Kas tuulepark on kuri hunt, kadedususs või ahjualune?

Ei kiiritustehasele, ei kaevandusele, ei prügilale, ei tuulepargile. Meil on riigile raha sisse toovad äriideed, aga neid ei saa ellu viia, sest kohalikud elanikud on vastu. Meil on maavarad, aga neid ei saa kasutusele võtta, sest kohalikke elanikke häirivad tolm, müra ja kallurid. Meil on vaja uusi prügilaid, mis vastavad kõigile nõuetele, aga kohalikud elanikud kardavad neid ikkagi.

Veel mõni aeg tagasi rääkisime ka tuuleparkidest kui kõige keskkonnasõbralikumast energia saamise viisist. Nüüd aga kardame hukkuvaid linnuparvi, kohutavat vaadet, kõrvulukustavat müra ning veel midagi, mida pole ei näha ega kuulda.

Milles siis on asi tegelikult? Kui midagi ei arene, suureneb tööpuudus veelgi. Eriti maapiirkondasid valdab suur masendus, viimases hädas siirdutakse linnadesse õnne otsima ning järele jäävad üksikud vanurid, kel lähima kaupluseni palju kilomeetreid.

Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu.

Nii et NIMBY, not in my back yard, mitte minu tagaaeda. Kas me kunagi saame sellest ka üle?

Minu arvates on see võimalik. Küsimus tuleb ümber pöörata. Mitte NIMBY, vaid IMBY. Minu tagaaeda, see on arengutele avatud! Mida me tegelikult siis tahaksime oma tagaaeda?

Kui see 800 m kaugusel paiknev tuulegeneraator oleks minu oma ja võrgud minu poolt genereeritavat energiat tõepoolest ka vastu võtaksid, siis põhjustaks mul stressi pigem see, kui ma müra ei kuule. Kui see ei ole minu oma, siis minu ainus probleem on see, et ma ise ei saa sellest mingit kasu, ometi ma kuulen seda. Inglismaal tehtud uuringute tulemusena on kinnisvara hinnad tuulikute lähedal tõepoolest kuni mitukümmend protsenti madalamad kui samaväärne kinnisvara mitte nii vahetus läheduses. Nii et on võimalik, et tuulepargi rajamisega kaasneb kohalikele elanikele reaalne varaline kahju.

Mistahes projekti saab ellu viia ainult nii, kui arendusprotsessi on kaasatud kohalikud elanikud kohe algusest peale ning nendega kokku lepitud kompenseerimine – olgu see siis mingi murdosa kasumist, ühekordne tasu või kombinatsioon neist mõlemaist. Veelgi parem, kohalikke elanikke on võimalik projekti elluviimisesse kaasata, andes neile konkreetset tööd. Või sellest veel parem – projekti mõtlevadki välja kohalikud elanikud, kes oskavad oma ressursse hinnata, ning otsivad investoreid.

Olen sel teemal vestelnud ka mitmete arendajatega. Nende argumendiks on, et seadusandlus ei nõua kohalike elanike teavitamist varakult. Ja tulemuseks ongi kohalikke elanikke täis saal, kus pinge on juba enne ürituse toimumist üles kruvitud. Riputatakse üles juba valmis plaanid ning püütakse tõestada, et plaanide elluviimisega mingeid ohte ei kaasne. Vastuargumentide korral tõestatakse maamatsidele, et neist palju targemad inimesed on uuringud läbi viinud ning neid tuleb uskuda.

Loomulikult ei usuta. Kas see on siis pelgalt kadedus? Sugugi mitte. Kinnisvara väärtus tuulepargi, kaevanduse või prügila lähistel tõepoolest langeb. Vuravad autod või tuulegeneraatorite sahin põhjustab tõepoolest teatud ebamugavusi. Ja jutt, et vald saab projektist rikkamaks ning see kaudselt mõjutab ka uue objekti lähipiirkonna inimesi, ei ole kunagi liiga veenev.

Seega arendajad ei tohi alatähtsustada kohalikke elanikke, nendega on vajalik kohtuda ja rääkida enne, kui plaanid veel paberil on. Sest see on ju ikkagi nende kodu, kus arendus toimub. Tuleb kokku leppida nende osaluses. Konsultandid ei tohi lugeda ainult seadust, mille kohaselt peab kohalikke elanikke teavitama alles siis, kui plaanid praktiliselt valmis. Siis just nimelt peab teavitama, aga et plaanid ka realiseeruksid, tuleks seda teha väga palju varem. Seaduse järgimine ei taga projekti realiseerumist, kui kohalike elanike probleeme juba planeerimise alguses ei arutata ja lahendata. Seaduse järgi toimuva avalikustamise hetkeks aga on intriig tavaliselt juba nii suur, et ükski vägi ei suuda kohalikke ümber veenda. Ja inimesed eelkõige maapiirkondades peaksid ka ise mõtlema, mis on nende ressursid ja kuidas võiks neid kasutada.

