Euroopa Liidu energiajulgeoleku kraan on väljaspool selle piire

Just nii kirjutas EL energeetikavolinik Andris Piebalgs oma blogis 7. märtsil 2008. aastal. Käsi, mis avab ja sulgeb kraane, paikneb väljaspool piire. Veelgi enam: kui hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest, siis Piebalgsi poolt refereerituna näitavad enamus uuringuid, et see kasvab 70%-ni! Praegusel perioodil toimub fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning jätkuv energiavajaduse kasv. Piebalgs küsib iseendalt: mina, kes ma vastutan energiajulgeoleku eest, olen sageli endalt küsinud, kust me kogu selle energia võtame.

Piebalgs kirjeldab ka 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi? Mis oleksid näiteks Pärsia lahe piirkonna geopoliitilise ebastabiilsuse tagajärjed?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga ja süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – nagu juba kirjutatud, toimub tegelikult inimeste vajaduste kasv ning varude vähenemine sellises tempos, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest. Piebalgsi arvamus, et iga tuulegeneraator, päikesepaneel ja biokütuse liiter toob kaasa pisikese muutuse positiivses suunas, on küll sisulises mõttes õige, kuid koguhulki kokku arvutades tundub vägagi naiivsena.

Euroopa Liit pole tegelikult küsimust ‘Kas me tõesti vajame kogu seda energiat?’ seni veel väga tõsiselt võtnud, pigem on see poliitikute mängumaa, kes omavahel arutades protsente kokku lepivad, uusi makse kehtestavad ning end ‘rohelise mõtteviisi’ lainel näidates püüavad uuteks valimisteks populaarsust võita. Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Lisaks on ka ju väga kerge aru saada sellest, miks eriti sakslastele on nii tähtis Nord Stream, mis ei läbi endiseid liiduvabariike.

Rästikuhammustus: mida teha? 19 põhipunkti.

Metsavahelisel teel kaugel asulatest peesitas RÄSTIK. Kohe kerkis küsimus: AGA KUI OLEKSIN PEALE ASTUNUD? Otsustasin kirja panna veebist kättesaadava info rästikuhammustuse kohta ning põhipunktid, kuidas rästikuhammustuse korral käituda ning kuidas mitte. Kuna ma pole vastava eriala spetsialist, siis on tegu ekspertide soovitustega.

Põhjalik jutt professor Naomi Loogna sulest ilmus 2001. aasta Terviselehes, samuti on teemat lahanud Harri Jänes. Põhipunktid meeldejätmiseks:

Üldinfo

1. Rästik hammustab ainult siis, kui talle peale astuda, teda vigastada, puudutada või muul viisil ärritada.

2. Enim leidub rästikuid Saare-, Hiiu-, Viru-, Tartu- ja Läänemaal.

3. Rästikumürk on selge kollakas vedelik, mis koosneb valkudest, aminohapetest, mineraalainetest jm. Mürgina toimivad polüpeptiidid ja ensüümid, mis lagundavad vere punaliblesid ja põhjustavad verevalumeid. Erituva mürgi kogus sõltub eelmisest jahist möödunud ajast. Mürk ei ole väga toksiline, seetõttu vaid üksikud rästikuhammustused lõppevad kannatanu surmaga. Umbes kolmandikul juhtudest mürki inimesse ei satugi.

4. Mürgi mõju inimesele saavutab maksimumi hammustushetkest 30 minuti – 4 tunni pärast, hiljem vähenedes. Mürgi toime sõltub selle kogusest, kannatanu tervislikust seisundist ja hammustuskohast. Hammustus on ohtlikum kuuma ilmaga ja juhul, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Kõige ohtlikum on mürgihamba ja seega ka mürgi sattumine veresoonde.

