Jälle 2012: kas ’kollane meedia’ on vabandus libauudiste edastamisele?

Vestlesin täna Elu24 ajakirjanikuga, kes avaldas kirjutise
’Maailmalõpp saabub kolme aasta pärast?’ Kirjutis teatas, et teadlased soovitavad praeguse ülemaailmse majanduslanguse pärast muretsemise lõpetada ja elunaudingutele pühenduda. Uudisest sai kiirest portaali üks kõige loetumaid.

Kui küsisin, kes need teadlased on, sain vastuseks, et kirjutist ei maksa tõsiselt võtta, sest see on ju Elu24. Tõepoolest, veebisait www.thenewsvault.com, millelt artikkel olevat tõlgitud, reklaamib ennast tsenseerimata uudiste edastajana ning saab sissetuleku seksikohtingute ja alasti beibede reklaamide vahendamisest. Aga ’uudis’ teadlaste soovituste kohta on võetud kusagilt fanaatikute foorumist. Ükski teadlane ei ole väitnud, et 2012. aastal tekib globaalne katastroof, sealhulgas tsunamid, maavärisemine, viljaikaldus, haiguste levimine. Ning et infrastruktuurid ja linnad kaovad ning inimkond on oma algusajas – koopas elamise juures tagasi.

Ajakirjanik arvas, et võib-olla võiks sel juhul sõna ’teadlane’ jutumärkidesse panna ning ütles, et portaal on suunatud eelkõige noortele… Lisaksin: ja rumalatele? Saime kokkuleppele, et ega ikka ükski teadlane niimoodi öelnud pole küll.

Kui aga kellelgi tekkis huvi, miks see teema minu jaoks oluline tundub, siis võib lugeda varasemaid kirjutisi. Lihtsalt peagi näete, et paljud inimesed üle kogu maailma panevad tõepoolest enne 21.12.2012 käe oma elu kallale või lasevad teistel seda teha. Kas ka siin Eestis, sõltub meist endist ja kindlasti ka ajakirjandusest.

Olen teema kokku võtnud juba kolm korda, kirjutades

geoloogilisest ajast ja tõenäosusest

teadlaste arvamusest ja hirmu pealt teenivast ärist

fanaatikute postitustest.

Elavhõbedast Läänemeres

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus. Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.

Läänemerest kui toksiliste tööstusjääkide prügilast kirjutas Charles Hawley Spiegelis 2006. aasta augustis.

1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.

Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. Et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem. Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.

Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud. Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda. Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.

Kuidas arendajad on teadlaste hoiatusi ignoreerinud ja mis see kaasa on toonud, võib lugeda ka Hallandi oosi tunneli juhtumi kirjeldusest.

Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes (vastavalt Niemistö, L. and Tervo, V. 1981. Notes on the sediment studies in the Finnish pollution research in the Baltic Sea. Rapp. P.-v. Reun. Cons.int. Explor.Mer, 181:87-92 / Leivuori, M. 1998. Heavy metal contamination in surface sediments in the Gulf of Finland and comparison with the Gulf of Bothnia. Chemosphere 36: 43-59). Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes paljukordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi – Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.

hgprof

hgkaart

Mida iga ettevõtja ja tulevane leiutaja peaks teadma intellektuaalomandist – 7 põhipunkti

Viimasel ajal on Eestis lahti läinud massiline ideede genereerimine. Valdavatel osadel juhtudest on esialgsed mõtted reaalsest müüdavast tootest veel kaugel, kuid mõte liigub.

Mõiste ’intellektuaalomand’ ehk lühidalt IO on paljudele väga võõras. Püüan kirjutada võimalikult lihtsalt, millega iga algaja leiutaja, ettevõtja või loometeose autor arvestama peaks. Tegemist on lihtustatud lähenemisega, seega on tegemist esimese õppetunniga neile, kes valdkonnast suurt midagi ei tea, aga tahakse teada – väga paljud liigid ja terminid on kõrvale jäänud. Otsingumootorisse sõna ’intellektuaalomand’ tippides on võimalik ennast kogu teooriaga kurssi viia, kuid tugev juriidiline terminoloogia, mis sageli kaasneb, võib sageli paugupealt huvi kadumiseni viia.

