Kas müüme vorstinahku või lahendame vahelduseks ka võrrandeid?

Kui pöördusin 1992. aastal Eestisse tagasi Inglismaalt magistrikraadiga keskkonnakaitses, siis oli suur kiusatus kohe mõelda isikliku heaolu peale ning hakata pesupulbrit müüma. Pakutav palk oli mitu korda suurem kui noorteadlase töötasu. Kui aga pöördusin 1999. aastal teist korda tagasi, seekord Stockholmist doktorikraadiga keemiatehnikas, riputasin igaks juhuks oma CV üles töövahendusportaali. Sain aasta jooksul ainult ühe tööpakkumise – seekord vorstinahkade müügiagendiks. Peale 22 aastat õpinguid ja nii geoloogi, keskkonnakaitsja kui keemiatehniku hariduse omandamist oleksin pidanud autoga mööda Eestit ringi sõitma ning pakkuma mujal maailmas valmistatud tehissooli vorstitootjatele. Missugune kergendus oleks see olnud peale doktoriõpinguid, mil kuude kaupa ning vahel isegi öösiti pidin lahendama massi ja energia ülekande diferentsiaalvõrrandeid.

Mis on Eestis muutunud ja millal muutub? Vastavalt hetkeseisule annab Google’i otsing ’Vändra Aveli’ 53800 vastet ning ’diferentsiaalvõrrand’ 720 vastet. Isegi Wikipedias on Vändra Avelile pühendatud artikkel kaks korda pikem kui diferentsiaalvõrrandite käsitlus. Wikipediast saame teada, et Vändra Aveli on Eesti amatöörfotomodell, kes õpib Pärnumaa Kutsehariduskeskuses pagar-kondiitriks. Diferentsiaalvõrrandid aga on väga tihedalt seotud inimkonna praktilise tegevusega mitmel elualal, sest just diferentsiaalvõrrandid võimaldavad kirjeldada loodusseadusi matemaatilistes sümbolites ning on seetõttu kujunenud füüsikas, inseneriteadustes ja mujal esinevate probleemide lahendamisel üheks põhivahendiks.

Mind täiesti jahmatas Tiina Kangro juhtimisel tänaval läbi viidud küsitlus sellest, kas Eesti inimesed oskavad öelda mõne teadlase nime. Suur osa ei osanud tuua ühtegi näidet, üks nimetas Gustav Naani. Kuigi ka Eestis on küllaldaselt näiteid, kuidas teadlased on väga edukalt aidanud kaasa ideede realiseerumisele, pole inimesed sellest teadlikud.

Me loome kuvandit, et innovatsioon on noorelt edu saavutamine ning ei räägi sellest, et spordis, modellinduses, popmuusikas saavadki tipus olla peamiselt noored, ajudega tööd tehes aga ongi vaja aastakümneid enne õppida ning siis sisuliselt kuni surmani on võimalik kasutada õpingute vilju. Nii kohutavalt raske on teha noortele selgeks, et ärge heituge praegu sellest, et teie klassi- ja kursusekaaslased teenivad teist kordades rohkem ja hoopis teie päralt on tulevik, kui te ei jäta õpinguid pooleli.

Kindlasti on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja selle võimaluste lahtiseletamine keeruline, kuid mida peaksid õpetajad vastama lastele, kes küsivad – miks me õpime matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat? Kes võib minust saada peale õpetaja ja teadlase?

Arvan, et haridussüsteemi muutus tuleb ükskord niikuinii. Kirjeldan oma visioonis, mis ilmselt toimub.

Koolide õppematerjal on salvestatud videoloengutena ülikoolide parimate doktorite ja professorite poolt. Just teaduse doktorid ja professorid on saavutanud taseme, kus on tekkinud oskus keerulised asjad lihtsalt ja näidete varal lahti seletada. Koolid jäävad ja õpetajad jäävad loomulikult alles, aga õpetajate rolliks muutub läbi viia praktikume ja seminare ning kontrollida teadmisi ning muu hulgas veelgi rohkem otsida vastuseid ka iseenda jaoks ja vastata küsimusele, milleks seda kõike vaja on.

Kahjuks arvavad paljud õpetajad senini ka ettevõtlusest halvasti, seostades seda Viru ärikate, suure raha ja seaduste piiril tegutsemisega. Seda kuvandit peaks muutma.

Teiseks, muutub ka ülikoolide ja ettevõtete-organisatsioonide suhtlus. Ülikoolide programmid jäävad, aga õppejõud lähtuvad õpetamises ettevõtete konkreetsetest vajadustest, muutes pidevalt kursuste praktilist osa. Ettevõtted on otsesidemetes ülikoolidega, saades vajalikke inimesi, tehnoloogilisi lahendusi ja konsultatsioone. Aga ülikoolid samal ajal ei sea ennast ettevõtlusega sidemetest täielikku sõltuvusse, pigem riiklik finantseerimissüsteem, milles korralduses osalevad nii haridus- kui majandusministeerium, väärtustab ettevõtlussuhete raamistikus tekkivaid lahendusi võrdväärselt publikatsioonidega.

