2004. aastal müüs Diane Duyser Floridast eBay oksjonikeskkonnas 10 aastat vana röstsaia 28000 dollari eest. Edu võti: pareidoolia, sõna, mille meeldejätmiseks peab tõsiseid ajupingutusi tegema. Seda nauditavam oli kuulata Massimo Polidorot eile Tartus. Tänud Martin Vällikule, skeptik.ee-le ja Ahhaa keskusele. Jõudsin igaks juhuks kohale 20 minutit varem ja kohale oli jõudnud vaid üks inimene, kell 14.10 aga valgus inimesi üha juurde, laudade vahele paigutati lisatoole ning ühtekokku sai ca 120 tartlast väga mõnusa elamuse osaliseks.
Üks Massimo teemasid oligi pareidoolia. Paljudel inimestel on kalduvus ja võime leida juhuslikes andmetes mustreid ja seoseid (inglise keeles apophenia). Kui selliseid seoseid leitakse silmade või kõrvade abil (näiteks looma meenutav pilv, tagurpidi mängitud laulust välja loetav sõnum), siis ongi tegu psühholoogilise nähtusega, millel nimeks pareidoolia. Järgnevalt 10 internetist leitud näidet, millest viit kasutas ka Massimo oma ettekandes.
Kes meist poleks näinud pilve, mis midagi meenutab? Üks näiteid on selline.
Täpselt sama moodi nähti Marsi fotodel nii inimese nägu kui Kopenhaageni väikesele merineitsile sarnast kuju. Loomulikult tekkisid uskujad, kelle väitel olid objektide autoriteks maavälised tsivilisatsioonid. ‘Marsi näo’ lähedal paiknes teine objekt, mis oli sarnane konn Kermitiga Muppet Show’st…
Nägemused on pööratud ka äriks: eBays müüdi 2004. aastal kümme aastat vana röstsai, millel olev kujutis oli sarnane Neitsi Maarjaga. Müüja Diane Duyseri sõnul oli röstsai talle elus korduvalt õnne toonud, sealhulgas kasiinomängudes. Müügihind: 28000 dollarit, ostjaks oli internetikasiino Goldenpalace.com, kokku tehti müügikuulutusele üle 1.7 miljoni kliki… Üks ettevõtlik tegelane hakkas selle peale müüma röstreid nimega ‘Virgin Mary’, siiski rõhutades juhendis, et röster võib, aga ei pruugi reprodutseerida Neitsi Maarja kujutist.
USA kohvikuomanik Bob Bernstein aga sai ülemaailmse kuulsuse, kuna tema pagariäris müüdud kaneelisai oli äravahetamiseni sarnane Ema Teresaga… See saiake varastati 2005. aastal Nashville`i linna kohvikust jõulude ajal. Kaneelisaia hüüdnimi oli «Nun Bun», selle avastas 1996. aastal juhuslikult kohvikust saia ostnud klient. Ta andis saia tagasi ning kohvik pani selle klaaskastis kõigile nähtavale kohale. Politsei andmetel lõhuti varga poolt saia ümber olnud klaaskast ja kaasa võeti ainult sai, kassas olnud sularaha ei puudutatud.
Maailma parimaks pareidoolia näiteks on peetud üht vana kortsunud ja lõhkirebitud fotot, kus väike laps koos oma ümbrustaustaga ema ja isa vahel meenutab hoopis Jeesust.
Ning kas see pole mitte juhuslik, kui fotole jäänud lõkkelõõm meenutab eelmisest paavstist tehtud fotot?
Suure Venna jälgivat nägu on võimalik näha ka sellises katuses
World Trade Centeri põlengust tehtud fotol on suitsus nähtud nägu,
samuti on saatana näole viidatud videost võetud pildil…
[Täiendatud 15.03.2010. Pohmakas Briti tudengi kõrbema jäänud praepannile ilmus Jeesuse kujutis]
Kokkuvõttes on täiesti loomulik, et juhuslikud mustrid meie ümber midagi meenutavad. Pareidoolia kuulub ka ju meie rahvustraditsioonide hulka – näiteks õnnevalamine või mäng heinakõrrega ‘kukk või kana, noor või vana’.
Hea on teha kokkuvõte kliinik.ee kodulehelt leitud psühhiaater-spordiarsti Jüri O.-M. Enneti kommentaariga: “Inimtunnetus on imeline. Seal on ka selline asi – illusioonid. Need võivad olla füüsikalised, seda kasutab trikimees ja illusionist oma trikkides. On füsioloogilised illusioonid e eksitajud – need on ka kõigil inimestel teatud füsioloogiliste seisundite korral olemas (näiteks väsimus). Siis on afekti seisund – liigne emotsionaalne erutumine. Vanasõnagi ütleb, et hirmul on suured silmad. Hirmunud silmad näevad eksitavalt, illusoorselt. Ka see on normi piires, ei ole patoloogiline e haiguslik. Siis on inimesi suure kujutlusvõimega (kunstniku-tüüpi inimesed), kes kujutlevad uusi-teisi kujundeid olemasolevatest lähtudes. Nimetus – pareidoolia. Ka see ei ole haigus.
Ja sellele lisaks on mõnikord ka haiguslikke illusioone ja seda ütleb juba psühhiaater.”
Filed under: Eesti, Ideed ja leiutused, Keskkond, Muud huvitavat, Tervis |
Keskkonnaabi 
Kui kunstnik peaks maalima Ema Teresat, siis nimetatakse seda kunstiks, isegi kui sarnasus on vaevu märgatav. Kui aga sarnane kujutis peaks tekkima juhuslikult, siis on see pareidoolia. Kui aga pagar peaks aru saama idee kasumlikkusest ja hakkab vastavate saiakeste kujunemisele kaasa aitama, kumb see siis on? Või kui ta vooliks neid Ema Teresasid hoopis savist? Ilmselt nimetatakse kunstiks taotluslikku sarnasust ja pareidooliaks juhuslikku sarnasust, aga kui lapse joonistatud hobune meenutab rohkem koera, siis on tegu ilmselt hobust kujutava kunstiga, mille sarnasus koeraga on puhtalt pareidoolia. Ka teisikute olemasolu kuulub pareidoolia alla. Aga mida arvata ühemunakaksikutest?
Lauldue tagurpidi kuulamine ja sealt sõnumite leidmine peaks ka pareidoolia alla kuuluma. Kahjuks ise antud üritusest teadlik ei olenud.
Lisan lingi youtube’i videole pareidoolia kohta, mis on väga huvitav: http://www.youtube.com/watch?v=9x9fkQlxfvw
Ma üldse ei imestaks, et Skeptikud või siis pseudo-skeptikud nagu Polidoro liialdavad pareidooliaga. Seda ju nii lihtne rakendada, seal kus objekti sarnasus langeb kokku tegelikkusega. Täpselt nagu hale platseebo promomine.
Ja videosse oli saatejuht õnnestunult valitud.
Eriti lapsikumalt ei saa usalduväärsust langetada, kui hüüda keset videot STUPID. Näitad hulga mingit jura ja viskad sinna keskele Marsi näo, mida nii hea maha teha. Mis sest, et kõik teadlased ei ole teps mitte üksmeelel selles osas. Rääkimata muidugi sellest, et “puhtjuhuslikult” on seal samas veel mitu samasugust nähtust. Hoagland räägib normaalset juttu ja siis järsku mingi ahv karjub BOGUS. Nagu eriti hale ja lapsik.