  1. Intellektuaalomand ei ole mingi kunstiteos, ese või toode, intellektuaalomand ei ole ka idee, mis on kellegi peas või mis on paberile pandud. Intellektuaalomand tähendab hoopis õigusi, mis mingi leiutise, tehnoloogilise lahenduse, loometeose jne suhtes kehtivad.
  2. Õigusi on kahte liiki – isiklikud ja varalised. Isiklikud õigused kuuluvad kas loometeose või leiutise autorile ning keegi ei saa neid õigusi ära võtta ega võõrandada, samuti ei saa autor isiklikke õigusi maha müüa. Lihtsas keeles tähendab see seda, et autor jääb autoriks. Teose looja võib valida autorinime, hoida teost puutumatuna, vaidlustada moonutusi jne. Varaliste õigustega aga saab kaubelda – osta, müüa, litsentseerida ehk kujundlikult ’välja üürida’ või ’üürile võtta’. Edasises tekstis ongi jutt varalistest õigustest.
  3. Õigusi saab jagada veel kahte teise liiki – autoriõigusteks ja tööstusomandiks. Autoriõigus käsitleb loometeoseid, tööstusomand leiutisi, tehnoloogilisi lahendusi, kaubamärke jne. Üks vahe neil kahel on selles, et autoriõigused tekivad vastavalt autoriõiguse seadusele automaatselt peale teose loomist, tööstusomandi puhul aga tuleb neid taodelda. Miks see niiviisi on? Sest mingi loometeose – maali, skulptuuri, muusikapala, kirjandusteose eripära on üldiselt mõistetav, näiteks muusikapalade plagiaatsusele viidatakse peaaegu igal Eurovisiooni konkursil ning hakatakse uurima, kas teos on piisavalt eriline. Tööstusomandi, näiteks uute toodete või tehnoloogiliste lahenduste puhul pole see võimalik – erinevaid lahendusi on nii palju, et leiutaja õiguste kontrollimise ja kaitsega tegelevad kümned tuhanded inimesed. Eriti suurettevõtete huvides on, et nemad kui arendustegevusse suurte vahendite panustajad poleks ohustatud kiirete järeletegijate poolt. Tööstusomandi kaitseks on loodud riiklikud ja rahvusvahelised süsteemid, mis leiutiste uudsust, rakendatavust ja kaasaegsele tasemele vastavust hindavad ning uurivad, kas teie leiutis on piisavalt originaalne. Eestis on näiteks Eesti Patendiamet ja patendibüroodes tegutsevad patendivolinikud, suurematel ülikoolidel on olemas omad spetsialistid jne. Nõuded on kehtestatud selleks, et kellelgi ei tuleks pähe patenteerida näiteks ratast või arvelauda – ei jätkuks inimesi, kes kogu kupatust käidelda suudaksid.
  4. Enne kui midagi konkreetset leiutama ja patenteerima hakata, oleks õigem tutvuda patentide andmebaasidega – mis on juba leiutatud ja kaitstud. See on väga õpetlik, sest esiteks tekib arusaam, et leiutiste hulk on ülisuur ja ise midagi originaalset välja mõelda on väga raske, teisest küljest aga hakkab mõte rohkem liikuma.
  5. Igipõline küsimus on, miks Eestis on vähe patente, näiteks ühe inimese kohta võrreldes Soome ja Rootsiga. Tegelikult on sellele küsimusele vastus lihtne – Eestis sisuliselt puuduvad kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kes oma äri edendamiseks peaksid suuri IO portfelle omama. Näiteks mobiilitootjatel on portfellis kümneid tuhandeid patente ja kasulikke mudeleid, aga mitte ainult selleks, et need kõik ise tootmisse viia, vaid ka selleks, et ennast konkurentide rünnakute eest kaitsta. Kui mind süüdistatakse klaviatuuri järeletegemises, siis mina otsin oma portfellist välja antenni, mis on sarnane konkurendi viimasele mudelile paigutatuga.
  6. Sagedased on juhtumid, kus patenteerimine, st leiutise avalikustamine ja sellele kaitse taotlemine ei ole kõige õigem lahendus, parem on säilitada saladust. Kuulsaim näide on Coca-Cola valem, mida pole avalikustatud. Maitset on püütud lugematuseni matkida, kuid originaaljook müüb ikka veel hästi. Kuulsad on skandaalid Hiinas järele tehtud autode ja bussidega, mõnele tuntud automargile võib isegi Hiinas valmistatud plagiaadi uksed täpselt ümber tõsta. Juhtumid on loomulikult vaidlustatud, kuid vastavalt Hiina seadustele toimub istung kohalikus kohtus… Nii et keeruline rahvusvaheliste õigussuhete aspekt on samuti oluline.
  7. Täpselt samamoodi nagu ükski ühiskonnakord pole ideaalne, on ka intellektuaalomandi varaliste õiguste teema mitmetahuline. Ajaloost on teada, kuidas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on edasi nihkunud aastakümnete võrra, ravimite tootmine on monopoolne ning paljude ravimite kõrgete hindade tõttu jäävad need kättesaamatuks näiteks arengumaade inimestele. Suureneb lõhe suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Loometöö puhul tahavad lisaks autoritele “oma osa” saada ka mänedzherid, esindajad, turustajad jne.