5. Hammustuse puhul on näha kaht teineteisest 0.5 – 1 cm kaugusel paiknevat täpikujulist haavakest, hammustus ise ei ole eriti valus ja meenutab nõelatorget. Mõne minuti jooksul pärast hammustust võib valu tugevneda, paarikümne minutiga areneda turse, nahk omandab lillakaspunase varjundi ja muutub tundetuks. Umbes tunni möödumisel võib tekkida peavalu, peapööritust ja iiveldustunne, vahel ka oksendamine. Võivad tekkida kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne, nahk kattub külma higiga, kannatanu võib muutuda rahutuks ja teadvuse kaotada. Võib tekkida punetus ja paistetus hammustuse piirkonnas. See koht valutab tugevalt. Turse hammustuskohal saavutab maksimumi 48-72 t jooksul pärast hammustust. Võivad ilmneda vesivillid. Hammustuskohale lähedal olevad lümfisõlmed suurenevad. Mürgi imendudes võivad tekkida muutused mitmete elundite talitlustes, näit kopsudes. Võib kujuneda neerukahjustus. Verevalandid ning kahjustatud kudedest vabanevad ained mõjutavad vere hüübimist ja tekitavad hemolüüsi. Osal patsientidest kannatanutel tekib kohe pärast hammustust näo, huulte või keele turse.

6. Mürk kui võõrvalk võib tekitada ka anafülaktilist reaktsiooni (shokk, kõriturse, bronhispasm, mis väljendub õhupuudustundes). Shoki tunnused: kahvatu nahk, kahvatu-lillakad huuled, külm higi, keha värisemine, nõrkustunne, janu, kiire ja nõrk pulss, rahutus, võib tekkida isegi teadvusetus.

7. Lastel ja vanuritel, kelle organismi vastupanu on väiksem, esinevad selgemalt väljendunud üldised mürgistusnähud.

Ravi

8. Kannatanut tuleb rahustada ja toimetada haiglasse nii kiiresti kui vähegi võimalik. Rahustuseks: Eestis ei ole keegi teadmata aegadest saadik rästiku hammustusest surnud, kogu Euroopas on teada väga üksikuid surmajuhtumeid viimase 10-20 aasta jooksul, enamik neist Vahemeremaades (nokisrästik), või on tegemist olnud rästikumürgi suhtes ülitundlike inimestega. Ülitundlikel, sh mesilasemürgi suhtes allergilistel inimestel tasub kindlasti olla väga ettevaatlik.

9. Mida väiksem on kannatanu, seda suurem on mürgi tõenäoline kogus kehakaalu kohta ning raske üldseisundi oht.

10. Et ära hoida vererõhu langust ja kollapsit (ajuveresoonte varustuse äkilisest vähenemisest tingitud mööduv teadvusetus), peab kannatanu lamama, keelates liigutused ja hammustatud jäseme tõstmise kõrgemale, sest see kiirendaks mürgi levikut kehas. Haige katta soojalt. Hammustuskohale võib panna külma kompressi.

11. Hammustatud jalg või käsi lahastatakse käepärast olevate vahenditega, et aeglustada koevedeliku voolu ja sellega ka mürgi liikumist kudedes. Enne eemaldatakse sõrmused ja käevõrud. Paljude allikate soovituste kohaselt tuleb kannatanule anda rohkesti juua, ükskõik mida peale alkohoolsete jookide, et kiirendada maomürgi eritumist neerude ja seedekulgla kaudu. Soovitatakse juua rohkesti kuuma kohvi või teed. Samas on ka soovitusi, mille kohaselt ohtrasti juua andmine ei ole näidustatud. Ilmselt võib esineda juhtumeid ja asjaolude kokkulangemisi näiteks seoses kannatanu üldise tervisliku seisundiga, mille puhul joomine ei pruugi positiivset mõju avaldada.