Kolmandaks, nii koolidesse kui ülikoolidesse tekib innovatsiooni ja ettevõtluse alane õpe, ülikoolides saab see olema erialapõhine.

Seda kõike ei saa päris entusiasmist teha – see ei ole ühekordsete talgute korraldamine, vaid kindel suund, mida on vaja finantseerida.

Kui Eesti jõuaks siin teistest riikidest ette, samas kindlasti ollakse hetkel paljudes arenenud riikides meist ees – siis oleks tee innovatsiooni arenguks lahti. Aga olen aru saanud, et Eesti on ideede maa, mis tähendab ka seda, et kõigil on oma ideed, kõik soovivad olla idee autorid ning seetõttu ei meeldi teiste ideed.


Kui teaksin, siis ei ütleks

Ei tohi häbeneda otse küsida. Innovatsiooni kohta on niivõrd palju ümmargust juttu aetud, et küsisin ühelt väliskoolitajalt otse: “Missugused tehnoloogilised projektid on läbi löönud viie aasta pärast?” Vastus oli lihtne ja otsekohene: “Kui teaksin, siis ei ütleks.”

Siiski panen kirja mõned ideed, mille peale ka Eestis mõelda võiks.

Võtke aeg maha, minge poodi ja vaadake lahtiste silmadega, mis toimub. Riiulitel on 170 erinevat ajakirja ja 50 erinevat sorti Eestis toodetud juustu, liha- ja vorstitoodete käsimüügiletile lisaks on ka kõik riiulid neid täis. Aga näiteks mitte ühtegi Eestis toodetud kassiliiva, kassi mänguasjadest rääkimata. Mõni aasta tagasi irvitasin laialt, kui Walesis paikneva Glamorgani ülikooli tehnosiirdaja rääkis sellest, et nende parim idee on köetavad kassimadratsid. Enam ei irvita, sest see on vähemalt originaalne.

Pöördusin ühe oma ülikooli professori poole ja palusin tal välja mõelda Eesti oma erilise kassiliiva, mida näiteks jäätmetest võiks toota. Ta solvus, sest tahtis päästa oma adsorbentidega merd naftareostusest. Seda sellest hoolimata, et kõik laod on adsorbente täis. Kui keegi aga tõepoolest mõtleks välja jäätmetest tehtava ökoloogilise kassiliiva, mida peale kasutamist saaks näiteks kasutada ka kamina süüteainena (2 in 1), kas poleks rohkem võimalusi läbi lüüa ka mujal maailmas, kui mõelda välja järjekordne nimi kohalikule uuele juustu- või vorstisordile? Minge kauplusesse ja hakake mõtlema.

Elektriline köögikombain, mahlapress, mikser. Tuhanded kroonid, mida inimesed kulutavad treeningule. Tõusvad energia ja elektri hinnad. Majanduslangus. Elektriliste kodumasinate hinnad. Pange need asjad kokku ja te näete, et käe jõul töötavad hakklihamasinad ja vurrvisplid on varsti tagasi, kui osav turundus juurde panna. Elektrienergiat mittetarbiv ja selle asemel inimenergiat kulutav eluviis muutub järjest populaarsemaks. Ökoloogilisus lööb.

NIMBY. Not in my back yard – mitte minu tahaaeda. Kui palju projekte selle üldtuntud printsiibi tõttu on läbi kukutatud? Tuleb agar ettevõtja ja ütleb, et sinu lähedale tuleb kiirgustehas/prügila/kaevandus/tuulepark. Kriipsuta õige alla. Jätsin nimelt välja tuumajaama. Mida te peaksite sellest arvama? Isegi kui tuulegeneraator on 2 km kaugusel, kuulete selle häält, kui tuul sealt poolt puhub. See ajab teid hulluks. Kui see tuulik aga oleks kasvõi osaliselt teie oma, siis oleksite stressis, kui te seda häält ei kuuleks. Kõik on psühholoogiline. Depressioonis väikelinnad ja vallad, see on teie võimalus. Te ise, inimesed kohapeal, peate oskama hinnata oma ressursse. Kui see on lubjakivi, siis tehke nii, et saate teedeehitusest kasu, sest on hea, kui meil on kvaliteetsed asfaltteed. Kui see on tuul, siis tehke nii, et see puhub ka teie rahakotti paksemaks. Kõigil inimestel 2 km kaugusel, kellel vähem, kellel rohkem, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, sest müra on kordades väiksem kui linnades. Sellised on pealtnäha mahajäetud regioonide võimalused. Otsige ise üles oma rikkused ja pange enda heaks tööle.

Jälgige trende ja arenguid. Mitte autor pole kõige suurem võitja, sest tema arenduskulud on olnud hiiglaslikud, vaid esimesed ja kõige kiiremad järeletegijad. Kui leiutis on meil kehtivate patentidega kaitstud, siis võib loomulikult olla raske neist mööda minna. Samas patentide andmebaas on kohutavalt hea õppevahend, mis paneb kaasa mõtlema.