Mõned veebisaidid: TÜ Tehnoloogiainstiuut http://www.tuit.ut.ee/IO, Eesti Patendiamet http://www.epa.ee/, Mikk Putke blogi http://ipestonia.wordpress.com.

Nord Streami keskkonnamõjude aruande kvaliteet on ebapiisav – miks?

1633 lehekülge teksti ning paks atlas kaartidega. Peaks ju piisama? Paraku kehtivad lihtsad vanasõnad ’suurus pole oluline’ ja ’tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet’. Edasises kirjutises näitan, et arvestamata on jäetud nii teadaolevate teaduslike andmetega kui kaasaegsete teadustulemustega ning olulistest riskidest on lihtsalt üle libisetud.

Enne, kui tellimust täitev konsultatsioonifirma on asunud tuhandeid lehekülgi teksti kokku kirjutama, peaks ta vastama põhimõttelistele küsimustele:

1. Kas valitud uurimismetoodika on esinduslik?

2. Kas on kasutatud kõiki kaasaegseid teadustulemusi?

3. Kas ei libiseta üle võimalikest riskidest, nimetades neid vähese põhjendusega ebaolulisteks või väheolulisteks, ignoreerides teaduslikke analüüse?

Tänases Kuku raadio saates ’Kukkuv õun’ rääkisid aruandega seonduvatest probleemidest akadeemikud Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere. Kasutades nii enda teadmisi kui refereerides ’Kukkuvale õunale’ on võimalik näidata, et eelpool toodud põhimõttelised küsimused on vastamata.

Esiteks, uuriti ja kaardistati põhjasetteid. Aga ainult pealmist 5 cm pakust kihti, kusjuures teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. Dioksiinide allikaid on mitmeid, kuid üheks peamiseks on Soome Kymijoki aastakümneid kestnud reostus.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning jõevette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus ohtralt dioksiine, furaane ja elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ja kalade dioksiiinide sisaldus on kõrgem kui Soome teistes siseveekogudes ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Viimasel ajal on Läänemere vee kvaliteet paranenud ja ka praegu settivad põhjasetted, mida esindab ka pealmine 5 cm paksune kiht, on muutunud puhtamaks – kuid väga ettevaatlik peab olema sügavamal paiknevate ohtlike ainete remobiliseerumise suhtes, mida gaasitoru rajamine paratamatult põhjustab. See andmestik peaks keskkonnamõjude hinnangus kindlasti sisalduma, sest on ilmselge, et gaasitoru rajamine ei häiri ainult pealmist 5 cm paksust kihti. Seega ei olnud valitud uurimismetoodika esinduslik.

Teiseks, Tarmo Soomere tõi selgelt välja, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati koguni aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Ka Eestis näiteks on liikvel veel legend, et hoovuste süsteem viib ohtlikud ained Eesti rannikult Venemaa poole ja Venemaa reostuse Soome rannikumerre, paraku on uuringud näidanud, et ka Eesti rannikumeri on ohus. Samuti on kasutamata tänapäevased modelleerimise võimalused. Läänemere konteksti on lihtsalt üle kantud süvamerede kontekst. Samas on Läänemeri sellises seisus, et ökoloogilise taastumise tagamiseks peaks nii emissioonidele kui merepõhja setete remobiliseerumist põhjustavatele projektidele olema kehtestatud väga ranged reeglid, mis on äärmiselt rangemad süvameredele rakendatavast reeglistikust.