12. Kas kannatanule tehakse vastumürgisüst või mitte, selle otsustavad meedikud. 2005. aasta Postimehes ilmus lugu, kuidas vastumürgisüst hilines ning mis olid tagajärjed. Samas tegi tervishoiuamet 2004. aastal pressiteate, mille kohaselt pole vastumürk rästiku hammutuse korral enamasti näidustatud, sest kolmandikul rästikuhammustuse juhtudest ei satugi mürk inimesse, Eestis saada olev F(ab`)2-tüüpi vastumürk tekitab aga umbes kümnendikul patsientidest allergilisi kõrvalnähte. Absoluutseid näidustusi vastumürgi kasutamiseks pole. Suhtelisteks näidustusteks on ravile raskesti alluv või pikaajaline shokk või näo või kaela piirkonnas kiiresti leviv turse koos hingamisraskustega. Täiskasvanud patsiente peaks haiglas jälgima vähemalt 6, lapsi 24 tundi. Kui selle aja jooksul ei teki olulist turset ega üldreaktsiooni, lubatakse patsient koju. Taastumine on seda kiirem, mida noorem on patsient. Alla 14-aastased toibuvad ühe kuni kolme nädalaga. Kahel kolmandikul vanematest patsientidest säilivad valud ja tursed üle kolme nädala, neljandikul isegi kuni üheksa kuud.

Vale ja küsitav ravi

13. Hammustatud jäseme kinninöörimine vöö, paela, nööri või zhgutiga ei peata rästikumürgi levikut kehas, lisaks võib see kudesid paikselt kahjustada ja vigastada.

14. Katsed imeda suuga mürki haavast välja on tulutud, sest kudede elastsuse tõttu sulgub väike hammustushaav kohe.

15. Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine vigastab veresooni ja närve, hilisem nakkuse lisandumine põhjustab haavamädanikku. Mürk aga liigub kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada.

16. Hammustushaavakeste määrimine mürki oksüdeeriva, s.t. kahjutustava kaaliumpermanganaadi tugevalt lilla lahusega on kasutu, sest see ei jõua mürgini.

17. Viina joomine vastumürgina on mõttetu ja isegi ohtlik, sest alkohol kiirendab mürgi levikut organismis ja viib selle ruttu ajurakkudeni.

Vältimine

18. Liikudes kohtades, kus on karta rästikuga kohtumist, kantakse tugevaid jalatseid, kõige parem säärikuid. Tihedast nahast või kummist ei tungi rästiku mürgihambad läbi, vaid libisevad ära või koguni murduvad.

Abi saamine

19. Oletame aga, et olete üksi kõrvalises kohas, näiteks sügaval metsas. Kas mobiil on kaasas ning kas on levi? Kas oskate kirjeldada, kus paiknete või kiiresti jõuda kohta, kuhu oskate ka esmaabimeeskonna juhatada? Või kui olete koos kaaslasega, kuidas käitute? Eelneva info põhjal oleks hea kõik see enda jaoks valmis mõelda… Kohe ja kiiresti peaks metsas hammustuskohale peale otsima midagi külma, näiteks sammalt või vett… See, kuivõrd tõsine on hammustuse mõju, selgub tavaliselt esimese 10 minuti jooksul. Kannatanu ei tohiks käia ega joosta. Pöördumist arsti poole ka hammustuse kahtluse korral peetakse igal juhul vajalikuks.

Ma ei leidnud selliste juhtumite kirjeldusi, kus inimasulatest kaugel ja mobiilühenduseta üksik inimene oleks saanud rästiku käest hammustada, millele omakorda oleks järgnenud tugev shokk või allergiline reaktsioon ning see inimene oleks pidanud otsustama, kuidas käituda – kas oodata ja jälgida enesetunde muutusi või püüda siiski kohe hakata võimaliku abi poole liikuma?

Ilmselt pole väikeses Eestis selliseid juhuste kokkulangemisi olnud, või teab keegi? Suurbritannias on alates 1876. aastast olnud vaid 14 surmaga lõppenud rästikuhammustuse juhtumit, neist viimane aastal 1975. Rootsis on aastas keskimselt 1300 rästikuhammustuse juhtumit, millest vaid 12% juhtudel on olnud vajalik haiglaravi.