Lõpetan oma kursusevenna Marko Pomerantsi suust kuuldud luuletusega aastast 1982. Kuigi Marko enam ei luuleta, elab mälestus tema loomingust edasi. Ja kirjeldab ka meie praegust aega, mil mõelda on vaja.

Üks kask meil kasvas õues

just majaukse ees,

nüüd aknast käime õues,

sest kask on ukse ees.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada, II osa

Minu kirjutis ilmus ka Äripäevas ja sealne anonüümne kommentaator varjunime all ‘ubin’ sai hakkama nii huvitava kirjatükiga, et kohane on see tervikuna avaldada. Ubin: “Hämmastavalt loll jutt. Seda loogikat pidi jätkates, võime väita, et inimese täisväärtusliku elu juurde kuulub suitsetamine, nädalavahetusel pildituks joomine, stressi leevendamiseks loomade tapmine ja öistel tänavatel endast väiksemate kolkimine, loomulikult veel omasooiharuse kaudu seksuaalvajaduste rahuldamine, looduse saastamine mõeldes vaid hetkeemotsioonide vajadusele ja sülitades oma järglaste vajadustele. Kõik see, mida siin peetakse täisväärtusliku elu komponentideks, on kõigest haige ühiskonna mentaalne kujutelm. Need niinimetatud vajadused on täpselt niihaiged, kui rumal ja haige on konkreetne indiviid. Sinu jaoks on normaalne kord nädalas “rihm lõdvaks lasta” ja ööklubis end pildituks lakkuda, narkari jaoks on normaalne korralik kokalaks, mitte miski nõme ööklubi ega viinalurts, pereisa jaoks on mõlemid totakad ja pühendub oma lähedastele. Inimloomal pole stressi, kui ta tegeleb õigete asjadega ja tema eluviis on loomupärane. Meie haiges ühiskonnas, harrastatakse pahupidi elu ja siis virisetakse, et näe stress tuli, näe tervis läbi. Ela kooskõlas loodusega ja sul pole stressi ega muid tobedaid hädasid.” Jätsin ka kirjavead sisse.

Kõigepealt siis, loomupärane vajadus lapsi saada, kaua elada ja maailmas ringi vaadata on haige ühiskonna mentaalne kujutelm? Ja ökoloogiline eluviis peakski selliseid vajadusi keelama?

Ilmselt oli inimene siiski häiritud sellest, et minu arvates ökoloogiline eluviis ei tohiks naeruvääristada meelelahutusi. Kui ‘ubin’ peab meelelahutusteks suitsetamist, pidituks joomist ja loomade tapmist, siis on see tema arvamus, mina ei ole seda öelnud. Aga ma olen tõepoolest siiralt huvitatud, kuidas see väljapakutud loodusega kooskõlas elamine tänapäeval välja näeb.

Toon ühe võimaliku näite.

Hommikul paned jalga Hiina püksid, mis on toodetud keskkonda reostavas tehases ning kus ekspluateeritakse laste tööjõudu. Siis pesed hambaid hambapastaga, mille valmistamisel põhjustati kasvuhooneefekti. Hommikusöögiks sööd kurgiviilu külmkapist, mis põhjustab osooniauku. Kurkide kasvatamisel reostati nitraatidega põhjavett. Ja üleüldse elad puumajas ja arvad, et see on keskkonnasõbralik, aga tegelikult ostis ehitaja selle palgid mitte metsamajanduskeskuse kaudu, vaid eraisikult, kes lagastas puude mahavõtmisel metsa. See ehitaja kasutas oma kasumit dziibi ostmiseks, mis saastab keskkonda ning on oma kängururauaga loomadele ja inimestele väga ohtlik. Su pilk langeb kuldsõrmusele, kulla tootmisel kahjustati loodust tsüaniidiga. Ja sa pole jõudnud kodust veel väljudagi ning kindlasti ei olnud see nimekiri täielik, sest WC-s on veel käimata…

Ilmselt vajab lahtimõtestamist inimese vajadus meelelahutuse järele, mida ökoloogilised mudelid võiksid naeruvääristada – pean silmas seda, et kui jätame ära näiteks lastele jõulud, siis oleme kokku hoidnud palju kasvuhoonegaaside emissioone.

Kuhu ikkagi inimene, kes väidab, et ta elab keskkonnasõbralikult, oma piirid tõmbab? Mida ikkagi siis on õigus endale lubada ja mida ei ole? Vastus nendele küsimustele sõltub ju absoluutselt ühiskonnast, kus inimene elab. Iga pügmee Aafrikas elab keskkonnasõbralikumalt kui mistahes eestlane, ka see, kes ennast ökoeluviisi väidab harrastavat.

Kuidas ökoeluviis võib inimesed hulluks ajada

Missugustele järeldustele võiks jõuda noorpaar, kes soovib kogu oma elu elada keskkonnasõbralikult? New Scientist leiab, et suurima ja parima mõjuga on mitte saada lapsi, kui põrgulikult see ka ei kõlaks. Arvutuslik ökoeluviis viib järeldustele, mis põrmustavad meie mõistes täisväärtusliku elu. Ja nii ongi – mistahes mudeleid me ka ei kasutaks, loodusele oleks parim, kui inimesi üldse ei oleks.