Kindlasti on ka mõistlikkuse piirid, kui suur ja kui ohtlik rajatis kohalikku konteksti sobib. Kindlasti on ka ettevõtmisi, mida jäävadki takistama haruldased looma- ja taimeliigid. Ent on ka teistlaadsed mõistlikkuse piirid. Näiteks karta, et tuulegeneraator kujutab olulist ohtu põhjaveele ning tuulegeneraatorite läheduses ei saa enam tegelda mahepõllumajandusega – need on näited otsitud põhjustest, millel on emotsionaalne taust.

Ma ei usu, et mingi pikkade aastate jooksul välja töötatav arengukava või strateegia teeb olukorda paremaks. Pigem on see ülesköetud kohalikele elanikele kergenduseks, et lähiaastail midagi ei toimu. Mistahes planeering põrkub varem või hiljem jällegi NIMBY vastu. Aga selle asemel peaksid kohalikud elanikud hoopis ohjad enda kätte võtma ja tegema mõistlikud plaanid, kas ja kuidas oma ressursse ära kasutada. Näiteks Havail juba luuakse elektriautode süsteemi, mille akusid laetakse peamiselt tuuleenergia abil, samad plaanid on Taanis ja Iisraelis.

Maailmalõpp 21.12.2012 – hirmu pealt teeniv äri

Üha rohkem hakkame lähiajal kuulma katastroofidest, mis peaksid tabama Maad 21. detsembril 2012. Põhjuseks on see, et rohkem kui kunagi varem on kõikvõimalikud ennustajad, ufoloogid, paranormaalsete sündmuste seletajad ühel meelel valinud välja just selle kuupäeva. Lisaks lubavad arenenud kommunikatsioonivahendid kampaaniaid varasemast tunduvalt efektiivsemalt läbi viia. Globaalse majanduslanguse perioodil on 21.12.2012 ka geniaalne võimalus äri tegemiseks. Paratamatult tekivad kaasaelajad ja uskujad, keda ka Eestis on juba üksjagu.

Miks just 21.12.2012?

Sest enamiku tõlgenduste kohaselt just sel kuupäeval lõpeb maiade kalendri 13. suur tsükkel, osades tõlgendustes on kuupäevaks ka 23.12.2012. Maiade kalendri etapilisuse ja selle tõlgendamisega tegeleb maailmas tuhandeid inimesi, kes soovib, leiab sadu veebisaite ja võib ise edasi uurida. Florida loodusajaloo muuseumi Ladina-Ameerika kunsti ja arheoloogia kuraator Susan Milbrath väidab, et puudub arheoloogiline andmestik, nagu tähendaks kalendritsükli lõpp aastal 2012 maiade arvates maailma lõppu. Samuti Floridas paikneva Kesk-Ameerika uuringute arengu fondi juhi Sandra Noble’i väitel oli muinasajal kalendritsükli lõpp maiade jaoks suur pidupäev ning selle seostamine maailma lõpuga on täielik väljamõeldis ning võimalus väga paljudele edukaks äritegevuseks.

Täpselt nagu ümmargune aastavahetus 2000, on ka maiade kalendritsükli lõpp võimalus mõtteid koondada ning analüüsida inimkonna arengut – kuhu oleme jõudnud ja kuhu tahame edasi liikuda. Hirmu külvajad aga on seondanud selle kuupäevaga kõik ohud, mis inimest ähvardavad ning ütlevad, et täpselt pole teada, mis juhtub, aga midagi juhtub… Ka mina olen saanud e-kirju, kus väidetakse, et ma ei tea mitte midagi ning midagi kindlasti juhtub. Inimesed on läbi lugenud paar raamatut, kus tehakse selgeks, et kõik ennustajad ja ennustused viitavad just sellele kuupäevale.

Veebisait http://www.december212012.com/ on ennast kuulutanud selle päeva sündmuste ametlikuks veebisaidiks. Et inimene ikkagi uskuma hakkaks, on müügil raamat ’Täieliku idioodi juhend aastasse 2012’ ja hulk bestsellereid. Vastava kuupäevaga T-särki hoiab käes Barack Obama, müügil on kõikvõimalikud riideesemed selle kuupäevaga. Pakutakse võimalust tellida katastroofikindlaid maju ja varjendeid. Töötab ka sekundite lugeja, täpseks momendiks on valitud kell 11.11 GMT. Vasakus ülanurgas vilguvad kuulsuste pildid, kes kõik sellesse usuvad, nende seas Mel Gibson. Võimalik on jätta oma nimi uskujate nimekirja.

Võimalike katastroofide loetelus on suur hulk looduskatastroofe, mis Maal on senini esinenud ja esinevad ka edaspidi – vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid, kuumalained, troopilised tormid. Laamad liiguvad üksteise suhtes, lahknevad ja sukelduvad üksteise alla. Inimene pole võimeline ei maavärinaid ega vulkaanipurskeid ära hoidma, need on toimunud sadu miljoneid aastaid ja toimuvad ka edaspidi. Muide, XX sajand läks ajalukku kui sajand ilma hiigelsuurte vulkaanipurseteta, samas kui Tambora purse 1815. aastal paiskas atmosfääri nii palju tuhka, et aastat 1816 teatakse ülemaailmselt kui ilma suveta aastat. Krakatau plahvatust aastal 1883 oli kuulda 3000 km kaugusel Austraalias. Ükski neist sündmustest ei langenud kokku mingi kalendri lõppemisega. Samas ükski geoloog ei oska hetkel kindlalt väita, kas ülitugevaid vulkaanipurskeid on lähiaastatel oodata või mitte. Paljusid vulkaane jälgitakse, otsustavad märgid aga võivad ilmneda alles vahetult enne purset.

Mis puudutab üleujutusi, kuumalaineid või orkaane, siis võib jääda mulje, et need on viimasel ajal sagenenud ja muutunud tugevamateks. Sellel on siiski mitmeid teisi põhjusi võrreldes looduse enda muutumisega: informatsioon levib kiiremini, inimene on muutunud kergemini haavatavaks, inimesi on maailma juurde tulnud ning inimene ise on keskkonda mõjutanud. Informatsioon mistahes maailma piirkonnas toimunust jõuab kohale minutitega. Samas uutele inimestele on vaja maad – asustatakse vulkaanide jalameid ja jõelamme. Ressursside ammendamisel tekivad muutused, näiteks puude massiline raiumine Himaalaja jalamil põhjustab vee kiiremat liikumist jõesängidesse ning suurendab üleujutuse riske Bangladeshis veelgi. Linnastumine tagajärjel suunatakse samuti vesi kiiremini jõgedesse ja suureneb üleujutuse risk. Tugevamad tormid, kuumalained ja üleujutused võivad olla ka globaalsete kliimamuutuste tagajärjeks. Nii et pole välistatud, et aastal 2012 mingi suurem looduskatastroof ka juhtub, kuid samamoodi võivad need juhtuda ka aastal 2011 või 2015, neid on juhtunud minevikus ja juhtub ka edaspidi.

Omaette teooriaks on planeet X või Nibiru, mis pidavat Maa lähedusse jõudma ning mida vastavalt ettekuulutustele juba praegu 2009. aastal olevat näha. Sellesse väljamõeldisse võib uskuda, kuid minu hetketeadmiste kohaselt väljamõeldiseks see jääbki. Ka seostada Maa ajaloos korduvalt toimunud magnetpooluste vahetust just aastaga 2012 ei ole absoluutselt mingit põhjust. Päikesetormid on aastal 2012 aktiivsemad ning mõju satelliitidele võib olla tõsine, kuid seostada seda mingi suure katastroofiga Maa pinnal ei saa.

Kõige selle juures on suurimaks riskiks hoopis see, mis inimene ise teha võib. Näiteks terroriaktide mõju on kindlasti suurem, kui sellega kaasneb 21.12.2012 kuupäevaga kaasnev massipsühhoos. Rakendades maiade kalendri lõpu, Nostradamuse ennustused jms inimkonna vaimse mõjutamise teenistusse võib kaasa tuua ususektide ja ka teiste mõjutatud inimeste enesetappude laine. Kuupäevaga seotud katastroofidesse uskumine muutub paljudele eneseväljenduseks, omalaadseks uskumuseks, mille nimel muuta oma elu vastavaks 1411 alles jäänud päevale tänase seisuga (08.01.2009). Teised oskavad seda ära kasutada – viimane viimsepäeva õhutamine planeet Nibiru saabumise abil oli 2003. aasta alguses, paraku mais 2003 ei juhtunud midagi ning kõik toonased veebisaidid on muutunud, seal vilgub uus kuupäev – 21.12.2012. Pannes kokku kõik võimalikud katastroofiriskid ja suunates just sellele kuupäevale kõik võimalikud ennustajad on võimalik teha filme, kirjutada raamatuid, müüa vidinaid ja varjendeid – ühesõnaga teenida palju raha ning edukas ärimees oskab sellega väga hästi hakkama saada.