Kas USA panustab põlevkivile ja pikendab naftaajastut enam kui 100 aasta võrra?

Ameerika Ühendriikides on käimas viies katse võtta kasutusele hiigelsuured põlevkivivarud. Wyomingi, Colorado ja Utah’ maapõues peituvast põlevkivist on ekspertide hinnangul võimalik toota põlevkiviõli koguses, mis vastab 2 triljonile barrelile naftale – seda on 500 korda rohkem kui 2008. aastal USA-sse imporditakse. Naftaajastu pikendamise eestvõitlejaks on USA kongresmen Utah’ osariigist vabariiklane Chris Cannon. Tutvustades oma eelnõud, mis kaotaks koheselt piirangud põlevkivist õli tootmiseks föderaalmaadel, ütles Cannon: “Ameeriklased on väsinud juttudest. Nad on väsinud ka põlvitamast Saudi printside ja OPECi naftaparunite ees. Ameerika Ühendriikidel endil on rohkem kui küllalt põlevkivivarusid katmaks energiavajadused ning ühtlasi finantseerimaks taastuvate ja järgmiste põlvkondade kütuste väljaarendamist. Põlevkivi kasutamine loob USAs töökohti, tugevdab energeetilist sõltumatust ja annab aega tulevikuenergeetika lahenduste leidmiseks.” Täiendav info USA põlevkivi paiknemise ja mahtude kohta on välja toodud spetsiaalses esitluses. Nii näiteks on Eesti põlevkivivarud (esitluse slaid 2) ligi 100 korda väiksemad kui USA varud.

Cannoni üheks põhivastaseks on senaator Colorado osariigist demokraat Ken Salazar, kelle arvates toimub põlevkivi suunas sihitu tormamine. Viimase saja aasta jooksul on USAs tehtud 4 katset põlevkivi kasutuselevõtuks ja kõik need on läbi kukkunud. Seekord on tehnoloogiad paljulubavamad. Üheks ideeks on katendikihti eemaldamata põlevkivi maa all kuumutada ning tekkinud õli lihtsalt välja pumbata. Kas see on tööstuslikus skaalas majanduslikult tasuv, selgub aastaks 2015. Põlevkivimaardla piirkonda USAs iseloomustab vee- ja energiavarude vähesus, kahtlematult tekivad ka keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud. Seetõttu on Salazari arvates plaan hakata juba praegu müüma maaeraldusi põlevkivi kaevandamiseks äärmiselt enneaegne.

Seevastu firma EcoShale asepresidendi Laura Nelsoni väitel on keskkonnasõbralikud tehnoloogiad juba loodud (EcoShale’i kapslisisene protsess, protsessi leiutaja ja patenteerija firma asutaja Todd Dana) ning põhiprobleemiks on seadusandlus. Selle lahenduse puhul katend küll eemaldatakse, kuid tööstuslik protsess toimub kaevandusse endasse rajatavas põhjaveest isoleeritud kapslis, mis peale õli kättesaamist hiljem lihtsalt uuesti katendikihiga kaetakse. Ecoshale’i juhtkonda kuuluv James W. Bunger on USA delegatsiooni koosseisus külastanud ka Eestit ning omab ülevaadet Eesti põlevkivi kasutamisest.

Kokkuvõtvalt on Ameerika Ühendriikidel põlevkivivarude kasutuselevõtu näol olemas reaalne võimalus naftaajastu pikendamiseks veel vähemalt 100 aasta võrra ning selle majanduslik tasuvus ning keskkonnamõjud selguvad lähima 7 aasta jooksul, kui uusi tehnoloogiaid on piisavalt katsetatud. Ajalugu näitab, kas USA viies katse põlevkivi kasutusele võtta läheb läbi või mitte. Ärgem unustagem, et ka alternatiivenergeetika areneb jõudsasti – lihtsamatest ja käegakatsutavatest lahendustest panustaksin mina eriti tuuleenergia salvestussüsteemidele ning sellega seondatud elektritranspordi arengule.