Innovatsiooniaasta Eestis – kas edulugu või läbikukkumine?

Innovatsiooniaasta on alanud. Aga juba tundub, et selle läbiviimine võib anda meile sootuks vale arusaama, mida innovatsioon endast kujutab. Kui varem samastati innovatsiooni Eestis liigselt leiutamisega ja patenteerimisega, siis nüüd tundub, et innovatsiooni sünonüümideks on valitud edukus ja paranemine. Eeskujudeks on seatud muuhulgas Kerli Kõiv ja Gerd Kanter. Minu sügava austuse juures nende oma ala tippude vastu väidan, et nende edukus on eelkõige seotud andekuse, ennastunustava pühendumise ja tööga. Gerd Kanteri puhul on enesekindluse saavutamine ning uuendatud ja läbimõeldud treeningmeetodite kasutamine kahtlemata innovatiivne, kuid selle taga tuleks näha Gerdi vanemate, Raul Rebase ja Vésteinn Hafsteinssoni ülisuurt rolli ning põhiliseks edufaktoriks on ikkagi töö.

Innovatsioon on peamine arengumootor, kuid samas ei pruugi see alati viia paranemisele, väga kerge on teha vigu ja kui me sellest aru ei saa, siis pole innovatsiooniaasta korda läinud. Ehk aitavad alljärgnevad mõtteterad kordaminekule kaasa.

Mis siis ikkagi on ja mis ei ole innovatsioon?

Innovatsioon on millegi tegemine uuel viisil. Sportlastest on näiteks suureks innovaatoriks olnud Gunde Svan, kes saavutas suusatamises edu vabatehnikaga ja muuhulgas kasutas suusakeppide otstes kergsulamit, vähendades keppide kaalu nelja grammi võrra. Hetkel on Gunde lisaks paljudele muudele hobidele edukas ettevõtja. Jan Boklöv aga leiutas ise V-stiili suusahüpetes. Märkimisväärne on, et need senisest efektiivsemad lumel liikumise ja hüppamise viisid ei saavutanud edu koheselt. Suusatamises on endiselt vabatehnika kõrval kasutusel klassikaline stiil, kuigi vabatehnika on kiirem, ning V-stiilis hüppamise eest sai Boklöv mitmeid aastaid väga madalaid stiilipunkte, kuni just see stiil lõplikult omaks võeti ja profid enam teisiti ei hüppagi.

Seega ei ole innovatsioon midagi, mille peale juba olemasolev süsteem hakkab alati vaimustusest hõiskama – innovaatilise idee elluviimine kulgeb sageli üle kivide ja kändude ning on väga palju näiteid, kus süsteem püüab uuenduslikku meelt hävitada. 19. sajandi algul tegutses Inglismaal ludiitide ehk masinapurustajate liikumine – tööstuslikus tootmises nähti oma tavapärase eluviisi hävingut ning sellele oli vajalik toore jõuga vastu hakata. Tööstuse arendamine tegi Briti impeeriumist maailma majandusmootori, kuid on ilmselge, et innovatsioon toob endaga kaasa efektiivsemaks muutuvates sektorites tööpuuduse ning vajaduse ümberõppeks.

Innovatsiooni abil saab muuta tooteid, protsesse või organisatsioone. Hetkel Eestis laialdast kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumi infosüsteemi uuendamine on ju ka tegelikult innovatsioon. See, et puudega inimesed seejuures mitmeks kuuks toetuseta jäid, näitab innovatsiooni planeerimisega kaasnevaid riske. Sageli ei tohi töötavaid süsteeme enne kaotada, kui uued süsteemid on paigas ja edukalt katsetatud. Tuleb olla valmis projektide hilinemiseks ning võimalikud riskid maandada.

Samas me peame olema julged ja me peame olema valmis läbikukkumisteks. Hiljuti oli mul kohtumine Stanfordi Ülikooli esindajaga, kes tutvustas oma ülikooli, mis suuruselt on sarnane Tartu Ülikoolile, ning näitas ülikoolist võrsunud spin-offide nimekirja – muuhulgas Google, eBay, Sun Microsystems… Mitte see pole tähtis, et meil on vastu panna vaid müomeeter, Quattromed ja ME-3 bakter, vaid see, et sealseid ideede arendajaid ei võeta investorite poolt üldse jutule, kui nad ei räägi vähemalt kolmest eelnevast läbikukkumisest. Minul näiteks on kolm läbikukkumist olemas ning käesolev aasta näitab, kas üks hoolikalt valitud innovaatiline idee õnnestub realiseerida või mitte.