Kolmandaks, enamiku riskide kohta on kirjutatud ’ebaoluline’ või ’väheoluline’. Aruannet lugedes tundub, et kogu tekst on genereeritud selleks, et kirja panna need kaks sõna. Ekspertide väitel aga on alahinnatud meremiinide lõhkamise vajadusega kaasnevaid riske põhjasetete remobiliseeumise ja edasikande kohta, Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere hinnangutel isegi suurusjärkude võrra. Suur hulk ebamäärasusi on seotud keemiarelvade matmiskohtadega.


Avades aruande leheküljelt 1633 loeme:

Mõjudest arusaamise lüngad

Mõjude ulatusest, kestusest ja intensiivsusest arusaamise seisukohalt on kõige olulisemad järgmised asjakohased lüngad:

– Vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva heljuvaine kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas

– Merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg

– Tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks

– Mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel

Ja kõik. On ’paratamatud lüngad’ ning pole lisatud ühtegi teadlase kommentaari nende lünkade olulisuse kohta. Selline ülelibisemine ei ole aktsepteeritav.

Eeltoodust lähtuvalt on vastus kõigile kolmele põhimõttelisele küsimusele eitav. Ja seetõttu ei saa aruande kvaliteeti pidada piisavaks.

Lisaks infot gaasitoru võimaliku lõhkemise kohta. Norras Stavangeris asuv Norra naftaturvalisuse ametkond (Petroleumstilsynet), mis alustas tööd 2004. aastal, käsitles projektis ‘Veealuste gaasiemissioonidega seonduvad riskid’ veealuse gaasitoru lõhkemist. Situatsiooni modelleerisid neli Norra firmat – DNV, Scandpower, Safetec ja Lilleaker. Mudel käsitles järgmist protsesside ahelat: 1. toru lõhkemine; 2. gaasi vabanemine ja tõus veepinnale; 3. gaasi kandumine veest atmosfääri; 4. gaasipilve levik õhus; 5. laevade ja gaasiplatvormide kokkupuude gaasipilvega.

Vastavalt etteantud parameetritele määrasid neli firmat gaasipilve leviku eri tingimustes: toru sügavus 50 – 300 meetrit ning tuule tugevus 2, 7 ja 15 m/s. Modelleerimise tulemused mõnede parameetrite osas erinesid kuni 10000 korda!

See näitab, et kuna senini pole suuri õnnetusi juhtunud, mida aluseks võtta, ei oska ka norralased, kes koostöös Suurbritanniaga andsid käiku 1200 km pikkuse gaasitrassi Langeled, võimaliku suurõnnetuse mõjusid veel täpselt hinnata. Alustatud on erinevate mudelite võrdlemist.

Modelleerimise ühe tulemuse kohaselt 2 minuti ja 20 sekundi möödudes peale gaasi pinnale jõudmist 70 meetri sügavusel paiknevast lõhkenud gaasitorust 2 m/s tuule tingimustes haarab gaas merepinnal umbes 200 m diameetriga ala, on tõusnud 1000 meetri kõrgusele ning levinud 500 m kaugusele.

Teadmatused on suured ja kuna suuri õnnetusi pole juhtunud, ei oska keegi täpselt mõjude ulatust prognoosida.

Eesti maavärinariskid on olematud

Postimees on teinud artikli ning kirjutanud, et lähiajal on ka meil Eestis maavärinat oodata – küll tillukest, aga ikkagi. Lisanud on ka pilt, millest võiks otsekui järeldada, et selline ajalooline sündmus võiks toimuda näiteks Rapla kandis.

