Kuidas Pitot’ toru rike võib viia lennuõnnetuseni

Sõltumata sellest, kas Atlandi ookeanist leitakse üles Air France’i lennuki Airbus A330 must kast ning kas selle uurimine võimaldab täpselt tuvastada katastroofi põhjusi või mitte, on selge, et Pitot’ torude rike võib lennukatastroofini tõepoolest viia – ajaloost on sellised juhtumid teada.

Kui lennuk muudab kõrgust või kiirust, siis atmosfääri rõhk temale muutub. Pitot’ toru mõõdab neid muutusi, andes infot lennuki õhkkiiruse, kõrguse ja kõrguse muutuse kiiruse kohta. Meetodi rõhu muutuste kaudu määrata vedeliku või gaasi voolu kiirust mõtles prantsuse insener Henri Pitot välja juba 300 aastat tagasi, süsteemi täiustas prantsuse teadlane Henry Darcy XIX sajandi keskel. Süsteemi üks ots – Pitot’ toru – asub õhuvoolus ja teine ots õhuvooluta kohas. Torust saadakse löökrõhk, teisest otsast aga staatiline rõhk. Süsteemil on ka soojendaja, mille eesmärk on toru jäätumise vältimine. Soojendaja rike või ebaefektiivsus võib kaasa tuua süsteemi jäätumise ning kontrollsüsteemidele edastatakse valeinfo. Teada on ka juhtum, kus peale lennuki hoodust unustati Pitot’ torudelt eemaldada kaitseteibid.

10. oktoobril 1997 kukkus Uruguais alla Austral Lineas Aereas lennu 2553 Douglas DC-9, kõik 74 reisijat ja meeskond hukkusid. Must kast salvestas lennuki väga madala kiiruse ja pilootide katse kiirust tõsta, tegelikkuses aga jäätus Pitot’ toru pilvi läbides ning süsteem andis kiiruse kohta valeinfot. Lennuk lendas juba lubatust kiiremini, kuid pilootide arvates oli kiirus ikkagi liiga madal ning laskuti madalamale, mis tõi kaasa ühe tiiva konstruktsiooni purunemise (pildil SLATS) ning lennuk kaotas juhitavuse. Madalamale laskumisel salvestati kiiruse kasvuks 3 sekundi jooksul 300 km/h-st 800 km/h-ni, mida saab seletada vaid Pitot’ toru ülessulamisega. Allakukkumise hetkel arvutati kiiruseks 1200 km/h ning lennuk põhjustas 70 m läbimõõduga ja 10 m sügavuse kraatri tekke.

444px-Wing_slat_600pix

Pitot’ toru jäätumine põhjustas ka 1995. aastal USA-Saksamaa Rockwell-Messerschmitt-Bölkow-Blohmi (MBB) eksperimenaalhävitaja X-31 allakukkumise.

X31-95Aerial

Kas Pitot’ torude üheaegne rike (Airbus 330-l on neid 3) võis olla ka AF447 katastroofi põhjuseks või üheks põhjuseks õnnetuseni viinud probleemide ahelas, peab selgitama uurimine.

Samas Air France’i kommentaari kohaselt olid nad Airbusi juba alates maist 2008 korduvalt teavitanud juhtumitest, kus Pitot’ torude jäätumine oli põhjustanud kiirusenäitude vigu. Mõned kuud enne õnnetust andis Airbus soovituse torud välja vahetada uue mudeli vastu ning aprillis 2009 Airbus A330 ja A340 torude väljavahetamine ka algas, kuid ookeani kukkunud lennukini polnud veel jõutud. The Telegraph teatas 6. juunil, et tootja soovitusi ei järgitud õigeaegselt. Hetkeks on jõutud asendada enamik süsteeme sama tüüpi lennukitel.

AF447 katastroofi põhjalik ja pidevalt täienev ülevaade koos piltide, kaardite ja skeemidega on kättesaadav The Aviation Heraldi veebilehelt.

Puhta energia fond Kanadas: 65% CO2 eemaldamiseks

Kanada valitsuse otsus suunata puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO2 emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all), nagu arvab Stacy Feldman oma blogis ning ka mitmed teised Kanada ajakirjanikud ja keskkonnaaktivistid. Plaanis on demonstratsioonprojektide käigus pumbata CO2, mida õliliivade kaevandamisel tekib 2-6 korda rohkem kui nafta puhul, riigi teistes provintsides paiknevatesse ammendatud nafta- ja gaasimaardlatesse.

CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO2 ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO2 säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO2 emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus.

Kanada õliliivade puhul on CCS tehnoloogia kasutuselevõtt seotud teadmatustega maailmaturu nafta hindade suhtes. Tehnoloogia on majanduslikult rakendatav vaid siis, kui naftabarreli hind ületab 105 dollari piiri. Majanduskriis ja nafta hinna langus juba põhjustas õliliivatööstuse uute projektide tühistamise või edasilükkamise kogumahus 20 miljardit dollarit.

Ülejäänud 35% fondist on plaanitud jagada viie aasta jooksul väiksemate taastuvenergeetika projektide (177 miljonit USA dollarit) ja puhta tehnoloogia arendusprojektide (132 miljonit USA dollarit) vahel.

