Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada, II osa

Minu kirjutis ilmus ka Äripäevas ja sealne anonüümne kommentaator varjunime all ‘ubin’ sai hakkama nii huvitava kirjatükiga, et kohane on see tervikuna avaldada. Ubin: “Hämmastavalt loll jutt. Seda loogikat pidi jätkates, võime väita, et inimese täisväärtusliku elu juurde kuulub suitsetamine, nädalavahetusel pildituks joomine, stressi leevendamiseks loomade tapmine ja öistel tänavatel endast väiksemate kolkimine, loomulikult veel omasooiharuse kaudu seksuaalvajaduste rahuldamine, looduse saastamine mõeldes vaid hetkeemotsioonide vajadusele ja sülitades oma järglaste vajadustele. Kõik see, mida siin peetakse täisväärtusliku elu komponentideks, on kõigest haige ühiskonna mentaalne kujutelm. Need niinimetatud vajadused on täpselt niihaiged, kui rumal ja haige on konkreetne indiviid. Sinu jaoks on normaalne kord nädalas “rihm lõdvaks lasta” ja ööklubis end pildituks lakkuda, narkari jaoks on normaalne korralik kokalaks, mitte miski nõme ööklubi ega viinalurts, pereisa jaoks on mõlemid totakad ja pühendub oma lähedastele. Inimloomal pole stressi, kui ta tegeleb õigete asjadega ja tema eluviis on loomupärane. Meie haiges ühiskonnas, harrastatakse pahupidi elu ja siis virisetakse, et näe stress tuli, näe tervis läbi. Ela kooskõlas loodusega ja sul pole stressi ega muid tobedaid hädasid.” Jätsin ka kirjavead sisse.

Kõigepealt siis, loomupärane vajadus lapsi saada, kaua elada ja maailmas ringi vaadata on haige ühiskonna mentaalne kujutelm? Ja ökoloogiline eluviis peakski selliseid vajadusi keelama?

Ilmselt oli inimene siiski häiritud sellest, et minu arvates ökoloogiline eluviis ei tohiks naeruvääristada meelelahutusi. Kui ‘ubin’ peab meelelahutusteks suitsetamist, pidituks joomist ja loomade tapmist, siis on see tema arvamus, mina ei ole seda öelnud. Aga ma olen tõepoolest siiralt huvitatud, kuidas see väljapakutud loodusega kooskõlas elamine tänapäeval välja näeb.

Toon ühe võimaliku näite.

Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku. Kurkide kasvatamisel reostati nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas ja arvad, et see on keskkonnasõbralik, aga tegelikult ostis ehitaja selle palgid mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes lagastas puude mahavõtmisel metsa. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Su pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…

Ilmselt vajab lahtimõtestamist inimese vajadus meelelahutuse järele, mida ökoloogilised mudelid võiksid naeruvääristada – pean silmas seda, et kui jätame ära näiteks lastele jõulud, siis oleme kokku hoidnud palju kasvuhoonegaaside emissioone.

Kuhu ikkagi inimene, kes väidab, et ta elab keskkonnasõbralikult, oma piirid tõmbab? Mida ikkagi siis on õigus endale lubada ja mida ei ole? Vastus nendele küsimustele sõltub ju absoluutselt ühiskonnast, kus inimene elab. Iga pügmee Aafrikas elab keskkonnasõbralikumalt kui mistahes eestlane, ka see, kes ennast ökoeluviisi väidab harrastavat.