Paslik on pilk peale heita maailma maavärinate riskide kaardile. Keegi ei suuda takistada protsesse, mis jätkuvalt toimuvad, kuna India laam põrkub Euraasia laamaga. Samuti ei saa miski selle vastu, et nii Lõuna-Ameerika kui Põhja-Ameerika lääneosas sukelduvad ookeanilised laamad kontinentide alla. Samamoodi teistes piirkondades, mis kõik on välja toodud riskide kaardil. Kaardi paremaks vaatamiseks klõpsake sellele. Ja tundke rõõmu, et Eesti ala paikneb kõige madalama maavärinate riskiga piirkonnas. Muide, nii tugevaid maavärinaid, nagu oli Eestis Osmussaare lähedal 25. oktoobril 1976, toimub maailmas iga päev umbes 20. Osmussaare kirderannal järsul pangal tekkisid varingud, saare keskel asuvasse kivimajja tekkis pragu, mis ulatus räästast maapinnani. Tallinnas oli värinat selgelt tunda, laelambid kõikusid ja aknaklaasid klirisesid. Aga see oli ka kõik ja rohkemat meil karta ei ole vaja.

Klõpsake kaardile selle suuremaks muutmiseks!

Olgu välja toodud ka Itaalia seismilise riskide kaart ning Itaalias toimunud maavärina epitsentri asukoht. Nagu ka varasemates blogipostitustes oli juttu Hiina ja Islandi kohta, võrrelge Itaalias toimunud maavärina epitsentri asukohta USA Geoloogiakeskuse (USGS) seismiliste riskide kaardiga. Nagu näete, toimus maavärin kõrge seismilise riskiga alal. Ning heitke pilk veel kord sellele, mida maailma seismiliste riskide kaart näitab Eesti kohta. Riskid on olematud.

itaalia-2

Maavärinaid on püütud ka ennustada. Päevaleht kirjeldab, kuidas maavärinat ennustanud teadlane naerdi Itaalias välja.

Üheks kindlamaks ennustusmeetodiks on siiski statistika. Vaadeldakse erineva tugevusega maavärinate arvu kindlas piirkonnas teatud aja jooksul ja antakse välja seismilise riski kaarte. Määratakse teatud tugevusega maavärina kordumise intervall. Intensiivsuse hindamisel hinnatakse ka geoloogilist ehitust.

Samas on kasutusel ka füüsikalised ja keemilised indikaatorid. Paisumismudeli (i.k. dilatancy model) kohaselt väikesed poorid ja praod avanevad surve all olevates litosfääri kivimites, jätkuv pinge intensiivistab avanemist veelgi, vesi tungib pragudesse ja pooridesse, see muudab kivimipinnad libedaks, tuues kaasa energia vabanemise. Antud mudeliga on seotud mitmed ajas muutuvad parameetrid maavärinate vahetuks ennustamiseks: seismiliste lainete kiirus, maapinna vertikaalne liikumine, radooni sisaldus kaevuvees, maapinna elektriline takistus, väikeste maavärinate arv. Radooni sisalduse suurenemisele viitas ka Itaalia teadlane: suletud pooride avanedes tungib kaevudesse radioaktiivse lagunemise käigus poorides akumuleerunud radoon.

Kuigi paisumismudel sisaldab endas paljusid tuntud indikaatoreid, pole seda veel teaduslikult tõestatud, kuna pole konstrueeritud instrumente, mis mõõdaks sügaval litosfääris mikroskoopilisel tasandil toimuvaid protsesse. Probleemiks jääb üldistatud mudeli loomine, sest konkreetsete maavärinate puhul võivad indikaatorid olla erinevad. Ja kui indikaatorid vastavadki maavärinale, on väga raske öelda, millal täpselt see toimub. Samuti võivad loomad anomaalselt käituda. Peamised loomad, kelle anomaalset käitumist on jälgitud (alates mõnest nädalast kuni vahetult enne maavärinat), on kalad, konnad, maod, kilpkonnad, linnud, kanad, koerad, kassid, põdrad, hobused, lehmad, rotid ja hiired.

Konkreetne sündmus: Haichengi (Hiina) maavärin 4. veebruaril 1975. Tugevus: 7.3 magnituudi. Maavärin purustas hulgaliselt ehitisi, kuid inimohvrite arv oli väike, kuna maavärinat suudeti ennustada ja hoiatada. Indikaatorid: väikeste maavärinate laine, veetaseme ja radoonisisalduse muutused kaevuvees, maapinna vertikaalsed kõikumised, loomade anomaalne käitumine. Kuna elanikud olid enamuses evakueeritud, oli ohvrite arv suhteliselt väike. Hiinas tegeleb maavärinate ennustamisega üle 10 000 spetsialisti ja 100 000 amatööri. Kuid järgmisel 1976. aastal toimus maavärin Hiinas Tangshenis, 650 000 inimohvrit. Ühtegi kirjeldatud indikaatoritest ei eelnenud.

