Minu kirjutis ilmus ka Äripäevas ja sealne anonüümne kommentaator varjunime all ‘ubin’ sai hakkama nii huvitava kirjatükiga, et kohane on see tervikuna avaldada. Ubin: “Hämmastavalt loll jutt. Seda loogikat pidi jätkates, võime väita, et inimese täisväärtusliku elu juurde kuulub suitsetamine, nädalavahetusel pildituks joomine, stressi leevendamiseks loomade tapmine ja öistel tänavatel endast väiksemate kolkimine, loomulikult veel omasooiharuse kaudu seksuaalvajaduste rahuldamine, looduse saastamine mõeldes vaid hetkeemotsioonide vajadusele ja sülitades oma järglaste vajadustele. Kõik see, mida siin peetakse täisväärtusliku elu komponentideks, on kõigest haige ühiskonna mentaalne kujutelm. Need niinimetatud vajadused on täpselt niihaiged, kui rumal ja haige on konkreetne indiviid. Sinu jaoks on normaalne kord nädalas “rihm lõdvaks lasta” ja ööklubis end pildituks lakkuda, narkari jaoks on normaalne korralik kokalaks, mitte miski nõme ööklubi ega viinalurts, pereisa jaoks on mõlemid totakad ja pühendub oma lähedastele. Inimloomal pole stressi, kui ta tegeleb õigete asjadega ja tema eluviis on loomupärane. Meie haiges ühiskonnas, harrastatakse pahupidi elu ja siis virisetakse, et näe stress tuli, näe tervis läbi. Ela kooskõlas loodusega ja sul pole stressi ega muid tobedaid hädasid.” Jätsin ka kirjavead sisse.
Kõigepealt siis, loomupärane vajadus lapsi saada, kaua elada ja maailmas ringi vaadata on haige ühiskonna mentaalne kujutelm? Ja ökoloogiline eluviis peakski selliseid vajadusi keelama?
Ilmselt oli inimene siiski häiritud sellest, et minu arvates ökoloogiline eluviis ei tohiks naeruvääristada meelelahutusi. Kui ‘ubin’ peab meelelahutusteks suitsetamist, pidituks joomist ja loomade tapmist, siis on see tema arvamus, mina ei ole seda öelnud. Aga ma olen tõepoolest siiralt huvitatud, kuidas see väljapakutud loodusega kooskõlas elamine tänapäeval välja näeb.
Toon ühe võimaliku näite.
Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku. Kurkide kasvatamisel reostati nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas ja arvad, et see on keskkonnasõbralik, aga tegelikult ostis ehitaja selle palgid mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes lagastas puude mahavõtmisel metsa. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Su pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…
Ilmselt vajab lahtimõtestamist inimese vajadus meelelahutuse järele, mida ökoloogilised mudelid võiksid naeruvääristada – pean silmas seda, et kui jätame ära näiteks lastele jõulud, siis oleme kokku hoidnud palju kasvuhoonegaaside emissioone.
Kuhu ikkagi inimene, kes väidab, et ta elab keskkonnasõbralikult, oma piirid tõmbab? Mida ikkagi siis on õigus endale lubada ja mida ei ole? Vastus nendele küsimustele sõltub ju absoluutselt ühiskonnast, kus inimene elab. Iga pügmee Aafrikas elab keskkonnasõbralikumalt kui mistahes eestlane, ka see, kes ennast ökoeluviisi väidab harrastavat.
Filed under: Eesti, Eluviis, Keskkond, Kliimamuutused, Rahvusvaheline, Tervis |
Keskkonnaabi 
… kuni selleni välja, et kui sa avad kraani, et sealt vett saada, siis sa kasutad piisavalt erinevat tehnikat (nafta vee pumpamiseks jne), et panustad arvatavasti umbes ühe inimese surmale Aafrikas. Seega peaks vee tarbimata jätma ?