Üks lihtsamaid mooduseid, mida eluviisi hindamisel kasutatakse, on arvutada kõik oma tegevused ümber kasvuhoonegaasi emissioonidesse. Küte, valgustus, transport, toit, riided, meelelahutus, ravimid jne – kõige kasutamine on seotud kasvuhoonegaaside tekkega. Et päästa maailm, selgitatakse inimestele, et midagi on vaja teha. Mida igaüks teha saab – on elada keskkonnasõbralikult, nn ökoeluviisil. Aga kui teemasse üha rohkem süveneda, siis võib ka täielikult hulluda.

Keskmise eurooplase elu 75 aasta jooksul tekitab 900 tonni CO2 emissioone, ameeriklase ja austraallase elu aga 1500 tonni. Me võime erinevate võtetega vähendada emissioone kümnete protsentide võrra, aga elu karmides Põhjamaa tingimustes, kus on pime ja külm, nõuab oma osa. Seega, mida vähem inimesi Põhjamaades elab, seda parem keskkonnale. Võimalus on ka kolida näiteks Aafrikasse. Et selliste mõtetega mitte end vaevata, tuleb vastu võtta esimene mööndus:

1. Igal Eestis sündinud inimesel on õigus elada omal maal ning ökoloogilised mudelid ei tohi lähtuda rahvaarvust. Laste saamine on õige ja vajalik.

Aga me teame, kuivõrd vähe elab Eestis inimesi võrreldes Hiina ja Indiaga, ning Indias rahvaarv endiselt meeletult kasvab. Just rahvaarvu jätkuv kasv on üks kasvuhoonegaaside emissioonide kasvu põhiallikatest. Kui me teeme selle möönduse Eesti kohta, siis me ei saa rahvaarvu piiramist nõuda ka hindudelt. Või peaks sõlmima Kyoto lepingu stiilis rahvaarvu piiramise rahvusvahelise lepingu? Juurdekasv arengumaades on endiselt nii kiire, et lähima 100 aasta jooksul paratamatult selliste mõteteni jõutakse.

Edasi. Mistahes kokkuhoid, mida üks perekond saavutada suudab, võib saada põrmustatud pikemate reiside poolt. Üks edasi-tagasi Austraalia reis Eestist aastas toodab sama palju kasvuhoonegaase kui ühe elumaja aastane kütmine ja valgustus. Maailmas ei ole veel ökoloogiliselt puhtaid kaugsõiduvahendeid, eriti suurte veekogude ületamiseks. Kas see tähendab, et niikaua, kui neid veel ei ole, ei tohiks me veekogude taha reisida? Inimese täisväärtusliku elu juurde aga kuulub vajadus võimaluse korral külastada kaugeid maid. Paljud inimesed suisa peavad seda oma töökohustuste tõttu tegema, näiteks üks tubli ökoloogiliselt mõtlev keskkonnaametnik võib oma tööreisidega aasta jooksul põhjustada emissioone viis korda rohkem kui üks rahulik kodus istuv perekond. Kuidas see ametnik saaks oma tööd teha nii, et ta ökomurest kantuna hulluks ei läheks? Järelikult peaksime me vastu võtma teise möönduse:

2. Igal inimesel on õigus võimaluse ja vajaduse korral külastada kaugeid maid ning ökoloogilised mudelid ei tohiks tekitada inimesele paha tunnet, kui ta seda ka teeb.

Siiski, kuna väga paljudel inimestel maailmas see paha tunnet tekitab, siis maailmas on juba välja mõeldud süsteemid, kuidas seda vähendada. Nimelt saadab inimene ise vabatahtlikult raha fondidele, mis lubavad seda kasutada alternatiivenergeetika projektideks ning samas mahus, kui reisimise peale kulus, emissioone kokku hoida. Kas need fondid ka tegelikult oma lubatud eesmärgid täita suudavad, on omaette küsimus.

Kolmandaks. Palju on räägitud sellest, kas näiteks kehakaal mõjutab kasvuhoonegaaside emissiooni. Tüsedad inimesed söövad rohkem ja nende transportimiseks kulub rohkem energiat. Paraku näitavad mudelid, et olulisem on hoopis keskmine eluiga – mida kauem inimene elab, seda kauem ta emissioone tekitab, ning inimesed, kes ei ole ülekaalus, elavad tavaliselt kauem. Kogu meie rahva eesmärgiks on elada täisväärtuslikku elu võimalikult kaua, Eesti inimeste eluiga on üks lühimaid Euroopas. Järelikult tuleb vastu võtta kolmas mööndus:

3. Igal inimesel on õigus elada võimalikult kaua ning ökoloogilised mudelid ei tohi arvestada inimese eluiga kui suurenenud emissioonide põhjustajat.

