Ei tohi häbeneda otse küsida. Innovatsiooni kohta on niivõrd palju ümmargust juttu aetud, et küsisin ühelt väliskoolitajalt otse: “Missugused tehnoloogilised projektid on läbi löönud viie aasta pärast?” Vastus oli lihtne ja otsekohene: “Kui teaksin, siis ei ütleks.”
Siiski panen kirja mõned ideed, mille peale ka Eestis mõelda võiks.
Võtke aeg maha, minge poodi ja vaadake lahtiste silmadega, mis toimub. Riiulitel on 170 erinevat ajakirja ja 50 erinevat sorti Eestis toodetud juustu, liha- ja vorstitoodete käsimüügiletile lisaks on ka kõik riiulid neid täis. Aga näiteks mitte ühtegi Eestis toodetud kassiliiva, kassi mänguasjadest rääkimata. Mõni aasta tagasi irvitasin laialt, kui Walesis paikneva Glamorgani ülikooli tehnosiirdaja rääkis sellest, et nende parim idee on köetavad kassimadratsid. Enam ei irvita, sest see on vähemalt originaalne.
Pöördusin ühe oma ülikooli professori poole ja palusin tal välja mõelda Eesti oma erilise kassiliiva, mida näiteks jäätmetest võiks toota. Ta solvus, sest tahtis päästa oma adsorbentidega merd naftareostusest. Seda sellest hoolimata, et kõik laod on adsorbente täis. Kui keegi aga tõepoolest mõtleks välja jäätmetest tehtava ökoloogilise kassiliiva, mida peale kasutamist saaks näiteks kasutada ka kamina süüteainena (2 in 1), kas poleks rohkem võimalusi läbi lüüa ka mujal maailmas, kui mõelda välja järjekordne nimi kohalikule uuele juustu- või vorstisordile? Minge kauplusesse ja hakake mõtlema.
Elektriline köögikombain, mahlapress, mikser. Tuhanded kroonid, mida inimesed kulutavad treeningule. Tõusvad energia ja elektri hinnad. Majanduslangus. Elektriliste kodumasinate hinnad. Pange need asjad kokku ja te näete, et käe jõul töötavad hakklihamasinad ja vurrvisplid on varsti tagasi, kui osav turundus juurde panna. Elektrienergiat mittetarbiv ja selle asemel inimenergiat kulutav eluviis muutub järjest populaarsemaks. Ökoloogilisus lööb.
NIMBY. Not in my back yard – mitte minu tahaaeda. Kui palju projekte selle üldtuntud printsiibi tõttu on läbi kukutatud? Tuleb agar ettevõtja ja ütleb, et sinu lähedale tuleb kiirgustehas/prügila/kaevandus/tuulepark. Kriipsuta õige alla. Jätsin nimelt välja tuumajaama. Mida te peaksite sellest arvama? Isegi kui tuulegeneraator on 2 km kaugusel, kuulete selle häält, kui tuul sealt poolt puhub. See ajab teid hulluks. Kui see tuulik aga oleks kasvõi osaliselt teie oma, siis oleksite stressis, kui te seda häält ei kuuleks. Kõik on psühholoogiline. Depressioonis väikelinnad ja vallad, see on teie võimalus. Te ise, inimesed kohapeal, peate oskama hinnata oma ressursse. Kui see on lubjakivi, siis tehke nii, et saate teedeehitusest kasu, sest on hea, kui meil on kvaliteetsed asfaltteed. Kui see on tuul, siis tehke nii, et see puhub ka teie rahakotti paksemaks. Kõigil inimestel 2 km kaugusel, kellel vähem, kellel rohkem, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, sest müra on kordades väiksem kui linnades. Sellised on pealtnäha mahajäetud regioonide võimalused. Otsige ise üles oma rikkused ja pange enda heaks tööle.
Jälgige trende ja arenguid. Mitte autor pole kõige suurem võitja, sest tema arenduskulud on olnud hiiglaslikud, vaid esimesed ja kõige kiiremad järeletegijad. Kui leiutis on meil kehtivate patentidega kaitstud, siis võib loomulikult olla raske neist mööda minna. Samas patentide andmebaas on kohutavalt hea õppevahend, mis paneb kaasa mõtlema.
Lõpetan oma kursusevenna Marko Pomerantsi suust kuuldud luuletusega aastast 1982. Kuigi Marko enam ei luuleta, elab mälestus tema loomingust edasi. Ja kirjeldab ka meie praegust aega, mil mõelda on vaja.
Üks kask meil kasvas õues
just majaukse ees,
nüüd aknast käime õues,
sest kask on ukse ees.
Filed under: Eesti, Energia, Ideed ja leiutused, Keskkond, Muud huvitavat |
Keskkonnaabi 
[…] Erik Puural on üks järjekordne hea postitus – ma esialgu turtsatasin oma pragmaatilises rikutuses ökokassiliiva peale mõttest, et oodakem see päris kriis ära ja kasse pole kusagil, küll aga on turud küülikulihast üleujutatud, aga ideesuund on ühiskonnale vajalik. Kuidas küll muutuks populaarseks nt “Sodiloom 2009″ ja “Naabrist vähem!”? Sest … ega siin lõpuks muud polegi, kui et me võime end segaseks mõelda ja muretseda, muretseda, muretseda või mõtlemist muuta ja vähem muretseda (hea öelda, eksole, eriti minusugusel kinnisideedes tampival tegelasel) ning rahakultusest väljaspool asuvat elu taas avastama ja väärtustama hakata. […]
Sissejuhatavalt tuleb ehk märkida, et innovaatikat ei pea ma loomulikult inseneride pärusmaaks. Kuna ma ei ole bioloog ega arst, vaid insener, siis edaspidi käsitlen teemat siiski inseneri vaatekohtadelt.
Innovatsioon ja temaga seotud probleemistik ei ole uus, lihtsalt üsna hiljuti on talle nimi leitud ja struktuurne kest kujundatud. Toon siinjuures ainult mõned üleilmsed innovaatilise mõtlemise puudumise lausa karikatuurseteks kujunenud näited. Aastakümneid on tootmises personaalarvutid, mille transportimiseks on kõige mugavam moodus ümber korpuse mähitud köis. Vanni juurde paigaldatud segisti duššikasutusele ümberlülitamiseks on tarvilik suurem vee vooluhulk kui tavakasutusel ja seejärel dušši kasutamise ajal peab kallis soe vesi jooksma pahinal kanalisatsiooni. Seejuures eelnimetatud ümberlülitamise teostamisel on oluline eelis kahe terve käe omanikul, sest ühe käega on seda üsna ebamugav teha. Patareide fotoaparaati vmt. seadmesse laadimisel on jälle eelis noorel “kullisilmsel” inimesel kes suudab paigaldustähiseid näha. Valdav enamus selliste seadmete tootjaid seavad ju patareide jäjestikühenduse teostamiseks lihtsalt patareid ritta, mitte ei ühenda patareisid vajaliku pinge saamiseks. Analoogselt eelmise näitega: printeri tagaküljelt lüliti leidmiseks tuleb enamasti printer küljele keerata. Võiks ju lüliti juhtmete abil esipaneelile tuua!
Kuku külalise tunnis rääkisite umbes sedasi, et kui on küllalt palju innovaatiliselt mõtlejaid, siis saab olema ka tulemus. Teie blogi materjalide sirvimise alusel saab 100% kindlusega väita, et olete unistaja tüüpi insener. Unistamine on aga olnud siiani inimkonna ajaloos kogu arengu alus, ürgse uurimusliku käitumise instinkti käivitaja. Tuleks ehk hoopis alustada teemal, et miks meil on nii vähe unistajaid inseneride ja teiste valdkondade esindajate hulgas?
Tore on muidugi mõelda, et juba homme hakkan heaks (v. innovaatiliseks). See teema haakub servapidi ka ühe teise Teie poolt tõstatatud küsimusega teadlasest ja või? insenerist . Kas erisus on publikatsioonide avaldamises? Maakera sees ei ole suuremat maakera. Tehnikaala teadlased on siiski vaid üks, enamasti aktiivsem, mõtlemis- ja teovõimelisem osa inseneridest. Seega tehnikaala teadlane on eelkõige insener. Aga jah, jutt algas ju innovaatikast.
Eelnevaga tahtsingi kokkuvõttes öelda, et innovaatika ei ole asi iseeneses vaid väga kompleksne inimarengu osa. Innovaatiline inimene ei ole mitte amet vmt., vaid eelkõige mõtlemis- ja elamisviis, millist on võimalik ka õppida, kui vaid õpetataks meie noortele seda. Te kindlasti mõistate, kui lisan siia ka insenerieetika tundmise vajaduse. http://staff.ttu.ee/~bgordon/oppetegevus/inseetika/lk_eesti_2008.doc Kõrge eetiline tase korvab enamasti mõningaidki teadmiste puudujääke ja samas ei lase ehk innovatsioonil isepäi sel moel tormata, et iga tarbimisühiskonna liige ükshaaval peab kahtlustavalt esitama küsimusi: Palju säästan säästupirniga?, kas kvaliteetse asfalttee saamiseks polegi paekivile alternatiive?, kas mulle pakutud kallis ja “hingav? ökomaja?” on ikka tegelikult ka öko-?.
Arvan, et alustada tuleb haridusest. Kõrgkoolide inseneriõppes ei ole muidugi võimalik tasandada kõiki eelneva hariduse puudujääke, kuid raske on midagi muuta, kui isegi kõrgkoolide juhtkonnad ei mõista vajadust, et iga kõrgkooli lõpetanud insener peaks olema läbinud algtasemel innovaatika ja insenerieetika alused. Mis kasu on olla „targem, kui 5b”, aga ei osata teadmiste kasutamiseks sihte seada ning mõista oma töö tulemusi ja tagajärgi?
Liiga palju võib tuua ka näited, kus hea teadlane ei ole veel hea õppejõud. Igale inimesele ei ole jumal andnud õpetamise annet, aga õpetamist saab ju mõningal määral ära õppida! Iseloomuliku näite võib tuua nii meie kui ka enamuse Euroopa riikide ehitusinseneride õppest, kus kõik lõpetanud on läbinud ehitusfüüsika kursuse, kuid sisuliselt selle distsipliini omandanud vaid sajast ehitusinsenerist ehk üksikud. Sellise pedagoogilise diletantluse tagajärjeks on varisenud ja varisemisohtlikud hooned, „haige hoone sündroom”, remonti vajavad uushooned jne. Näeme, et eetikaõppe puudumine on olnud probleemiks juba pikemat aega.
Jah tõesti nüüd aknast käime õues, sest kask on ukse ees.
Ps. Innovatsioon on siiski eelkõige töö uute lahenduste otsimisel ja leiutis on selle töö juures ainult väga-väga harva esinev kuid loomulikult tegijat rõõmustav kaasprodukt.