Nõus, ökoeluviisiga ei tohi unustada, et inimene on ökosüsteemi osa ja see, et mingi meelelahutus on õigustatud, ei tähenda, et iga meelelahutus oleks õigustatud.
aga iga krdi fakin hipi arvab, et tema teab, mis on õigustatud ja mis mitte.
Ei saa (ei ole mõtet) arutada üksikisiku ökoloogilise käitumise üle, kui ei ole teada, millise ökosüsteemi oleku suunas me tahame liikuda. Kas peaks inimesi olema võimalikult vähe? Või võimalikult palju, aga igaüks peaks tarbima vähe? Kas kõik inimesed peaks tarbima loodusressursse võrdselt? Või on praegune olukord (kus eri riikide / ühiskonnaklasside esindajate tarbmimine on mitu suurusjärku erinev) hea ja seda peab säilitama? Kas hääbuvaid väikekeeli ja -kultuure peaks säilitama? (Kui nii, siis peaks eestlaste iivet hiina rahvuste arvelt tõstma.) Või oleks ökom kõik inimesed ühtsustada ühele keelele, kultuurile ja anda neile maailmas võrdsed hüved?
New Scientisti “ära paljune” on muide veel väga malbe soovitus. Sest triviaalne arendus sellest on…
– enesetapp. vähendan maailma koormat enda elu võrra.
– mõrv. võtan veel paar saastajat kaasa.
– massimõrv.
– saan poliitikuks ja alustan sõda!
Kui aga kõik inimesed käituks “ära paljune” järgi, sureks inimkond välja. Kas see on eesmärk? Vist mitte.
Kui kehtib “öko” = “inimkonna jalajälg olgu võimalikult väike”, siis jõuame kergesti sellisesse absurdi.
Kas siit tuleb välja, et ei saagi jagada öko-nõu, mida kogu inimkond saaks järgida? Kas siis peab ütlema, et “teie paljunege, teie seal aga mitte”?
See viib kärmelt rassismi ja eugeenikani.
Ilmne on, et probleemile ei saa läheneda lokaalselt. Kui meie siin Eestis saavutaks kogukonna ja loodusressurssidega vahel ideaalse tasakaalu, aga Skandinaavias tekiks ülerahvastumine, voolaks inimesed sealt siia ja tasakaal kaoks taas.
Nende küsimuste kõrval on suitsetamise ja peopanemise “ökoloogilisus” nii väheoluline, et selle üle lihtsalt ei tasu tülitseda.
Võimalik lahendus vastuolu lahendamiseks – iga inimene ei tohi aasta/ kümnendi jooksul rohkem tarbida kui `ühe planeedi Maa jagu` ehk ökoloogiline jalajälg võib konkreetse indiviidi puhul olla maksimaalselt 1,0 (ja iga isik ise valib, mida tarbib – peaasi, et nimetatud kriteerium täidetud oleks).
Aga kas kümmet last teha tohib? Või arvutuvad need jalajälje sisse?
Kas ma kellegagi kaubelda tohin? Et sina tarbid 0.5 ja mina 1.5 ulatuses?
Ehh…
Lisan sedapuhku oma subjektiivse arvamuse – globaalselt peame saavutama vähemalt rahvaarvu 0-kasvu ( – järelikult peaks/ võiks keskmine laste arv naise kohta olla 2,0). Seega näiteks Euroopas võiks üldiselt tsipa rohkemgi sünnitada, kuid arengumaades üldiselt tunduvalt vähem sünnitada. Kuna aga maailmas ei saa üldjuhul väga järske muutusi ruttu läbi viia, siis võiks kõne alla tulla `laste arvuga kauplemine` – sarnaselt saastekvootidele. S.t. – arengumaad peaksid hakkama suurema sündimuse eest maksma kõrgemat hinda (vaba kvooti saaksid nad arenenud riikide käest). Kahe esimese lapse puhul võiks jätta nad ema-isa jalajälje sisse arvutamata ja arvestada lihtsalt seda, et vastsündinu jalajälg ei ületaks ühelgi eluaastal 1,0-li. Kolmanda ja järgnevate laste puhul võiks aga rakendada nende `kaasamist` vanemate ökoloogilisse jalajälge. Lisaks tuleks muidugi nendegi puhul jälgida seda, et lapseeas ei saaks ületatud piir 1,0 (planeeti Maa).
Usun, et teoreetiliselt on kauplemine (väiksema ja suurema ökoloogilise jalajäljega inimeste vahel) täiesti mõeldav. Sellega saaksid omakorda `kompensatsiooni` üldiselt arengumaad ja nende inimesed.
Lõpetuseks mainin vaid, et põhitähelepanu tuleb suunata siiski inimeste eetika/ kvaliteedi muutmisele, siis lahenevad ka oludega (inimeste arv, majandusmudel, gammadiversiteet jmt.) seotud probleemid. Tekib küsimus, milliseks see inimeste eetika siis muuta? Usun, et parim lahendus oleks see, kui suudaksime kõik inimesed muuta ökoloogilise eetika kandjateks. (Ökoloogilise eetika sisu minu määratluse järgi – hoolimine iseendast ja ümbritsevast, kusjuures ümbritseva all tuleb silmas pidada kõiki teisi inimesi, ülejäänut loodust jne.)
sa väitsid nagu stress on üks inimese osa nagu söömine ja hingamine, kas teadsid ,et ökoloogiline elu tähendab ka stressivabamat elu ? kuid se reegel kehtib siis inimene soovib elada harmoonias kõigi ja kõigega, ning kui tal selline soov tekib siis on tal piisavalt inteligentsust et näha mis siin mailmas sünnib, ma lugesin ka su artiklist et meelelahutus on pidutsemine ööklubis rohkem, kuid kui inimene soovib lõõgastuda siis ta võib teha midagi mis toob kõigile kasu isegi loodusele ja se ei tähenda keset tuba istumisega !
nagu su artiklist sai välja lugeda ei ela sa ökoloogilist elu vaid oled seda lihtsalt uurinud… selline mulje jäi mulle
ning kui antud juhul kommenteeria nimega “Ubin” juurde minna siis saan aru tast, ta elas su artiklit välja natuke emotsionaalselt lihtsalt… ta võttis su artikkli ja ühendas taha võimedusüsteemi, ja siis vaatas mis võib olla ridadevahele kirjutatud….
Rohelineugalane: “…põhitähelepanu tuleb suunata siiski inimeste eetika/ kvaliteedi muutmisele, siis lahenevad ka oludega (inimeste arv, majandusmudel, gammadiversiteet jmt.) seotud probleemid.”
Jah, ega enne asi ei parane kui inimesed iseenda mõtlemist ei muuda.
Näha on, et enamus meie inimestest eelistab mugavat eluviisi, mõtlemata tagajärgedele kaugemas plaanis. Kui seda hoiakut õnnestuks kasvõi kõigutada, oleks juba lootust.
Näiteks, kui paljud tegelikult ka oleksid praegu nõus elama asuma maakodusse, kus peaks hakkama jälle enda (ja hobuse) raske füüsilise tööga söögipoolist kasvatama? Ehk ainult suur näljahäda (mis kuuldavasti meid kaugelt juba ähvardab) sunnib seda tegema.
Kes loobuks praegu lihtsalt vajutamast lülitit või nuppu, et nagu võluväel tekitada elektrivalgust, sooja tuba, kuuma toitu, puhast ja kuivatatud pesu, lõhnatut ja puhtusest kriiskavat WC-d, ja nii edasi…..
Paljud maale kolinud elavad seal täpselt sama mugavat elu nagu linnakorteriski, lisaks autoga linnas töölkäimine ja ostude tegemine. Osa neist arvab, et nad on linnast väljaspool elamise tõttu loodussõbralikumad, osa aga vist ei viitsigi sellistel teemadel mõelda.
Kuna aga kõik algab ikkagi mõtlemisest, siis peabki eeskätt selle kallale asuma.