Lätis. Samas ei saa olema rahalises mõttes olulist vahet, kas maksta CO₂ trahve või transportida CO₂ torujuhtme kaudu Narvast Lätisse – põlevkivienergeetika konkurentsivõime langeb tunduvalt.

Kogu eelnevat toodud pilti arvestades (mis tegelikkuses on veelgi keerulisem) oleks riigi energiajulgeoleku tagamise seisukohalt ebakompetentne mitte kaaluda maailma juhtriikide teaduste akadeemiate soovitust arendada tuumaenergeetikat. Vastav arengusuund on kirja pandud ka Eesti energiamajanduse riiklikusse arengukavasse.

Emotsionaalsed müüdid

Eesti avalik meediaruum kubiseb põhjendustest, miks Eestis ei peaks tuumaenergeetikat arendama.

Kirjutatud on, et Eestis puuduvad spetsialistid, seetõttu on areng võimatu. Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on koostöös Stockholmi Tehnikaülikooliga ning teiste välispartneritega astunud esimese sammu – hetkel on koostamisel ühised magistriõppekavad. Meie noorte huvi selle teema vastu on ülikoolides väga suur. Me ei saa ignoreerida fakti, et maailmas on ehitamisjärgus üle 30 tuumareaktori, kindlalt on planeeritud ehitada üle 90 reaktori ning tehtud ettepanekud üle 222 reaktori ehitamiseks – lähima 20 aasta jooksul kasvab tuumareaktorite arv maailmas üle 50% võrra.

Olen kohanud emotsionaalseid avaldusi, mille kohaselt ollakse tuumajaama rajamise korral valmis koheselt Eestist ära kolima. Küsiksin vastu – kuhu, sest variante arenenud riikide hulgas pole palju, sõelale jäävad muuhulgas Norra, Taani, Läti ja Austria. Kui paljud meist aga keelduksid reisimisest või tasuvast tööst Pariisis, Brüsselis, Londonis, Stockholmis või Washingtonis põhjusel, et selles riigis on tuumajaamad? Mina pole kohanud ühtegi sellist inimest. Kas siis tõesti on argumendiks, et teised arenenud riigid oskavad tagada kvaliteedi ja turvalisuse, Eesti aga pole selleks võimeline?

Kirjutatud on ka tuumkütuse tõusvast hinnast. Seda ei saa aga vaadata kogu maailma energeetika kontekstist väljaspool. Inimeste energiavajadus järjest kasvab, naftatipp aga on juba käes. Tuumkütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind alla 20 protsendi, sedavõrd suured on tuumkütusele kuluva rahaga võrreldes tuumajaama kapitalikulud ning kulutused hooldusele ning jaama käigushoidmisele, tuumkütust ennast kulub sellega võrreldes vähe. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Kirjutatud on sellest, et tekivad tuumajäätmed ning need on vaja kusagile panna. Samas ei teadvusta me sageli, et uraani kulub sama energiakoguse saamiseks 3 miljonit korda vähem kui kivisütt ning 10 miljonit korda vähem kui põlevkivi. Jäätmete probleem on loomulikult vaja lahendada ja see on tõsine küsimus, kuid mitte lahendamatu – Eesti geoloogiline ehitus võimaldab vajaduse korral rajada jääkide lõppladestu aluskorrakivimitesse ning vastav tehnoloogia on juba rakendamisel nii Soomes kui Rootsis. Lõppladestu rajamise kulud on arvestatud seal juba aastakümneid müüdava elektrienergia hinna sisse. Võimalik aga on ka kokkulepe, et tuumkütuse tarnija võtab kasutatud tuumkütuse tagasi. Sellise võimaluse lubamise või mittelubamise peab ette nägema arendatav seadlusandlus.

Kui suur on tuumaenergia kasutamisega seonduv risk meie elule? Kuidas seda üldse mõõta? Üks võimalusi on  võrrelda on erinevaid inimese tegevusvaldkondi ja üldisi mõjusid ning leida keskmine elupäevade kaotus. USA-s tehtud analüüsi kohaselt kaotab sealne alkohoolik keskmiselt 4000 elupäeva, krooniline suitsetaja üle 2000 elupäeva, 30 % ülekaalus inimene 1300 elupäeva, autoavariide tõttu väheneb elupäevade arv keskmiselt 20 võrra, õhureostuse tõttu 80 võrra, AIDSi tõttu 55 võrra, tuumaenergia kasutamise tõttu 2 võrra ning herilaste ja mesilaste nõelamise tõttu 0.4 võrra. USAs on 104 tuumareaktorit ja seal toodetakse üle 30% maailma tuumaelektrist. Me kasutame emotsionaalselt Tshernobõli näidet ning kipume ignoreerima fakti, et ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga tuumareaktorid on veel kasutusel vaid Venemaal, lähim nendest Sosnovõi Boris.

Kokkuvõtvalt, mis tahes plaane tehes on vajalik arvestada avaneva elektrituruga. Kui meie poolt toodetud elekter pole konkurentsivõimeline, peame seda sisse ostma. Vaadates meie naabrite energiatootmist saaks vaieldamatult suur osa sellest olema tuumaelekter. Loobuda hetkel esimeste sammude tegemisest tuumaenergeetika arendamisel – isegi juhul kui tuumajaama Eestisse lõppude lõpuks ei rajata – oleks ühe arenguvõimaluse eiramine kiiresti muutuvas maailmas.

Rohkesti lisainfot tuumaenergeetika kohta leiab veebisaidilt www.tuumaenergia.ee.