Just nii kirjutas EL energeetikavolinik Andris Piebalgs oma blogis 7. märtsil 2008. aastal. Käsi, mis avab ja sulgeb kraane, paikneb väljaspool piire. Veelgi enam: kui hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest, siis Piebalgsi poolt refereerituna näitavad enamus uuringuid, et see kasvab 70%-ni! Praegusel perioodil toimub fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning jätkuv energiavajaduse kasv. Piebalgs küsib iseendalt: mina, kes ma vastutan energiajulgeoleku eest, olen sageli endalt küsinud, kust me kogu selle energia võtame.
Piebalgs kirjeldab ka 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi? Mis oleksid näiteks Pärsia lahe piirkonna geopoliitilise ebastabiilsuse tagajärjed?
Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga ja süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – nagu juba kirjutatud, toimub tegelikult inimeste vajaduste kasv ning varude vähenemine sellises tempos, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest. Piebalgsi arvamus, et iga tuulegeneraator, päikesepaneel ja biokütuse liiter toob kaasa pisikese muutuse positiivses suunas, on küll sisulises mõttes õige, kuid koguhulki kokku arvutades tundub vägagi naiivsena.
Euroopa Liit pole tegelikult küsimust ‘Kas me tõesti vajame kogu seda energiat?’ seni veel väga tõsiselt võtnud, pigem on see poliitikute mängumaa, kes omavahel arutades protsente kokku lepivad, uusi makse kehtestavad ning end ‘rohelise mõtteviisi’ lainel näidates püüavad uuteks valimisteks populaarsust võita. Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.
Lisaks on ka ju väga kerge aru saada sellest, miks eriti sakslastele on nii tähtis Nord Stream, mis ei läbi endiseid liiduvabariike.
Filed under: Eesti, Energia, Gaasitoru, Keskkond, Kliimamuutused, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Kui selle sakslaste gaasivajaduse hinnaks on rahu puudumine euroopas, siis hakkavad nad ehk ka mõtlema. Eile tegi ka lõpuks Merkel suu lahti ja võttis sõna Gruusia aadressil… Ehk enam polegi nii tähtis, see gaas ja selle tulevik. Ma arvan, et alternatiivplaanid on kah olemas. Samas, sõltumine venemaast ei ole ühelegi riigile kasuks.. Seda mõistavad isegi konservatiivsed sakslased ja inglased peagi.