Hiljuti külastasin Dan Browni raamatu ’Da Vinci kood’ ühte tegevuskohta – Rosslyni kabelit Edinburghi lähedal. Kui enne raamatu ilmumist külastas seda paarsada inimest aastas, siis nüüd on kümnete tuhandete turistide külastusraha ja vidinate müük sealsetele inimestele tõeliseks sissetulekuallikaks. Kes oskab hästi müüdavasse müüti siduda Kaali järve ja 21.12.2012, võib samuti palju teenida.

Kindlasti võivad paljud 21.12.2012-sse uskujad väita, et kuupäeva kasutamine äriks on teisejärguline ja tegelikkus on maiade kalendri lõppemisega ette määratud. Paraku unustavad nad, et see inimene, kelle raamatust nad meelevaldselt kokkupandud tõlgendusi lugesid ja neid uskuma jäid, on oma raha juba kätte saanud. Kogu juba käivitunud kampaaniat analüüsides saab seda seostada eelkõige inimeste eneseväljendusega, millesse püütakse haarata ka teisi, ning puhtalt äriga, mida veel 1411 päeva saab edukalt teha. Seejärel tuleb leida uus kuupäev.

Kas 21.12.2012-sse uskujad võivad saavutada lotovõidu ja just sel kuupäeval tõesti näiteks toimub katastroofiline maavärin või vulkaanipurse? Jah, see on võimalik, täpselt nagu võite võita lotomängudel. Läbiviijad on võtnud palju lotopileteid, nad ei piirdu ainult Nibiru või magnetpooluste vahetusega, vaid on lisanud sinna ka tavalised katastroofid. Kuid ikkagi tõenäosus on väga väike, meenutuseks aastast 2003 võite lugeda toonaseid reaktsioone, kui midagi ei juhtunud… Seekordne kampaania saab siiski olema palju tugevam.

Rootsi 1980 – ei tuumaenergiale, Rootsi 2009 – ehitame uusi tuumajaamu

Kui õppisin ja töötasin Stockholmi Tehnikaülikoolis aastail 1993-1999, polnud mul algselt aimugi, et minu töökohast mõnekümne meetri kaugusel maa all paiknes rootslaste esimene tuumareaktor R1. See 1 MW võimsusega reaktor käivitati juba 1954. aastal ning suleti aastaks 1970. Samal ajal on selgelt silme eest 1990-ndate lõpus Rootsi televisioonis toimunud teledebatt, kas Rootsi ikka peaks tuumajaamad aastaks 2010 sulgema. Keegi püüdis väita, et õigem oleks aidata sulgeda venelaste ohtlikud RBMK-tüüpi jaamad. Aga domineerima jäi vastashääl: “Ei, vajalik on sulgeda! Selle sammuga näitame me venelastele eeskuju ning nad panevad oma jaamad ise kinni!”

1980. aastal viidi läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 1999 suletigi Barsebäck 1.

Aastaks 2000 aga selgus, et Rootsi kulutab 50% rohkem elektrienergiat kui aastal 1980. Tuuma- ja hüdroenergia edukas kombineerimine oli tunduvalt vähendanud Rootsi naftavajadust. Samuti suhtus küsitlusandmete põhjal enamus rootslastest tuumaenergia kasutamisesse positiivselt. Jätkus aastaid kestev kemplemine, kas ka Barsebäck 2 sulgeda või mitte. Venelased aga ei olnud rootslaste eeskujule järgnenud, RBMK-tüüpi grafiitaeglustiga reaktorid töötavad endiselt.

Nüüd, aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale. Nelja kodanliku partei sõlmitud lepingu järgi tohib uue tuumajaama ehitada praeguse kohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega.

Järeldus on üks. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Küsimus on ka üks. Rootsi tuuleenergia potentsiaal pole oluliselt kehvem kui Eesti oma. Miks siis ikkagi Rootsi, tehnoloogiariik, mis on ülemaailmselt tuntud oma keskkonnahoidliku mõtteviisi poolest, valib tuumaenergeetika arengu ja ei panusta hiigelsuurtele tuuleparkidele, kui erinevalt Eestist on neil kohapealsed hüdroenergeetilised võimsused tuuleenergia miinimumide puhverdamiseks ning seetõttu võimalused väga palju soodsamad?