Aafrika toidukriis ei pruugi olla vältimatu

Kõrbestumine, kahjurite  levik, haritava maa kvaliteedi langus ning erosioon on ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) vastse aruande kohaselt juba vähendanud  Aafrika põllumajandustoodangut regiooniti kuni 2 korda ning toidukriisi tingimustes viimase kahe aasta jooksul suurenes toidupuuduse all kannatajate arv 100 miljoni inimese võrra. Sellest hooilmata on prognoos, et Aafrika rahvaarv suureneb lähima 40 aasta jooksul 770 miljonilt inimeselt 1.75 miljardi inimeseni! Kas üldse on tulevikulahendusi?

ÜRO jätkusuutlikkuse komisjon avaldas 14. mail New Yorgis aruande ‘Keskkonna toidukriis’, mis lisaks probleemide väljatoomisele pakub ka reaalseid lahendusi.

1. Kasutamata ressursid

Veepuudus on Aafrika üks põhiprobleeme ning riskiaste järjest kasvab. Samas näitavad arvutused, et Aafrikas sajab vihma koguses, millest jätkuks 13 miljardile inimesele. Uus perspektiivne suund on vihmavee saagi kogumine ja varude loomine.

Senine välisabi on seisnenud peamiselt otseses toiduabis – selle asemel tuleks suurendada varustamist põllumajandustehnika, väetiste ja seemnetega, järgmises etapis aga luua jätkusuutlik ökoloogiline põllundus, kasutada kohalikke orgaanilisi väetisi. Samuti peaks toiduabi programm laiendama Etioopias juba proovitud väikelaenude ja väikekindlustuse skeeme.

Aafrika riigid võiksid edukalt kaubelda ka arenevatel süsihappegaasi kvooditurgudel ja fondides.

Puhta energia projektid (tuule-, hüdro- ja päikeseenergia kasutamine) on Aafrikas alles algusjärgus. Hetkel on arendamisel 100 uut projekti 20 erinevas riigis. Keenias luuakse Ida-Aafrika riftivööndisse mitmesaja megavatist geotermaalsel energial põhinevat elektrijaama, 2020. aastaks peaks koguvõimsus ulatuma 1300 MW-ni. Victoria järve ümbruses katsetatakse erinevaid kliimasõbralikke maaharimisviise, sealhulgas hinnatakse süsiniku sidumist mullakihti, mis oleks farmeritele täiendavaks sissetulekuallikaks.

2. Vajadus ökoloogilise revolutsiooni järele

Aafrikal ei ole valikut, majanduse ja põllumajanduse areng peab ületama Aasia saavutused – seda tingimustes, kus niisutuseks vajalikku vett pole nii lihtsalt saadaval kui Aasias, infrastruktuur on puudulik ning kliimamuutuste ja maa degradeerumise mõju tugevam. Aasia roheline revolutsioon põhines peamiselt väetistel ja Himaalaja liustikuvetel. Vihmavee ärakasutamine peab olema seotud süsteemidega, mis tagavad mulla viljakuse ning vähendavad kahjurite mõju.

Samuti on selgunud, et üle poole maailmas toodetud toidust rikneb või visatakse jääkidena minema – nii ebaefektiivne on inimese toiduahela korraldus. Ka Aafrika ranniku kalakasvatuste ning põllumajandustoodangu saagi varumise järgsed kaod ulatuvad 25-50%-ni.

Mullaerosioon üksinda põhjustab Aafrikas saagikuse langust 2-40%, keskmiselt 8%. Kliimamuutuste võimalik mõju loob veelgi suuremaid riske. Põuad on viimase 20 aasta jooksul põhjustanud Aafrika kariloomade huku 22-90% ulatuses, keskmiselt 40%. Maailma viljapõlde kahjustavad 9ooo putukaliiki, 50000 patogeeni ja 8000 umbrohuliiki.

Paljudes Aafrika piirkondades on väetiste kasutuseks vaid 1-2 kg/ha võrreldes kuni 100 kg/ha maailma teistes piirkondades, samas maksab väetis Aafrikas infrastruktuuri puudulikkuse ja maismaatranspordi suure kauguse tõttu kuni 7 korda rohkem. Lisaks teeb väetistekasutus farmerid väga haavatavaks maailmaturu naftahindadest.

Kui arengut Aafrika põllumajandussektoris ei toimu, on oodata toiduainete hindade tõusu 30-50% ning eriti haavatav on linnade elanikkond.

Aafrika põllumajandussektorisse on senini investeerinud vaid Hiina, Lõuna-Korea, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Jaapan, Malaisia ja India. Oluliseks seejuures on biokütuste tootmise arendamine.

Omaette võimaluseks on maaviljeluse viis, kus haritaval maal kasvatatakse segiläbi erinevaid vilju ja isegi puid (intercropping). Selline esmapilgul ebaefektiivne meetod on tegelikult Aafrika tingimustes vastupidavam ning jätkusuutlikum.

Aruanne

Aruanne “The Environmental Food Crisis: The environment’s role in averting future food crises” on kättesaadav veebisaitidelt http://www.unep.org või http://www.grida.no.