Ennustamine on samas alati keeruline – mõelge, mis juhtub, kui ennustus on välja kuulutatud, elanikud evakueeritud, kuid maavärinat ei toimu? 1985. aastal avalikustati USAs 1985 ennustus maavärina toimumise kohta (tugevus 6 magnituudi) San Andrease murranguvööndis Parkfieldi lähedal (Kalifornia). Selles piirkonnas toimub keskmiselt üks tugevam maavärin 22 aasta jooksul. Kohalikud elanikud ei väljendanud ei oma üllatust ega ka muret seesuguse ennustuse kohta.

Eesti rattarikkaks! Kas jalgratas muutub Eesti linnade liiklusvahendiks?

Blogipostitus veebisaidi RATTARIKKAKS avamise puhul.

Kümmekond aastat tagasi sõitsin Stockholmis bussiga sadamast kesklinna. Noored paariteistaastased Eesti poisid piidlesid Rootsi pealinna tänavaid. Järsku üks ütles: “Siin ei ole ju ühtegi korralikku ratast!”

Tõepoolest, Stockholmis nagu paljudes teistes Euroopa linnades on jalgratas praktiline liiklusvahend ning liiga kallist ratast pole suure vargusohu tõttu praktiline muretseda. Tudengite seas on näiteks väga levinud ja populaarsed ühekäigulised kaitsevärvi sõdurirattad. Hollandi tudengilinnad upuvad ratastesse, raudteejaamades on kahekorruselised rattaparklad, milles on tuhandeid rattaid. Samas kõrval poes võib soodsalt osta kasutatud rattaid ning tudengid, kes ei liigu rattaga, on kindlas vähemuses.

Eestile mõeldes tuleb meelde mitu episoodi. Esimene episood – kunagine peaminister Mart Laar sõitis jalgrattaga tööle ja et ta turvaliselt kohale jõuaks, peatati politsei poolt liiklus. Sellise demol võis ka mingi mõte olla, kuid kui vaatasin hiljem õhuseire andmeid, siis just sel perioodil oli reostus suurim – ilmselt reostasid peatatud liikluse tõttu tekkinud ummikutes automootorid tühikäigul rohkem kui sujuva liikluse korral. Teine episood – ratturite protestid Tallinnas uuendatud Tartu maantee avamisel. Kolmas episood – õnnetus töökaaslasega, keda autojuhid lihtsalt ei märganud.

Hekel meie linnades seiklevad üksikud ratturid on tõsises ohus – neid ei panda liikluses lihtsalt tähele. Tõepoolest, kui ratturite arv kasvaks paugupealt näiteks sajakordseks, küll siis ka tähele pandaks. Kui oleks kuhugi neid kõiki rattaid parkida. Ja algperioodil õnnetuste arv kindlasti suureneks, kui linnavalitsused ei suuda üksikutele rattateedele lisaks kogu linnas turvalisi liiklusskeeme luua.

Kui õppisin Manchesteris, leidsin üüritud maja keldrist ratta (tudengitel oli odav kambapeale üürida maja äärelinnas). Tegin ratta korda ning hea kaaslane terveks aastaks oligi leitud. Taskulambist sai tehtud odav esituli, plastmassist õllepudelist tagumine porilaud. Keegi ei naernud, kokkuhoid oli veenev. Eestis ilmselt ei julgeks enamus tudengitest sellise lisavarustusega ringi sõita. Isetehtud praktilisus pole in.

Nii et soovin edu algatuse eestvedajatele. Eesti rattarikkaks! algatuse eesmärk on teha jalgrattaga tööle-kooli jm igapäevaste käikude tegemine niivõrd mugavaks, turvaliseks ja loomulikuks, et kergliiklus muutuks üheks eelistatumaiks liikumisviisiks Eesti linnades ja külades. Selle kevadega tahavad eestvedajad võimalikult palju häid näiteid koguda ja rattarikkamast Eestist huvitatud inimesi kokku tuua.

rattarikka_ylikooli_konkurss1