Rootsi 1980 – ei tuumaenergiale, Rootsi 2009 – ehitame uusi tuumajaamu

Kui õppisin ja töötasin Stockholmi Tehnikaülikoolis aastail 1993-1999, polnud mul algselt aimugi, et minu töökohast mõnekümne meetri kaugusel maa all paiknes rootslaste esimene tuumareaktor R1. See 1 MW võimsusega reaktor käivitati juba 1954. aastal ning suleti aastaks 1970. Samal ajal on selgelt silme eest 1990-ndate lõpus Rootsi televisioonis toimunud teledebatt, kas Rootsi ikka peaks tuumajaamad aastaks 2010 sulgema. Keegi püüdis väita, et õigem oleks aidata sulgeda venelaste ohtlikud RBMK-tüüpi jaamad. Aga domineerima jäi vastashääl: “Ei, vajalik on sulgeda! Selle sammuga näitame me venelastele eeskuju ning nad panevad oma jaamad ise kinni!”

1980. aastal viidi läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 1999 suletigi Barsebäck 1.

Aastaks 2000 aga selgus, et Rootsi kulutab 50% rohkem elektrienergiat kui aastal 1980. Tuuma- ja hüdroenergia edukas kombineerimine oli tunduvalt vähendanud Rootsi naftavajadust. Samuti suhtus küsitlusandmete põhjal enamus rootslastest tuumaenergia kasutamisesse positiivselt. Jätkus aastaid kestev kemplemine, kas ka Barsebäck 2 sulgeda või mitte. Venelased aga ei olnud rootslaste eeskujule järgnenud, RBMK-tüüpi grafiitaeglustiga reaktorid töötavad endiselt.

Nüüd, aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale. Nelja kodanliku partei sõlmitud lepingu järgi tohib uue tuumajaama ehitada praeguse kohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega.

Järeldus on üks. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Küsimus on ka üks. Rootsi tuuleenergia potentsiaal pole oluliselt kehvem kui Eesti oma. Miks siis ikkagi Rootsi, tehnoloogiariik, mis on ülemaailmselt tuntud oma keskkonnahoidliku mõtteviisi poolest, valib tuumaenergeetika arengu ja ei panusta hiigelsuurtele tuuleparkidele, kui erinevalt Eestist on neil kohapealsed hüdroenergeetilised võimsused tuuleenergia miinimumide puhverdamiseks ning seetõttu võimalused väga palju soodsamad?