Üks suuremaid kasvuhoonegaaside põhjustajaid on ka meie pealtnäha mõttetu vajadus kõikvõimalike meelelahutuste järele, mis on meil Põhjamaal alati seotud energia raiskamisega. Ökoloogilisem oleks vaikselt kodus istuda. Seoses sellega on vajalik neljas mööndus:

4. Igal inimesel on õigus ja vajadus stressi maandamiseks meelt lahutada ning ökoloogilised mudelid ei tohi sellist vajadust naeruvääristada.

Alles nüüd, kui need neli suuremat mööndust on paigas, on meil ehk hingerahu hakata pirne vahetama, kodumaist toitu sööma, rohkem jalgrattaga sõitma, tuulegeneraatoreid püsti panema ja muid keskkonna jaoks kasulikke tegevusi välja mõtlema. Näiteks pähe tuupima, et nn säästupirni peaks selle eluea säästmise nimel põlema jätma, kui lahkute ruumist vähemaks kui 15 minutiks.

Või mis teie arvate, kas need mööndused on vajalikud? Sest ka meie hulgas on palju inimesi, kes arvavad, et emissioonide ja globaalse soojenemise teema on täielik jama, sest on kindlaid andmeid, et Maa hoopis jaheneb. Emissioonikaubandus aga on juba alanud ning sellest saab üha tähtsam majandusharu, mille üheks komponendiks on meie kui tarbijate sisetunne kõige selle suhtes. Ning kui veel nüüd üks suurem vulkaan peaks purskama, siis võib atmosfääri paiskuda rohkem kasvuhoonegaase kui inimene üldse tekitada suudab. Loomulikult võib sellise purske tagajärjel vulkaaniline tuhk ka atmosfääri ülakihtidesse paigale jääda ning tulemuseks on paarikraadine globaalse temperatuuri langus. Igal juhul kõik kliimamudelid ja ökoloogilise eluviisi mudelid on sel juhul pea peale pööratud.

Mis temperatuuril lülitada välja õhksoojuspump?

Oli selle talve kõige külmem öö. Tartus näitas minu välistermomeeter -14.8 kraadi, Jõgeval aga mõõdeti -22.3 kraadi. Need on just sellised temperatuurid, mille juures tuleb teha otsus, kas õhksoojuspump sisse jätta või välja lülitada. Samas temperatuurivahemikus puudub õhksoojuspumbal ka majanduslik efekt tavalise elektrikütte ees, sest temperatuuri alanedes efektiivsustegur langeb.

Minu Arctic varustusega Fujitsu Nocria, millega kütmisel soovitatav välistemperatuur on mitte alla -20 kraadi, pidas ennast suhteliselt rahulikult üleval. Ridaelamus aga oli öösel senisest tugevam müra, ei saanud korralikult uinudagi, hommikul pea valutas. Kahtlustan naabrimehe õhksoojuspumpa. Helistasin ka paigaldajale ning ta pidas täiesti loomulikuks, et tugeva külma käes muutuvad osad jäigemaks ning vibratsioon ja müra suurenevad. Lisaks, kuna -15 kraadi kasutuspiiriga õhksoojuspumpade puhul majanduslikku efekti niikuinii ei ole, siis on soovitav need ka kompressoriosa säästmiseks välja lülitada.

Seega on minu soovitus kogu majale prognoosi korral, et temperatuur võib öösel -15 kanti langeda, õhksoojuspumbad välja lülitada ning panna tugevamini sisse keskküte.

Siiski pole ma kohanud ülevaateid sellest, kas külm on õhksoojuspumpasid ka ära rikkunud või töötamisiga tunduvalt lühendanud. Olen leidnud pajatuse sellest, kuidas naabrimehe undav masin magada ei lase, ning pihtimuse inimeselt, kes jäätumise vältimiseks oma ventilaatorit ja kompressorit pidevalt sooja veega üle valas ja välisosa just seetõttu üles ütles.

Kuna esimene kriitiline öö oli sel aastal ära peale mitut sooja talve, kutsun inimesi oma kogemusi jagama – kui hästi on õhksoojuspumbad madalal temperatuuril töötanud, kas on olnud probleeme ning mis temperatuuril olete neid välja lülitanud.

Innovatsiooniaasta Eestis – kas edulugu või läbikukkumine?

Innovatsiooniaasta on alanud. Aga juba tundub, et selle läbiviimine võib anda meile sootuks vale arusaama, mida innovatsioon endast kujutab. Kui varem samastati innovatsiooni Eestis liigselt leiutamisega ja patenteerimisega, siis nüüd tundub, et innovatsiooni sünonüümideks on valitud edukus ja paranemine. Eeskujudeks on seatud muuhulgas Kerli Kõiv ja Gerd Kanter. Minu sügava austuse juures nende oma ala tippude vastu väidan, et nende edukus on eelkõige seotud andekuse, ennastunustava pühendumise ja tööga. Gerd Kanteri puhul on enesekindluse saavutamine ning uuendatud ja läbimõeldud treeningmeetodite kasutamine kahtlemata innovatiivne, kuid selle taga tuleks näha Gerdi vanemate, Raul Rebase ja Vésteinn Hafsteinssoni ülisuurt rolli ning põhiliseks edufaktoriks on ikkagi töö.