Innovaatiliste ideede elluviimisel jäetakse sageli arvestamata turunduse roll. See on üks põhivigu, mida näiteks teadlased teevad. Nad arendavad oma ideed ja asutavad ka väikefirma, kuid ei leia partnereid ning ei suuda ka ise tegelda turundusega. Nad on omas kinni, arvates, et idee on 90% ja turundus 10%, samas kui tegelik elu näitab tavaliselt vastupidiseid proportsioone. Tulemuseks on ettevõte, mis on küll olemas, aga ei arene. Kuigi idee võib olla väga hea.

Innovatsiooni ja leiutamise vahe

Leiutamine on uute asjade, ainete, protsesside või meetodite väljamõtlemine. Innovatsiooni mõiste tõlgendamisi on erinevaid, laiemas tähenduses on iga katse leiutatut kasutusele võtta juba innovatsioon. Ärilises mõttes ning ettevõtluskirjanduses saab mingi idee, muudatus või paranemine alles siis innovatsiooniks, kui see lisaks kasutuselevõtule on kaasa toonud ärilise või sotsiaalse muutuse.

Ajakiri Time esitas oma valiku 2008. aasta 50 parimast leiutisest, millest 11 esimest olid:

1. Personaalne DNA test – 399 USD eest saab testida oma geneetilist soodumust 90 erineva võimaliku haigusseisundi suhtes

2. Tesla Roadster elektriauto

3. 2009. aasta veebruaris startiv mehitamata kosmoselaev Lunar Reconnaissance Orbiter Kuu uurimiseks

4. Teleshow’sid ja filme pakkuv veebisait Hulu.com

5. CERNi osakestekiirendi

6. Svalbardi Globaalne Seemnepank põllumajanduskatastroofide puhuks

7. Chevy Volt elektriauto

8. Vaenlase poolt tulistatud lõhkekehi automaatselt hävitav Active Protection System

9. Kosmose-internet

10. Maailma kiireim arvuti Roadrunner

11. Vetikatel põhinev biokütus Green Crude

Seega ei saa nõus olla nendega, kes ütlevad, et leiutamisel pole mingit seost innovatsiooniga või et see seos on kaudne. Parimad leiutised on just need leiutised, mis on edukalt kasutusele võetavad ning nad nimetatakse parimateks leiutisteks alles siis, kui nad on kasutusele võetud. Kui vaatame toodud nimekirja leiutiste arenduskulusid, siis varieeruvad need Hulu.com käivitamise kuludest (üks veebisait) kuni 59 miljardi kroonini CERNi osakestekiirendi puhul.

Eesti jaoks on loomulikult tähtis see, et innovatsiooni mõistet lahates ei hirmutaks me ära ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi näiteks argumentidega, et innovatsiooniks on vaja doktorikraadi. Mina pean maailma üheks suuremaks innovaatoriks Ingvar Kampradi, kes ei oma kõrget haridust ning kannatab lisaks lugemishäire düsleksia all.

IKEA – innovatsiooni supernäide

IKEA on lühend nimest Ingvar Kamprad, Elmtarydi talust ning Agunnarydi külast. Praegu 82-aastane rikkuselt maailma 7. inimene kasvas üles Smålandi talus ning alustas ettevõtlust tikutoosidega, mida ta ostis suures koguses ja odavalt 1,5 ööri toosi eest Stockholmist ning müüs oma piirkonnas jalgrattaga ringi sõites 5 ööriga. Järgnesid kuuseehted, jõuluajalehed, kirjutusvahendid, rahakotid, ehted, sukad ja kellad. Kirjutusvahendite müük läks nii hästi, et 1943. aastal oli vaja luua ettevõte ja panna sellele nimi. Nii saigi IKEA alguse.

1947. aastal hakkas IKEA müüma ka mööblit. IKEA kontseptsiooni läbilöögivõime aga sai alguse 1956. aastal, kui mööblitootja Gillis Lundgren avastas, et valmistatud laud lihtsalt ei mahu autosse ära. Laual võeti jalad alt ära ning algas kokkupandava mööbli võidukäik ning ühtlasi IKEA edulugu – transpordikulude vähenemine osadena pakitud mööbli puhul andis olulise konkurentsieelise. Samuti veeretati üks kallimaid tegevusi – mööbli kokkupanek – ostja kaela ning niiviisi alanesid toodete hinnad.

