Kui õppisin ja töötasin Stockholmi Tehnikaülikoolis aastail 1993-1999, polnud mul algselt aimugi, et minu töökohast mõnekümne meetri kaugusel maa all paiknes rootslaste esimene tuumareaktor R1. See 1 MW võimsusega reaktor käivitati juba 1954. aastal ning suleti aastaks 1970. Samal ajal on selgelt silme eest 1990-ndate lõpus Rootsi televisioonis toimunud teledebatt, kas Rootsi ikka peaks tuumajaamad aastaks 2010 sulgema. Keegi püüdis väita, et õigem oleks aidata sulgeda venelaste ohtlikud RBMK-tüüpi jaamad. Aga domineerima jäi vastashääl: “Ei, vajalik on sulgeda! Selle sammuga näitame me venelastele eeskuju ning nad panevad oma jaamad ise kinni!”
1980. aastal viidi läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 1999 suletigi Barsebäck 1.
Aastaks 2000 aga selgus, et Rootsi kulutab 50% rohkem elektrienergiat kui aastal 1980. Tuuma- ja hüdroenergia edukas kombineerimine oli tunduvalt vähendanud Rootsi naftavajadust. Samuti suhtus küsitlusandmete põhjal enamus rootslastest tuumaenergia kasutamisesse positiivselt. Jätkus aastaid kestev kemplemine, kas ka Barsebäck 2 sulgeda või mitte. Venelased aga ei olnud rootslaste eeskujule järgnenud, RBMK-tüüpi grafiitaeglustiga reaktorid töötavad endiselt.
Nüüd, aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale. Nelja kodanliku partei sõlmitud lepingu järgi tohib uue tuumajaama ehitada praeguse kohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega.
Järeldus on üks. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.
Küsimus on ka üks. Rootsi tuuleenergia potentsiaal pole oluliselt kehvem kui Eesti oma. Miks siis ikkagi Rootsi, tehnoloogiariik, mis on ülemaailmselt tuntud oma keskkonnahoidliku mõtteviisi poolest, valib tuumaenergeetika arengu ja ei panusta hiigelsuurtele tuuleparkidele, kui erinevalt Eestist on neil kohapealsed hüdroenergeetilised võimsused tuuleenergia miinimumide puhverdamiseks ning seetõttu võimalused väga palju soodsamad?
Filed under: Energia, Keskkond, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
ehk jõuab lõpuks ka Eestisse teadmine, et tuuleenergiaga saab katta vaid väikest osa energiavajadusest. Sest energiasüsteemi üks (vaat et kõige olulisem) tingimus on – STABIILSUS! Tuuleenergial on see lähedane nullile.
Olen vist juba vähemalt viis korda kirjutanud, et süsteeme tuleb modelleerida vastavalt piirtingimustele. Elektrit on vaja kogu aeg ja stabiilsus peab olema tagatud ka kõige keerulisemates tingimustes. Olen püstitanud küsimuse – mis saab, kui tuuleenergiale panustades näiteks kaks nädalat püsib talvel kõrgrõhkkond – tuuletu ja -20 kuni -30 kraadi, mille juures kõik lülitavad sisse ühe ainumõeldava energiaallika – elektriradiaatori. Samas olen üllatunud, et rootslased, kel tõepoolest on suured hüdroenergia varud, millega saab tuuleenergiat puhverdada, hiigelsuuri tuuleparke ei plaani. Lihtsalt hüdroenergia varusid on vaja ka selleks, et tuumaenergiat baasenergiana kasutades tarbimise tippe kompenseerida.
Taastuvenergia võimsuste ja stabiliseerimisreservi olemasolu korral tuumalahenduse kasuks otsustamine näib olevat mugavuskäitumine:
milleks näha vaeva uute rajatiste loomiseks vajalike kooskõlastustega;
milleks suunata ümber riske, kui kõik on juba olemasolevatega harjunud;
milleks vastandada heaoluühiskonna tarbimisväärtusi keskonnahoiule (see tooks esile tervet praeguse tsivilisatsiooni eluviisi puudutavaid ebamugavaid lisaküsimusi).
Ühesõnaga, tuumalahendus on väärtuseliselt kooskõlas olemasoleva tarbimismudeliga. Rääkimata sellest, et mängus on olulised finantshuvid, mille nimel toimub äge lobitegevus. See kõik nõitab vaid seda, et kui Eesti peaks tuumarenduse teele astuma, siis on küllalt tõenäoline, et sellele jäädakse väga pikaks ajaks.
[…] – Tuumaenergeetika areng Rootsis […]