Innovatsioon on peamine arengumootor, kuid samas ei pruugi see alati viia paranemisele, väga kerge on teha vigu ja kui me sellest aru ei saa, siis pole innovatsiooniaasta korda läinud. Ehk aitavad alljärgnevad mõtteterad kordaminekule kaasa.

Mis siis ikkagi on ja mis ei ole innovatsioon?

Innovatsioon on millegi tegemine uuel viisil. Sportlastest on näiteks suureks innovaatoriks olnud Gunde Svan, kes saavutas suusatamises edu vabatehnikaga ja muuhulgas kasutas suusakeppide otstes kergsulamit, vähendades keppide kaalu nelja grammi võrra. Hetkel on Gunde lisaks paljudele muudele hobidele edukas ettevõtja. Jan Boklöv aga leiutas ise V-stiili suusahüpetes. Märkimisväärne on, et need senisest efektiivsemad lumel liikumise ja hüppamise viisid ei saavutanud edu koheselt. Suusatamises on endiselt vabatehnika kõrval kasutusel klassikaline stiil, kuigi vabatehnika on kiirem, ning V-stiilis hüppamise eest sai Boklöv mitmeid aastaid väga madalaid stiilipunkte, kuni just see stiil lõplikult omaks võeti ja profid enam teisiti ei hüppagi.

Seega ei ole innovatsioon midagi, mille peale juba olemasolev süsteem hakkab alati vaimustusest hõiskama – innovaatilise idee elluviimine kulgeb sageli üle kivide ja kändude ning on väga palju näiteid, kus süsteem püüab uuenduslikku meelt hävitada. 19. sajandi algul tegutses Inglismaal ludiitide ehk masinapurustajate liikumine – tööstuslikus tootmises nähti oma tavapärase eluviisi hävingut ning sellele oli vajalik toore jõuga vastu hakata. Tööstuse arendamine tegi Briti impeeriumist maailma majandusmootori, kuid on ilmselge, et innovatsioon toob endaga kaasa efektiivsemaks muutuvates sektorites tööpuuduse ning vajaduse ümberõppeks.

Innovatsiooni abil saab muuta tooteid, protsesse või organisatsioone. Hetkel Eestis laialdast kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumi infosüsteemi uuendamine on ju ka tegelikult innovatsioon. See, et puudega inimesed seejuures mitmeks kuuks toetuseta jäid, näitab innovatsiooni planeerimisega kaasnevaid riske. Sageli ei tohi töötavaid süsteeme enne kaotada, kui uued süsteemid on paigas ja edukalt katsetatud. Tuleb olla valmis projektide hilinemiseks ning võimalikud riskid maandada.

Samas me peame olema julged ja me peame olema valmis läbikukkumisteks. Hiljuti oli mul kohtumine Stanfordi Ülikooli esindajaga, kes tutvustas oma ülikooli, mis suuruselt on sarnane Tartu Ülikoolile, ning näitas ülikoolist võrsunud spin-offide nimekirja – muuhulgas Google, eBay, Sun Microsystems… Mitte see pole tähtis, et meil on vastu panna vaid müomeeter, Quattromed ja ME-3 bakter, vaid see, et sealseid ideede arendajaid ei võeta investorite poolt üldse jutule, kui nad ei räägi vähemalt kolmest eelnevast läbikukkumisest. Minul näiteks on kolm läbikukkumist olemas ning käesolev aasta näitab, kas üks hoolikalt valitud innovaatiline idee õnnestub realiseerida või mitte.

Innovaatiliste ideede elluviimisel jäetakse sageli arvestamata turunduse roll. See on üks põhivigu, mida näiteks teadlased teevad. Nad arendavad oma ideed ja asutavad ka väikefirma, kuid ei leia partnereid ning ei suuda ka ise tegelda turundusega. Nad on omas kinni, arvates, et idee on 90% ja turundus 10%, samas kui tegelik elu näitab tavaliselt vastupidiseid proportsioone. Tulemuseks on ettevõte, mis on küll olemas, aga ei arene. Kuigi idee võib olla väga hea.

Innovatsiooni ja leiutamise vahe

Leiutamine on uute asjade, ainete, protsesside või meetodite väljamõtlemine. Innovatsiooni mõiste tõlgendamisi on erinevaid, laiemas tähenduses on iga katse leiutatut kasutusele võtta juba innovatsioon. Ärilises mõttes ning ettevõtluskirjanduses saab mingi idee, muudatus või paranemine alles siis innovatsiooniks, kui see lisaks kasutuselevõtule on kaasa toonud ärilise või sotsiaalse muutuse.

Ajakiri Time esitas oma valiku 2008. aasta 50 parimast leiutisest, millest 11 esimest olid:

1. Personaalne DNA test – 399 USD eest saab testida oma geneetilist soodumust 90 erineva võimaliku haigusseisundi suhtes

2. Tesla Roadster elektriauto

3. 2009. aasta veebruaris startiv mehitamata kosmoselaev Lunar Reconnaissance Orbiter Kuu uurimiseks

4. Teleshow’sid ja filme pakkuv veebisait Hulu.com

5. CERNi osakestekiirendi

6. Svalbardi Globaalne Seemnepank põllumajanduskatastroofide puhuks

7. Chevy Volt elektriauto

8. Vaenlase poolt tulistatud lõhkekehi automaatselt hävitav Active Protection System

9. Kosmose-internet

10. Maailma kiireim arvuti Roadrunner

11. Vetikatel põhinev biokütus Green Crude

Seega ei saa nõus olla nendega, kes ütlevad, et leiutamisel pole mingit seost innovatsiooniga või et see seos on kaudne. Parimad leiutised on just need leiutised, mis on edukalt kasutusele võetavad ning nad nimetatakse parimateks leiutisteks alles siis, kui nad on kasutusele võetud. Kui vaatame toodud nimekirja leiutiste arenduskulusid, siis varieeruvad need Hulu.com käivitamise kuludest (üks veebisait) kuni 59 miljardi kroonini CERNi osakestekiirendi puhul.

Eesti jaoks on loomulikult tähtis see, et innovatsiooni mõistet lahates ei hirmutaks me ära ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi näiteks argumentidega, et innovatsiooniks on vaja doktorikraadi. Mina pean maailma üheks suuremaks innovaatoriks Ingvar Kampradi, kes ei oma kõrget haridust ning kannatab lisaks lugemishäire düsleksia all.

IKEA – innovatsiooni supernäide

IKEA on lühend nimest Ingvar Kamprad, Elmtarydi talust ning Agunnarydi külast. Praegu 82-aastane rikkuselt maailma 7. inimene kasvas üles Smålandi talus ning alustas ettevõtlust tikutoosidega, mida ta ostis suures koguses ja odavalt 1,5 ööri toosi eest Stockholmist ning müüs oma piirkonnas jalgrattaga ringi sõites 5 ööriga. Järgnesid kuuseehted, jõuluajalehed, kirjutusvahendid, rahakotid, ehted, sukad ja kellad. Kirjutusvahendite müük läks nii hästi, et 1943. aastal oli vaja luua ettevõte ja panna sellele nimi. Nii saigi IKEA alguse.

1947. aastal hakkas IKEA müüma ka mööblit. IKEA kontseptsiooni läbilöögivõime aga sai alguse 1956. aastal, kui mööblitootja Gillis Lundgren avastas, et valmistatud laud lihtsalt ei mahu autosse ära. Laual võeti jalad alt ära ning algas kokkupandava mööbli võidukäik ning ühtlasi IKEA edulugu – transpordikulude vähenemine osadena pakitud mööbli puhul andis olulise konkurentsieelise. Samuti veeretati üks kallimaid tegevusi – mööbli kokkupanek – ostja kaela ning niiviisi alanesid toodete hinnad.

IKEAsse minek on perekonnal sageli puhkepäeva põhitegevus, lapsed saavad nautida mänguvõimalusi, pere koos einestada ning vanemad osta nii plaanitud asju kui selliseid kaupu, mida esialgu muretseda ei plaanitudki, kuid hinda nähes oli võimatu mööda minna. Müügipinna ülesehitus juhib klienti läbi jalutama sisuliselt kogu tootevaliku, jalutuskäik lõpeb kassa juures.

Osaliselt on IKEA müügiedu taga ka toodete nimetused – küll Põhjamaade kohanimede, saarte, veekogude, loomade ning inimeste nimede järgi. Sellise sõbraliku kontseptsiooni taga on tegelikult Ingvar Kampradi düsleksia – nimesid on palju lihtsam meelde jätta kui numbrikombinatsioone.

Kamprad on oma eluviisides alati jäänud tagasihoidlikuks. Avalikkusele on antud teada, et ühena maailma rikkaimatest inimestest on ta ringi sõitnud 15 aastat vana Volvoga, lennanud ainult turistiklassis ning käinud IKEA kauplustes söömas odavaid lõunaid. See on osa IKEA mainekujundusest – maitsekas lihtsus ja mõttetu laristamise vältimine. Vähem räägitakse tema Šveitsi villast, maavaldusest Rootsis, Prantsusmaa veiniaedadest ning Porschest. Alates 1976 aastast elab Kamprad Šveitsis.

Kampradi soovitused ettevõtjatele

Kampradilt pärineb mõttetera: sa võid teha väga palju 10 minutiga. Jaga oma elu 10-minutilisteks perioodideks ning ohverda neist võimalikult vähe mõttetustele.

Kamprad on esitanud ka oma 10 peamist ärisoovitust ettevõtete juhtidele:

1. Töötage koos ning arendage peretunnet, kõik töötajad on tähtsad.

2. Suhelge alluvatega, ärge unustage hommikul kell kuus autojuhilt küsimast, kas ta on hommikust söönud.

3. Kompenseerige oma puudusi ning võtke tööle inimesed, kel on oskused, mida teil ei ole.

4. Ärge uskuge neid, kes oskavad ja teavad kõike.