IKEAsse minek on perekonnal sageli puhkepäeva põhitegevus, lapsed saavad nautida mänguvõimalusi, pere koos einestada ning vanemad osta nii plaanitud asju kui selliseid kaupu, mida esialgu muretseda ei plaanitudki, kuid hinda nähes oli võimatu mööda minna. Müügipinna ülesehitus juhib klienti läbi jalutama sisuliselt kogu tootevaliku, jalutuskäik lõpeb kassa juures.

Osaliselt on IKEA müügiedu taga ka toodete nimetused – küll Põhjamaade kohanimede, saarte, veekogude, loomade ning inimeste nimede järgi. Sellise sõbraliku kontseptsiooni taga on tegelikult Ingvar Kampradi düsleksia – nimesid on palju lihtsam meelde jätta kui numbrikombinatsioone.

Kamprad on oma eluviisides alati jäänud tagasihoidlikuks. Avalikkusele on antud teada, et ühena maailma rikkaimatest inimestest on ta ringi sõitnud 15 aastat vana Volvoga, lennanud ainult turistiklassis ning käinud IKEA kauplustes söömas odavaid lõunaid. See on osa IKEA mainekujundusest – maitsekas lihtsus ja mõttetu laristamise vältimine. Vähem räägitakse tema Šveitsi villast, maavaldusest Rootsis, Prantsusmaa veiniaedadest ning Porschest. Alates 1976 aastast elab Kamprad Šveitsis.

Kampradi soovitused ettevõtjatele

Kampradilt pärineb mõttetera: sa võid teha väga palju 10 minutiga. Jaga oma elu 10-minutilisteks perioodideks ning ohverda neist võimalikult vähe mõttetustele.

Kamprad on esitanud ka oma 10 peamist ärisoovitust ettevõtete juhtidele:

1. Töötage koos ning arendage peretunnet, kõik töötajad on tähtsad.

2. Suhelge alluvatega, ärge unustage hommikul kell kuus autojuhilt küsimast, kas ta on hommikust söönud.

3. Kompenseerige oma puudusi ning võtke tööle inimesed, kel on oskused, mida teil ei ole.

4. Ärge uskuge neid, kes oskavad ja teavad kõike.

5. Õppige kuulama, aga otsustage ise.

6. Korraldage nii, et tööl on mõnus olla.

7. Äriidee peab olema majanduslikult efektiivne.

8. Kui tööd on palju ja kell on 4 öösel, pange jalad külma vette ning jõuate pisut veel.

9. Ärge magage rooli taga, kuid olge kogu aeg sõidus. Enesega rahulolu on nagu unerohi. Homme saate alati asju teha tänasest paremini.

10. Ärge unustage oma ühiskondlikku missiooni. Tulevik vajab teid.

Arvan, et need Ingvar Kampradi mõtteterad võiksid olla ka meie ettevõtjate poolt üle võetavad ning avavad tee innovatsioonile.

Targem kui 5B?

Piilusin ka seda saadet ja mõtlesin mitte sellele, kui palju inimesed raha võidavad, vaid sellele, mida selliste küsimustega väljendatud tarkus meile annab. Näiteks oli küsimus, kui kaugelt on autojuhil pimedas võimalik märgata tumedas riides ilma helkurita inimest. Püüdsin seda oma doktorikraadile vastavaid teadmisi kasutades modelleerida, aga vastusevariantide piirid olid sellised, et ei suutnud õiget vastust määrata. Küsin aga: kas see teadmine on tähtis, mitme meetri kauguselt on märgata, või on tarkus hoopis see, kui kiiresti sõites autojuht tumedasse riietatud ilma helkurita inimest õigeaegselt märkab ja veel pidurdada suudab? See kiirus – 40 km/h – jääb palju paremini meelde kui vahemaa 26 meetrit ja on ka palju vajalikum teadmine. Sest just sellest kiirusest saab iga inimene aru, et autoteel pimedas ilma helkurita käies on õnnetuse risk ülisuur, sest autojuhid ei sõida nii aeglaselt. Minu soov on, et innovatsiooniaastal iga õpilane koolis küsiks, milleks me seda kõike õpime, ning iga õpetaja oskaks vastata, milleks õpitut elus vaja on. Mida paremini õpilane oskab küsida ja vaielda, seda paremini peaks ta olema ka koolis tunnustatud.

Üks vastus

  1. Väga inspireeriv postitus! Töötan ise mittetulundussektoris ja leian, et härra Kampradi soovitused on igati asjakohased ka tublidele ühenduste liidritele – on ju ettevõtlikkus omadus, mis võib avalduda kõigis sektorites, mitte ainult äriettevõtetes. Kas Kampradi soovitustel on ka mingi allikas, millele viidata ja kust lisa uurida?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: