Kas müüme vorstinahku või lahendame vahelduseks ka võrrandeid?

Kui pöördusin 1992. aastal Eestisse tagasi Inglismaalt magistrikraadiga keskkonnakaitses, siis oli suur kiusatus kohe mõelda isikliku heaolu peale ning hakata pesupulbrit müüma. Pakutav palk oli mitu korda suurem kui noorteadlase töötasu. Kui aga pöördusin 1999. aastal teist korda tagasi, seekord Stockholmist doktorikraadiga keemiatehnikas, riputasin igaks juhuks oma CV üles töövahendusportaali. Sain aasta jooksul ainult ühe tööpakkumise – seekord vorstinahkade müügiagendiks. Peale 22 aastat õpinguid ja nii geoloogi, keskkonnakaitsja kui keemiatehniku hariduse omandamist oleksin pidanud autoga mööda Eestit ringi sõitma ning pakkuma mujal maailmas valmistatud tehissooli vorstitootjatele. Missugune kergendus oleks see olnud peale doktoriõpinguid, mil kuude kaupa ning vahel isegi öösiti pidin lahendama massi ja energia ülekande diferentsiaalvõrrandeid.

Mis on Eestis muutunud ja millal muutub? Vastavalt hetkeseisule annab Google’i otsing ’Vändra Aveli’ 53800 vastet ning ’diferentsiaalvõrrand’ 720 vastet. Isegi Wikipedias on Vändra Avelile pühendatud artikkel kaks korda pikem kui diferentsiaalvõrrandite käsitlus. Wikipediast saame teada, et Vändra Aveli on Eesti amatöörfotomodell, kes õpib Pärnumaa Kutsehariduskeskuses pagar-kondiitriks. Diferentsiaalvõrrandid aga on väga tihedalt seotud inimkonna praktilise tegevusega mitmel elualal, sest just diferentsiaalvõrrandid võimaldavad kirjeldada loodusseadusi matemaatilistes sümbolites ning on seetõttu kujunenud füüsikas, inseneriteadustes ja mujal esinevate probleemide lahendamisel üheks põhivahendiks.

Mind täiesti jahmatas Tiina Kangro juhtimisel tänaval läbi viidud küsitlus sellest, kas Eesti inimesed oskavad öelda mõne teadlase nime. Suur osa ei osanud tuua ühtegi näidet, üks nimetas Gustav Naani. Kuigi ka Eestis on küllaldaselt näiteid, kuidas teadlased on väga edukalt aidanud kaasa ideede realiseerumisele, pole inimesed sellest teadlikud.

Me loome kuvandit, et innovatsioon on noorelt edu saavutamine ning ei räägi sellest, et spordis, modellinduses, popmuusikas saavadki tipus olla peamiselt noored, ajudega tööd tehes aga ongi vaja aastakümneid enne õppida ning siis sisuliselt kuni surmani on võimalik kasutada õpingute vilju. Nii kohutavalt raske on teha noortele selgeks, et ärge heituge praegu sellest, et teie klassi- ja kursusekaaslased teenivad teist kordades rohkem ja hoopis teie päralt on tulevik, kui te ei jäta õpinguid pooleli.

Kindlasti on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja selle võimaluste lahtiseletamine keeruline, kuid mida peaksid õpetajad vastama lastele, kes küsivad – miks me õpime matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat? Kes võib minust saada peale õpetaja ja teadlase?

Arvan, et haridussüsteemi muutus tuleb ükskord niikuinii. Kirjeldan oma visioonis, mis ilmselt toimub.

Koolide õppematerjal on salvestatud videoloengutena ülikoolide parimate doktorite ja professorite poolt. Just teaduse doktorid ja professorid on saavutanud taseme, kus on tekkinud oskus keerulised asjad lihtsalt ja näidete varal lahti seletada. Koolid jäävad ja õpetajad jäävad loomulikult alles, aga õpetajate rolliks muutub läbi viia praktikume ja seminare ning kontrollida teadmisi ning muu hulgas veelgi rohkem otsida vastuseid ka iseenda jaoks ja vastata küsimusele, milleks seda kõike vaja on.

Kahjuks arvavad paljud õpetajad senini ka ettevõtlusest halvasti, seostades seda Viru ärikate, suure raha ja seaduste piiril tegutsemisega. Seda kuvandit peaks muutma.

Teiseks, muutub ka ülikoolide ja ettevõtete-organisatsioonide suhtlus. Ülikoolide programmid jäävad, aga õppejõud lähtuvad õpetamises ettevõtete konkreetsetest vajadustest, muutes pidevalt kursuste praktilist osa. Ettevõtted on otsesidemetes ülikoolidega, saades vajalikke inimesi, tehnoloogilisi lahendusi ja konsultatsioone. Aga ülikoolid samal ajal ei sea ennast ettevõtlusega sidemetest täielikku sõltuvusse, pigem riiklik finantseerimissüsteem, milles korralduses osalevad nii haridus- kui majandusministeerium, väärtustab ettevõtlussuhete raamistikus tekkivaid lahendusi võrdväärselt publikatsioonidega.

Kolmandaks, nii koolidesse kui ülikoolidesse tekib innovatsiooni ja ettevõtluse alane õpe, ülikoolides saab see olema erialapõhine.

Seda kõike ei saa päris entusiasmist teha – see ei ole ühekordsete talgute korraldamine, vaid kindel suund, mida on vaja finantseerida.

Kui Eesti jõuaks siin teistest riikidest ette, samas kindlasti ollakse hetkel paljudes arenenud riikides meist ees – siis oleks tee innovatsiooni arenguks lahti. Aga olen aru saanud, et Eesti on ideede maa, mis tähendab ka seda, et kõigil on oma ideed, kõik soovivad olla idee autorid ning seetõttu ei meeldi teiste ideed.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: