Kui teaksin, siis ei ütleks

Ei tohi häbeneda otse küsida. Innovatsiooni kohta on niivõrd palju ümmargust juttu aetud, et küsisin ühelt väliskoolitajalt otse: “Missugused tehnoloogilised projektid on läbi löönud viie aasta pärast?” Vastus oli lihtne ja otsekohene: “Kui teaksin, siis ei ütleks.”

Siiski panen kirja mõned ideed, mille peale ka Eestis mõelda võiks.

Võtke aeg maha, minge poodi ja vaadake lahtiste silmadega, mis toimub. Riiulitel on 170 erinevat ajakirja ja 50 erinevat sorti Eestis toodetud juustu, liha- ja vorstitoodete käsimüügiletile lisaks on ka kõik riiulid neid täis. Aga näiteks mitte ühtegi Eestis toodetud kassiliiva, kassi mänguasjadest rääkimata. Mõni aasta tagasi irvitasin laialt, kui Walesis paikneva Glamorgani ülikooli tehnosiirdaja rääkis sellest, et nende parim idee on köetavad kassimadratsid. Enam ei irvita, sest see on vähemalt originaalne.

Pöördusin ühe oma ülikooli professori poole ja palusin tal välja mõelda Eesti oma erilise kassiliiva, mida näiteks jäätmetest võiks toota. Ta solvus, sest tahtis päästa oma adsorbentidega merd naftareostusest. Seda sellest hoolimata, et kõik laod on adsorbente täis. Kui keegi aga tõepoolest mõtleks välja jäätmetest tehtava ökoloogilise kassiliiva, mida peale kasutamist saaks näiteks kasutada ka kamina süüteainena (2 in 1), kas poleks rohkem võimalusi läbi lüüa ka mujal maailmas, kui mõelda välja järjekordne nimi kohalikule uuele juustu- või vorstisordile? Minge kauplusesse ja hakake mõtlema.

Elektriline köögikombain, mahlapress, mikser. Tuhanded kroonid, mida inimesed kulutavad treeningule. Tõusvad energia ja elektri hinnad. Majanduslangus. Elektriliste kodumasinate hinnad. Pange need asjad kokku ja te näete, et käe jõul töötavad hakklihamasinad ja vurrvisplid on varsti tagasi, kui osav turundus juurde panna. Elektrienergiat mittetarbiv ja selle asemel inimenergiat kulutav eluviis muutub järjest populaarsemaks. Ökoloogilisus lööb.

NIMBY. Not in my back yard – mitte minu tahaaeda. Kui palju projekte selle üldtuntud printsiibi tõttu on läbi kukutatud? Tuleb agar ettevõtja ja ütleb, et sinu lähedale tuleb kiirgustehas/prügila/kaevandus/tuulepark. Kriipsuta õige alla. Jätsin nimelt välja tuumajaama. Mida te peaksite sellest arvama? Isegi kui tuulegeneraator on 2 km kaugusel, kuulete selle häält, kui tuul sealt poolt puhub. See ajab teid hulluks. Kui see tuulik aga oleks kasvõi osaliselt teie oma, siis oleksite stressis, kui te seda häält ei kuuleks. Kõik on psühholoogiline. Depressioonis väikelinnad ja vallad, see on teie võimalus. Te ise, inimesed kohapeal, peate oskama hinnata oma ressursse. Kui see on lubjakivi, siis tehke nii, et saate teedeehitusest kasu, sest on hea, kui meil on kvaliteetsed asfaltteed. Kui see on tuul, siis tehke nii, et see puhub ka teie rahakotti paksemaks. Kõigil inimestel 2 km kaugusel, kellel vähem, kellel rohkem, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, sest müra on kordades väiksem kui linnades. Sellised on pealtnäha mahajäetud regioonide võimalused. Otsige ise üles oma rikkused ja pange enda heaks tööle.

Jälgige trende ja arenguid. Mitte autor pole kõige suurem võitja, sest tema arenduskulud on olnud hiiglaslikud, vaid esimesed ja kõige kiiremad järeletegijad. Kui leiutis on meil kehtivate patentidega kaitstud, siis võib loomulikult olla raske neist mööda minna. Samas patentide andmebaas on kohutavalt hea õppevahend, mis paneb kaasa mõtlema.

Lõpetan oma kursusevenna Marko Pomerantsi suust kuuldud luuletusega aastast 1982. Kuigi Marko enam ei luuleta, elab mälestus tema loomingust edasi. Ja kirjeldab ka meie praegust aega, mil mõelda on vaja.

Üks kask meil kasvas õues

just majaukse ees,

nüüd aknast käime õues,

sest kask on ukse ees.