5. Õppige kuulama, aga otsustage ise.

6. Korraldage nii, et tööl on mõnus olla.

7. Äriidee peab olema majanduslikult efektiivne.

8. Kui tööd on palju ja kell on 4 öösel, pange jalad külma vette ning jõuate pisut veel.

9. Ärge magage rooli taga, kuid olge kogu aeg sõidus. Enesega rahulolu on nagu unerohi. Homme saate alati asju teha tänasest paremini.

10. Ärge unustage oma ühiskondlikku missiooni. Tulevik vajab teid.

Arvan, et need Ingvar Kampradi mõtteterad võiksid olla ka meie ettevõtjate poolt üle võetavad ning avavad tee innovatsioonile.

Targem kui 5B?

Piilusin ka seda saadet ja mõtlesin mitte sellele, kui palju inimesed raha võidavad, vaid sellele, mida selliste küsimustega väljendatud tarkus meile annab. Näiteks oli küsimus, kui kaugelt on autojuhil pimedas võimalik märgata tumedas riides ilma helkurita inimest. Püüdsin seda oma doktorikraadile vastavaid teadmisi kasutades modelleerida, aga vastusevariantide piirid olid sellised, et ei suutnud õiget vastust määrata. Küsin aga: kas see teadmine on tähtis, mitme meetri kauguselt on märgata, või on tarkus hoopis see, kui kiiresti sõites autojuht tumedasse riietatud ilma helkurita inimest õigeaegselt märkab ja veel pidurdada suudab? See kiirus – 40 km/h – jääb palju paremini meelde kui vahemaa 26 meetrit ja on ka palju vajalikum teadmine. Sest just sellest kiirusest saab iga inimene aru, et autoteel pimedas ilma helkurita käies on õnnetuse risk ülisuur, sest autojuhid ei sõida nii aeglaselt. Minu soov on, et innovatsiooniaastal iga õpilane koolis küsiks, milleks me seda kõike õpime, ning iga õpetaja oskaks vastata, milleks õpitut elus vaja on. Mida paremini õpilane oskab küsida ja vaielda, seda paremini peaks ta olema ka koolis tunnustatud.

Veebiajakirjandus hävitab meie emakeelt

Veebiajakirjanduses vohab ülim lohakus. Seda tingimustes, kus osa lohakusvigu on võimalik kõrvaldada automaatse keelekorrektuuri käigus. Mitte kunagi varem pole keelekorrektuur olnud nii lihtne ja mitte kunagi varem pole olnud niivõrd suurt lohakust.

Tundub, et toimetajatel lihtsalt pole aega oma kirjutisi üle lugeda. Just on arvutiekraanil Postimees ja selle põhiuudis. Odav Rootsi kroon paneb sealt autot ostma. Teksti lugedes jääb arusaamatuks, kes see siga ikkagi on ja miks just sellelt loomalt tuleb see auto osta. Seesama Postimees tituleeris mind täna hommikul ehnoloogiainstituudi direktoriks. Saatsin päevatoimetajale palve, et vähemalt instituudi nimi ära parandataks ja ei leiutataks uut teadusharu – ehnoloogiat. Asjata. Naerda loomulikult saab, aga see on naer läbi pisarate. Emakeel on tõsises ohus, sest näiteid on väga palju. Veel üks näide, suur pealkiri: ARENGUD UKRAI-VENEMAA GAASITÜLIS. Lihtsalt paar tähte ära ununenud…

picture1

Mul on meeles emakeeleõpetaja näited oma keskkoolipäevilt.

Tuli vihma ja kaks madrust.

Õuest kostus hirnumist: see oli isa, kes heinakoormaga koju jõudis.

Kui päike tõusis, läks ta Jägala jõkke ja ujus pool tundi.

Et Postimehele mitte liiga teha, heitsin korra pilgu Õhtulehele. Poole minutiga oli esimene viga leitud.

Perekond Sõnajalad veedavad suurema osa vabasta ajast stuudios.

Lisaks uudis: Bushide kass suri maha.

Eesti Päevalehega läks aega 3 minutit.

AS Emori raadiopäevikuuringu andmeil oli 2008. aastal suurima kuulajaskonnaga Vikerraadio, mida kuulas iga nädal kesmiselt 340 000 inimest.

Kaks viga ühes lauses!

Mäletan selliseid harjutusi algklasside töövihikutest – tuli üles leida vead ja need parandada. Nüüd pole meil enam töövihikuid vaja, sest on olemas veebiajakirjandus. Kas niiviisi jääbki või võtavad ajakirjanikud ja toimetajad mingisugusegi vastutuse emakeele säilimise eest?

Panin ka endale selle kirjutise kommentaaris soovitatud kontrollsüsteemi peale. Töötab hästi. Kui näpuviga tekib, ilmub automaatselt punane joon lohakusveaga sõnale alla. Tänud soovituse eest!